ÜKSINDUS JA ISOLATSIOON: Ugala teatris näeb legendaarse filmimehe Rainer Werner Fassbinderi filmistsenaariumil põhinevat lavastust „Hirm sööb hinge seest“. Lavastaja Taago Tubin avab oma nägemuse lavastuse teema kohta. Vahendab Mari Nurk.

Tuntud saksa režissööri filmistsenaariumil põhinev lavastus jälgib vanema proua ja temast 30 aastat noorema võõramaalase armastuslugu, mis ulatub üle rahvuslike, keeleliste, rassiliste, klassiliste, kultuuriliste ja vanuseliste piiride. Peaosades mängivad Ene Järvis ja Tanel Ingi.

Mis sind „Hirm sööb hinge seest“ materjali puhul lavastajana köitis?

Lavastuse aluseks on Fassbinderi enda kirjutatud filmistsenaarium. Ja sellesama teksti järgi on valminud hulganisti teatrilavastusi Saksamaal, Soomes, Venemaal jm. Ei ole küll paraku juhtunud neist ühtki nägema, kuid mõni hea aasta tagasi sattus stsenaarium soomekeelsena mulle ette ja sealt see lavastuse mõte idanema hakkas. Köitis teksti ülim lihtsus ja keerukus ühtaegu ning see, et tegemist on sedavõrd kompromissitu ja idealistliku looga, mille humanistlik idee võiks kõnetada laiemalt.

Millist eeltööd Fassbinderi materjali kallale asumine eeldas?

Materjal laagerdus ikka mõned aastad ja on iseenesest isegi kummaline, et keegi seda eesti teatris varemalt teha ei ole võtnud, kuna viimastel aastatel on aeg seda teemat meie ühiskonnas üha kuumemaks küpsetanud. Seega oli oluline tähele panna arenguid seoses loo sotsiaalse põhiteemaga, milleks on suhtumine võõrasse, olgu selleks siis immigrandid, teise nahavärviga inimesed, kultuurilisest normist erineva seksuaalse sättumusega või lihtsalt mingite üldkehtivate tavade kohaselt teistsugused inimesed. Aga Fassbinderil on siin alati ka metafüüsilisem tasand. Pealispinnal on hirm lihtsalt rassism või ksenofoobia. Aga kui kaevata sügavamale, siis on seal inimese üksindus, haavatavus ja isolatsioon. Ja neid teemasid olen püüdnud avada erineval moel kõigis oma senistes töödes, nii et selles suhtes olin ilma eraldi eeltööta „asjas sees“. Loomulikult oli vaja saada Fassbinderiga ka n-ö ühele lainele, vaadates tema filme, kaasa arvatud Douglas Sirki 1955. aasta linateost „All That Heaven Allows“, mis oli omakorda olnud aluseks filmile „Hirm sööb hinge seest“.

Fassbinderi 1974. aasta filmi „Hirm sööb hinge seest“ põhjal valminud lavastusi mängitakse Saksamaal hoogsalt ka tänapäeval. Mis võiks sinu arvates kõnetada eestlasi siin ja praegu selle lavastuse puhul?

Esmalt ei tohi unustada, et tegemist on ikkagi armastuslooga, mis oma ajatuses ja universaalsuses võiks kõiki inimesi puudutada. See, et ta on kirjutatud ideedraamana, tähendab seda, et olulisim on antud juhul ühe idee (vanema proua ja temast 30 aastat noorema võõramaalase kooselu) areng ühiskonnas ja selle peegeldused. See „oma ja võõra“ problemaatika on praegu üks aktuaalsemaid teemasid Euroopas ja laiemalt kogu maailmas. Eestis on nn võõra-teema viimastel aastatel üleval olnud seoses moraalse kohustusega põgenikke vastu võtta ja majandusarengut silmas pidades võõrtöölisi sisse tuua. Paralleelina siin kõrval meie endi üha kasvav väljaränne ja sellest tulenevad probleemid. Loomulikult resoneerib see lugu ka siinse kooseluseaduse aruteluga. Ja muidugi Venemaa ja venelaste hirm, mis Putini „kaasmaalaste poliitika”, Vene-Ukraina sõja ja sellega kaasnevate sündmustega 2014. aastal on saanud tugevalt toitu juurde.

Samas võib loo ühes peategelases, marokolases Alis näha ka eestlastest võõrtöölisi välismaal (Soome, Inglismaa, Austraalia jne). Meie ajaloolises kontekstis aga võime näha Alis kui pagulases ka oma rahva põgenikustaatust 1944. aastal – kõrvutades seda näiteks Süüria põgenikega praegu, keda me sugugi vastu võtta ei taha.

