Selle aasta aprilliteesid:
* Riik sünnib deklaratsioonist ja isegi seda pole tarvis!
Ükski kriteerium riigi mõistet ei määratle!
* Väikseim riik Eesti pinnal oli Eesti Vabariik ja see oli väiksem kui Naissaare Vabariik. Pidas ka kauem vastu kui 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatu.
Vähe sellest, Eesti Vabariik okupeeris pool ruutkilomeetrit Keisririigi maad!
NÕELASILMASUURUNE ISESEISVUS: Ajalool on ette näidata arvukalt kurioosumeid. Sealjuures ka kentsakaid riike, mille eluaeg on mõõdetav minutites. Arvi Tapver kirjutab väikseimast iseseisvast riigist Eesti pinnal – Vaali vabariigist. Ning juhtumist, mil toosama vabariik okupeeris Vene keisririigi maad.
Eesti Vabariik ei näinud ilmavalgust mitte 1918. aastal, vaid me võime teatud tingimustel rahulikult väita: Eesti Vabariik sündis 1905. aasta detsembris Vaali külas 3,46 ruutkilomeetril. Aga see pole veel kõik: vähem kui kuuga jõudis tulevase Eesti Wabariigi eelkäija annekteerida keiserliku Venemaa territooriumit, mis moodustas tema enda pindalast ühe kuuendiku.
Mikroriigid
Eksib see, kes arvab, et Eesti territooriumil tekkinud väikseim riiklik moodustis on Naissaare madruste (ja ehitajate nõukogude?) vabariik 1917. aasta detsembrist 1918. aasta 26. veebruarini.
Naissaare pindala on 18,6 ruutkilomeetrit.
Tosin aastat varem, samuti detsembris, sündis kõigest 3,46 ruutkilomeetri suurusel alal Vaali külas Järvamaal 1905. aasta tormilistel päevadel Eesti Vabariik. Täpselt sellisena omariikluse eestvedajaks olnud kohalik rätsep ning rahvaluulekoguja Anton Schults kaaslastega selle välja kuulutas ja aja- ning koduloo huvilistel on siiani jätkunud kõneainet, et kuidas ta sellise jultunud suutäie julges haarata.
Teadjamale pole selles faktis midagi uut, aga üle tuleb see korrata, silmas pidades järgnevat.
Selliseid vabariike sündis tollel samal ja järgneval aastal tõepoolest teisigi üle Venemaa ja isegi Eestis. Tõsi, vaid Vaalis teadaolevalt Eesti Vabariigi nime all.
Vabariik Vaalis oli Naissaare omast väiksem
Teine tollaseid kuulsamaid vabariike oli Läänemaal tekkinud Velise vabariik, ent Vaali oli enne ja ka pindalalt ületab Velise oma rohkem kui 20 ruutkilomeetriga Vaalit. Seega suurem kui Naissaare.
Pindalad on muidugi ligikaudsed, külapiirid muutuvad ajas ja polnud kellelgi toona ka huvi selliste tunnustamata riikide piire määrata – kõige vähem kasakatel, kes ligikaudu kuu hiljem sellised moodustised verre uputasid, ent võib siiski kindel olla, et Naissaare ehk Nargeni Vaba Saare nimeline riik oli mitu korda suurem kui Vaali.
Põhjuse, miks üldse sellistest lühiajalistest administratiivsetest katsetustest rääkida, annab pealtnäha hämmastav tõik.
Nimelt pole ühest kriteeriumi, mis määratleb riigi kui sellise – olgu ta siis vaba-, kuning-, keisri- või taevariik.
Määratlemata riigid
Tõepoolest, võiks ju lõpetada tühja targutuse: igaüks saab aru, mis tähendab riik, ent juriidilis-teoreetilisest aspektist on tegu märksa põnevama ainesega.
Reeglina peaks vaidlusele punkti panema see, kas mõni teine riik tunnustab vastsündinut. Kui keegi ei tunnusta, pole ka riiki. Lihtne ju. Nii see siiski pole.
