KEELATUD: Eelmise aasta novembris teatas kirjanik Viktor Šenderovitš, et kavatseb välja anda kogumiku oma 2014. aastal ilmunud tekstidest ja selle nimeks saab „Ajublokaad“. Edasi keelati raamatu avaldamine ja see ilmub peagi hoopis eesti keeles. Teet Korsten kirjutab lähemalt.
Viktor Šenderovitš (s. 1958) on eelkõige tuntud kui omaaegse satiirisaate „Nukud“ („Куклы“) stsenarist, mis lõi laineid NTV kanalil, kui see oli veel vaba meedia lipulaev Venemaal. Kui ta teatas, et avaldab oma Putinit ilmselgelt ärritavatest tekstidest raamatu, läks naabermaal saginaks. Võimud tõmbasid pidurit, raamatut ei tule.
*
„Publitsistlikke tekste kirjutan juba enam kui veerandsada aastat; mõnikord olen neid isegi raamatutesse koondanud – rohkem kogumise eesmärgil. Ent mitte kunagi varem enne käesolevat, 2014. aastat, pole mul olnud tundmust, et kirjeldan on-line-režiimis meile päev-päevalt lähenevat katastroofi. Kunagi varem pole ma end tundnud lõpuaja kroonikuna. Närviliselt itsitav Pimen on elamus friigile, ent mulle millegipärast tundub, et neid huvilisi jagub,“ kirjutas satiirik Viktor Šenderovitš.
Ja tõi eessõna asemel uuele raamatule ning kogu Vene riigile staadioni võrdpildi.
*
„Tribüünil tahaks kaasa elada staadioni peremeestele. Esiteks on see ohutum. Ja lisaks ohutusele – on lihtsalt meeldivam, kui oled kambas.
Seltsis on segasem.
Kõik kisendavad – ühine, ära noruta üksiku hundina! Sisu – pole sinu, peni, asi; peamine – kooris; see on lõbus. Kolmanda skandeeringu lõpuks saabub emotsionaalne tõus, poole tunni möödumisel lõhnab juba entusiasmi järele. Hiljem vajadus sõnade järele kaob, võib lihtsalt ühinemisõndsuses lahustudes vilistada ja huilata.
Oh seda ühinemise rõõmu valdava enamusega! Selline arusaadav, isegi kõige paadunuma intellektuaali poolt salajas igatsetud. „Kas ma siis ei võta viisaastakuga mõõtu…“ (Majakovski luuletusest „Оставлена вакансия поэта…“ – T.K.)
No eks sa võta.
Ainult et mõne aja pärast hakkab pimenema.
Aga valgust staadionil enam pole (see põles huilgamise ajal läbi). Ja oli keegi, kes teadis, kuidas seda parandada, ent tema sõitis juba ära – sinna, kus ei huilata.
Ja süüa tahaks, aga puhvet on vaid VIP-loožis – just seal, kus kinnitati loosungite tekstid.
Ja seeaeg, kui rõõmlev enamus puhus endal viimaseid ajusid välja, privatiseerisid nad staadioni…
Aga ei.
Nähes staadionile pressivat rahvamassi – peatu, kratsi kukalt ja mine vastassuunas. Tee kusagil aega parajaks, mõtle ise. Kui tekivad mingid aimdused, jaga neid nendega, kes mõtlesid naabruses, ent samuti üksinduses.
Kui ise (aga mitte ühtviisi) mõtlejaid koguneb väike auditoorium, pange auditooriumi uks lukku ja asuge võrdlema valemeid ja aimdusi. Ainult ärge jumala pärast põdege, et kogunenuid on käputäis – selle üle peab rõõmustama! Sa oled vähemuses, tähendab ohutus olukorras – vähemalt intellektuaalselt…
Sinu asi on – mõelda, ja edasi näeb, kuidas läheb.“
*
Tundub, et siia on kokku võetud Šenderovitši tegutsemisprintsiip süveneva putinismi-haiguse tingimustes. Ja kõige krestomaatilisemaks tekstiks peab autor lugu nimega „Putin ja tütarlaps uiskudel“, mis ilmus Sotši olümpiamängude ajal 10. veebruaril ning pärast mida Moskvas elav autor avastas, et lähimad kohad, kus ta saab oma kavadega esineda on… Odessa ja Tel Aviv.
