MEES, KES JUHIB SINU TELEVIISORIT: KesKus”i toimetuse kultuurikoer Sabine Savannah Saba pidi ühes imelikus vene urkas kokku saama Rahvusringhäälingu juhi Ainar Ruussaarega. Koer võttis seltskonna mõttes kaasa ka Juku-Kalle Raidi ja Marek Reinaasa. Saba ja Ruussaar haukusid laua taga kaua venekeelsest telekanalist, veidrast maailmast, toredatest juhtumistest ja muust.
Ilus hommikune aeg. Baaris, mille nime keegi ei tea, aga mis asub vana telemaja vastas põiktänavas, pole – nagu juba viimased 10 aastat – ühtegi külalist. Puhvetitädi on teesklematult üllatunud, kui kohtab selles üksinduses kolme meest leti ääres, koerast rääkimata. Koer juhatab seltskonna aknaalusesse lauda ning käib puhvetiinimesega nõu pidamas. Lauale siginevad varsti moosiga pannkoogid ja kohv.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): (Songib pannkooki) Alustame muidugi vene kanalist, seda on mitu korda üritatud käima lükata ja alati on selleks vaja mingit pronksiööd. Mina tean, palju jama sellega on olnud, aga räägi palun Sabale, sest koer on veel noor ja ei mäleta neid asju.
Saba: (Saab kohe aru, millest jutt on ja läheb vene keelele üle) Gaf! Gaf-gaf!
Ainar Ruussaar (A.R): Isegi pronksiööst tegelikult ei piisa. Minu mälu ulatub aastasse 1992, kui ma olin noore ajakirjanikuna esimest korda kutsutud mingisse selle valdkonna komisjoni. Mind kutsuti, kuna ma olin värske vene keelega just Nõukogude armeest tulnud. Seal arutleti vene raadio ja telekanali loomist, kuna aeg oli selline kole, mäletad, interrinde raadio Nadežda ja muu.
J-K.R: Siis oli Venemaal suur segadus, Jeltsini-aegne Venemaa oli ju nii vaba ja lõbus, et sellega ei osatud midagi peale hakata.
A.R: (Noogutab) Kohe nii vaba ja lõbus, et varsti viskas kõigil üle. Tol hetkel sellist tsensuuri Venemaal ei olnud, sellist riiklikult suunatud infovälja nagu praegu. Vaata, mis juhtus esimese Tšetšeenia sõja ajal. Baltlaste suurim vaenlane Nevzorov tegi dokfilmi, mis on praegusel Venemaal keelatud. Uskumatu, eks.
J-K.R: Kogu keskajakirjandus oli väga ketserlik mitte ainult kaasaja, vaid ka ajaloo vastu: õiglaselt said rappida Lenin, Stalin, Vene riigi deržavistlik minevik jne. Ajakirjanikud laamendasid arhiivides…
A.R: (Laiutab käsi) Aga siis läks see mööda ja tehti Eestis venekeelne Raadio 4. Kusjuures – jumal tänatud, et tehti! Ja teinekord tuli siis pronksiööde ajal see vapustav mõte teha vene kanal. (Irooniliselt) Mõte elas umbes nädala. Isegi oldi valmis kusagilt raha eraldama. Lõpuks sai ka poliitikutel selgeks, et nädalaga ei ole võimalik loogilist, korralikku, mittepropaganda-maigulist programmi üles ehitada. Mitte sellel hetkel. Arhiivi ei ole, saateid ei ole, uudised on siiski suhteliselt ühenäolised. Ja sinna ta kooles. Siis olid veel hädised katsed paigutada venekeelseid saateid eestikeelse programmi sisse. Mida teevad praegu täiesti edutult lätlased.
J-K.R: Ma käin palju venelastega läbi ja enamus neist ei ole ammu Venemaale sattunud – nii et tegelikult ei kujuta nad hästi ette, mis toimub. See roosa jura, mida riigikanalid näitavad, ei vasta ju üldse tõele. Äkki peaks meil tegema sellise sarja nagu „Venemaa taasavastamine“? Sõidaks seal ringi ja näitaks päris elu. See mõjub üsna halvavalt.
A.R: (Kavalalt) Ma ei saa väga palju oma mõtteid avaldada, aga üks, millest siin küll rääkida saan, on. Kunagi oli ETV-s sari „Sind otsides“. Las meie venelased otsivad oma juuri tänapäeva Venemaal. Või teine mõte – „Avastades Eestimaad“. Ma olen kuulnud õudusjuttu, kus 15-aastased Narva noored käivad esimest korda Tartus ja satuvad Ahhaa keskusesse ning pärast nädal aega lõug entusiasmist väriseb. (Rõhuga) Kuidas s e e võimalik on?