Meie idanaaber on tekitanud N. Liidu kokkuvarisemise järel usinalt kolm riiki: Transnistria Moldaavia Vabariigi, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, mis kuuluvad Tunnustamata Riikide Ühendusse.
Nagu tolle organisatsiooni nimigi ütleb, sisuliselt keegi neid riike rahvusvaheliselt ei tunnusta.
Olgu – Abhaasiat tunnustab Venemaa (loomulikult!), Venezuela, Nicaragua ja Nauru. Tuvalu ja Vanuatu olid juba tunnustamas, ent loobusid siiski.
Lõuna-Osseetiat tunnustavad lisaks Venemaale needsamad Venezuela ja Tuvalu.
Todasama Nargeni vabariiki ei jõudnud sisuliselt isegi Nõukogude Venemaa tunnustada. Puudus ka huvi – kui Piiteris olid võimul punased jõud, siis väikesaarel istusid anarhistlikud mustad madrused, kellega suhted olid üsna piiritlemata ja hapradki. Ometi olid riigil oma lipp, ministrid ja mingisugused seadusedki, mille järgi käis muu hulgas kohalike elanike maksustamine jne.
Selleks, et arutlus ei tunduks liiga russofoobne, toon veel ühe näite mujalt: Põhja-Küprose Türgi Vabariik, mida tunnustavad taas vaid Türgi ja Nahhitševani Autonoomne Vabariik.
Nukuriikide marionett-teater läbi ajaloo
Suure ilmasõja ajal lõi Keiserlik Jaapan Hiinat okupeerides seal terve rea samalaadseid riike. Veelgi omapärase moodustise lasi Saksa Kolmas Reich sündida 1942. aasta suvel Orjoli ja Brjanski oblastis – Lokoti Vabariik.
Kuna kohalikud omakaitsjad oli pagevatelt nõukogude sõjaväelastelt tolle territooriumi juba enne Saksa vägede saabumist üle võtnud, pidas ülemjuhatus paremaks jättagi riigi „suhteliselt iseseisvaks“ – oma keskpanga ja maksusüsteemiga, oma valitsuse, oma kohtu- ja tervishoiusüsteemi jms-ga. Sõdiv Saksa väejuhatus viis isegi oma sõjaväe tollelt territooriumilt välja!
Selliseid riike lõi samas sõjas Itaalia oma Balkani naabrite territooriume vallutades ja sellise riigi ehk Itaalia Sotsiaalse Vabariigi lõid omakorda sakslased võimult kukutatud Benito Mussolinile Põhja-Itaalias.
Loomulikult sõltus ja sõltub edaspidigi selliste vabariikide püsimine sõjaõnnest.
Eestit ei tunnustanud keegi ka 1918. aastal
Näiteid võiks läbi ajaloo tuua hulgi, aga kui tulla tagasi eeltingimuse juurde, et riiki peaks kõigepealt tunnustatama, et siis teda üleüldse elujõuliseks nimetada, siis Eesti Vabariigi ametliku sünnipäeva ehk 1918. aasta 24. veebruari seisuga ei tunnustanud sellist riiki keegi ja oli äärmiselt kahtlane, kas seda ka tulevikus keegi teeks.
Veelgi enam – kui Vaalis pidas vabariik vastu tubli kuu, siis Tallinnas jäi riigile vaid pelk ööpäev – tõsi, päeva varem Pärnus iseseisvusdeklaratsiooni ettelugemisega kokku kaks ööpäeva. Ometi oleme võtnud omaks just sellel kuupäeval riigi sündi tähistada.
Riik sünnib deklaratsioonist
Kui riigil ei pea olema oma raha, sõjaväge, riigipiiri ega teiste riikide tunnustust, jääb alles vaid üks tingimus – riigi sündi kuulutav deklaratsioon.
Selle võivad sünnitada riigi loojad ise või vana aja vasallriikide puhul ka suuremad isandad. Eesti territooriumil reaalselt eksisteerinud vähim riik oli Lääne-Saare piiskopkond.