Loodame „Ajublokaadi“ peagi ka eesti keeles ilmutada.
Viktor Šenderovitši satiiriline lugu, mis põhjustas online casino tüli Putiniga.
Olümpia-kodusõda, mis puhkes Facebookis juba avatseremoonia ajal, tõi esile igavese küsimuse – kus lõpeb nende riik ja algab sinu maa? – paljastunud närvi.
Tolstoi, konstruktivistid, Gagarin ühes Koroljoviga, aga sina istud ja kirtsutad nina – sa ei armastagi Kodumaad?! Vastuvariant: Tšetšeenia, Magnitski, Putin koos „piiterlastega“, vargus ühes ülevõtmisega, aga sina istud ning ilastad värvilisi rõngaid?
Selliste tseremooniate ajal on hea olla täielik idioot, et harmoonia oleks täielik. Vähegi reflekteeriva inimese hing, muidugi, rebitakse lõhki.
Kas saan siis mitte rõõmustada vene tähestiku üle, mitte tunda uhkust unikaalsesse tsivilisatsiooni kuulumise tõttu ja mitte soovida kulda kodumaisele viieteistaastasele kaunitarile uiskudel?
Ja kas ma võin mitte aru saada, et Lev Tolstoi,konstruktivistid ja viieteistaastane iludus uiskudel on kutsutud selleks, et me vaimustusest joovastuses unustaksime käimasoleva varguse ja praegu voolava vere?
Kas ma saan selle üle rõõmu tunda, et Putin rakendas Lev Tolstoi oma vankri ette ja krahv täidab veatult tähtsat administratiivülesannet?
Vaat ela siis nüüd skisofreenias.
Pole midagi uut kuu all. Eakaaslased ja minust vanemad fännid mäletavad seda hingelist lõhet ja neid neetud küsimusi…
Kas oli võimalik mitte kaasa elada Mihhailovile, Petrovile ja Harlamovile?
Ja kas oli võimalik mitte mõista, et Tarassovi pesa kuulsusrikkad linnupojad on selle armee ja maa esindajad, mis just Tšehhoslovakkia okupeeris? Et Nõukogude Liidu hümn kõlab tšehhidele nagu meile „Horst Wessel“?
Ei olnud võimalik seda mitte mõista. Václav Nedomanský 68. number tähendas: mingit eraldiseisvat, destilleeritud, poliitikalisandita suurt sporti pole ega saa olla. Ja paljud vanemad kutid hoidsid siis tšehhidele pöialt…
Olin siis päris väike ja ei pidanud neid otse reetureiks – ma lihtsalt ei saanud üldse aru, kuidas selline asi on võimalik!
Nüüd olen suureks kasvanud ja saan aru.
Mulle väga meeldib see tüdruk uiskudel. Väga! Ent kui te teaksite, kuidas berliinlastele meeldis 1936. aasta suvel kuulitõukaja Hans Woellke, esimene Saksa kergejõustikumeister, naeratlev noormees, kes sümboliseeris uut Saksamaad!
Miski samas aga segab meid täna rõõmustamast tema võidu üle. Kui mitte muu, siis see, et me oleme kursis selle sportliku kangelasteo lõpliku hinnaga – hinnaga, mis sisaldas nii Dachaud, Coventryt, Hatõni kui ka Leningradi… Mitte Hansu süül loomulikult, ent nii kukkus välja, et tema osalusel…
Nõiaroog on keerulise retseptiga värk. Ja väga aromaatsed taimed lähevad käiku, et inimest uimastada.
„Kui riik asub tapma, nimetab ta ennast Kodumaaks,“ sõnastas Strindberg.
