PERMANENTNE VASAKPÖÖRE JA RIIGIKAPITALISM: Sellest, et meie riigi ja eriti majanduse rool on väga vasakule keeratud, on viimastel aastatel palju räägitud. Aga seda, et ta nii vasakule keeratakse, ei osanud küll keegi arvata, väidab riigikogu liige ja Tallinna televisiooni saatejuht Igor „Poolkuu“ Gräzin.
Me oleme sellega, et elame juba 15 aastat Lenini poolt surma eel kujutatud nõukogude majanduses, juba nii harjunud, et seda ei märka isegi poliitikasse tulevad diletandid-algajad – kel ju ometi peaks olema erinevalt „kartellipoliitikutest“ (see on palju tähtsam sõna, kui Tarand oskaks arvata, aga ma seletan hiljem) värskem pilk, tulisem süda, avaram hing ja veel maha nühkimata soov midagi ära teha.
Ideoloogilise diskussiooni puudus
Hiljuti kerget võbinat tekitanud manifest „Eesti 200“ on oma sisu poolest tavaline, nagu neid on juba kümneid, ja kujutab endast žanrilt koalitsioonileppe ja valimisprogrammi mustandi moodi toimetamata teksti, millest kunagi palju hiljem võidaks hakata vormima vahetuid valimiseelseid loosungeid. Ma jätan siinkohal kõrvale selle nukra asjaolu, et „Eesti 200“ ei too meile uusi ideid (aga tore seegi, et autoreil on tahet ja viitsimist), hoopis ahastamapanevam on see, et isegi see meie tänaseks ajaliselt uusim manifest ei märka seda, et ta mõtleb endiselt ühe kitsa kingakarbi sees, milles meie poliitiline ja politoloogiline mõte täna hingitseb. Ehk teiste sõnadega: Eestis lihtsalt puudub täna ideoloogiline diskussioon. Ja pole vastust küsimusele: milline peab Eesti olema oma süvastruktuurilt, st inimeste ja majanduse korraldamise viisilt.
Kartmata olla süüdistatud marksismis ja eitades kategooriliselt oma vaadete seotust leninismiga, pean ma ometi rõhutama, et mitte ükski „Eesti 200“, „Eesti 500“ ega „Eesti Kuni Kristuse Teise Tulemiseni“ ei saa iialgi sisaldama mitte ainsatki tähelepanu väärivat ideed seniajani, kuni see ei lahenda ühte probleemi. Nimelt seda, et me oleme triivinud või laia kaarega põrutanud oma riigilaevaga vasakusse kraavi või „nõõtanud“ oma riigisetuka pakpoordi (laevanduslik termin vasaku parda kohta, mille päritolu on seotud, muide, tagumikuga!) ja avastanud end elamas kas päris sotsialistlikus majandussüsteemis või kolmveerandteel sinna, mida bolševikud nimetasid NEPiks. Ehk ajalises plaanis: kui aastal 2000 oli Eesti veel vabaturumajanduslik riik, siis aastal 2015 ta seda enam kindlasti ei olnud.
Mis riigikapitalism?
Kapitalism on selline majandus, kus tootmisvahendid – masinad, maa, raha, teadmised vms kuuluvad eraisikutele, kes palkavad endale töötajaid (töölisi, professoreid, künnimehi, kirjanikke), kes mitmetel põhjustel (näiteks: neil pole muud varianti, nad muudmoodi lihtsalt ei taha, neil on töötegemise soov, vajadus teenida elatist, soovimatus olla ise ettevõtja vms) on valmis või sunnitud nende tootmisvahendite abil tootma uut rikkust, mis läheb toodetuna jagamisele kapitalisti ja töölise vahel. Siinjuures on oluline, et selle suhte mõlemad osapooled – tööandja ja töötaja – on mõlemad vabad kodanikud, kelle vahel valitseb lepinguline töösuhe. Kui tööline töötab halvasti ja ettevõttel puudub tema järele vajadus, lastakse ta lahti; kui teine ettevõte pakub töölisele suuremat palka, läheb tööline tema juurde.
Marksismis osutatakse, et need suhted on ebaõiglased, kuna tootmisvahendid kuulusid mitte neile, kes nendega rikkust tootsid, vaid neile, kes seda kas ei teinud või kelle osalus tootmises tundus väike (kapitalistidel), kuid kes samas omastasid suurima osa toodetud rikkusest.
See on kapitalismi kohutavalt lihtsustav kirjeldus ja üleüldse selgus üsna varsti, et Karl Marx tegi oma õigetest tähelepanekutest valed järeldused. Ta nimelt ei näinud ette, et Inglise 1880. aastate valitsused loevad tema raamatud läbi ja parandavad need vead ära, mida Marx oli märganud, mistõttu kapitalism õitseb maailmas ja Inglismaal tänini, kuigi kipub kiratsema Eestis.
