VÕLUV VÕRDSUS: KesKus’i tegevtoimetaja Tiina Ilsen meenutab rahvusvahelist naistepäeva, mida tähistati iga aasta 8. märtsil. Ühtlasi annab lugu hoogu naiste ja meeste võrdsete õiguste ja võimaluste teemale Eestis. Koos igasugu suleliste ja värvilistega püütakse võrdsuse mõtet lahti hammustada.
Naistepäeva sünniks loetakse tegelikult aastat 1908, kui 28. veebruaril tuli 15 000 naist New Yorgi tänavatele, et nõuda õiglasemat kohtlemist, paremat palka ja valimisõigust. Rahvusvahelise naistepäeva tähistamise idee käis 1910. aastal välja Saksa Sotsiaaldemokraatide partei liige Clara Zetkin, esimesed riigid, kus seda päeva ametlikult peeti, olid Austria, Taani, Saksamaa ja Šveits. Aastal 1911 tuli nendes riikides tänavaile marssima üle miljoni naise, nõudes naistele valimisõigust ja diskrimineerimise lõpetamist. Alates 1913. aastast on ülemaailmseks naistepäevaks 8. märts.
Niisiis sai ülemaailmne naistepäev 100. Ja nii räägitakse 8. märtsi paiku alati naistest. Eestis ka. Et kui oluline on nende panus ja kui tublid nad on. Tuletatakse meelde ka Clara Zetkini parteikaaslast, tuntud kommunisti ja feministi Roza Luksemburgi ja arutatakse, miks ikkagi naisi otsuste tegemisel nii vähe kaasatud on.
8. märtsi puhul otsustas KesKus küsida Eesti tarkadelt inimestelt, mida nad arvavad feminismi teemast, naiste osalemisest poliitikas ja kuidas nende arvates võrdõiguslikkuse küsimusse Eestis suhtuma peaks. Jätsime meelega kõrvale valvefeministid ja teised, kes selle teemaga leiba teenivad või on sellest enesele kaubamärki üritanud teha. Ehk siis meie vestlusringi tulid need, kelle jaoks sellel teemal sõnavõtmine ei ole kohustus, vaid kellel on arvamus, mis toetub oma kogemusele ja n-ö päris elule.
Lugu 1
Te olete ju päris normaalne!
EI TEAGI, KUHU KÄSI PANNA: KesKus’i tegevtoimetaja Tiina Ilsen möönab, et Eestis saadab võrdsuse teemast rääkimist enamasti puhas kohmetus.
„Te olete ju pealtnäha täiesti normaalne,“ ütles Armeenia siseminister Armen Yeritsyan tere asemel, kui astusin Jerevanis tema kabinetti, et alustada läbirääkimisi politseinikele mõeldud koduvägivallaga võitlemise koolitusprogrammi üle. „Teie ka,“ vastasin.
Alles siis, kui ta lepingu kinnitamise puhul konjaki lauale tõi (alumisest sahtlist, see oli õige vana hea Ararat, 20-aastane, toodetud enne, kui prantslased tehase ära ostsid), otsustasin küsida, mida tähendas tema repliik meie kohtumise alguses. „Vaadake, Tiina-džan,“ ütles ta mõtlikult, „ma ju ei tundnud teid. Me polnud enne rääkinud ega seda küsimust arutanud. Mulle lihtsalt öeldi, et minuga tuleb kohtuma OSCE ametnik, naine, kes tegeleb võrdõiguslikkuse küsimustega. Teate küll – genderistid-feministid. Ja ma mõtlesin, et see on küll teema, mis ei puuduta kuidagi päriselu, ja naistel, kes sellega tegelevad, peab olema midagi viga, nad peavad olema rahulolematud ja kibestunud. Seepärast ma pole tahtnudki sellele teemale mõelda. Aga kuidas teil Eestis sellega on?“
*
Tegutsedes ainukese eestlasena üle kümne aasta Euroopa Koostöö- ja Julgeolekuorganisatsiooni (OSCE) demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste ametis, tuli mul tihti viibida Kaukaasias, Balkanil, Ukrainas, Moldovas ja Kesk-Aasia maades. „Kuidas teil Eestis sellega on?“ on küsimus, millele mul tuleb iga kord vastata, eriti mis puudutab võrdõiguslikkust.
Tihti tundus mulle, et erinevusi oli ja on vähem, kui arvatakse. Sageli on võrdõiguslikkusse suhtumise võti selles, kuidas küsimus esitatakse. Ei ole võimalik kuulutada mingit meetodit ühtselt absoluutse võrdõiguslikkuse saavutamise garantiiks.
