MEIE ESIMESED AVANGARDISTID: Omanäolisest eksperimendist 1920.–30. aastate Eesti kultuuris kirjutab Ester Kangur. Eesti Kunstnikkude Rühma võttis avalikkus küll jahedalt vastu, ent kunstiajaloos oli asi märgiline.
Eesti Kunstnikkude Rühm (EKR, Rühm, asutatud 1923) oli esimene avangardile keskendunud kunstirühmitus Eestis. EKR seadis esiplaanile kunsti rahvusvahelisuse, kunstile olemusliku otsimise senisest erinevate põhimõtetega ning visuaalse keskkonna ümbermõtestamise kaasaja vaimus. Kunstiteos oli Rühma autorite jaoks iseseisev organism, mis lähtus joonte, värvide ja pindade omavahelistest suhetest, toimides ümbritseva mudelina. Poolutoopiliseks eesmärgiks oli soov kujundada ümber argine elukeskkond, inimesi eristavate rahvuslike piiride asemel otsiti üldinimlikku.
Põrsad tiibadega?
1920. aastate Eesti kultuuripilti iseloomustab vastasseisu tekkimine riikliku kultuuripoliitika ja kunstnike vahel. Kui riigi tasandil võeti suund kodanlaste mugavustsooni teenindamisele, siis paljud kunstnikud nägid tekkinud olukorras vajadust väljuda unistuslikust loomingusfäärist ja asuda võitlusesse üldiste kultuuriliste vabaduste eest. Avangardkunstnike tembeldamine „lendavateks sigadeks”, kelle tegevust pole vaja toetada nende ultramodernse rahvakauguse tõttu, asus kujundama avalikku arvamust ega saanud jääda reaktsioonita, mõjutades oluliselt ka EKR-i asutamist.
EKR-i kunstnike kujunemises sai määravaks kunstikoolidest väljapoole jääv kunstikogemus. Oluline on siinkohal ka kogemuste omandamine rahvusvahelisel areenil: Jaan Vahtra õppis muuhulgas Peterburis, tema sõber Friedrich Hist sõlmis pärast ebaõnnestunud õpingukatseid Saksamaal Riiga suundudes tihedad sidemed läti autoritega, luues niiviisi pinna hilisemaks koostööks Riia Kunstnike Grupi ja EKR-i vahel. Sellele aitasid kaasa ka I maailmasõja ajal Penza kunstikoolis tekkinud kontaktid perifeersest Valgast pärit kunstnike (sh Eduard Ole, Juhan Raudsepp) ja Riia autorite vahel.
Võrust Tallinna
EKR-i loomise juhatab sisse 1923. aasta veebruaris Võrus toimunud näitus. Rühma võime rakendada uusi kunstipõhimõtteid jääb küll hapraks, kuid seda enam on näitusel välja pandud töödes võluvat otsingulist entusiasmi. 1923. aasta detsembris ametlikult loodud EKR loob aga juba võimaluse ennast Eesti kunstimaastikul jõulisemalt esitleda. Sama aasta suvel lätlastega peetud kirjavahetusest sünnib plaan ühise näituse korraldamiseks, mis saab teoks järgmise aasta esinemistega Tartus ja Tallinnas. Oma arvustuses kirjeldab Hanno Kompus kubistide rõõmu vormist, armastust maailma karmi ülesehituse ja loogika vastu, milles on võimalik tajuda sisemist ehedust.
Peagi kandus rühmituse kese Tallinnasse, kus töötasid Märt Laarman, Arnold Akberg ja Henrik Olvi. Koos loeti uuemaid saksa, aga ka prantsuse kunstiajakirju ning sealt leitud mõtted ja nähtud teosed lubasid EKR-il oma eesmärkides tõusta senisest kõrgemale.
Tegutsedes mitme kunstiajakirja toimetajana, mõtestas Laarman oma kirjutistes kunstniku ülesandeid kaasaegses kontekstis, analüüsides samas ka näiteks uuenduslikku teatrit. Laarman nägi kunsti kui pidevat uute vormide otsingut, aktiivset analüüsi. Kõigi kolme rafineeritud looming keskendus suuresti arhitektuurile, mille konstruktiivset loogikat pidasid nad kaasaegse kunsti põhialuseks. Kunstiteos pidi olema omaette organism, mis allub sisemisele loogikale ega kujuta ümbritsevat.
Teatrikujunduse uuenduslikud ideed
Tolleaegset eksperimentaalset kujutavat kunsti ühendas otsingulise teatri ja kirjandusega nii ühine vastane väikekodanliku „lohe” näol kui ka soov rakendada internatsionaalseid inimest kaasajas tunnetavaid kunstiideid. Näiteks Henrik Olvi lavakujundused lähtusid suuresti vene ja saksa teatri uuenduslikust ideest, mille kohaselt pidi teater olema ühiskondlik tribüün.
Olvi kujundused Draamastuudio teatri ja Töölisteatri lavastustele räägivad uuest ehituslikust lähenemisest, mis tingliku geomeetrilise omaruumiga lõi terviku standardiseeritud tehasetööliste figuuridest „massinimeste” hulkadega.
Inimene ruumis ja inimkeha ehituslik analüüs on EKR-i kunstnike loomingus korduvateks teemadeks. Keha oli nende jaoks lihtne geomeetrilistest põhivormidest loodud tervik, mis moodustab igavikulise kooskõla seda ümbritseva ruumiga. Nii tekkinud ruumi-inimese suhted on mitmes EKR-i teoses loonud reaalsuse-ülese kummastava, pittura metafisica’ga suhtleva kvaliteedi.
Lühike ja intensiivne eksperiment
Eraldi teema on Laarmani ja Akbergi linnapildid, kus arhitektuursed objektid on paigutatud steriilse tänavapinna, sügavusse juhatava perspektiivi ja nihestatud tonaalsusega struktuuri. Akberg väljendab aina arenevat huvi komponeerida pilt värvipindadest. Ajal, mil üldises kunstipildis andis üha enam tooni realism, esindas tema looming kõige puhtakujulisemat lähenemist konstruktivismile, jõudes 1927. ja 1928. aastal abstraktsete kompositsioonide loomiseni.
EKR-i põhimõtteid, mis nägid kunstil ümbrust teisendavat ülesannet, ei tajunud Eesti kitsas kultuuriruum ja lühikese ajalooga kunstipublik fundamentaalse suunamuutusena, vaid pigem ajas peagi mööduva nähtusena. Euroopa kunsti radikaalsusest eemalduvat ja reaalse kujutamisele tagasi pöörduvat tendentsi toetas ka sõjajärgne stabiilsusele ja rahvuslikkusele rõhuv poliitiline plaan. Rühma haripunktis Laarmani välja hüütud vanu sõjajärgseid varemeid hülgav kunstikreedo ei leidnud keskteed hindaval kunstimaastikul enam kõlapinda.
Sarnaselt teistel aladel tegutsenud uuenduslikele kunstilist ideelisust kõrgelt hindavatele nähtustele on ka EKR vaadeldav lühikese ja intensiivse eksperimendina, mille õnnestumist ei määranud selle kaasaegse kunstipubliku mõistmatus, vaid Eesti kunsti toodud põhimõtted, mille avastamisele ja järgimisele suundus mitu siinset kunstnikku aastakümneid hiljem, näidates EKR-i loodud geomeetrilise maailma aegumatust.