KAS ME LAHENDAME TÕELISI PROBLEEME? Kodak oli kunagi üks maailma juhtivaid firmasid, mis hiljuti pankrotistus. Juku-Kalle Raid kutsus külla loovas äris toimetava Tõnis Arro, kes pakub, et sarnaselt Kodakile võivad ära kaduda terved „tööd ja elukutsed“, kui inimesed ei taipa, et maailm nende ümber muutub peadpööritava kiirusega.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Tõnis, sa oled olnud saja elukutse inimene. Kuidas nii juhtub, et üks inimene teeb eluaeg ainult ühte asja, aga teise tegevusse mahuks justkui viie inimese CV-d?
Tõnis Arro (T.A): Ükskord üks Ameerika estofiil kirjutas mulle (eesti keeles!), küsis, et kuule, kas sina oled see mees, kes on tõlkinud juudi kirjandust, asutanud konsultatsiooni- ja konverentsifirma, reservohvitseride kogu, Eesti Psühholoogide Liidu ja veel mitmeid teisi organisatsioone ja oled veel ka Jaan Krossi Sihtasutuse juhataja ja Teatri NO99 loomenõukogu liige jne…
Pidin kõhedustundega vastama, et olen jah mina… Saan aru, et seda on natuke liiga palju kõike. Olengi mõnest rollist hiljaaegu vabanenud ja kavatsen mõnele rohkem keskenduda. Aga ei ole veel päris lõplikku valikut teinud, igatahes tean, et kavatsen töötada veel viisteist aastat (umbes selleks ajaks peaks mu noorim poeg oma magistrikraadi olema kätte saanud…) ja siis kolin Tel Avivi või Toscanasse elama. Või siis Matsallu, eks näe, kuidas kujuneb.
Aga tegelikult olen ma lihtsalt keskpärane inimene nagu Hans Castorp Thomas Manni „Võlumäest“. Kujutaksin ette küll, et sõidan sõbrale Šveitsi külla ja jään sinna seitsmeks aastaks tolknema. Aga päriselt vist siiski ei jääks, paari kuu pärast muutuksin rahutuks ja hakkaksin mingeid maailmaparandamise plaane hauduma.
J-K.R: Minule jäi sinu nimi esimesena kõrvu – ikkagi küllaltki ammu –, kui sa tõlkisid koos Tiit Kusnetsi ja Rünno Vissakuga Orwelli „1984“.
T.A: Jah, see ilmus 1990. aastal Loomingu Raamatukogus. Aga asjal oli huvitav eellugu: sain selle raamatu kunagi hallil nõukaajal oma hea sõbra Helju Tauki käest, arvan, et aastad olid siis veel 70-ndad… Alguses üheks ööpäevaks, venekeelse, siis kunagi hiljem ingliskeelse fotokoopia – usun, et selle oli pildistanud Tunne Kelam ja keegi usaldusväärne fotograaf paljundas tal selle.
See oli silmiavav ja õõvastav lugemine. Samal ajal räägiti ühe vene dissidendi kuulsast esseest „Kas N. Liit püsib 1984. aastani“ ja oli kombeks omavahel rääkida, et ega ikka püsi küll. Kõik ütlesid nii, aga no mina ei usu, et paljud seda tõsiselt uskusid. Jagasin seda raamatut oma sõprade-koolivendade Lauri Vahtre, Oliver Peedoski, Aleks Lotmani ja Rünno Vissakuga. Nendega arutasime ikka aeg-ajalt maailma asju ja mõtlesime, et kuidas võiks olla. Tegime kord ka mingi valimiste-vastase lendlehe ja poetasime selle fotopaljundust Tartu trepikodadesse ja ühe numbri ühiskondlik-poliitilist ajakirja. Ja siis mõtlesime, et tõlgiks õige ära. Tegimegi sellise tüki, jagasime töö viie-kuue peale ära ja pusisime tõlkida, lahe esmakursuslaste kursusetöö… Appi tulid veel Mart Laar ja Ülo Valk, uuskeele-osa aitas Ülar Ploom teha. Siis keegi korraldas trükkimise, läbi õhukese paberi sai seda seitse eksemplari masinal paljundada; leppisime kokku, et keegi enda kätte ei jäta, anname käest kätte põhimõttel „loe ja anna sõbrale…“ Nii tegimegi.
