TAVALINE LÜLITI: Eesti Ajaloomuuseumis Maarjamäe lossis avatud näitus „Õhus on elektrit“ on võtnud fookusesse Eestimaa elektri ajaloo, keskendudes 19. sajandil alguse saanud ja ligi poolteist sajandit kestnud „Elektri ajastule“. Kuraator Nele Inglisti näpud on stepslis. Esialgne eksklusiivsus tegi elektrijõust kahtlemata ihaldusväärse luksuse majapidamises. Nüüd elame maailmas, kus elekter on muutunud iseenesestmõistetavaks igapäevaseks tarbeks, milleta tänapäeva moodne ühiskond ilmselgelt toimida ei suudaks. Üleminek elektrienergiale jättis aga tugeva jälje neile, kes selle ülemineku ajal elasid ja elektrijõu võimaluste ringi laienemist aastate jooksul kogesid. Tänapäeval mõjub tagasivaade varajase elektrikasutusega seotud muljetele värskendavalt, pannes mõtisklema selle üle, milline on meie suhtumine „oma aja“ elektrisse. Imeline „Elektri ajastu“ Mineviku periodiseerimine on paljuski inimlik tegevus. Oleme elanud kiviajas, pronksiajas ja rauaajas, kuid tollal elanud inimesed seda enda jaoks ei teadvustanud. Küll aga võib väita, et 19. sajandi elanikul oli kindel võimalus öelda, et ta elab „elektriajal“. Julgus ühte ajastut nii kõlava tiitliga esile tuua peitub eelkõige asjaolus, et 19. sajandil õnnestus teadlastel elekter lõpuks „kodustada“ ja ühiskonna tarbeks tööle rakendada. Algeliste patareide, elektrigeneraatorite ja -mootorite kaasabil kogesid inimesed, et elekter on jõuallikas, mis paneb seadmed tööle sootuks teistmoodi kui varem. Võrreldes aurumasinate töö iseloomuga oli elektriline masin efektiivsem, puhtam ja kiirem. Kokkuvõttes – parem.   Kiirem ja säravam maailm 19. sajandi keskel esile kerkinud esimesed edukalt toimivad praktilised elektrirakendused pöörasid elektriusku üha enam inimesi. Tekkinud vaimustust mõista pole keeruline, sest praktilisuse ja lihtsuse kombinatsioon oli juba varakult võidukas kooslus. Varem minuteid, tunde, päevi ja ka nädalaid kestnud tegevused lühenesid drastiliselt. Nii muutis näiteks elektriside arendamine inimeste arusaama vahemaadest, sest teadete saatmine võis kesta nüüd pelgalt sekundeid. Elektritelegraafi saabumine Eestimaale 1855. aastal nõudis lausa laiemat seletustööd. Selle ülesande võttis enda kanda Johann Voldemar Jannsen, kes ajakirjanduse kaudu eesti rahvale telegraafiasjanduse põhitõdesid jagas. Kõige olulisem oli muidugi see, et postidest ja traatidest eemale hoitaks, sest nende kahjustada saamisel on oht, et see tähtis eluliin võib katkeda. Kuid miski ei tähistanud elektrivõimu eredamalt kui valgustus. Algselt tööstusettevõtete privileegiks kujunenud uuendus seati Eestimaal esmalt sisse 1882. aastal Narvas Kreenholmi vabrikus ja Tallinnas Wiegandi masinatehases. Mõned üksikud vabrikute juures asuvad juhtivtöötajate korterid või jõukamad perekonnad võisid samuti endale killukest elektrivalgustust lubada. Teistele jäi esialgu vaid igatsus nupuvajutusega süttivast tehispäikesest. Elektritarbija sünd Unistused elektrikasutuse võimaluste laienemisest hakkasid tõeks saama 20. sajandi alguskümnenditel. Nii nägi uue sajandi algus uue inimtüübi tekkimist. See oli elektritarbija, kes tõstis pead ja kelle igapäeva hakkas elektrivõim mõjutama. Üsna pea tunnistati, et on jäänud vähe neid valdkondi, kuhu elekter poleks suuremal või vähemal moel tunginud. Õigemini öeldes, kuhu inimene poleks teda sisse lasknud. Esialgu tööstusvaldkonna vallutanud elektrijõud muutus tänu avalike elektrijaamade rajamisele kättesaadavamaks, levides valgustuse näol avalikesse hoonetesse, kodudesse ja tänavale. Järjepanu elektrifitseerusid transport, meditsiini- ja ka iluprotseduurid, majapidamisseadmetest rääkimata. Kõige sellega käis kaasas tugev mentaliteedi muutus, sest elektrisära seostati moodsa eluga. Tänapäeval ütlevad laulusõnad, et tõmba juhe välja seinast ja sust inimene saab. Kuid elektri ajastu sõnum oli vastupidine: pane juhe seina ja sust inimene saab. Elektrijõud on tänapäeval oma kunagise salapära minetanud, kuid seda olulisemaks ja intrigeerivamaks on selle kasutamine muutunud. Aga kas elekter oli

minevikus ka säravam? See jäägu juba näitusekülastaja otsustada. Eesti Ajaloomuuseumi 150. aastapäeva programmi kuuluv näitus on Maarjamäe lossis (Pirita tee 56, Tallinn) avatud 31. maini 2015.