KAABUD LÖÖVAD LAUSA LÕKENDAMA: Iga nägija inimene on täheldanud kaabude populaarsuse enneolematut tõusu linnapildis. Moeajaloolane Mari Kanasaar ei räägi täna neist kuulsatest taatidest, kes endale selle peakatte pähe on sebinud, vaid peatub auväärse aksessuaari ajalool.
Moehuvilisele pole midagi huvitavamat kui lood peakatetest. Kübaratega saab pea alati nalja, eriti siis, kui mood nõuab nende kandmist ja nad võtavad kas enneolematuid mõõtmeid või veidraid vorme. Elavat huvi äratavad nad kummatigi ka siis, kui kõik käivad paljapäi või hädakorral endale peanupu kaitseks mingi vormitu mütsi pähe suruvad. Üksikud trendi trotsivad kübarakandjad eralduvad hallist massist ja neid tunneb terve linn. Ajatu elegantsi lipukandjad võivad nautida täit tähelepanu.
Kaabu või kübar
Kaabudega kipub sama lugu olevat. Milles üldse vahe – kaabu või kübar? Inglastel on mõlema jaoks üks sõna – hat. Millegipärast arvame, et kaabu kuulub ainult meeste garderoobi ja naised ainult laenavad seda. Tegelikult oli lugu veidi teisiti. Klassikaliseks meestekübaraks peetud peakatte üldtuntud nimetus „fedora“ pärineb aastast 1891, kui kuulus prantsuse näitlejanna Sarah Bernhardt, peas pehme viltkaabu, mängis printsess Fédorat samanimelises lavastuses. Bernhardt oli tuntud meestemoest näppaja (cross-dressing actress). Kaabut hakkasid kandma moodsad naised ja naisõiguslased tegid temast oma sümboli.
Kõrgklassi mehed olid kaua etiketi kammitsais: millist peakatet millisel aasta- või kellaajal, maal või linnas, milliste pükste või vestiga kanda. Kübaraid-kaabusid ja mütse oli tõelisel džentelmenil n-arv. Lihtrahval oli lihtsam: üks mitte just väga vormis viltkübar ja kõik. Alles alates 1924. aastast, kui nähti pehmet kaabut tollase stiiliikooni Walesi printsi peas, sai fedorast vähemalt järgnevaks neljakümneks aastaks kõigi meeste universaalne ja üleilmne peakate.
Nüansid mängus
Demokraatlikkus oli siiski näiline, mängu läksid nüansid. Aegade algusest tuntud ja kantud lihtsa põhivormiga viltkübar oli sobiv alus tähenduslike koodide loomiseks. Kõik algas materjalist, kergelt modelleeritavast vildist, esimesest teadaolevast tekstiilist inimkonna ajaloos. Muidugi oli vaja taidurlikku kübarategijat: lamedamalt või sügavamalt vajutatud vagu ja lohud pealael, ääre laius ja koolutamine – kõik mängis. Õnnestumise korral oli tulemuseks täiuslik disain. Jäi ainult loota, et kandja kaabu õige nurga all pähe surub ja veatule vormile väärika sisu annab.
Läbi aegade on vabama vormi ja laiema äärega kaabude vastu nõrkust tundnud mitut masti boheemlased, dekadendid ja müstikud. Lehvivad keebid, müstiliselt pilkuvarjavad mustad kaabud… (Baretti kui kunstniku peakatet aitasid populariseerida alles Prantsuse vasakpoolsed intellektuaalid 1930ndatel. Nõukogude Liidu eeskujul kuulutati kaabud ja kübarad kodanlikuks igandiks.)
Elegantsed sulid
Vale arvata, et moodi on mõjutanud ainult moeloojad ja stiiligurud Vogue’i lehekülgedelt. Näiteks ei maksa unustada gangsterite moelembust. Alates 1920. aastatest oli kuritegevus muutunud rahvusvaheliseks. Oli saabunud kaabudes gangsterite ja neid saatvate smokingites turvameeste ajastu. Kurikaelad loivasid ringi moodsates ööklubides ja resideerisid ametlikult lukshotellides, segunedes kõrgema seltskonna ja rikaste välismaalastega. Seda nii Chicagos kui ka Pariisis. Moodsalt rõivastunud suli, soovides küll sulanduda ümbrusse, oli siiski äratuntav. Hämarate tegelaste elegantsile olid iseloomulikud rämedad aktsendid: õlad olid laiemad, talje rõhutatum, kangatriibud-ruudud julgemad, lipsud värvikamad. Käeketid, pitserisõrmused ja kuldkellad kuulusid stiili juurde.
Ka kaabu pidi olema efektsem, nii vormilt kui ka värvilt, sesoonile vastavalt kas roheline, tuvihall, lilla, petroolsinine, pruun või tumehall. Silmile tõmmatud kaabu mõjus maskuliinselt ja sümboliseeris meeste ülemvõimu. Nii arvati ka Hollywoodis. Fedorast sai mehelike filmistaaride, nagu näiteks Humphrey Bogart, kaubamärk. Al Caponest inspireeritud kaabaka kuvand aga levis globaalselt. Hollywood tegi gangsterist kangelase ja kaabul oli selles oma roll.