Kui siis uued glasnosti ja perestroika tuuled puhuma hakkasid ja tundus, et tsensuur enam ei tööta, rääkisime Loomingu Raamatukoguga, et äkki saaks selle välja anda. Mõtlesime, et tuleb kähku teha, küllap keeratakse kraanid varsti jälle koomale. Tõlge tuli suuresti uuesti teha, päriskirjastuse nõudlikkus oli ikka teistsugune kui toonase kodutrüki oma, tegime seda Rünno Vissaku ja Tiit Kusnetsiga kolmekesi ning avaldasime pseudonüümi Elias Treeman all. Ja nüüd annab Tänapäev pea iga aasta sellest raamatust kordustrüki välja. Täitsa lahe. Tõlkimine hakkas mulle väga meeldima, olen seda hiljemgi teinud, koos Lauri Pilteriga kaks juudi-raamatut (Philip Rothi „Operatsioon Shylock“ ja Jeremy Gavroni „Iisraeli raamat“). Ja üht-teist teabekirjandusest olen ka tõlkinud-toimetanud.
J-K.R: Olid kunagi näitleja – kas püsivamalt lavalaudadele jääma ei kiskunud? Või on see liiga edev koht?
T.A: Ma läksin Hermaküla teatristuudiosse 14-aastaselt, suurest teatrivaimustusest, mõned tema lavastused olid mind väga tugevalt puudutanud. Kogu keskkooliaja veetsin Vanemuise väikeses majas, kus Hermaküla stuudio tegutses, kõik õhtud. Vähemalt viis päeva nädalas olid stuudio proovid, kui ei olnud, vaatasin etendusi. Ülikooli ajal võeti mind teatrisse tööle, tööraamatus (vanasti olid sellised asjad) on kirjas, et olin neli aastat draamanäitleja. Oleksin võinud ka peale ülikooli lõpetamist teatrisse jääda, seda peetigi ootuspäraseks, aga ise tundsin, et ega ma nii andekas ei olnud. Ja teisalt, kuigi läksin psühholoogiat õppima selleks, et teatri jaoks aega saada, hakkas mulle tunduma, et on vaimsemaid ja huvitavamaid kohti.
J-K.R: Kas sa lavastanud pole? Või on loovühiskonnas osalemine iseenesest lavastamine?
T.A: Ei ole veel jõudnud jah. Äkki jõuan veel – mul on paar mõtet küll.
J-K.R: Sa vist lööd siiani kaasa NO99 loomenõukogus?
T.A: Olen sellele teatrile nõuga abiks niipalju, kui jõuan, olen Sihtasutuse Teater NO99 nõukogu esimees ka.
J-K.R: Eesti polnud veel iseseisev, kui asutasid juba 1990. aastal oma konsultatsioonifirma. Mida see õigupoolest tähendab?
T.A: See oli alguses lihtsalt niisama-mõte, mis tuli meil Jüri Alliku ja Heiti Pakuga. Et võiks midagi lahedat teha. See oli suhkruvati ja kooperatiivide aeg. Väikest viisi ettevõtlus oli juba lubatud. Meil oli kaks ideed: et annaks psühholoogiaraamatuid välja ja saadud rahaga arendaks psühholoogilisi teste, mida siis võiks müüa. Olime kuulnud, et sellised firmad on välismaal olemas… Raamatuäri läks alguses hästi, aga teste ei tahtnud keegi osta. Siiski selgus, et on täitsa olemas nõudlus testimise ja valiku teenuse järele ja seda ei pakugi keegi.