J-K.R: (Naerab nagu hüään) Oi, armas Ainar! Mis Tartusse ja 15-aastaselt? Ma olen rääkinud Narva venkudega, kes pole Kohtla-Järvelt kaugemale saanud. Või kui on Tallinnas käinud, siis peesitavad kusagil Lasnamäel vanatädi Marfa Ivanovna juures ja pole kordagi vanalinna sattunud!
A.R: No vot, siis ei saa väita, et probleemi ei ole! 23 aastat on nii-öelda lindudele proovitud õpetada eesti keelt või õppida ise ära lindude keel, no ei tule välja. Parafraseerides inglise vanasõna selle kohta, kuidas puu otsa jõuda, võib nentida, et selleks on vaja sõbrustada lindudega, istuda tammetõrul või õppida ronima.
Saba: (Kurjalt) Auh!
Marek Reinaas (M.R): Mis ajalisest perspektiivist me räägime? Praegu on ju põhimõtteline otsus tehtud, et kanal tuleb. Millal me seda sealt telepurgist siis näha saame?
A.R: (Mõtlikult tassist jooki luristades) Sügis 2015, eeldan ma. Ajast rääkides on nii, et põhimõtteline otsus on, et kanal maksab 4 miljonit eurot aastas programmi eest. Programm tähendab kõike – omasaateid, hanget, tõlget, praegused Eesti seadused nõuavad ka topelttõlget.
J-K.R: Minu mälu järgi, kui me mõned kuud tagasi sellest jahusime, siis arvasid, et normaalse programmi hind võiks olla 6 miljoni kandis. Nii palju ikkagi ei saanud.
A.R: Ütleme sanitaarmiinimumi saime, 6 miljoniga teeks online casino juba päris korraliku omaprogrammi. Meil on praegu suur küsimärk, et kui me tahame teha eesti- ja venekeelset entertainment-saadet otse teha ühel ja samal ajal, nagu „Ringvaade“, siis ei ole kahte stuudiot. Äge oleks ju vähemalt kord nädalas teha saadet Narvast, kus üldse ei ole stuudiot.
M.R: Ilmselt teete praegu hoolega fookusgrupi uuringuid, mida üldse neile näidata. Mida nad näha tahavad?
A.R: Täiesti tavalist elu Eestis. Nad tunnistavad, et nad ei tea üldse, kuidas elavad teised Eestis, kuidas elavad siin ka teised venelased. Mis vahe on elul Narvas ja Tartus… Kas Tallinnas on parem elada kui Pärnus… Väga suur küsimus on, kas eestlased elavad Eestis paremini kui venelased ja miks. Kas eestlased saavad suuremaid toetusi kui venelased, miks?
J-K.R: Ma olen kohanud jah baabasid, kes väidavad kaljukindlale infole tuginedes, mis pärineb teistelt tarkadelt baabadelt, et eestlased saavad kolm korda suuremat pensioni.
A.R: (Naerab) Nojah, nad ei tea ja siis tekivad lollakad kõlakad. Aga mida nad ei taha? Nad ei taha väljaspool uudiseid seda, et keegi tuleb neile õpetama, kuidas teha poliitikat. Nad kardavad, et sinna ekraanile püütakse tuua eestlase käsitlus „õigest venelasest“. Nad kardavad, et leitakse 5–6 eestlase meelest õige venelane ja see ongi kogu programm.
M.R: Kas Eestis tegijaid jätkub? Kui palju neid vene tegijaid siin Eestis ikka on?
A.R: Raadio 4 annab mulle julgust; nad teevad täismahulist omaprogrammi, seal on palju noori. 1990-ndate alguses oli mul ka vaakum, kus täiesti tundmatu Ruussaar tõugati kakskeelsesse telesaatesse, debatti. Ma ei teadnud midagi saadetest, keegi ei teadnud, kes ma olen. Jaanus Betlem oli ühel pool ja mingi interrinde kägu teisel pool… Hüpe vette tundmatus kohas. Propagandasaadete peatoimetaja oli toona Raivo Palmaru, kes mu telesse kutsus, ma ei tea, miks ta seda tegi. Võib-olla ei olnud kedagi kutsuda! (Naerab)
M.R: Oot-oot, propagandasaadete toimetus? Kas ma kuulsin õigesti?
A.R: Oli jah selline asi.