Prantsusmaal andsid eeskuju Jean Gabini loodud filmirollid, stiilsed kõrilõikajaid, ja seda nii mõjuvalt, et Gabini hakati süüdistama sulide elegantsi tänavale toomises. Räme stiil ei mõjutanud ainult kinohuvilist lihtrahvast, kurdeti, et ka peenemate perekondade noored läksid trendiga kaasa. Fenomen ei piirdunud Prantsusmaaga. Isegi Eestis oldi 1930ndate lõpus hädas moemeestest kraadedega, noriti nende kirevate lipsude ja taskurättidega ning vale nurga all kantavate kaabude kallal.
Jänesenahk ja puskar
Kaabude-kübarate kõrgaeg kestis 1960ndateni. Sõjaeelne peakattelembus ei läinud üle. Nii siin- kui ka sealpool raudset eesriiet. Meil püüti vanadele veluurkaabudele anda uut elu, kuid ega 1940ndate lõpupoole polnud mujalgi Euroopas kerge. Aga kui kübar või kaabu pidi olema, siis ta pidi olema. Tunde asi.
Eesti kirjanik Hellar Grabbi meenutab oma mälestuste raamatus „Seisata, aeg“ (2012), kuidas ta Saksamaal põgenikelaagris endale kaabu kombineeris. Poed olid tühjad, kõike eluks vajalikku polnud kuskilt saada. „Ühel päeval leidsin, et mul on eluks vaja üht nägusat kaabut. Küsisin kaabut kandvalt klassivennalt Feliksilt, kust neid saab. Ta lubas mulle ühe muretseda, kuid selle eest soovivat sakslane viis jänesenahka. Kust saan jänesenahku? Neid saavat mitme liitri obsti, külades aetava puuviljaviina eest. Kuidas saada obsti? Švaabi talumats tahab Ameerika sigarette ja naisele-lastele šokolaadi. Mõlemat mul ju oli! Feliksi kätes muutusid sigaret ja šokolaad obstiks, obst jänesenahkadeks ja nahad kaabuks, mida võib praegugi näha vanadel koolipiltidel mu pead ehtivat.“
Eelnevale vahemärkuseks niipalju, et tegemist pidi olema vägagi noobli kaabuga, seda muidugi juhul, kui sakslane kasutas vildi tegemiseks Grabbi hangitud jänesenahkadelt pärit karvu. Kõige hinnatum siidine vilt vanutatakse jänese-, küüliku- või koprakarvadest. Mohäär- ja kašmiirkitse vill on alles teisel kohal.
Kui moeajaloo müütide kohaselt seostatakse kaabukandmise ajastu algust Walesi printsiga, siis lõppu John F. Kennedyga. Esimese Ameerika presidendina ilmus ta oma ametisse vannutamise tseremooniale ilma kaabuta. Kübaratööstus tardus surmava hoobi ootuses. Lõpp konservatiivsetele kaabudele ja tädilikele kübaratele! Käes olid nooruslikud kuuekümnendad.
Päästke kaabu!
Marek Reinaas kirjeldab kaabukandjat kui usaldusväärset ning igati väärikat inimest. Paraku on see õilis peakate ära kaaperdatud, kaabuga ära parem välja ronigi!
Kaabu on väga kasulik riietusese. Just nimelt riietusese, mitte mingi peen aksessuaar või ilunikerdis. Sa paned kaabu pähe ning sul ei ole hirmsad ei külm, vihm ega ka päike. Kui taevast sajab meie laiuskraadidele tüüpilist peaaegu vedelas olekus pläga, siis lai kaabuserv kaitseb nii kraevahet kui ka prille. Ja päikesega ei kõrbe ära ei kukal ega ka otsaesine. Kaabut (või siis suvisemat kübarat) võib kanda iga ilmaga, ikka on see praktiline ning, mis siin pattu salata, ka elegantne.
Kaabu aitab läbi meteoroloogilisest paksust ja vedelast. Kuid sellel peakattel on omadus vormida ka meie mõtteid. Inimene ei lähe poodi ega osta endale lihtsalt parajat kaabut. See ei käi niimoodi. Inimene peab oma kaabu jaoks parajaks kasvama. Tihti võtab see aastakümneid, et tekiks mentaalne õigus kaabut kanda. Õigemini seda välja kanda. Loomulikult võib iga hipster endale mingi lötaka pähe vajutada, aga sa saad juba kaugelt aru, et see ei ole tema peakate. Talle see ei sobi – ükskõik, mida trenditeadlikud spetsialistid moesaadetes peenikese häälega piuksuvad. Tal ei ole sinna kaabu sisse panna piisavalt seda vajalikku materjali, mis meie peakuju väärikaks vormib. Isegi meetripikkune habe ei aita.