Kas sinu vaatenurk lavastuse teemale on lavastusprotsessi ajal muutunud? Kui jah, siis mismoodi ja miks?

Lavastusprotsessi ajal intensiivistusid sündmused Ukrainas, ja sõjaoht, mis veel kevadel võis tunduda siin utoopilisena, sai järsku mõeldavaks reaalsuseks. Loomulikult on see tekitanud erinevaid hirme ja tajusin, kuidas mu suhtumisse vene sõpradesse ja tuttavatesse imbus mingi kahtlus. Et ma ei tea, mida nad tegelikult oma sisimas mõtlevad ja missuguses infoväljas elavad. Ja tajusin paralleeli, et „Hirm“ esilinastus filmina 1974. aastal, s.o kaks aastat pärast traagilisi Müncheni olümpiamänge, kui tollases ühiskonnas võttis maad suhtumine tumedanahalistesse võõramaalastesse kui potentsiaalsetesse terroristidesse.

Nende tajumuste pealt on selle looga tegelemine toiminud omamoodi majakana, mis väga lihtsalt tuletab meelde põhitõde, et igasse inimesse tuleb suhtuda kui ainukordsesse indiviidi ja eelarvamused kõrvale heita.

 Mis sa arvad, miks on eestlaste võõraviha eesti teatris niivõrd vähe käsitletud?

Ju ei ole seda teemat peetud niivõrd oluliseks.

 Kui eesti inimestele rääkida siinsetest „võõrastest“ (muulastest), siis esimesena tuleb silme ette ikkagi vene keelt kõnelev elanikkond. Samas, selle suhtega eesti teatris eriti ei tegeleta. Ja kuigi „Hirm“ on võõraviha käsitlev materjal, ei tegele ka see. Kuidas suhtud väitesse, et see materjal on tänapäeva Eestis natuke nagu „ilusa ja koheva naabrikiisu söötmine külmkapist võetud konservipakiga, kui samal ajal enda tagahoovis kakskümmend õuekassi näljast lõugab“?

Saan küsimuse asetusest aru ja arvan samuti, et eestlase jaoks siin ja praegu kehastab võõrast või hirmutavat musta meest kõige rohkem Venemaa ja venelane. „Hirmus” kehastab võõrast küll marokolane Ali, kuid mitte miski ei takista nägemast teda selles universaalses loos ka näiteks venelasena. Tegemist on selles mõttes ju sümbolkujuga, kes toimib päästikuna suhtumiste ja hoiakute vallandamiseks.

 Emmi suust kõlavad laval sõnad „Koos oleme tugevad“, millesse saab sisse lugeda ka teatavat sõnumit kogu võõraviha temaatikasse. Mis võiks olla see võluvits, et panna see arusaam laiemalt kõlama ka Eesti ühiskonnas?

Ma ei tea ühtki võluvitsa peale selle, et ühiskonda ja maailma tervikuna saab muuta ainult läbi enese ja oma suhtumiste. Selleks peaksime kõigepealt loobuma võltsmoraalist, mis on „hirmufiltri“ tekitajaks inimsuhetes. „Koos oleme tugevad“ markeerib tasakaalustatud ja küpset suhet, kus üks osapool ei domineeri teise kui nõrgema või vähemuse üle.

 Millistel kaalutlustel valisid Emmi tegelaskuju mängima just Ene Järvise, kes külalisnäitlejana lavastuses kaasa teeb?

Neid faktoreid oli päris palju, mis valikut suunasid, aga lõpliku otsuse tegin ikkagi kõhutunde pealt ega ole seda kordagi kahetsenud. Peale otsustamist tuli lisaks ilmsiks fakt, et Ene on mänginud peaosa ka 1994. aastal Tallinna Linnateatris esietendunud Fassbinderi lavastuses „Petra von Kanti kibedad pisarad“ (lavastaja Madis Kalmet), mis omal moel valiku õigsust veel üle kinnitas.

Viimane lavastus Ugala seinte vahel oli sul „Lovesong“. Nüüd taas kord lugu …armastusest. Kas armastus päästab maailma?

Ma ei tea, kas päästab, kuid vähemasti aitab elu elamisväärsemana hoida ja annab kogu asjale tähenduse. Ehk Viktor Pelevinilt üht mõtet laenates: „Kui võtta seda nii, et sa kogu elu upud, siis on armastus see, mis aitab sul pead vee peal hoida.“

See „oma ja võõra“ problemaatika on praegu üks aktuaalsemaid teemasid Euroopas ja laiemalt kogu maailmas.