Hiljuti kuulsin rahvusvahelist arutelu võrdõiguslikkuse edendamisest. Kaks riiki tõstsid eriti esile sookvootide teema. Need olid Usbekistan ja Norra. Usbeki naised rääkisid, et nende parlamendis on naistele 30% kvoot. Norra naised ütlesid, et neil on nüüd erafirmade nõukogudes naistele 40% kvoot.
„Kas teil ei otsusta erafirmade nõukogud äris midagi, nagu meie parlament ei otsusta midagi poliitikas?“ imestasid seepeale Usbeki naised.
*
Võrdõiguslikkuse tunnustamine ja edendamine eeldab osavõttu meestelt ja naistelt, tööandjatelt ja töötajatelt, valitsuselt, õpetajatelt, ajakirjanduselt, isadelt, emadelt – kõigilt. Selleks on vaja luua arusaamine, et võrdõiguslikkus ei ole suunatud kellegi vastu. Et see on tänapäeva ühiskonna loomulik osa.
Kui jälgin Eestis sellel teemal toimuvat arutelu, tundub mulle, et naiste osalemist poliitikas ning naistele ja meestele otsuste tegemisel võrdsete võimaluste tagamist saadab teatav ebakindlus. Seatakse kahtluse alla, kas on üldse vaja sellest rääkida, kas sellele kontseptsioonile süsteemne lähenemine on meie jaoks aktuaalne. Valitseb kohmetus, teema tähtsusetuks pidamine, isegi naeruvääristamine. Ka soolise võrdõiguslikkuse seaduse vastuvõtmine ja vastava voliniku ametikoha loomine tõi kaasa vastuseisu: milleks see kõik, see on vaid mõttetu eurobürokraatia! Nõukogude aeg devalveeris võrdõiguslikkuse mõiste formaalsuseks, mis midagi ei tähendanud. Ja teame ju hästi, et tegelikke võrdseid õigusi ja võimalusi ei olnud naistel kunagi, eriti mis puudutas meeste osalemist majapidamisega seotud töödes. Ka riigiladvikus polnud naisi. Mõni üksik erand nagu kultuuriminister Jekaterina Furtseva ehk välja arvata.
Tundub, et suhtumiselt võrdõiguslikkusse on Eesti jäänud kinni nn postsovetlikku mudelisse. Me ei taha olla „ida“, ei taha olla seostatud ega kuidagi sõltuvad oma Nõukogude minevikust, kuid samal ajal ei oska me veel pidada väärtuseks võrdsete võimaluste ja õiguste arendamist – nüüdisaegse ühiskonna loomulikku osa. Võtkem siis seda sellisena ja ärgem hoidkem end „ida faasis“ kinni, ise ehk endale sellest aru andmata.
Lugu 2
Äkki peaks Eestis olema feminismivolinik?
LIIALDUSTEGA OLGEM ETTEVAATLIKUD: Kirjanik Maimu Berg usub, et kõiges peab tajuma mõõdukust. Sest muidu kaldub pendel teise äärde.
Mine tea, võib-olla oleks ausam, kui meil oleks ametis feminismivolinik, aga on võrdõiguslikkuse, ja vähemalt teoorias tähendab see seda, et võrdõiguslikkuse all mõeldakse ametlikult võrdõiguslikkust iga kas tegelikult või oma meelest ebavõrdse kohtlemise all kannataja suhtes, olgu siis ülekohus põhjustatud tema soost, rassist, keelest – kõik ju ammu teada bla-bla-blaa. Muidugi on hea selle kõige üle ilkuda, aga asi on tõsine ja nõukaajal tahtis trammitäis „vene rahvusest kodanikke“, nagu toonane termin oli, mind KGB-sse toimetada – see oli kuskil Keskturu kandis, sest tekkis vaidlus ja ma kaitsesin eestlasi ja ülistasin ajalukku jäänud Eesti Vabariiki. „Eestlasi ei ole varsti enam olemas, neil ei saagi mingeid õigusi olla, oma riigist rääkimata.“ Pääsesin suurivaevu hullunud kamba käest tulema. Siis oleks küll tahtnud mõnele võrdõiguslikkuse volinikule kurta, et näe… Ja siis ka, kui kunagi keegi andis mõista, et ma olen küll võimekam kui kolleeg, aga edutada tuleb teda, sest ta on pereisa, tal lapsed toita. Minagi olin tol ajal üksikvanem… Nii et ma võtan asja tõsiselt. Need on näited möödunud sajandist, kus teatmeteos nimega ENE kirjutas, et feminism on naiselike tunnuste nagu rinnad ja pehmed tuharad ilmnemine meesterahval.
