NAINE RAHVAKIRJANIKU KÕRVAL: Lutsu majamuuseumi teadur Meeli Väljaots koostas Tartu Muuseumi aastaraamatus põhjaliku uurimuse kirjanik Oskar Lutsu abikaasast Valentina Lutsust. KesKus tutvustab väikest osa Meeli Väljaotsa tööst Valentina Lutsu teemal.
Üldtuntud tõde on see, et eduka mehe selja taga seisab tugev naine. Palamuselt pärit Oskar Luts oli kirjanik, keda tuntakse ja hinnatakse tänapäevalgi. Aga kes oli Valentina Luts – naine, kellega Oskar abiellus 2. juulil 1917. aastal?
Kohtumine Oskariga
Valentina Luts räägib 1978. aasta raadiointervjuus Lembit Laurile emotsionaalselt ja kaasahaaravalt sellest, kuidas ta Esimese maailmasõja ajal kohtas oma tulevast abikaasat Oskar Lutsu, kuidas nad abiellusid ja Eestisse tulid.[1] Revolutsioon on revolutsioon ja armastus on armastus, kinnitab Valentina, kes tuli oma abikaasaga koos elama riiki, millest ta polnud varem midagi kuulnud, inimeste hulka, kes rääkisid talle arusaamatus keeles. Ometi omandas ta aja jooksul eesti keele ja kasutas seda oma aktsenti ning keelevigu häbenemata nii igapäevaelus, hiljem muuseumitöös kui ka avalikkusega suheldes.
Säilinud on veidi aega pärast Oskar Lutsu surma Valentina poolt kirja pandud n-ö ametlik elulugu, kus ta kirjutab (kirjapilt muutmata): „Mina, Luts Valentina Semeoni tütar, sündisin 1892 a. 12. veebruaril Minski linnas Valgevenes. Olin 5 aastane kui suri isa, kes oli ametnik. Emal jäi järele 5 alaealist last. Kuna majandusliku olukorra tõttu pidin noorelt hakkama töötama, sellepärast jäi ka keskkool lõpetamata. Töötasin Viitepski linnas Raudteede valitsuses kontoriametnikuna. 1917. aastal abiellusin Oskar Lutsuga. /…/ Kogu abielu ajal olen olnud koduperenaine.“[2]
Theodor Lutsule jättis vennanaine Valentina kohe algusest peale suurepärase mulje: „Umbes aasta enne sõja lõppu, s.t. 1917. a. suvel, käisin Oskaril Vitebskis külas. Ta oli oma tütarlapsega juba abiellunud ja oli õnnelik abielumees. /…/ Ta abikaasa oli võrratu perenaine, selles veendusin juba esimesel õhtusöögil, kui laud oli täis igasuguseid roogasid, üks maitsvam kui teine. /…/ Noor proua, kelle nimi oli Valentina, oli väga kena ja lõbus ja mina jäin Oskari valikuga täiesti rahule.“[3]
Ühest üürikorterist teise
Lutsude pere kolis Tartus aina ühest üürikorterist teise, Aia tänavalt Roosi tänavale, edasi Mäe tänavale, sealt Tiigi tänavale ja ajakirjaniku külaskäigu ajal elas Lutsu pere Puiestee tänaval. Valentina avas ajakirjanikule ka sagedase elukohavahetuse tagamaid, rääkides, et tagahoovide häälekas elu ei sobi kirjanikule ja aina otsitakse seda vaikset nurgakest, kus oleks mõnus kirjutamisele pühenduda.
Kolimisega seotud praktiliste küsimuste lahendaja pidi olema Valentina, kes kolimispäeva hommikul torkas kodust lahkuvale kirjanikule taskusse sedeli uue elukoha aadressiga, kus teda õhtul taas oodatakse. Lõpuks õnnestus Valentina Lutsu eestvedamisel ehitada oma maja, mille ümber oli ka vaikust ja varju pakkuv suur aed. Oskar Lutsu passi ilmub 28.12.1936 viimane Tartu aadress-büroo tempel sissekirjutusega Riia mnt 4. (Kuna tol ajal nimetati praegust Riia tänavat pärast raudteesilda Riia maanteeks, siis algas majade numeratsioon uuesti number ühest peale. Maju oli sellal tõesti ka vähem ja nurgapealse maja järel laius nn Tammeväli kuni kortermajani (praegune Riia 40). Tänapäeval on numeratsioon muutunud ning Lutsu kodumaja tuntakse aadressi Riia 38 järgi.