Rahulik ja usaldusväärne
Kaabu kaitseb inimese pead ja mõtteid. Vähemasti minul on küll niimoodi, et kui ma selle endale hommikul pähe panen ja uksest välja marsin, siis ma tean, et mind ei saa tabada terav jääpurikas ega kadestaja kuri silm. Kaabu varjab kenasti. Mul on meeles, et nõukaajal viienda klassi ajalooõpikus oli pilt vaenlase spioonist – see oli pika mantli, ülestõstetud krae ja silmini vajutatud kaabuga tegelane, kellest paistis riiete vahelt välja ainult kongus juudinospel. Nagu doktor Verhovtsev kultusmultikast „Kolmanda planeedi saladus“. Jäi mulje, et kaabut kannavad üksnes lurjused ja reeturid, kes tahavad oma mõtteid varjata. Nõukaajal ei olnudki see niiväga häbiväärne kuvand – pigem võis see kõlada tunnustusena.
Läbi ajaloo on inimese peakate olnud tema sotsiaalse staatuse majakas. Vana-Roomas pidid orjad kandma spetsiaalset kolbakujulist mütsi, mis annaks kaugele märku, kellega tegemist. Keskajal aga ei tohtinud juut tänavale minna ilma identifitseeriva peakatteta, et ülejäänud inimesed saaksid kohe aru, kes on süüdi. Sõjaväes on aga erineva kuju ja kõrgusega pähe asetatud torbikud alati andnud märku, kes on kõige tähtsam ja kellel on pikem mõõk. Viimased aastakümned on kaabu pigem väljendanud tema kandja blaseerunud üleolekut tänapäeva moodsatest tõmblustest. Kaabuomanik on rahumeelne, kuid uudishimulik olend. Kaabuga inimesel on väga ebamugav rabeleda kaubamaja hulludel päevadel või suusatada Tartu maratonil. Tema kätte võid julgelt anda oma rahakoti või fotoaparaadi – ta ei jookse kunagi sellega minema. Sest see ei ole väärikas ja võimalik. Kaabukandjat võid usaldada ja armastada.
Käed eemale kaabust!
Eestis on mitmeid vahvaid inimesi, kelle pähe kaabu sobib nagu valatult. Meelde tulevad kohe kõvakübaraga näitleja Endel Pärn, Juhan Viiding ja tema triksterlikud luuletused, Riho Sibula karused kontserdid, Tiit Aleksejevi sirge selg ja heast kangast ülikonnad. Ka Toomas Hendrik Ilvese peakuju sobis kaabu sisse nagu valatult. Nii et Eestis on kaabukandmisel pikk ja väärikas traditsioon, mille elus hoidmine on kõigi tõeliste härrasmeeste püha üritus.
Viimasel ajal on aga kaabuga avalikku kohta ilmumine muutunud tülikaks. Näiteks – jalutad leebelt mööda pühapäevahommikust linna, kevad suliseb, linnuke laulab, tramm koliseb, kaabu on uljalt pisut kuklasse lükatud, et mahe tuuleke ulatuks paremini otsaesist paitama. Vastu loivab toredaid inimesi – kes tuleb peolt, kes läheb pirukapoodi. Süda on avali kõigele heale ja maitsvale. Eemalt läheneb sulle naeratades Eesti pearabi Shmuel Kot koos oma rõõmsate lapsukestega. Tõstad käe ja tahad talle hommikutervituse hõigata, kui… Shmuel Kot krabab lapsukesed oma tiiva alla ja tõttab kiirustades teisele poole teed, tehes näo, et seal köitis teda pesupoe vitriinaken. Mida kuradit!
Eesti Rahvusringhäälingu lähedalegi ei tasu kaabuga enam minna. Samost ja Sildam tõmbavad hirmsa hoiatusvile lahti, ülejäänud ajakirjanikud tõmbuvad faalanksisse ja sinu käest hakatakse küsima ebamugavaid küsimusi abordi ja teise pensionisamba kohta. Kamoon, mehed! Tõeline härrasmees ei tea abortidest mitte midagi. Ja teine sammas on tema jaoks nagu punnivinn – kui seda ühel romantilisel hetkel tarvis läheb, siis on see nagunii kadunud.
Samuti ei tasu end näidata Kultuuriministeeriumi ja Välisministeeriumi kandis, kus kaabukandjaid ei taheta. See aga omakorda tähendab, et peaaegu kogu kesklinna ulatuses ei ole enam võimalik väärikalt, kaabu peas, ringi patseerida. Kuhu ma siis minema pean? See on ju minu linn!
Nali naljaks, aga väärikate kaabukandjate kuvand on EKRE rahva tõttu saanud valusa löögi allapoole vööd. Perekond Helmed ja ka need ülejäänud ekrelased kannavad kaabut nagu oma vormiriietust. Rahvaliidu sonid ning läkiläkid on nurka visatud ning pähe asetatud kaabudest kamuflaaž. Nii pole aus! Poliitikud, käed eemale kaabudest! Vabastage kübarad EKRE imagoloogilisest saastast!