Sotsialistlik revolutsiooni-idee seisnes selles, et kapitalistlikust ebaõiglusest ülesaamiseks oleks vaja tootmisvahendid kapitalistidelt ära võtta ja anda neile, kes töötavad. Just äravõtmise faas on Eestis saanud eriti elegantseks – äravõtmine Vjatšeslav Leedolt, Tiit Pruulilt, Marcel Vichmannilt, erakoolidelt, majaomanikelt jne on alati läinud nagu õlitatult. Jamad tulevad veidi hiljem, siis, kui selgub, et olukord keeratakse olulise halvemuse poole. Riiklikku elektrit igale poole ei tule, telepilt „hakib“, bussid ei käi, rongid ei peatu, laevad jooksevad Rukki madalale kinni, riigi hallatavatel majadel laguneb kõik alates krohvist ja lõpetades torudega, riigilennukid ei lenda jne. Aga see tuleb pärast.
Vara ära võetud, aga mis saab edasi?
Heakene küll, võtame kapitalistidelt kogu nende tootmise ära ja anname rahvale… Oot-oot, aga kellele siis õieti? Rahvas peab kündma edasi ja teda ei tohi segada, seega – me anname vara kellelegi, kes teeb seda rahva eest, temast paremini, targemini ja kes künda niikuinii ei mõista. Estonian Airi anname Tero Taskilale, Eesti Energia Sandor Liivele, raudteerongid Ossipile, kõik riigile kuuluva kinnisvara Somelarile (nüüd on ta juba vallandatud, aga mitte halva töö, vaid suure ülbuse pärast). Ehk siis: normaalne majandus on justkui alles (üks mees künnab, teine segab mörti, kolmas mõtleb välja Newtoni IV seadust), aga uus rikkus läheb – riigile. St justkui rahvale, aga niimoodi, et vahepeal on palju instantse, kes juurdeteenitust suure osa endale nihverdavad.
Sellel nähtusel on mitu kena nime – surplus friction, transaction costs, discounted overhead –, aga asja olemus on seesama: vabrikus või arvuti taga toodetud rikkus ei jõua omanikule mitte täiel kujul, vaid õhemaks kulununa, liikudes mööda rahvaesindajate käsi ja taskuid. Riigiettevõtete juhatused ja nõukogud, konsultandid ja nõunikud, projektijuhid ja altkäemaksuvõtjad, komisjonid ja komissarid – ja nii kuni parlamendi ja riigieelarveni välja.
See ahel on pikk ja rahakese hõõrdumine on suur, kuni ta lõpuks õige õhukeseks kulub. Tekib paradoksaalne olukord: tööline on olemas, aga kapitalisti justkui enam ei ole – tema asemel on riik ja tema ametnikud, ehk nagu Marx nimetas: võitnud proletariaadi vaenlasteks saavad tema omaenese esindajad ja raamatupidajad! Tark mees oli. Kapitalism on justkui alles, aga kapitalisti justkui ei ole. Tööline on treipingi taga justnagu tööline, aga kord aastas maksumaksjana justkui kapitalist… või tont sa aru saad. Või ettekääne riigibürokraatiale valitsemaks justkui tarbija, st rahva hüvanguks.
Reeglid iseendale
Samas aga on nii, et rahva tavaline võimalus oma tahet majandusele peale suruda – toodangut kas osta või mitte – on riigimajanduse puhul kadunud: osta saab vaid seda, mida riik toodab, ja selle raha eest, mida riik suvatseb endale korjata. Kusjuures tavalisest kapitalistist erineb riik selle poolest, et ta ei pea mängima vastavalt kehtivatele reeglitele, vaid ta teeb need reeglid endale ise nii, nagu tahtmist on. Tavalises kapitalismis on reeglid (tsiviilseadustik, mis reguleerib lepingu- ja omandisuhteid) sellised, et nad ei määra ette majandusliku võistluse tulemust – võidab parim (efektiivseim, töökaim, õnnelikem, aga me ei tea ette, kes konkreetselt see on). Aga riik kui äritseja on valemängija juba algusest peale: olles ise majandaja, teeb ta endale ka seadusandluse, mis talle kasulik on.
