KAUGEL-KAUGEL IDAS: Etnoloog Indrek Jääts tutvustab Kuressaarest pärit maadeuurija Richard Maacki ekspeditsiooni Amuuri jõele aastatel 1855–56. Jääts avaldas Maacki ülihaaravast ekspeditsioonist ka kogumiku raamatuna. Niisiis, ekspeditsioon ekspeditsioonile. Alljärgnevas kirjatükis uurib autor, mis rahvad toona kaugel idas elasid.
Richard Maack oli baltisaksa päritolu Vene uurimisreisija, sündinud Saaremaal, Kuressaares. Ta lõpetas Peterburi ülikooli loodusteaduste alal ja suunati 1852. aasta algul Ida-Siberi pealinna Irkutskisse gümnaasiumi loodusteaduste õpetajaks. Põhiliseks kujunesid järgnenud aastatel aga hoopis ekspeditsioonid. Neist olulisim on Maacki juhitud uurimisretk Amuuri jõele aastatel 1855–1856.
Ekspeditsiooni tulemused esitas Maack 1859. aastal Peterburis ilmunud raamatus „Путешествие на Амур“ (Reis Amuurile). Selle juurde kuulus ka esinduslik illustratsioonide mapp, mis sisaldab kauneid maastikuvaateid, pilte Amuurimaa põliselanikest ja nende tarbevarast ning ekspeditsioonil avastatud uutest taimeliikidest. See unustusehõlma vajunud raamat ja need peenejoonelised pildid paelusid mind ja ma otsustasin neid põhjalikult uurida.
Maacki ekspeditsioon oli ajastule omaselt interdistsiplinaarne. Tegeleti erinevate teadusharudega alates mineraloogiast ja botaanikast, lõpetades ajaloo ja etnograafiaga. Mind kui etnoloogi huvitas see viimane kõige rohkem.
Usaldus ja rahu
Maack tundis Amuuri rahvaste materiaalse ja vaimse kultuuri vastu pidevalt huvi ning püüdis selle kohta igal võimalusel infot hankida. Tema suhted kohalike elanikega olid üldiselt rahumeelsed ja asjalikud. Maack ei käitunud vallutaja ja röövlina. Ta kohtles pärismaalasi viisakalt ja sõbralikult ning tasus neilt saadud söögikraami ja etnograafiliste esemete eest. See polnud tolles kauges aegruumis sugugi enesestmõistetav. Maackile musklijõuks kaasa antud vene kasakad kaldusid sissejuurdunud üleolekutundest ja eelarvamustest lähtudes kohalikega toorutsema.
Näiteks sügisesel tagasiteel ülesvoolu mööda Amuuri läksid mõned kasakad ekspeditsiooni laagrikoha naabruses paiknevate pärismaalaste jurtade juurde kala ostma ja naasid peagi sõnumiga, et kala on, aga kohalikud ei taha müüa.
Maack kirjutab selle kohta järgmist. „Selle põhjuseks oli muidugi kasakate oskamatus, või õigemini soovimatus saavutada elanike poolehoidu; vaatamata kõigile oma püüdlustele ei suutnud ma neid võõrutada vaeste tunguuside toorest ja põlglikust kohtlemisest; nendega suhtlemisel kasutavad nad palumise ja lahkuse asemel alati jõhkrat nõudmist ning see paneb kohalikud sageli kõiki venelasi võõristama, vihkama ja kartma.“
Maack siirdus ise külla, kinkis elanikele mõned tühised asjakesed ning saavutas loetud minutitega nende täieliku usalduse ja poolehoiu. Vähemasti oma sõnul. Ühele silmahaigele andis Maack rohtu ning mees kinkis talle vastutasuks oma piibu. Kui venelased valmistusid lahkuma, tõid tunguusid neile tänutäheks kala.
Erinevad kohalikud rahvad
Maack andis endale aru, et tema väike ekspeditsioon sõltus sel hiiglaslikul kõnnumaal suuresti kohalike inimeste heasoovlikkusest. Vaenulikelt või peitu pugenud tunguusidelt provianti ei saanud. Pealegi tuli mõelda ka järgmistele reisimeestele. Tuli meeles pidada, et ei esindata mitte ainult iseennast, vaid tervet riiki ja tsivilisatsiooni.
Maack arendas mõnede pärismaalastega välja üpris lähedased inimlikud suhted ning sai neilt hinnalist teavet ja abi. Sagedaseks probleemiks oli keelebarjäär. Pahatihti ei olnud korralikku tõlki ning suhelda tuli osalt žestide abil. Vaimset kultuuri ja keelt oli niiviisi väga raske uurida, etnograafilisi esemeid koguda ja tähelepanekuid teha siiski sai.