Õige, ent mitte ainult siis!
Riik – administratsioon – kasutab Kodumaad mimikrina pidevalt ja seda pealekäivamalt ja häbitumalt, mida rohkem on tal, administratsioonil, alust oma enda rahva kättemaksu alla langeda.
Katkematu patriootlike pidustuste kiljehüsteeriline ahel, mis saadab vähelegitiimset putinlikku juhtimist – Eurovisioonist läbi sportlike võitude Venemaa terendava jalgpalli MM-ini – on selle nõiaretsepti ülearune kinnitus.
Olümpiamängud on loomulikult nende jaoks suurepärane võimalus Kodumaa kõõritamiseks: mis Setšin ühes Tšuroviga, mis Bastrõkin… – Cyrillus ja Methodius, Barma ja Postnik, Koroljov ja Gagarin!
Ja nüüd isegi neetud intelligendid, haaratud patriootlikust melust, tunnevad oma opositsioonilisuse pärast ebamugavust ja hakkavad end isiklike kettidega, nagu šiiidid, verele peksma.
Ja geniaalne tüdruk, lennates jää kohal, haarab endaga üles kaasa ka putinliku reitingu.
Ühtlasi tõstes meie võimalusi uisud nurka visata.
Ježednevnõi Žurnal, 10. veebruar 2014. Autori loal tõlkinud Teet Korsten.
Kuidas opositsioon prügikasti heita
Jaanuari lõpul postitas Viktor Šenderovitš Ježenedelnõi Žurnalis pealkirja „Minu reklaamiagendid“ all sellise dramaatilise loo.
Uljanovski trükikoja direktor, kes pärast piinarikast järelemõtlemist ikkagi võttis mu raamatu „Ajublokaad. 2014“ trükkida, helistas täna raskekujulises hüsteerias kirjastusse Zahharov ja teatas, et hävitab kogu tiraaži. (Tiraaž oli juba valmis trükitud, nagu paar päeva tagasi trükikojast rõõmuga teatati.)
Keegi, ilmselt, luges raamatu läbi… Kes? Asja sest, kes. Mul on pidupäev, kodanikud. Ma isegi ei võinud sellisest reklaamist unistada. Otsustage ise: sügisene raamatukaupluste keti poolne tiraaži levitamisest keeldumine, sellele järgnenud Moskva suuremate kaupluste keeldumine raamatut lettidele välja panna, trükikodade loobumine seda trükkida…
Ja seda direktorit õssitasin kahtlemata ma ise värskelt rükitud raamatut läbi lugema ja – pükse täis tegema!
Sooritanuna selle kangelasteo ja visanuna toru hargile, lahkus direktor minestusse ja telefonile ei lähenenud. Aga hiljem laekus temalt kirjastusele Zahharov ametlik kiri. Kontseptsioon muutus täielikult. Neil olevat seal Uljanovski trükikojas tehnilised probleemid ilmnenud. Mille tõttu osutus võimatuks mu raamatut trükkida. Mitte lähipäevadel, ent millegipärast ka hiljem mitte…
Miski olevat katki läinud, ja kõvasti katki. Ja raamatukaupluste keti ülemuste sees ja trükikoja direktoris, ja kogu perimeetri ulatuses… Mitte et korraks oleks katki läinud, vaid purunenud lõplikult krigina ja haisuga, mida nüüd on tunda juba kõikjal.
Tegelikult sellest ongi „Ajublokaad“ kirjutatud – nõnda et raamatu sisu ja tema ilmumise lugu sobitusid teineteisega ideaalselt nagu yin ja yang. Autor isegi ei võinud unistada sellisest harmooniast.
Aga ootamatud purunemised Volga-kandi raamatutrükikodades – see on muidugi õudne-õudne, ent tänapäeva kontekstis mitte surmav. Soome, räägitakse, olevat hiljuti saanud iseseisvuse ja seal pole siiani midagi katki läinud.
Nii et raamat tuleb niikuinii.
Aga reklaami eest tänud.
