KUIDAS TULEVAD KLUBISSE MUUSIKAD? Viljandi Pärimusmuusika Aida keldris asuva pärimusmuusika teabekogu 10. sünnipäeva puhul rääkisid muusika kuulamisest ja kogumisest head tuttavad – teabekogu juhataja Janne Suits ning teabekoguga oma suurt pärimusmuusikakogu jagav ja VolkStuudio kaudu erinevaid muusikakultuure tutvustav Peeter Volkonski.
Janne: Kuidas ma sind kirja peaks panema? Kas legendaarne Peeter Volkonski?
Peeter: Pane armastatud!
Janne: Kelleks sa ise end pead?
Peeter: Vahendajaks. Igasuguste asjade vahendajaks.
Janne: Kuidas sa jõudsid muusika juurde? Millal sa näiteks oma esimese vinüülplaadi ostsid? Peeter: No kust ma tean, millal ma oma esimese plaadi ostsin. Neid lihtsalt oli meil kodus. Igatahes seda tean küll, et see ei olnud pärimusmuusika plaat. Ma arvan, et see võis olla mingi estraadimuusika ehk.
Isa oli mul helilooja, ema mängis väga hästi klaverit. Kodu oli täiesti muusikast läbi imbunud. Plaate lihtsalt kuulati kodus ja lapsena veeti mind, nagu ikka lapsi veetakse, väevõimuga kontserdile ja pandi väevõimuga laste muusikakooli.
Praegu mõtlen, et see oli ilmselt ikka kujunemise juures väga tähtis, et ma käisin Moskvas isa juures, kus olid väga paljud teised muusikud ja muidu sõbrad ka just nimelt muusikat kuulamas. Talle saadeti tol ajal välismaalt igasuguseid häid vinüüle ja tal oli mingi ropult hea grammar, suurte kastidega. Sel olid isegi niisugused nupud peal, et näiteks plaadifirmade järgi said nupu sisse vajutada: kui oli näiteks Decca plaat, siis vajutasidki Decca nupu sisse.
Ega ma ei tea, mis see nupp siis tegi, ju ta mingeid sagedusi sättis, aga ei enne ega pärast pole ma sellist grammarit kunagi näinud. Ja kusjuures! Ega see oli lampvärk, mitte mingisugune digi. Vinüülplaadid ja lampvõimendus.
Janne: Kuidas siis see muusika kuulamine käis seal? Keegi sai uue plaadi ja andis teistele teada ja siis saadi kokku ja kuulati?
Peeter: Ei, need oli tavaliselt ikka isa plaadid. See oli sügav nõukogude aeg ja kellelgi teisel ei olnud ju hea kvaliteediga häid plaate kusagilt võtta. Eriti ei olnud kellelgi võtta tol ajal kaasaegset muusikat, nagu Stockhausenit või isegi Schönbergi.
Isale siiski saadeti välismaalt. Tal oli ka palju väga heas esituses ja väljaandes klassikat. Hiljem, jah, hakkasid tulema Melodija väljaanded ka, maha viksitud ja ilma loata lääne plaatide pealt tehtud koopiad, aga isal olid ikka kõik originaalid kogus.
Isal oli vahepeal niisugune India vaimustus, kui see Ravi Shankari teema peale hakkas, siis tulid tema plaadid ka. Ja seal ma esimest korda kuulsingi seda India värki. India klassikalist muusikat.
Janne: Kas pärast siis seal nii-öelda klubis arutleti ka selle muusika üle, mida kuulati?
Peeter: Jaa-jaa, muidugi! No kuule, mõtle ise, kes seal koos käisid! Natalia Gutman, Oleg Kagan, Aleksei Lubimov. Täielikud korüfeed praegu. Ja Arvo Pärt käis. Me seal küll kokku ei puutunud, aga Pärt ja Jaan Rääts ja Kuldar Sink Eestist käisid spetsiaalselt Moskvas isa juures plaate kuulamas. Siin Eestis ju ka neid kvaliteetseid vinüüle teab mis saada ei olnud tol ajal.
Janne: Nii et sul on geenides see kogumise maania? Kas said isa kogust plaadid hiljem endale?
Peeter: Ei saanud. Sellepärast, et klassikalise muusika plaadid ta müüs maha, sest tal oli piletiraha vaja, kui ta Nõukogude Liidust ära sõitis. Pärimusmuusika plaatidega läks nii, et ta ei tulnud selle peale, et mind see õudselt huvitas. Neid ta ei müünud, need ta kinkis ansambli Madrigal löökpillimängijale Mark Pekarskile, kelle käes need on siiamaani. Siiski, mina olen ainuke, kellele Pekarski neid hiljem laenutas ja välja andis, kuigi ta elab Moskvas. Nii sain, et tõin Tallinnasse, lindistasin ümber ja viisin talle tagasi.