J-K.R: Nüüd on sul juba mitmes kord, kus sa ETV-d juhid, eks seetõttu on ikka uue kanali ehitamine veidi kodusem ka kui kunagine hüpe.
A.R: ETV-d olen ma ühe korra juhtinud, nüüd juhin rahvusringhäälingut. Aga jah, vene kanali tegemine on lahe asi, mida oma seinale kirjutada!
J-K.R: Kandume nüüd rubriiki „saatevigad“, koer enne sosistas mulle, et ta tahab teada, milliseid ämbreid sa sooritanud oled?
Saba: (Nõustuvalt) Uuu-auh-auh!
A.R: Mul on ikka meeles üks seik, mis võiks olla ajakirjandusõpiku esilehel. Et kui mõni poliitik sult midagi palub, siis ikka mõtle hoolega järele. Ükskord kutsus Savisaar mind enne otsesaadet kõrvale: et Ainar, kuule, ära seda teemat palun puuduta. Nonii. See oli muidugi esimene asi, millega ma peale lendasin. Ning sel hetkel, kui ma olin selle teema üles võtnud, sain aru, kuradi Edgar, just sellest teemast ta tahtiski rääkida. Väga piinlik ärakasutamine, aga noh, meisterlikult tehtud.
Ükskord jälle läks keset intekat elekter ära ja ma nägin monitoril silti „Vabandage“. Paraku, mida ma ei teadnud, oli see, et hääl jäi alles. Siis me omavahel täiesti vabalt kirusime poliitikuid. Kuni lõpuks jooksis kohale kätega vehkiv ja lõustu tegev režissöör. Meie ei saanud midagi aru ja jätkasime vabas vormis lajatamist. Nii et kodudes pilti polnud, aga meie sarkastiline loba tuli ilusti kätte.
J-K.R: Telest on saanud selling serious business, kui räägime vanadest teleaegadest, siis oli ta rohkem nagu kunstiinimeste õhtune hobi. Ja pidev peamurdmine, et millisest baarist me sedapuhku ühe või teise Valdo Pandi üles leiame ja kui juua täis ta on.
A.R: Neid Pante oli jah rohkem kui üks! (Naerab). Mingi 1994 oli üks korralik toimetus rahvast täis. Kui just harvadel segastel asjaoludel koju ei mindud või tööd ei tehtud, võeti ikka mehiselt viina ja suitsetati ruum triiki täis. Mäletan BNS-ist, et Anvar Samost võttis jõuga vastu sisekorraeeskirja, et BNS-i ruumides võib suitsetada peale kella 18. (Kõik naeravad, koer kaasa arvatud)
Praegu kõlab väga naljakalt. Praegu, kui töö on tehtud, tõmmatakse toimetustest kohe uttu.
J-K.R: Mäletan jah, kui kaklesin ETV-s paari tehnikamehega, kes tulid mu kabinetti suitsuandurit panema. Ma seletasin neile, et ärge pange, pole mõtet, et ma löön selle niikuinii kühvliga puruks. Aga nad ikka panid. Palusin siis redeli paigale jätta ja lõin anduri kühvliga puruks… Ilmaasjata tegelikult, sest kui anduri peale kondoom tõmmata, saab ka suitsetada.
A.R: See ei olnud ainult teles nii, see oli enamikus asutustes läbitud etapp, olgu selleks siis reklaamiagentuur või toimetus. Või ministeerium.
J-K.R: No riigikogu oli 90-ndatel põhimõtteliselt nagu kõrts.
A.R: (Kihistab vallatult) Ma tegin pikalt riigikogus ajakirjanikutööd. Naljakas aeg oli, ajakirjaniku maine oli kõrge, riigikogu liikme maine oli kõrge, nad said peaaegu sama palka, suhtlesid täiesti vabalt ka teemadel, mis kvalifitseerusid kui mitte riiklikuks saladuseks, siis ametkondlikuks ikka. Keegi kellegi peale solvunud ei olnud, kui mõni riigisaladuse nüansiga asi sattus ajakirjandusse. Õhtul analüüsiti puhvetis päeva, hommikul analüüsiti hommikusi lehti. Nüüd on mõlema maine madal ja palgad oi kui erinevad.
M.R: Aga ma saan aru, et terve ports ajakirjanikke kolibki ju nüüd riigikokku? Sellepärast, et seal on puhvet öö läbi lahti!
J-K.R: Marek, seal puhvetis ei toimu ju midagi!