*
Tänapäeva feminism? Noh, mis feminism see on, kui saades kolmandiku vähem palka kuus ja tehes suurema usinusega tööd kui kõrvalkabinetis sama töö peal istuv mees, siis on see ju lihtsalt ülekohus ja õigus on nõuda endale samaväärset tasu. Kui seda aitab parandada feminism, siis on see ju igati teretulnud. Või kui paks noorepoolne härrasmees edeneb oma ametis kiiremini kui sama võimekas naine, sest tema tüüakas kogu mõjub usaldusväärsemalt. Ma ei hakka feminismi ümber teoretiseerima, aga see, et ajalugu on hakatud uurima ka naise positsioonilt, otsima ja leidma ajaloos laiava meespeategelase tagant, kõrvalt või koguni eest ka naisi – see on möödunud sajandi feminismi saavutus, mida ei tasuks sellel aastatuhandel kõrvale heita. Kui ebavõrdne kohtlemine väljendub soolises ülekohtus ja kui seda ülekohut tehakse naise suhtes ning feministlik teadlikkus võib asja parandada, siis why not.
Kuid kõige vastikum on mulle igas asjas fanatism. Kaitsku taevas meid fanaatikute eest. Need naismonstrumid, kes kohe 1980-ndate lõpus ka Eestisse feminismiaadet jutlustama saadeti ja teinekord ka minu juurde juhtusid – selliseid ei ole ma tänapäeval õnneks enam kohanud, Gott sei dank.
*
Vahel ma mõtlen, et jutt naiste tahtmatusest poliitikas osaleda on tegelikult müüt, näen ju pidevalt poliitika ümber sahmerdavaid tegusaid naisi, ühed targemad ja kavalamad, teised mitte. No mida nad seal siis muidu sebivad, eks ikka sooviga poliitikasse suurelt siseneda.
Mingil ajal pilt selgineb, targemad tõmbuvad tagasi, kavalamad nihverdavad ennast võimu juurde, muu seltskond teeb usinat mesilastööd alates pastakate ja õhupallide jagamisest ja lõpetades peakorteri kontoritööga. Võime täheldada teatud poliitnaise tüüpi, mis ei erine suurt nõukaaegsest, alates soengust ja lõpetades rõivastusega. Hoidke silmad lahti, te tunnete nad ära!
*
Mis seal salata, Eesti ühiskond on ikka suures osas meeste ühiskond ja enamus naisi on valmis küüru selga tõmbama ja poliitikast või muust olulisest asjast kaugemale liduma, kui mehe raske rusikas lauale raksatab (see on muidugi piltlikult väljendades nii). Naine kasutagu naiselikke vahendeid, kakerdagu kõrgete kontsade otsas ja lõdisegu õhukestes pitssukkades.
Saksamaal tehti eksperiment: pandi mehed kontsakingadega kõndima, kahe tunni pärast oli seltskond kutu, langesid kui niidetult oma jälgedesse. Et kas aitas suhtumist muuta ja mõista, et naised ei pea meeste silmarõõmuks kontsadel ringi tippima? Oh ei, tarvitses ainult minis kaunitaril mööda kepsutada, kui mehed olid maast lahti ja vahtisid talle võlutult järele. Ma ei tea, kas see on probleem või mitte, eks naised tahagi ju meeldida ja igasugu ahistamishirmudega on liiale mindud, Rootsis oli see 1990-ndatel lausa naeruväärne, või masendav, kuidas soovite.
*
Mis muusse võrdõiguslikkusse puutub, siis n-ö vähemuste nannitamisega ei tohiks liialdada, peagi võib pendel jälle teise äärmusse liikuda. Mõõdukus kõiges. Veel üks näide Saksamaalt. Kui türgit kodukeelena kasutav kamp noormehi Berliinis saksa emakeelega poistele kambaka tegi, jäid ikkagi sakslased süüdi. Neid on Saksamaal ju kokkuvõttes rohkem. Sakslastest mehed valasid oma nördimuse ajalehes välja.
Arvan, et ebavõrdsus tuleb julgelt ja avalikult hukka mõista. Seadusandlust kasutada ja vajadusel muuta. Teha „rollimänge“ – olen isegi kirjutanud lugusid, kus mehe ja naise või gei ja hetero rollid on vahetatud, siis saab alles selgeks, millist absurdi kivinenud suhtumised pakuvad.
