KAS ME EI OSKA VÕI OLEME NAPAKAD: Mart Kalvet pakub välja kanepi dekriminaliseerimise miinimumprogrammi ning teeb ettepaneku mõõdukaks uimastireformiks.
Kanep on viimasel ajal sageli avaliku tähelepanu fookuses. Ühelt poolt ahvatletakse inimesi teleeksperimentide raames kuritegudele, näitamaks, kui kättesaadav on illegaalne mõnuaine, tõstes samas esile kanepitarvitamise potentsiaalseid ohte. Kuna need sihtgruppi ei heiduta, võetakse appi lapsi traumapunkti lennutavad sünteetilised uudisuimastid, mida süüdimatult loodusliku kanepiga võrdsustatakse. Teisalt kuuleme, kuidas mõned USA osariigid rikastuvad seadustatud kanepimüügi pealt laekuvatest maksudest või kuidas elupõlised invaliidid, krooniliste vaevustega patsiendid ja vähihaiged pärast kannabinoidravi imelisel moel paranevad.
Ravikanepist esiteks
Eesti kanepipoliitika ajab iseenda saba taga veidras nõiaringis. Ühest küljest on kanepi väikeste koguste omamine ja tarvitamine dekriminaliseeritud: vahelejääjaid ei kohelda kurjategijaina. Teisalt on kriminaalset kogust kümne lävedoosina määratlev seadus ähmane, võimaldades prokuratuuril soovi korral trellide taha läkitada ka ühe ürdigrammi omaniku. (Kohtupraktikas algab kriminaalse koguse piir enamasti 7,5 grammist, kuid ametlikult instantsid seda ei kinnita, mistõttu ei või tarvitaja kunagi päris kindel olla, kas ta on kriminaal või ainult trahvi vääriv korrarikkuja.) Ühest küljest pole dekriminaliseerimine kaasa toonud tarvitamismäärade hüppelist tõusu – pärast seaduste leevendamist on tarvitajate lisandumise tempo raugenud –, teisalt pole need määrad aga ka langusteel ning kasvatamise, käitlemise ja sõbraga jagamise eest ootab endiselt kriminaalsüüdistus.
Seadus võimaldab arstidel raviotstarbelisi kannabinoide, olgu taimseid või sünteetilisi, vastavate näidustustega patsientidele välja kirjutada. Seda, et kannabinoidravi laialdasem rakendamine kahandaks kanepi musta turgu, võib vaid oletada, sest seni pole ükski arst nõustunud ravikanepi taotlemise keerulist protsessi käivitama, isegi kui mõni neist möönab, et näidustused on olemas. Paljudel kõrgharitud meedikutel aga ilmselt isegi puudub selge arusaam sellest, kuidas endokannabinoidsüsteem toimib ja kui tulemuslik on selle moduleerimine mõne tervisehäire ravis, kuna ülikoolis ei õpetata kannabinoidravi kõige elementaarsemaidki aluseid. Arvatavasti ei tea nii mõnigi neist, et paratsetamooli valu ja põletikke leevendav toime johtub samuti kannabinoidiretseptorite mõjutamisest. Kuni see ei muutu, pole loota, et patsiendid õnnestub kriminaalsest kanepiturust eraldada, eriti kui kannabinoidravimite jaehinnad ületavad tänavakanepi hinda kaks kuni kümme korda.
Ravim politsei ressursikriisi leevendamiseks
Politsei jätab ressursinappuse tõttu osa kriminaalasju lihtsalt uurimata, aga samas leitakse vahendeid harrastusbotaanikute peedistamiseks. Kuigi konfiskeeritud kriminaalvara, trahvide, sunni- ja menetlustasude arvelt politsei tegevust otse ei rahastata, ei kipu kodukasvatajate küttimine ometi raugema, vaid on pidevalt päevakorral ja uudistes. Sellise tegevuse ettekäändeks tuuakse uimastitega seonduvad ohud, hüppelauateooria – alustad kanepist, lõpetad fentanüüliga – ja vajadus sõltuvushäirega inimesi nende endi halbade otsuste eest kaitsta. Seejuures jäetakse tähelepanuta, et kanep on üks ohutumaid psühhofarmakone üldse, mille soovimatud kõrvalmõjud ja sõltuvuspotentsiaal on minimaalsed; et suurem osa selle tarbijaist pole sõltlased ega tee oma hobiga kellelegi otsest kahju; et valdav enamus neist ei puutu kunagi kangemaid aineid; et isegi probleemsete tarvitajate vahistamine ja trahvidega laostamine ei aita neil sõltuvusest vabaneda, vaid kannustab pigem kuritegelikule teele; et üleüldse keelustamine ja karistamine pigem võimendavad kui leevendavad uimastitega seonduvaid probleeme.