Elu Oskariga Tartus Riia 38
Noor-Eesti kirjastuse raamatupidaja Alfred Kiviste on jutustanud värvikalt sellest, kuidas ta 1937. aasta alguses käis koos abikaasaga kirjaniku juures soolaleivapeol: „Viibides Oskar Lutsu juures külas, oli üldiselt teada, et kirjaniku abikaasa katab laua nii, et see paindub roogade all. Tavaliselt oli valmistatud mitu rooga. Esimese toidu järel tuli lauale teine. Perenaine aina pakub /…/ Kui külalise kõht juba täis, siis leiab lahke perenaine, et kui tema pakkumisele ei reageerita, siis ei minevat täide perenaise tähtis soov, millele ta olevat just parajasti mõelnud. Külaline püüab perenaise soovil midagi süüa. Seejärel katsub ta, kuidas jõuda veel laua äärest üles tõusta ja koju minna.“[4]
Teise maailmasõja ajal kodumaalt lahkunud Raja Zürcher, kes elas Rootsis, ei olnud unustanud aastakümnete taguseid maitseid, kui ta meenutab: „Oskar Luts ja tema abikaasa Valja kuulusid minu vanemate parimate sõprade hulka. Lapsena mäletan meie armsaid külalisi istumas ümber laua. O. Luts – alati märkmik ja pliiats käepärast, kuhu ta tihti midagi sisse märkis…. Olid pühad – tulid Lutsud üks püha meile, teine olime nende juures. Proua Lutsu kokakunst oli võrratu, milline pasha, millised Berliini pannkoogid, millised süldid jne!…“[5] Paljudele Eesti inimestele sarnane saatus viis perekonnad lahku ja Zürcher sai Valentina Lutsuga uuesti ühendust võtta alles 80-ndate alguses. Kui tal lõpuks õnnestus Eestisse tulla ja Riia tänava maja külastada, lebas Valentina haigevoodis ja kodust toitu pakkus Rootsist tulnud prouale muuseumitöötaja.
Oskar Luts ise mainib abikaasat kõige sagedamini oma viimases päevikus (1944–1952), nimetades teda kord ees- ja isanime pidi (Valentina Semjonovna), kord nimega Vaalä.
Kõige sagedamini nimetab ta naist siiski emandaks ja arvustab tema tegemisi-toimetamisi üsnagi pahuralt: „Ta on väga hooletu, eriti koduhoiu suhtes. Ja tige, tujukas. Väga raske on temaga läbi saada.“[6] /–/ „Mida armastusväärsem on ta võõraste vastu (ja neid käib siin laialt), seda rohkem närib minu kallal, olgu ma purjus või kaine. Koledasti uhkustab oma aiaga ja kõigega, mis tal on.“[7]
Probleemne Oskar
Juhan Peegel, kes elas oma perega aastatel 1950–1955 Lutsude majas alumise korruse kahes toas ja tundis seega majas valitsenud õhustikku hästi, on Lutsu päeviku saatemärkmetes selgitanud, et kirjanikus peidus olevatest vastandlikest pooltest tuli järsk, pahastiütlev ja labane eriti teravalt ilmsiks tema viimastel eluaastatel, kui haigus vanameistri murdis ja ta lisaks füüsilistele vaevustele jäi alla ka võitluses viinakuradiga. Selle asjaoluga põhjendab Peegel ka päevikusissekannete sünget tonaalsust ja annab kõrvaltnägija kaine pilguga Valentina Lutsu tegevustele hoopis teistsuguse hinnangu: „Aga lõpuks: väga-väga hindama ning lausa imetlema peab Valentina lakkamatut inimlikku hoolitsust oma abikaasa eest, vaatamata selle kõigile purjuspäistele – pehmelt öeldes – ebameeldivustele, mida siinkohal pole mõtet kirjeldada.“[8]
Samasugused mälestused on ka Juhan Peegli abikaasa Helgi nooremal õel Viive Pudersellil, kes elas ajalooõpingute ajal üliõpilasena koos Peeglite perega Lutsude juures. 2019. aastal vestluses Andrus Peegliga räägib ta: „Seda Lutsu ta (Valentina) ikka hoidis ja armastas hoolimata sellest, et too liialt purjutas… Ja ta ei jätnud teda hätta. Ta aitas teda ikka viimseni, ise endast ei hoolinud, ei hoolinud sellest, et tal oli raske. Seal Väike-Tähe nuka peal oli väike viinaputka. Ja käruga ta läks talle järgi ja vahest läks Helgi ka kaasa aitama. Panid vanamehe käru peale ja Lutsu-tädi hoidis ühelt poolt ja Helgi aitas kõrvalt. Tõid ta koju.“[9]
Voorimehevankri, käru või koguni tõukekelguga kojutoomisi on meenutanud ka mitmed teised Tammelinnas lühemat või pikemat aega elanud inimesed. Ja kuigi jutustajatele on kogetud seik ehk naljagi pakkunud, võib arvata, et Valentina Lutsul polnud sugugi lõbus näha oma abikaasat sel viisil koju saabumas.