Mõne aasta pärast tuli välja, et asi tuleb teha päris äriks, mitte hobitegevuseks muu töö kõrvalt, nagu me alguses arvasime. Tulime oma „põhitöödelt“ ära (mina Tartu Maja personalidirektori kohalt, Heiti ja tema naine Els Tartu Ülikooli psühhodiagnostika laborist) ja hakkasime täisajaga oma konsultatsiooniäri tegema. Paari aasta pärast kolisime Tallinna, klientidele lähemale, leidsime välispartnereid ja avasime uued ärisuunad. Asi lendas nagu rakett, kasv oli 300% aastas. Kui firma ära müüsin, oli seal üle kuuekümne töötaja neljas riigis.
J-K.R: Mulle on sama arusaamatu ka termin „suhtekorraldus“. Valgusta lolli!
T.A: Aga miks sa seda minu käest küsid? Küsi Kristi Liiva käest.
J-K.R: Olgu, tagasi kultuuri juurde. Ka Jaan Krossi Sihtasutus kisub loomevaldkonda.
T.A: Sihtasutusega ma ei ole enam seotud, ei jõua kõike. Aga see oli minu kummardus klassikule väikese abi näol, mida võisin osutada. Alguses olid plaanid suuremad, lõpuks kukkus nii välja, et SA annab välja Jaan Krossi kirjandusauhinda, ei enamat.
J-K.R: Mida sa muuseas kirjastajana tänasest raamatumaastikust arvad?
T.A: Ilmub kohutaval hulgal igasugust kräppi, ma arvan, et iga päev ilmuvast kümnest raamatust enamik ei vääri lugemist. Ma arvan, et 80/20 reegel kehtib siingi, nagu paljudes muudes kohtades. Eriti kahju on muidugi sellest, kui mõne hea kirjaniku reputatsioon eesti keeles küündimatu tõlkega ära rikutakse, seda tuleb kahjuks tihti ette. Aga sekka ilmub ju ka head kirjandust, kokku kindlasti rohkem kui kunagi varem. Aus vastus oleks öelda, et ega mul täit ülevaadet pole sellest maastikust.
J-K.R: Eesti Arengufondis tekkis sul konflikt. Mis siis seal juhtus?
T.A: Oh pagan, see on ju peaaegu unustatud asi juba ja algusest peale fondi mõtet seletama hakata oleks jube pikk jutt. Aga lühidalt, kui omanik ei mäleta, miks ta mingi asutuse asutas ja mida see üldse tegema peaks (või äkki ei peakski) ning kui kõrgemas juhtorganis – nõukogus – vahetub kahe aasta jooksul kolm esimeest ja enamus teistest liikmetest, on raske mingit ühte liini ajada.
J-K.R: Sul on mingi imelik kvalifikatsioon ka. Mis see oligi… Ahah. Mis on coaching?
T.A: Coaching on tulnud sõnast „tõld“ – see on sõiduk, mis viib su ühest kohast teise. Teine tähendus on treener, aga see on minu kujutluses keegi, kes väljaku ääres mängijate peale karjub, see pole hea võrdlus. Coach (no ei ole head eestikeelset sõna, tee või tina) on keegi, kes aitab juhtidel paremaks juhiks ja inimeseks saada. Sest juhtimist õppida saab ainult juhtides (nii ütleb 70% parimatest juhtidest!) ja selle õppimise eelduseks on arusaamine sellest, mis toimub. Sellest, mis läks näiteks untsu… Ja läheb palju asju ju. Aga rääkida pole juhil neist kellegagi. Mida kõrgem tipp, seda üksildasem koht see on. Kõik, kellega ta räägib, sõltuvad temast ja nii võibki juhtuda, et juht on oma muredega üksi. Toetab ja julgustab teisi, aga enda kõhklustest pole kellegagi rääkida. Ja inimene on kavalalt ehitatud elukas: ta saab endale alati öelda, et teised olid lollid, ühesõnaga, kaitsta ennast halbade emotsioonide, aga sellega koos ka õppimise eest. Coach on keegi, kes ei ole osa tema võrgustikust tööl ega kodus ja võib seetõttu olla erapooletu peegel. Keegi, kes aitab juhil aru saada ja areneda. Coaching on tänapäeval suur bisnis ja viimase kümne aasta jooksul välja arenenud elukutse. Eestis on selle ala rahvusvaheliselt tunnustatud kvalifikatsiooniga professionaale ehk kümmekond.