Kuidas seda olukorda võimalikult inimlikult lahendada? Lõpuks järgib ju politsei kanepisõpru ahistades siiski ainult seadusetähte ja teeb oma igapäevast tööd, ehkki vahel tundub, et vääriti sihitud sadistliku innuga. Meie üldsuse teadlikkus kanepi omadustest, ravitoimetest ja sõjaka uimastipoliitika alternatiividest on veel liiga väike, et rääkida turu seaduslikust regulatsioonist nagu Uruguays või Colorados. Tarvitamise dekriminaliseerimine on kahtlemata positiivne samm, ent see ei aita piirata uimastite musta turgu ega kanepit ohtlikumatest ainetest selgelt lahutada. Ettevaatlik tarvitaja pole reeglina valmis hakkama kurjategijaks ja ürti ise kasvatama, vaid hangib seda ikka „tuttava tuttavalt“, targu küsimata, kust kaup pärineb. Veel ettevaatlikum pruukija sukeldub krüptitud veebiühenduste kaudu uimastite postimüügi kirevasse maailma, kus valik on Tallinna tänavatega võrreldes muinasjutuline, kuid garantiid, et tellijani jõuab ikka see kaup, mida reklaamiti, pole ka seal palju suuremad kui diilerilt ostes.
Väikekasvataja pole suurem pahalane kui õllepruulija
Minu miinimumprogrammiline ettepanek on uimastikahjude vähendamise ja politsei ressursipuuduse leevendamise huvides kanepi kodukasvatus dekriminaliseerida ning väikekasvatajate küttimine deprioritiseerida – kuni päris kuriteod lahendatud saavad, võiks politsei oma tarbeks kasvatamisele läbi sõrmede vaadata. Kui me ei taha, et organiseeritud kuritegevus üha pidurdamatumalt lokkaks, et vanglaid ummistaksid uimastiseaduste mittevägivaldsed rikkujad, et kannabinoidravi vajavad patsiendid otsiksid neile tõhusaimat leevendust pakkuvat medikamenti mustalt turult, tuleb mitte kellelegi ohtlikud potipõllumehed rahule jätta. Sest kuni nad ei kasvata korraga rohkem kui viit taime ja saaduseid tänavatel ei müüta, vaid jagavad sõpradega nagu õlle-veini hobipruulijad, on politseiressursi kulutamine nende jälitamiseks ja trellide taha toppimiseks tulutu luksus, mida Eesti riik endale tegelikult lubada ei saa.
Maailmas on uimastipoliitiline paradigma pöördumas. 2016. aasta ÜRO peaassamblee erakorraline uimastiteemaline istungjärk tõotab kujuneda murranguliseks, ehkki juba praegu on mitmel pool astutud praktilisi samme uimastisõjamasina lammutamiseks ja majanduslikult mõistlikumate, inimsõbralikumate ning mõnuainete olemuse ja neurokeemilise tegelikkusega arvestavate reformide ellukutsumiseks. Lääne demokraatiad on valmis narkoprobleemiga rinda pistma rahvatervise tasandil ning hülgama iganenud ja kontraproduktiivse kriminaaljuriidilise mudeli. Juba mõne aasta pärast pole meil enam nii palju valikuid kui praegu. Kasutagem neid ära, enne kui pidurdamatu muutustelaine meid meie arvamust küsimata kaasa kannab.
Politsei jätab ressursinappuse tõttu osa kriminaalasju lihtsalt uurimata, aga samas leitakse vahendeid harrastusbotaanikute peedistamiseks.