Sõjaaeg ja pärast sõda
Oskar Lutsu viimase päeviku ebajärjekindlate sissekannete põhjal saame aimu ka sõjajärgse aja arvututest muredest. Enda sõnul valvab ta sageli kodu, on ootaja rollis, kui Valentina käib toiduaineid otsimas või toimetab muude argiste asjadega: „Emand läks Naadäga eile hommikul maale kartuleid võtma ja pole veel seni tagasi tulnud. Loodab sealt endale talveks kartulid saada. Juba… juba praegu on poolnälg. Mis tuleb edaspidi?“[10] /–/ „Olen koduhoidja, sest keegi peab kodus olema, muidu viivad vargad selle neetud majahüti lausa tühjaks.“[11] /–/ „Olen jälle üksinda kodus. Emand väntab poodide ja turu vahet“[12] /–/ „Vaalä on hommikust õhtuni kibedasti ametis oma kitsedega. Neid on viis. Piima saab rohkelt, aga nende puputamine läheb liiale. V. tassib neile kaugelt rohtu ja rikub oma tervist.“[13]
Naabermajas elanud Juhan Simm meenutab üleaedsete elu: „Aia korraldus oli viimseni Lutsu abikaasa õlgadel ja see aed oli Tammelinnas üks eeskujulikumaid. Lutsu abikaasa töötas seal varahommikust päikeseloojanguni. Oskar ise, nagu mäletan, tegi õige vähe aiaga tegemist. Mida ta sugugi ei pooldanud, oli aias kaevamine ja jalgteede puhastamine. Oli aeg, kus tubakakriis oli ja tema oli kõva suitsumees. Siis nägin teda aias agaralt tööl: kaevas peenraid, külvas tubakat ja istutas selle taimi ning kandis oma „põllu“ eest hoolt.“[14]
Kirjaniku tervis oli pärast sõda üsna halb ja seoses alkoholiprobleemidega viibis ka korduvalt ravil. 1953. aasta alguses paigutati Oskar Luts vähidiagnoosi tõttu ravile Tartu Linna Kliinilisse Haiglasse. Sisehaiguste arst, professor Herbert Normann nimetab kirjanikku oma mälestustes vanameistriks, kes olla talle juba haiglasse tulles öelnud, et tahaks kodus rahulikult surra. Normann meenutab, et 10. veebruaril 1953 Oskar Luts lahkuski haiglast, olles rääkinud juba tunde kõigile, et läheb koju vanni. Abikaasa pidi ta koju viima, aga ilmselt tekkis hirm, et personal ei lase tal haiglast lahkuda. Laupäeval, 21. veebruaril, külastas professor Oskar Lutsu tema kodus. Vanameister oli lebanud heatujulisena voodis. Arsti küsimusele. „Kuidas läheb?“ oli kirjanik vastanud „Läheb, nagu lükkad, „aga alati viltu.“ Viivu järel oli ta osutanud oma abikaasale ja ütelnud: „Ta põetab mind väga hästi, vaevalt suudaks keegi minu eest paremini hoolitseda.“[15]
Oskar Luts suri 23. märtsil 1953. aastal väärikalt oma kodus, oma voodis, abikaasa hoolitsuse all. Alumise korruse toas elanud Viive Pudersell meenutab kirjaniku maise teekonna lõpust järgmisi seiku: „Lutsu-tädi käis palju kirikus, ta oli ju vene õigeusku. Seda ma mäletan, et kui Luts suri 1953. aasta märtsis, siis vene kommete kohaselt oli Lutsu surma puhul surnuvalved. Söögitoas oli kirst ja tuled pidid põlema ja seal juures pidi istuma. Surnu oli tükk aega majas ja meie elasime samas kõrval. Ja siis skulptor Martin Saks võttis surimaski, sest tema oli Lutsu tädile selline usaldusisik. Endel Taniloo oli kõrval veel õpipoiss. Surimaski võeti kodus, nad tulid koju ja võtsid ja hiljem telliti nende käest ka hauamonument.“[16]
Tõeline „russkaja duša“ Tammelinnas
Pärast Oskar Lutsu lahkumist elas Valentina Luts veel peaaegu 30 aastat Riia tänava majas. Esialgu pidas ta enda eluruumides eramuuseumi, mis tundub lausa imeline nendes oludes, kus erinevates tubades elasid n-ö sundüürnikud, köök ja vannituba olid ühiskasutuses ning Valentinale kuulus vaid mõtteline osa elamispinnast. Valentina Luts võõrustas nii kooliklasse, kirjandusringe, matkagruppe, töökollektiive kui ka muidugi tuttavaid ja vähem tuttavaid inimesi. Üsna sageli külastasid kirjaniku maja näitlejad, kes mängisid Lutsu jutustuste dramatiseeringutes (nt Rakvere Teatrist, Tallinna V. Kingissepa nimelisest Riiklikust Draamateatrist). Külalisteraamatusse tehtud sissekanded on ülivõrdes, kirjaniku leske tänatakse ülisõbraliku vastuvõtu, põhjalike seletuste ja meeldiva vestluse eest.[17]