Oma pikal teekonnal puutus Maack kokku terve rea erinevate rahvastega – burjaadid, orotšonid, manjagirid, birarid, daurid, mandžud, hiinlased, kilengid, hodzengid, kilerid, goldid, mangunid ja giljakid. (Kasutan siin nende rahvaste Maacki poolt pruugitud vanu nimetusi. Nende tänased vasted leiab lugeja lisatud infokastist.) Põhjalikumad olid kontaktid orotšonide, manjagiride, goldide ja mangunidega ning neist on Maacki raamatus enim juttu. Ta koostas küllalt pikad etnograafilised ülevaated orotšonidest, manjagiridest ja mangunidest ning paigutas need oma reisikirjelduse päevikuteksti. Lisaks on veel päris palju etnograafilist infot väiksemate pudemetena raamatusse laiali pillatud ning asjahuvilistele seega suhteliselt raskesti ligipääsetav. See võib olla üheks põhjuseks, miks Maacki pole etnograafina kunagi eriti tunnustatud.
Vana aja šamaanid
Maacki huvitasid klassikalised etnograafilised teemad – rõivastus, elatusalad, tarberiistad, elamud, transpordivahendid, koduloomad, aga ka soengud, tätoveeringud ja rahvaastronoomia. Eriliselt näis teda paeluvat usuelu – iidolid ja šamaanid. Kohusetundlikult kirjeldas ta ka mandžude konfutsianistlikke pühamuid. Põhjalikumalt oli Maackil võimalus jälgida manjagiri matusetseremooniat ja paari šamaani haiget ravimas. Keele osas piirdus Maack põhiliselt kohalike taime-, looma- ja kohanimede ülestähendamisega.
Maack oli üks esimesi õpetatud mehi, kes Amuurile pääses. Ta reisis seal ajal, kui Euroopa teadmised Amuurimaa rahvastest olid alles väga napid ja ebamäärased. Polnud selge, kus üks rahvas algab ja teine lõpeb, kus on tegemist naaberrahvaste, kus sama rahva lokaalsete rühmadega, erinevate keelte või sama keele murretega. Niisiis üritas Maack välja selgitada erinevate rahvaste asualade piire, tõi välja erinevaid etnonüüme ning jälgis rahvaste omavahelisi suhteid. Ühesõnaga, üritas sellelt tohutult, kuid hõredalt asustatud territooriumilt eest leitud etnilist segadikku süstematiseerida, astus sel teel esimesi samme.
Kolpade mõõtmine
Tollase etnograafia oluliseks osaks oli füüsiline antropoloogia, mille meelisteemaks oli kolpade mõõtmine. Maackil õnnestus ekspeditsioonilt kaasa tuua manguni ja birari pealuud. Viimase leidis ta ühe küla taga metsatukas asunud kalmistult ning võttis salamahti ühes, sest selle hõimu kolpa tema kollektsioonis veel polnud. „Pöördusime tagasi paatide juurde, mitte ilma hirmuta, et meid tabatakse riisumiselt,“ kirjutab Maack. Ta teadis küll, et kohalikud panevad hauarüüstamist pahaks, kuid riskis ometi, teaduse nimel. Haritud lugejate ees ta oma tegu ei häbenenud, kujutas väikese seiklusena.
Maacki kirjeldused põlisrahvastest on enamasti üsna neutraalsed ja informatiivsed. Vaid harva lisab ta omapoolseid vaoshoitud hinnanguid, näiteks suhtub skeptiliselt šamaanide ravivõtetesse. Maack nägi endas tsivilisatsiooni ja progressi esindajat, kes jutustab Venemaa ja Euroopa haritud publikule kaugetest ja eksootilistest „metslastest“. Maacki järgi olid nad üldiselt siirad, veidi lapselikud ja lihtsameelsed. Venelaste kingitused tegid neid üldjuhul õnnelikuks, eriti himustati viina.
Tsivilisatsiooni levitajad
Maack võrdles kohatud rahvaste arengutaset. Mandžud ja daurid olid selles mõttes teistest kaugelt üle. (Hiinlasi leidus tollal Amuuri ääres väga vähe, sest Mandžuuria oli neile suletud.) Nemad kasvatasid vilja ja karja, tegelesid aiandusega – ehkki mitte piisavalt hästi ja hoolsalt, kasutamata arengupotentsiaal oli Maacki sõnul tohutu.