Lugu 3
Feminist võrdõiguslase nahas?
SÕNA JA TÄHENDUS: Riigikogu liige Margus Tsahkna leiab, et tule ja mõõgaga vehkivad äärmuslased tõmbavad võrdõiguslikkuse teema porri.
Minu arusaama kohaselt on võrdõiguslikkuse eesmärk tagada kõikide inimeste võrdne kohtlemine, feminism tegeleb ikka naiste õigustega. Samas tuleb tunnistada, et tihti on feministid pugenud võrdõiguslikkuse eest võitlejate nahka ning unustavad ära selle sõna tegeliku tähenduse. Naistel on täna meie kultuuriruumis samad õigused kui meestelgi ja sellele on kaasa aidanud sajand tagasi tegutsenud feministid. Tänapäeval tuleb vaadata, et need õigused saaksid ka reaalses elus tagatud, mistõttu tuleks enam rõhuda võrdõiguslikkusele selle praktilises väärtuses ilma sugudevahelist vastandumist rõhutamata.
Arvan, et naised osalevad aktiivselt otsuste tegemisel. Küsimus on, kas nad ka tahavad ja peavad vajalikuks ise püünele tikkuda ja avaliku tähelepanu eest võidelda. Mõnikord tundub, et targad naised ei taha poliitilises konkurentsis osaleda.
*
Kui nüüd vaadata, kas ja millist kasu toob võrdõiguslikkus kaasa majandusele, siis tuleb rõhutada, et on õiglane, kui inimesele makstakse sama töö ja teadmiste eest võrdset palka vaatamata sellele, kas tegu on mehe või naisega. Kahjuks on Eestis palgalõhe olemas. Samuti on probleeme töö- ja pereelu ühitamisega ja seda eelkõige lastehoiuteenuse puuduliku olemasolu tõttu.
Tihti on just naised need, kes laste haigestumise tõttu koju jäävad ning see muudab ka nende olukorra tööturul ebavõrdsemaks. Rääkimata üksinda last kasvatavatest vanematest, kellest enamus on naised ning nende olukord on eriti keeruline. Majandusele tuleb kasuks, kui kõik ühiskonna liikmed on võrdsetel alustel tööturule kaasatud ning samas on tagatud ka laste kasvatamise tingimused.
*
Mis puudutab võrdõiguslikkuse käsitlemist Eestis – eks ühiskonna arvamused põhinevad paljuski ka eelarvamustel ja stereotüüpidel. Pigem tule ja mõõgaga ringi vehkivad äärmuslikud feministid on need, kes ühiskonna arutelule sellel teemal vett peale tõmbavad – Eesti inimestele ei meeldi äärmuslikkus.
Mina toetan pigem sisulist arutelu, kuna probleemid on ju olemas. Lahendusena näen selle teema laiemat avamist ja seda ilma meeste ja naiste vastandamiseta. Ma olen kindel, et kui mees saab aru, et nende naised saavad sama töö ja teadmiste eest vähem palka kui mõni tema meestöökaaslane, toetab ta oma naist ning aitab õigluse jalule seada.
Lugu 4
Miks peaks eelistama inimesi meessugutunnustega?
ELEMENTAARSED VABADUSED: Riigikogu liige Annely Akkermann kummardab maani üle-eelmise sajandi feministide ees.
Kui ma mõtlen, mis vahe on võrdõiguslikkusel ja feminismil ja kas on, siis terminoloogilist vahet justkui ei ole. Feminism taotleb naistele meestega võrdseid õigusi. Sooline võrdõiguslikkus tähendab niisugust olukorda, kus kõik inimesed on vabad arendama oma isiklikke võimeid ja tegema valikuid, mida ei piira traditsioonilised soorollid ja stereotüübid ning naiste ja meeste vaheline hierarhiline võimusuhe. Vahe on keelekasutuse tavades. Näiteks öeldakse, et tegemist on feministliku kunstiga ja soolise võrdõiguslikkusega tööturul, aga mitte vastupidi.
*
Arvan, et tegelikult peavad tänapäeva haritud naised maani kummardama üle-eelmise sajandi feministide ees, kes võitlesid neile välja õiguse kõrgharidusele, õigusele valida ja olla valitud demokraatlikesse võimuorganitesse. Tänapäeval nii elementaarseid vabadusi sada aastat tagasi naistel sisuliselt ei olnud. Nüüdisaegsed edukad professionaalsed naised on feministid, kuigi nad seda tihti tunnistada ei taha, miskipärast. On see odavalt populaarne soov meestele meeldida? Samas mõistan ja hindan ma väga neid naisi, kes pühendavadki oma elu perekonnale, see on valikute küsimus.