Seda ma ei oska seletada, kust see huvi mul etnograafia ja antropoloogia vastu pärineb. Siiski, nüüd just hiljuti mälestusi lugedes selgus, et üks minu esivanematest – Keila Joa lossi ja keiserliku salateenistuse rajaja, krahv Alexander von Benckendorff – reisis noores põlves kõvasti mööda Siberit ja Kaukaasiat ringi ning kirjeldas kohutava sümpaatia, huvi ning suure etnograafilise täpsuse ja kirega kohalikke väikerahvaid. Vaat, kus kummalisi asju kandub üle niimoodi geenidega! Tõsiselt. Samas see salateenistuse värk ei ole justkui kandunud edasi. Kuigi jah, seda ma räägin võib-olla jälgede segamiseks.
Janne: Kui vanasti ei olnud saada muusikat ja käidi sinu isa juurde pikk maa maha, et muusikat kuulata, siis tänapäeval on muusika igalt poolt kättesaadav. Mis sa arvad, kas see on fonoteek-raamatukogu surm?
Peeter: Ei-ei, ei ole üldse. Ma võiksin ju ka kusagilt mulle teadaolevatest kanalitest muusikat tõmmata. Ja hea küll, ma saan musa kätte, aga ma ei saa ju lugu, mis sinna juurde kuulub. Seletused ja viited on üliolulised. Oluline on kogu komplekt. Vaat sellisest fonoteek-raamatukogust on sel juhul palju rohkem kasu.
Internetis on kõik muidugi olemas, aga sa ei oska ju otsida. Kui sul on aga selline kogu, siis mõnes mõttes on see piiritletud ja kindlasti on see katalogiseeritud. Tuled teabekokku, tunned huvi näiteks Benini muusika vastu, sind juhatatakse selleni, siis juba avastad, mis rahvad seal on, siis vaatad, mis plaadid on, siis vaatad plaaditekste, tekstides on viited, mida veel kuulata võiks, ja nii võid süsteemselt avarustesse minna, edasi ja edasi.
Veel, kui ma kusagilt tõmban musa, siis tavaliselt on see ju MP3-formaadis. See failiformaat tuleks ära keelata! Kui me harjutame oma kõrvad ebakvaliteetse heliga, siis rikume oma taju ja ei oska enam muusikat kuulata. See on selline kokkupressitud muusika ja meie kuulmine vorstistub. Väga hea kidramees Steven Wilson bändist Porcupine Tree teeb nii, et kui näeb tänaval kedagi iPodiga, kisub selle kandjal kõrvast ja kaelast ära ja astub jalaga puruks. Temast soovitan sul eemale hoida!
Janne: Kas arvad, et igasugused erinevad erialaraamatukogud/fonoteegid oleks head? Jazzi teabekogu? Roki teabekogu?
Peeter: Ma siin mõtlen, et muud muusikat on nagunii igal pool mujal ka. See kogu siin Aidas on aga täiesti unikaalne; mis ta eriti väärtuslikuks teeb, on see, et siin on palju muusikat, mis ma olen inimeste käest isiklikult saanud. Ikka on inimesi, kes on kusagil reisidel käinud ja sealt siis huvi pärast ostnud kohalikku muusikat ja plaate. Beethovenit sa ju Tonga saarelt ei osta!
Tiit Pruuli käest näiteks küsisin, kas ta on ka plaate toonud reisidelt ning ta andis mulle terve seenekorvitäie, muu hulgas näiteks Lihavõttesaare musa ja Tonga kuninga kroonimise juubeli puhul välja antud plaadi. Ma ei kujuta ette, et kusagil mujal kogus seda oleks. Ainult siin.
Janne: Kui palju sul endal kogus on plaate, muusikakandjaid?
Peeter: Kusagil üle 5000 on neid, mis puudutavad pärimusmuusikat. Lisaks rokivärki on kuskil 8000 plaadi ringis. Pärimusmuusikast on palju india, iiri ja hiina muusikat.
Janne: Oled siin Aidas käinud viis aastat õpetamas ja VolkStuudios teiste kultuuride kohta teadmisi jagamas. Kas oled midagi kohaliku Viljandi kultuuri kohta ka õppinud või midagi tagasi saanud?
Peeter: Issake, muidugi. Siia VolkStuudio ümber on ju tekkinud selline seltskond, nagu klubi lausa. Vanas heas mõttes klubi, mitte, et noored lähevad kluppi ja on klubimuusika. Minu jaoks on klubi ikka poolkinnine ja iseeneslikult kujunenud seltskonna ühistel huvidel põhinev salong.
Janne: See on ju peaaegu samamoodi, nagu vanasti sõideti Moskvasse sinu isa juurde muusikat kuulama – nüüd kogunetakse VolkStuudiosse!
Peeter: Jah, just! Ja kui nüüd keegi juhtubki seda lugema, siis palve, et usaldatagu ja toodagu ikka mulle plaate!