Enne venelaste tulekut olid mandžud (ja daurid) Maacki järgi peamised tsivilisatsiooni levitajad Amuuri keskjooksul ning neilt imbus see ka lähemate naaberrahvasteni – kilengide, hodzengide ja goldideni. Kõige primitiivsemateks, vaesemateks ja armetumateks pidas Maack orotšone. Manjagirid ja birarid seisid neist pisut paremal arengujärjel, sest kokkupuuteid mandžudega oli enam.
Bureja jõe suudmeala kohta kirjutab Maack: „Kogu see paikkond on erakordselt sobiv maaviljeluseks ja karjakasvatuseks kõige laiemates mastaapides. Sellele vaatamata ei pea selle praegused elanikud mingit karja, välja arvatud veidi hobuseid, ka maaharimisega ei tegeleta üldse; kalapüük ja jahipidamine on tänini nende metslaste peaaegu ainsateks elatusaladeks.“
Vältimatu hukk
Üldiselt uskus Maack, et kohatud rahvaste arenematus ei ole nende kaasasündinud ja seega paratamatu omadus, vaid tingitud ebasoodsatest asjaoludest. Goldide ja mangunide juures leidis ta küllalt imetlemisväärset, näiteks nende tarbekunstis avalduv peen maitse, usinus ja vilumus igapäevastes töödes, samuti kohalikesse oludesse suurepäraselt sobivad paadid ning vaprus karujahil. Maack arvas, et kui tsivilisatsioon nüüd venelaste vahendusel Amuurile jõuab, siis ootab neid andekaid rahvaid ees kiire areng. Lühidalt, Maack oli evolutsionist, mitte rassist.
Samas olid mitmed tollased autorid seiskohal, et Amuuri põlisrahvad ei suuda venelaste tulekuga alanud kiire tsivilisatsiooni võidukäiguga kohaneda ning neid ootab ees vältimatu hukk.
Kui ekspeditsiooni eel ülesandeid jagati, siis jäi etnograafia õigupoolest Georg Gerstfeldti teemaks. Koos Maackiga Amuuri mööda allavoolu reisinud Gerstfeldt oli samuti Liivimaalt pärit baltisakslane, Tartu ülikooli kasvandik. Algul hästi läbi saanud kaasmaalastest kujunesid lõpuks aga pigem vimmakad konkurendid kui head kolleegid. Tagasi ülesvoolu Gerstfeldt koos Maackiga ei reisinud. Hiljem avaldas Gerstfeldt mõned artiklid Amuurimaast ja selle elanikest. Maacki ja tema juhitud ekspeditsiooni ei maini ta seal sõnagagi. Samaaegselt Maackiga liikus Amuurimaal ringi ja tegeles kohalike põlisrahvaste uurimisega veel üks baltisakslane ja Tartu ülikooli vilistlane, hilisem akadeemik ja Peterburi Kunstkamera direktor Leopold von Schrenck, aga see on juba eraldi teema.
Pildid ekspeditsioonilt
Eraldi tähelepanu väärib Maacki uurimisretke visuaalne külg. Ekspeditsioon toimus napilt enne fotograafia tulekut – mida kaasa tuua ei saanud, tuli üles joonistada. Maacki meeskonda oli komandeeritud kunstnik Jegor Meyer, kuid millegipärast reisis ta Maackist eraldi. Niisiis tuli maastikke, pärismaalasi ja nende ainelist kultuuri jäädvustada Maackil endal.
Teada on, et etnograafilisi joonistusi tegi ka Gerstfeldt. Sügisel 1856 saatis ta Pärnust Irkutskisse 10 lehte kokku 143 joonistusega Amuuri kallastel elavate rahvaste religioossetest esemetest, elamutest, rõivastest, töö- ja tarberiistadest. Need saadeti Maackile edasi, kuid jääb selgusetuks, kas too kasutas neid oma raamatu illustreerimisel.
Peterburis, kus Maack oma Amuuri materjale publitseerimiseks läbi töötas, anti ekspeditsioonil tehtud joonistused baltisaksa kunstnikule Karl Huhnile, kes need üle joonistas. Lähtematerjali mul leida ei õnnestunud. Suur osa illustratsioone valmis Amuurilt kaasatoodud esemete ja taimenäidiste järgi. Mõned pildid võeti üle juba mainituid Jegor Meyerilt, kes samuti Amuurimaal rändas.
Maacki kasutatud Amuuri rahvaste vanad nimetused ja nende tänapäevased vasted
Tunguusi-mandžu rahvad
birarid – evenkide rühm
goldid – nanaid
hodzengid – nanaide rühm
kilengid – nanaide rühm
kilerid (samagirid) – nanaide rühm
mangunid – ultšid
manjagirid – evenkide rühm
orotšonid – evenkide rühm
tunguusid – evengid
Paleoaasia rahvad
giljakid – nivhid