J-K.R: Millega tegeleb sinu firma Executive lab Search? Inimkeeles, paluks!
T.A: Aitame firmadel leida juhte ja spetsialiste. Aitame juhtidel saada paremateks juhtideks.
J-K.R: Ja mida tähendab lause „Ära ole Kodak!“? Sa edastasid sihukese hüüde mingil konverentsil.
T.A: Kodak oli sada kümme aastat vana firma, mis oli täielikus tipus, aga läks hiljuti pankrotti, jäi digirevolutsioonile alla, ei läinud õigel ajal muutustega kaasa. Samas oli ise see, kes esimese digikaamera turule tõi. Niimoodi võivad kaduda ära terved „tööd ja elukutsed“, kui inimesed ei taipa, et maailm nende ümber muutub peadpööritava kiirusega. Rääkisin seda raamatupidamiskonverentsi avaettekandes raamatupidajatele.
J-K.R: Oled öelnud, et ettevõtjad ei kipu lahendama tõeliselt suuri probleeme, vaid loovad üha uuesti neidsamu asju, mis konkureerivad samade inimeste (20–30-aastased rikkad linnainimesed) tähelepanu ja raha pärast. Aga seal, kus on probleemid, on ka turg, seega mõtlemisainet nii uusettevõtjatele kui ka (eriti) investoritele.
T.A: Jah, võiks küll olla mõni vapper investeerimisfirma, kes ütleb, et meie investeerime ainult sellesse, millel on tõesti mõtet.
J-K.R: Ärist ja lastest. Pajatasid, et sinu laste Madis Miikaeli ja Märten Emili limonaadiäri läks hästi – pärast tunniajalist müüki tuli otsad kokku tõmmata, sest kõik kaup oli müüdud. Limonaadi nimi oli „Koera ja kassi limonaad“. Kokku said nad 102 eurot kasumit, marginaal ja kapitalitootlus olid uskumatult head. Eks suure osa toorainest said nad ju tasuta ka. Ja rõõmustasid, et tore, et lapsed teenisid oma esimese 25 eurot (iga partneri kasumiosa) just ettevõtlusest.
T.A: Jah, ma väga loodan, et mu lastest saavad ettevõtjad. Ettevõtjad elavad kauem ja kvaliteetsemat elu, nad on õnnelikumad ja vabamad. Seda võimalust tuleb lastele varakult esitleda, selleks me tegimegi selle limonaadipäeva. See on Ameerikas suur liikumine, kord aastas tehakse üleriigiline aktsioon, kõik lapsed teevad oma leti. Eestis võiks ka nii olla, annaks sellega uue sisu 1. juunile, mida veel tuntakse lastekaitsepäevana, aga keegi enam ei mäleta, mida see tähendas. Lapsi tuleb kaitsta selle eest, et neist ei saaks palgatöölised kehvades ettevõtetes, näidata, et nad võivad ise luua tarku ettevõtteid, kus nad teevad maailma paremaks muutvaid asju.
J-K.R: Sa asutasid 1997. aastal Eesti Reservohvitseride kogu. Tänasel äreval ajal justkui arusaadav käik, aga 1997?