A.R: Jah, see elu on nüüd möödanik. Nüüd on nii, et need eestlased, kes 90-ndate keskel kell 7 õhtul ei tahtnud koju minna, läksid kuhugi, mis ei olnud kodu. Nüüd aga kuskil lähetuses olles, kuskil Thbilisis näiteks, nüüd me võtame seal viina. Aga siin Eestis ei ole nii.
J-K.R: Nad on vanaks jäänud, ei jaksa ju.
A.R: (Irooniliselt) Ja uus põlvkond on valinud Pepsi, mis iseenesest on väga hea ja tervislik. (Kõik naeravad, koer eriti kõvasti)
Meievanustel on teistmoodi suhtumine ellu jne. See ei ole mingi katastroof, et sellest EÜE vaimust kantud, natukesest kriitilisest vaimust kantud ühiskonda ei ole enam. Ei peagi olema.
Meenutasime just ühe oma eakaaslasega, et kui ma koolist tulin, siis läksin kuttidega mängima. Neid oli palju, kutid said kokku ja tegid midagi. Ei olnud nii, et mängisime korrektselt jalkat. Ei! Ronisime ikka igal pool ja lasime igalt poolt alla. Mina proovisin ka ikka ühes ja teises trennis käia kooli ajal, aga kuttidega hööveldamata lauaga üle liftišahti joosta oli kihvtim. Ehitisi ju ei valvatud.
Mäletan, et varastasime meeletutes kogustes kariiti ehitustelt. Sellest sai pomme teha. Päris suure purustusvõimega pomme. Päris maju õhku ei lastud, aga prooviti ikka ellu jääda siin karmis maailmas. Minul oli väga tugev püromaani periood. Selle kõrghetk oli see, et püüdsin köögis kastrulis keeta kollast väävlit, mille olin keemiatunnist pätsanud. Asi päädis sellega, et vanemad pidid tegema korteris remondi. Teine hetk oli, kui valmistasin isetehtud pommi ja lõhkasin selle rõdul pesukuivatusresti all. Kõik, mis seal restil oli, sai suuri auke täis. Aga ma olin nii hästi kasvatatud, et ma oma pommidega jäin kodu raamidesse.
J-K. R: Kas sa koolis ka mingit ajakirjandust tegid?
A.R: Ma käisin Jõgeva keskkoolis, kus ma tegin kooliraadiot, see oli minu kirg. Kui tunnid läbi said, siis koju ei läinud, läksid raadioruumi. Tegime saateid ja diskosid. Mussi ei olnud ju saada! Muusika saamine oli ikka tõeline keemia. Tookord sai ka ju vahetatud igasugu asju, lindistatud muusikat. Ja kui siis levis kuskil kolkas lindistatud Propa kontserdi salvestus ning mina olin kuskilt läbi ussi ühe organi saanud korraliku, kuid natuke närtsinud Police”i plaadi – kujutate ette, plaadi! Ma olin kõige vingem kutt linnas – siis ma vahetasin selle plaadi Propa rögiseva lindistuse vastu, kus publik oli purjus ja Propa oli purjus.
J-K.R: Mis kultuuri sa praegu hea meelega tarbid?
A.R: Ma loen hästi palju ja vaatan kokkuvõttes palju vähem televiisorit kui enne ERR-i tööle minekut. Mul on lähiajaloo periood, kuna neid raamatuid, mis kirjeldavad lähiajalugu, on väga palju.
J-K.R: Kuhu sa hea meelega reisiks?
A.R: (Entusiastlikult) Oi! Kuhu ma tahaks minna, neid kohti on nii palju. Hästi sügava mulje on jätnud Indo-Hiina. Hiinas ei ole ma kunagi käinud. Kunagi oli mul automatkamise periood. Sõita mingis suunas, pidada kinni, kus tahan, ööbida telgis. Ideaalis ei pane ma kunagi hotelli kinni, vaid tahan vaadata, kuidas läheb, nii et sul ei ole mingit kindlat graafikut. Ma tahaks sõita, see on suur unistus, trans-Siberi raudteega maailmalõppu ja seal ringi tuigerdada. Veel tahaks pika-pika tuuri teha Ameerika lõunaosas: Peruu, Boliivia, Tšiili!
Saba: (Nõusolevalt) Auh-auh-auh! Gaf-gaf!
Ning sel hetkel, kui ma olin teema üles võtnud, sain aru, kuradi Edgar, just sellest teemast ta tahtiski rääkida.
1994 oli üks korralik toimetus rahvast täis. Kui just harvadel segastel asjaoludel koju ei mindud või tööd ei tehtud, võeti ikka mehiselt viina ja suitsetati ruum triiki täis.