Piiskopiriigil oli Rooma paavsti õnnistus ja õigus ka oma raha vermida. Seda kasutas ainsana riigi likvidaator ehk formaalselt viimane piiskop, kes polnud ei vaimulik ega isegi katoliiklane – muidugi, selleks oli hertsog Magnus, kelle Taani kuningast vend oli pärast valduste ostu pannud piiskopialasid oma riigiga ühendama. Sellise riigiga võiks juba arvestada.
Vaali küla meestel sellist toetust selja taga polnud.
Eesti Vabariik Vaalis okupeeris poolt ruutkilomeetrit Vene riigi ala
Ometi läksid selle juhid deklaratsioonist kaugemalegi. Tegelikult alustasidki mehed mitte sümboolse tähendusega deklareerimisest ja suurtest sõnadest, vaid asusid praktilise töö kallale.
Kui tinglik iseseisvus sündis alles detsembri alguses – täpne kuupäev on vaidluse koht –, siis juba 31. oktoobril läksid Schults ja Udeva vallakohtu esimees Mart Jürman mõõtma Vaali mõisa maadest lahku Tosu talu, mille mõis oli väidetavalt seadusevastaselt ära võtnud. Seda maad oli 31,25 hektarit ehk veidi rohkem kui 0,3 ruutkilomeetrit.
Peagi mõõtsid nad mõisa maadest lahti ka Maasaare talu suurusega 26,77 hektarit ehk ligikaudu 0,27 ruutkilomeetrit – kokku seega nii 0,58 ruutkilomeetri suuruse ala Vene keisririigi territooriumist, mille staatus oleks vabariigi tunnustatuse korral olnud otseselt „okupeeritud territoorium“!
Vahemärkusena – just nii sündis Texase vabariik, mille järglaseks on praegune Texase osariik. Kuulutamata välja mingit riiki, asusid praktilise loomuga teksaslased lihtsalt Mehhiko territooriumi hõivama. Loogika oli igati õige – küll pärast jõuab ka juriidiliste lahendusteni. Tähtis on ju maa!
Vaalis jagasid sealsed „vabariiklased“ territooriumi maata meestele, kes allkirjastasid vastavalt selleks ajaks juba valminud maareformi seadusele lepingu. Novembris moodustasid Vaali mehed juba kaitsesalku ja kehtestasid kaitseseaduse ehk sisuliselt sõjaseisukorra. Kui veel samas kuus sai valmis ka vabariigi põhiseadus, polnudki jäänud muud, kui ametlikult detsembri algul vabariik välja kuulutada.
Midagi sellist ei jõudnud 1918. aasta riigiloojad teha. Tõsi, riigi väljakuulutamise järel saatsid nad delegatsiooni Saksa keiserliku armee juurde, mis loomulikult uut riiki ei tunnustanud. Oli küll pisuke Eesti sõjaväe alge, aga Saksa keisri vastu see ei astunud. Delegatsioonid olid Euroopast tulutult tunnustust hankinud juba varem. Said nad seda samapalju kui Vaali mehed. Vaali ainus delegatsioon käis Tartus, kus toonased revolutsioonimeelsed seltsid oma kongressi pidasid, ent sealt ei tulnud abi ega isegi nõu. Koosolekulisi oli tuhande ringis ja osa võtsid teiste seas ka hilisemad riigitegelased Jaan Tõnisson ja Jaak Teemant.
Kuna Tartu koosolekult sisulist toetust ei tulnud, tuligi ise vabariik välja kuulutada.
Sama aasta 22. detsembril jõudsid Koeru Kroonlinna madrused, kes jõululaupäeval vastse vabariigi kui enneaegse juhid maha lasksid. Toona ei võinud keegi aimata, et juba 1919. aastal on just Kroonlinna madrused need, kes Nõukogude Venemaal mässu tõstavad ja ise hukkuvad.
Järelsõna: Linnusitamaa Vabariik
Sellega võikski lõpetada, ent on veel üks nähtus, mida võiks määratleda kui „maata deklareerijad“: isikud, kes kuulutavad ühel või teisel põhjusel välja oma riigi kas oma eramajas, korteris või üldse serveriruumis.