T.A: Olin üks mitmekümnest asutajast ikkagi. No see oli aeg, kui Eesti Kaitseväe maine oli madal, palgaarmee idee läks noortele peale, üldiselt ei usutud Vene ohtu või Eesti kaitsevõime tugevdamise mõttekust. Siis ükskord sõber Jaanus Pikani helistas ja kutsus mind. Et kuule, sa õppisid ka ju ülikoolis sõjalist, tule, õpime Eesti ohvitserideks. Mõtlesin, kuidas viisakalt „ei“ öelda, aga siis Jaanus korraldas oma kodus õhtusöögi, kus oli ka Johannes Kert, tol ajal kaitseväe juhataja. Kert rääkis, et mehe kõige õigem surm on sõjas. Ja mina mõtlesin, et mis siis ikka, tuleb minna, ausalt öeldes ei leidnud lihtsalt ühtegi normaalset põhjust keeldumiseks. Aga Kaitseväe Lahingukool oli tõeline elamus. Meie kursuse juhendaja oli Raivo Tamm, tol ajal alles leitnant (nüüd kolonelleitnant reservis), lahingukooli juht oli Leo Kunnas. See oli väga hea kool – suurepärased ohvitserid, suurepärane juhtimiskoolitus. Kursuse lõpus saime Eesti sõjalised auastmed ja Reservohvitseride Kogu asutamine koos esimese kursuse lõpetanutega oli nagu iseenesestmõistetav jätk sellele. Pärast käisime veel Erna retkel, neljakesi – Pikani, mina, Eerik-Niiles Kross ja Aavo Kokk. Eks kogu selle asja mõte oli Eesti Kaitseväe maine tõusule kaasa aidata ja ma arvan, et see õnnestus väga hästi.
J-K.R: Ähvardasid, et kui prantslased tõepoolest Mistrali Venemaale müüvad, sa enam Prantsuse veini ei joo. Mina ei tarbi juba ligi aasta Vene kaupa. Laiemalt aga – mis see on, mis praegu maailmas toimub?
T.A: See teeb väga murelikuks, kui mõtlema hakata. Mitte niivõrd vein, selleta saan hakkama, aga mu lemmik-aperitiiv, pastis tuleb ju ka Prantsusmaalt. Proovisin juba vahepeal igaks juhuks ouzo ja arrakiga, aga no need pole need, midagi pole teha. Kui tõsisemalt rääkida, siis nii palju jama on korraga õhus – Iisraeli-Palestiina asja elan kuidagi eriti läbi, mul on sõpru mõlemal pool, aga kui siia veel lisada see islamiriigi jama ja Venemaa agressiivsuse järsk kasv… Oh, ma ei teagi. Kui kõik need asjad kokku mõelda, tundub mingi suure vapustuse eelõhtu moodi.
J-K.R: Mida sa praegu loed, Tõnis?
T.A: Uut New York Review of Booksi numbrit, mis läinud nädala lõpul mu postkasti jõudis, ja kahte raamatut, mida kasutame online-kursustel, kus ma õpetan: „Strat-Up CEO“ ja „Venture Deals“ ja veel mõnda majandusraamatut (nt „Purpose Economy“). Ja kuna juhtusin hiljuti vaatama Chaim Potoki „Valitute“ järgi tehtud filmi, loen seda raamatut siit-sealt üle. See on väga võimas ja liigutav raamat, mis räägib isadest ja poegadest, kasvatusest, armastusest, sõprusest, juutlusest ja sellest, kuidas nad aastatuhandeid vastu pidasid ja lõpuks oma riigi said. Seda kõike jutustatakse kahe Ameerika juudist noormehe sõpruse loona, kelle isad mõlemad oma poegadest väga hoolivad ja nende pärast pingutavad, mõlemad suured juudi patrioodid, ei ole kunagi kohtunud. Need kaks meest ei kiida heaks üksteise vaateid, aga austavad üksteist väga. Ja ajavad lõppkokkuvõttes sama asja.
J-K.R: Ütle, millised on su lemmikkohad, kus sõpradega jalga ning aju puhkad? Kuidas su puhkeõhtu välja näeb?