Poliitikas osalemine otsustamise tasemel eeldab võitluslikkust, mida meestes on rohkem. Valijatena osalevad naised poliitikas rohkem. Naised on empaatilisemad ja nõustuvad töötama keerulisemates olukordades ja madalama palga eest. Väiksemates ja vaesemates valdades ja linnades on valitsuste ning volikogude liikmete hulgas naisi oluliselt rohkem. Tänapäeva poliitikale heidetakse tihti ette vähest empaatiat. Ilmselt oleks abi, kui reeglid võimule saamiseks ei oleks nii võitluslikud. Teine variant on õpetada naistele võitluslikkust, aga kas siis saaksime poliitikasse rohkem empaatiat ja sotsiaalset pehmust? Ilmselt mitte.
*
Ühe versiooni kohaselt lubati naised üle-eelmisel sajandil tööle, kooli ja valima seetõttu, et majandus vajas töökäsi, mitte eetilistel kaalutlustel. Oli, kuidas oli, igatahes tänane kapitalistlik majandus naiste vaimu- ja kätetööta püsti ei seisaks.
Mulle mõnikord tundub, et naised, kes mingil põhjusel ei küündi soovitud positsioonile, süüdistavad selles valjuhäälselt mehi ja need argumendid on mõnikord naeruväärsed, aga mõnikord neid naeruvääristatakse pahatahtlikult. Või ühel hetkel võtab tütarlaps osa missivõistlustest ja poseerib auto kapoti peal, järgmisel hetkel loodab, et teda võetakse tõsiselt.
Samas – mis poliitikasse puutub, siis inimesed ei vali enam ammu arsti selle järgi, kas ta on mees või naine. Miks peaks poliitilistes valikutes eelistama inimesi meessugutunnustega?
Lugu 5
Kvoot kõlbab muukski peale hirmutamise
ARVUDE JUTT: Ajakirjanik Tiina Jaakson usub, et naiste suurem kaasamine ei tohiks tuua kaasa rumaluse pealetungi.
Võrdõiguslikkus tähendab võrdseid õigusi, kohustusi, võimalusi ja vastutust sõltumata soost, rassist, rahvusest ja kodakondsusest. Sooline võrdõiguslikkus puudutab sama eri sugupooltest lähtuvalt. Feminism on aga ideoloogia. Kui esimese laine feministid võitlesid selle eest, et naised saaks valimistel hääleõiguse, siis täna on enesestmõistetav kandideerida ning olla valitud. Eestis said naised valimisõiguse 1920. Poliitika vallas räägitakse tänapäeval naiste poliitilisest esindatusest ja sellest, mis takistab naisi meestega samaväärselt poliitikas osalemast (kas see on tahte puudumine, miks see nii on, või on need muud tegurid jne).
Rootsis on naiste osakaal parlamendis 44,7%, Rootsi on neljandal kohal maailmas. Soome ja Norra naiste osakaal jääb 40% lähedale, Eestis on see 20,8%. Viimase rahvaloenduse andmetel on Eestis 1 294 455 elanikku, neist 54% on naised.
*
Poliitikaküsimused pole ainsad ja tänapäeval võitlevad feministid näiteks seksuaalvähemuste õiguste eest, aga ka naistevastase vägivalla vastu, võrdse palga eest jne.
Viimase rahvaloenduse andmeil oli kõrgharidusega naiste osakaal kõigist kõrgharidusega inimestest Eestis 64%. See näitab, et Eestis ei ole puudust tarkadest ja haritud naistest, kes võiksid langetada olulisi otsuseid nii tööelus kui ka poliitikas. Seega pole võimalik, et naiste suurem kaasamine poliitikasse või juhtivatele kohtadele ettevõtetes võiks kaasa tuua rumalate naiste pidurdamatu pealetungi, nagu eksitavalt ja hirmutavalt väita armastatakse.
Avalikku debatti asendab demagoogia stiilis „kes tahaks olla kvoodinaine või häbi oleks olla kvoodinaine“, mis ei õhuta ega arenda külma ja selge peaga arutelu sellest, miks ja kuidas saaks tagada naiste võrdsema osalemise ühiskonnaelu olulistel positsioonidel ja mida õigupoolest tähendab kvoot, mis kõlbab muukski peale hirmutamise.