Peeglite perega kuni 1955. aastani Lutsude elutoas elanud Viive Pudersell oli Lutsu-tädile, nagu ta Valentina Lutsu familiaarselt nimetab, teatrikäikude saatjaks, sest saadeti ju Lutsule ja hiljem Valentinale ikka teatripileteid ning Valentinale teater meeldis. Samuti käis neiu Valentinaga Tallinna ja Riia reisidel ning oli vanaprouale seltsiks ka saunakäikudel ja koduses majapidamises. Nii on säilinud mälestuskillukesi erinevatest eluvaldkondadest. Ka Pudersell meenutab eelkõige Valentina Lutsu lahket meelt ja soovi teistega oma hüvesid jagada: „Lutsu-tädi tegi kõike palju, kui ta tegi toitu, siis oli seda palju. Näiteks kui pelmeene tehti, ei olnud neid kümneid, neid oli sadu. Ja kui ma käisin temaga Riias sugulaste juures, oli tal palju kompse, purke ja sahvtipudeleid kaasas. Tallinnasse Tuglaste juurde külla minnes võttis Lutsu tädi kaasa toitu, vorste ja pirukaid ja ostis Karja tänava komisjonikauplusest kõikidele kingitusi, riideid ja mulle mustad lakk-kingad, mis olid väheke väikesed. Lutsu-tädi oli pillav, aga no nii heatahtlik… Isegi saunas käisime taksoga.“[18]
Viive Pudersell on jaganud mälestusi ka kodustest pidudest, mille korraldamiseks leidis Valentina Luts põhjuse kasvõi kavalust appi võttes: „Võib-olla üks huvitavam sündmus oli 55. aasta 1. aprill. Märga lund sadas paksult, oli tohutu tuisune. Lutsu-tädi mõtles, et teeb ühe triki ja kutsub naabrid külla. Tegi söögid kõik valmis ja kattis laua ja ütles, et las nad kõik tulevad – Simmi proua ja Juta kutsus, Maasikud, kellega tagaaed kokku puutus, kutsus ja… Ta tahtis lihtsalt seltskonda ja ta ütles naabritele, et Palamuselt toodi toidukraami, tulge, saate mune või miskit… Midagi ei olnud tegelikult, see oli väljamõeldis. Laud oli kaetud ja ta ootas ja vaatas läbi veranda akna, kuidas naabrid läbi kõhuni ulatuvate lumehangede maja poole sumpasid. Vaatas ja naeris. Naabrid tulid kohale, müüa pole midagi… Aga pidu hakkas peale. Ta oli selline viguritegija, aga ta tegi seda heatahtlikult.“[19]
Rõõmsa ja lahke meele säilitas Valentina Luts oma elupäevade lõpuni, suhtles tuttavatega ja võõrustas neid ülevoolava lahkusega.
[1] Kirjutamata memuaarid. Valentina Luts ja Lembit Lauri. 13.08.1978. https://arhiiv.err.ee/vaata/kirjutamata-memuaare-kirjutamata-memuaare-valentina-luts-ja-lembit-lauri
[2] Valentina Lutsu elulugu. TM LM. 669:28 Ar.
[3] M. Kahu, E. Teder. Mälestusi Oskar Lutsust. Tallinn 1966, lk 54–57.
[4] M. Kahu, E. Teder. Mälestusi Oskar Lutsust. Tallinn 1966, lk 247.
[5] Raja Zürcheri kiri. TM LM. 407 Ar.
[6] Litteraria 9. Eesti kirjandusloo allikmaterjale. Oskar Luts. Viimane päevik (1944–1952). Tartu 1996, lk 33.
[7] Samas, lk 39.
[8] Samas, lk 9.
[9] Viive Pudersell räägib Andrus Peegliga elust Riia tänaval. Helisalvestis, 2019.
[10] Litteraria 9. Eesti kirjandusloo allikmaterjale. Oskar Luts. Viimane päevik (1944–1952). Tartu 1996, lk 16.
[11] Samas, lk 40.
[12] Samas, lk 42.
[13] Samas, lk 48.
[14] M. Kahu, E. Teder. Mälestusi Oskar Lutsust. Tallinn 1966, lk 80.
[15] Samas, lk 418–420.
[16] Viive Pudersell räägib Andrus Peegliga elust Riia tänaval. Helisalvestis, 2019.
[17] O. Lutsu külalisteraamat. TM LM. 72:3 Ar.
[18] Viive Pudersell räägib elust Riia tänaval. Helisalvestis. 2019.
[19] Samas.