See on sama olukord, kui jalgpallimängu vilistaks ühe mängiva meeskonna kesktormaja. Kui riik tunneb järjekordselt, et oleks raha vaja, siis mõtleb ta välja elektriarvesse kas keskkonna- või võrgutasu ja Eesti Energia puhul mõlemad – las rahvas maksab, kus ta pääseb, või istugu küünlavalgel. Tasuta ühistranspordi idee oli peenhäälestatud nii, et kasum (riigieelarvest makstav raha) läheks õkva ühele riigi poolt ettenähtud firmale. Kõrgkoolide reeglistik tehti mitmes astmes (Heidmets, Maimets, Aaviksoo – kõik professorid) nii, et erakoolid, st eraviisiline ja kvaliteetne kõrgharidus ära kaoks ja kogu rahavõim kahe-kolme rektori kätte saaks. (TTÜ rektori Aaviksoo idee sellest, et ülikoolid ei peaks mitte ainult vaba haridust, vaid ka vaba mõtlemist maha suruma, on riikliku hariduse loomulik jätk: riigikapitalistlikul ülikoolil ei tohi olla vabakapitalistlikku mõtlemist.) Ehk siis: riigikapitalistlik ettevõte ei lähe kunagi pankrotti, sest vajadusel tehakse ümber seadus või võetakse appi kogu riigiraha, et riigiettevõtet käimas hoida. Musternäide oli Estonian Air, mida hoiti käigus lausa ebaseaduslikult ja toore pettusega saadud rahadega. Tänane Nordica on vaid jätkuskeem, kusjuures – nota bene – keegi ei küsi, miks meil seda Poola firmat riigikapitalistlikult tuleb skeemina edasi pidada.
Riigikapitalistlikud lipulaevad
Nimetagem mõned – Tallinna Sadam, Nordica, Eesti Energia, Elering (jämedad traadid), Elektrilevi (peenikesed traadid), Elron, RKAS… söökla. Jah, Eesti Rahva muuseumis, mille arhitektuur kajastab Nõukogude armee nostalgiat, on uue ajastu esimese pääsukesena ka riiklik söökla, millede vajadusest kirjutas juba Stalin (vt teost „Sotsialismiehitamise probleeme Nõokogude Liidus“)… Nende hulgas ainsatki, mille riigile kuulumisel oleks mõtet v.a see ametnikkond, kes nende firmade haldamisest, käitamisest, aruannete ja projektide kirjutamisest elab.
Riigikapitalismi hädad sajavad meile kaela uksest ja aknast (piisab põgusast pilgust elektriarvele ja poolepäevasest molutamisest Rohuküla või Heltermaa sadamas) ja neist ma ei kirjuta, küll aga sellest, et riigikapitalism kujutab endast ühte faasi nõukogude korra ja plaanimajanduse taastamisel.
Lenin ütleb, et tootmise liikumisel kommunismi suunas on järgmised faasid:
(a) patriarhaalne majandus (teorent, meil siis Mahtra sõja aegu);
(b) väikekaubatootmine (töökojad, „värkstoad“);
(c) erakapitalism (st ainus normaalne majandusvorm – I.G);
(d) riigikapitalism (st Eesti Energia, Elron, TS Laevad jne) ja
(e) sotsialism.
„Meie ülesanne,“ kirjutab Vladimir Iljitš Lenin „Nõukogude võimu järjekordsetes ülesannetes“ „on luua suur ja ülemaailmne riiklik kapitalistlik tootmine, mis kaotaks erakapitali anarhia (st vabaduse ja konkurentsi – I.G). Siis on riigi käes kõik trumbid ja sotsialismi võit saab olema paratamatu.“
Planeerimine on mistahes aruka tegevuse alus – isegi laupäev jääb kinoskäigu, viinaviskamise, raamatulugemise või sünnipäevale mineku planeerimiseta lahjaks, mis siis juba Microsofti tegevusest rääkida! – ja unistada pikalt ja kaunites impressionistlikes ududes (vt Claude Monet’ maali: „Impressioon. Päikesetõus“) on vahva. Selle viimase ilusa ja igava elamuse eest „Eesti 200-le“ – aitäh! Aga juhul, kui selle kõigega kaasneb suure osa tootmisvahendite riiklik, bürokraatlik omand, on riiklik plaanikomitee ja „teadmispõhise“ (st hingetu ja hoolimatu) juhtimise košmaar siinsamas nurga taga.
Olen sageli mõelnud enda ja Lenini erinevustele ja arvan, et siinkohal on oluline nendest üks: kui Lenini jaoks oli riigikapitalism vaheastmeks sotsialismile ja seega ühiskonna allakäigule (mida ta ka ise märkas, kuid oli juba hilja – haigus oli juba liiga kallal ja muuta ei saanud enam midagi), siis mina arvan, et riigikapitalism on veel see koht, kust saab ühiskonna ja majanduse normaalseks ja vabaks tagasi pöörata. Kelle tahes kaunid unistused ja kuitahes siiraste poliitiliste programmide teostumine oleneb sellest, kas me oleme veel suutelised tagasi pöörama vasakule viltu vajunud omandisuhted, kus kõige suurema rikkus, kogu meie elu- ja tootmispotentsiaal, kuulub sellele, kes sellega midagi teha ei oska (riigile, kes pole mitte ainult halb peremees, vaid ka uskumatu kaabakas) ja kellele meie teiega – kallid inimesed – üleüldse korda ei lähe.