T.A: Linna lokaalidest käin kõige rohkem oma „kodukohvikus“ – Koidula tänaval Gourmet Coffee’s. Võib-olla päris iga päev mitte, aga ülepäeva ikka. Puhkeõhtu on siiski enamasti kodus ja selline, et teen midagi süüa ja siis – kui on tänulikud sööjad – tunnen nendega koos sellest rõõmu. Kõige sagedamini on sööjateks mu oma pere (poisid 8 ja 10 ning noorim mu suurematest lastest, kes elab meie lähedal). Või siis viib Marju mind kinno, nagu homme juhtub, ehk läheme pärast kuskilt läbi ja joome klaasi veini või sööme midagi. Või siis käime koos teatris või kontserdil. Viimasel ajal käime hommikuti koeraga koos kiirkõndi tegemas, see on üks aeg, kus saame tund aega koos olla ja omavahel rääkida. Koerale ka väga meeldib, kui me koos käime. Vahel käin saunas, mõnikord sõpradega koos, aga tihti ka üksinda. Naudin järjest rohkem iseenda head seltskonda. Mul ei ole endaga igav.
Meie perel on veel üks uus lemmikkoht, meie suvekodu Matsalus, Matsalu (Keemu) külas. Seal on müstiline valgus iga päev, eriti päikeseloojangul, selge tähistaevas öösiti, miljoneid linde, igal õhtul võib hea tahtmise korral näha mõnda metslooma ja kevadel nähti päise päeva ajal karu. Aga veel lahedam on küla ise, toimiv külakogukond. Meil on seal aktiivsem seltsielu kui linnas ja meie kass saab päevad läbi vabalt ringi uidata – linnas on ta toakass. Lapsed on iga päev kas teistel külas või on meie maja ümber aktiivne lastekamp möllamas, käime ikka maale minnes naabrite juurest läbi ja oleme kohal kõigil küla üritustel. Külavanem on Tõnu Ots, tuntud ka kui doktor Noormann, kelle kodu uksed on alati lahti ja kohvikann tulel.
Taasavastasin seal enda jaoks süstasõidu. Meresüst on mul juba aastaid olemas, aga ei olnud ammu saanud veenduda, kui lahe tegevus on süstaga merel sõitmine. See on nagu meditatsioon, mis aitab kuidagi kõigest vabaks saada. Vesi, tuul, päike ja füüsiline, rütmiline tegevus. Eriti lahe on see päikeseloojangu aegu. Mõnikord käin lähima naabri ja vana sõbra Aleks Lotmaniga koos.
J-K: Sa armastad väga kokata. Õpeta nüüd meile ka midagi oma lemmiktoitude sahvrist.
T.A: Mida öelda, mis sulle muljet avaldaks? Paljud toidud, mis sinu ja Toomas Kümmeli raamatus „Vanad head toidud paluvad lauda“ toretsevad, on minu lemmikute hulgas ka…
No ütleme näiteks nii, et kui sa külla tuled, pakun eelroogadeks hummust, heeringa-vorschmack’i, tsatsikit ja mu oma retsepti järgi tehtud bruschetta’sid (seal on natuke tšillit ja küüslauku lisaks), kogu selle näksimise ajal paneksin röstima paprikad anšooviste, küüslaugu ja punase sibulaga. See kõik aitab juba tunni või teise jagu hea veini kõrval vestlust üleval hoida. Ja siis mingil hetkel saab ettevalmistatud põhiroa ahju panna, näiteks pardi-confit’ mustade ploomide ning hautatud punase kapsaga. Marju teeks lõpetuseks mingi magusa asja ka, praegusel hooajal võiks kõva prae järel sobida ahjuõunad või jõulude paiku babka. Ja lõpetuseks peaks tšatšat või kalvadost limpsima.
Ettevõtjad ei kipu lahendama tõeliselt suuri probleeme, vaid loovad üha uuesti neidsamu asju, mis konkureerivad samade inimeste tähelepanu ja raha pärast.
Lapsi tuleb kaitsta selle eest, et neist ei saaks palgatöölised kehvades ettevõtetes. Nad võivad ise luua tarku ettevõtteid, kus teevad maailma paremaks muutvaid asju.
Inimene on kavalalt ehitatud elukas: ta saab endale alati öelda, et teised olid lollid, kaitstes ennast halbade emotsioonide, aga sellega koos ka õ