Neid ajendab selleks ilmselt rohkem kui poliitilised mängud just lihtne pretsedent kui selline ehk soov meelt lahutada ja vähemalt ajutise kuulsuse osaks saada.
Seegi nähtus pole mingi uuema aja moehaigus. Kui polnud serveriruumi, olid ajalehepinnad.
Vahetult pärast Vaali ja teiste samasuguste riikide lõppu, 1906. aasta jaanuaris, ilmus suure lombi taga New York Timesis ikka veel ärevaid sõnumeid veritsevast Tsaari-riigist.
Üks selline, mis leidis tee USA suurde lehte, tuli Peterburist ja teatas Balti meres paiknevast Linnusitamaast, kus kohalikud olla välja kuulutanud oma vabariigi ning selle sõnumi ilmumise ajaks valinud juba teise presidendi, kelle nimi olla Janeenson. Esimese jõudsid vabariigi kodanikud kukutada.
Saarenimi esineb eestikeelsena
Leht mainib, et saarele on keeruline dessanti teha ja seetõttu pole Vene riik suutnud vabariigile otsa peale teha.
Linnusita saar on täiesti olemas Saaremaa külje all, õigemini Abrukast lõunas, kogupindalaga 0,05 ruutkilomeetrit. Sellise saare leidmiseks pidi keegi ajakirjanikku tõenäoliselt aitama.
Muidugi mõista jäi see ainsaks ja viimaseks sõnumiks sellisest vabariigist, sest seda lihtsalt ei eksisteerinud, ent lisaks tähtsuseta saare teadmisele sobitub ka „presidendi“ nimi meie kultuuriruumi. Ühe versiooni kohaselt võis mõni naljasõber selle kõigepealt Saaremaal ilmunud saksakeelse ajalehe kaudu Peterburi saata. Too algne saksakeelne (?) tekst pole säilinud. Küll saarlased ja isegi saaresakslased juba sellist saart teadsid. Maa on, aga riiki polnud!
Piiterist New Yorki polnud enam keeruline uudist lähetada.
Faktikontrollimisega leht ilmselt väga vaeva ei näinud. Edasine on juba ajakirjanduslik pretsedent. Tänapäeval nimetame selliseid kirjutisi libauudisteks ja infoallikat trolliks.
Linnusitamaa ainsateks põlisasukateks on kormoranid. Laid on pea kakskümmend aastat Natura 2000 hoiuala. Janeensoni-nimelisi kohalikud ei tea.
Vaali küla
Vaali küla esialgne nimi oli Majavere, mis esineb kirjalikes allikates juba 1471. aastal.
Majavere mõisa kohta on esimesed teated aastast 1586. Mõisa valdaja Johann Metstackeni järgi hakati paika nimetama Metsataguseks. 19. sajandi keskel omandas Vaali mõisa Alexei von Wahl. Tema nime järgi said nii mõis kui ka lähedal asuv Ohuvere küla Vaali nime.
Vaali mõis kuulus kuni 1919. aasta maareformini von Wahlide suguvõsale Päinurme mõisa karjamõisana. Pärast mõisamaade võõrandamist kasutas Vaali mõisa peahoonet Järva Maakonnavalitsuse metsandusosakond. Nõukogude võimu aastatel paiknes mõisa peahoones kolhoosi „Uus kevad“ kontor. Vaali külas, Koeru teest kilomeeter lääne pool on Lubjasaare talu varemed. Siin sündis ja elas Järvamaa ja ühtlasi Põhja-Eesti üks tuntumaid ja viljakamaid rahvaluulekogujaid Hans Anton Schults. Vähese kooliharidusega, kuid iseõppimise teel oma teadmisi täiendanud, suutis ta teadusmehele omase täpsusega kirja panna rahvapäraseid murdetekste. Rätsepa ja rändraamatukaupmehena külast külla liikudes saatis ta aastail 1890–1903 Jakob Hurdale 2273 lehekülge rahvaluulet, mis on kogutud lähemast koduümbrusest, eriti Koeru, Koigi ja Päinurme piirkonnast. 1905. aastal sai Schultsist piirkonna maata talupoegade eestkõneleja.