LÕUENDIGA SEINA ÄÄRES: Eesti Maalikunstnike Liidu egiidi all on aastanäitusi Pärnu Uue Kunsti muuseumis korraldatud tubli kümme aastat – põhjuseks lihtne tõsiasi, et minnakse ikka sinna, kuhu sind oodatakse ja kutsutakse. Ülevaate teeb Jaan Elken.
Eesti Maalikunstnike Liit on Pärnus näitusi korraldanud aastaid. Lisaks muule on ka ruumid spetsiaalselt muuseumi vajadustele vastavalt ehitatud (paljud ei pruugi teadagi, et Pärnu omaaegne parteimaja sai muuseumi looja ja pikaajalise pealiku Mark Soosaare initsiatiivil juba aastaid tagasi kapitaalselt kohendatud kunstinäitusteks – maalisaalide avaruse poolest on ruumid võrreldavad vaid KUMUga). Elame kõik, nii kunstnikud kui ka mittekunstnikud, olukorras, kus ideaalid ja tegelikkus näivad justkui ristmikul olevat.
70 kunstnikku
Muuseumi jätkamise kohal neis ruumides ripub juba aastaid kirves. Selle aasta deviis kunstnikele, millest lähtuvalt näitusele töid esitati ja valiti, oligi „realiteet ja ideaal“. Kuigi ega see reaalsus pole tavaeluski muud kui meie tajude ja kujunenud arusaamade konstruktsioon, mis vähemalt õhtumaises kultuuriruumis instinktiivselt pürgib ideaali suunas, seega paarisrakend nii ehk teisiti. Kihutustekst tegi oma töö ka sel aastal, nii et tervelt 70 maalikunstnikku, valdavalt erialaliidu liikmed, osalevad näitusel oma uusima loominguga. Alljärgnev on tsitaat näituse üleskutsest kunstnikele: „Kuidas koordineerida oma mõtteid ja leida ideaali kaasaegses turbulentses maailmas, kus eksisteeriv reaalsus on kõike muud kui julgustav, kus moraali ja eetika kriteeriumid teisenenud? Skulptor Louise Bourgeois on öelnud, et olla kunstnik, tuleb eksisteerida vaikuse maailmas. Kas maalikunstnikel on praegu luksust viibida oma sisemaailmas või on otsustav hetk kuuldavaks teha oma sõnum selle kohta, mis toimub?“
Kunstnikud olid kutsutud osalema eriti suureformaadiliste töödega, ja nii näemegi tartlasest vanameistrit Enn Tegovat sukeldumas otsekui ideaalmaailma – tema Tartu Ülikooli antiikskulptuuride kogu põhjal maalitud valgete kipskujude panoptikum-hiigelpanoraam („Simonidese mälumehhanismid Tartu Ülikooli Muuseumist, III variant“, 200 x 600, õli, lõuend, 2018/2019) tuletab aga just Tartu noortele maalijatele meelde, et seesama alma mater sulges mõned aastad tagasi julmalt ja veenvate põhjendusteta maalikunsti eriala ülikooli juures, lõhkudes taastekkinud traditsiooni ning hävitades koosluse, mille kvaliteet oli kunstimaailma siseringile hästi teada.
Suureformaadilised lõuendid
Aastanäitus toob muuseumi täis suureformaadilisi lõuendeid. Näitus on kaugel poliitilisest osundamisest, ja õnneks võistlevad kunstnikud visuaalsete metafooride ja kujundite keeles, mitte ei loobi sõnu ega loosungeid. Näituse avamispäev sattus 2. märtsile, päev enne parteilist jõukatsumist võib ka süütu metafoor tähendusrikkamalt mõjuda.
Vaatajat provotseerib näitus sotsiaalsele aktiivsusele küll – Rait Rosina gaasitoru on poliitiline ja keskkondlik seisukohavõtt („Paldiski paljak“, õli, lõuend, 2019), Veiko Klemmeri lummavaks maalitud punane tsunami („Tõus“, 200 x 300 cm, õli, lõuend, 2019) kujutab hiiglaslikku veripunast vetevalli, mis evib aga nõukogulikule või puna-hiinapärasele koloriidile vaatamata seletamatut x-faktorit, nii et töölt on raske silmi pöörata. Noorte kunstnike paueriga maalitud tööd, nagu Saskia Järve sinitaevas õitsevad valged tuumaseened („Hirmu õied“, õli, lõuend, 2016), August Künnapu kohmetult täpsed olustikustseenid („Vilniuses nukuteatri vastas“, akrüül, lõuend, 2017), Martin Urbi paneelikasse suletud tikkiva vanamemme hüperreaalne surmaigatsus („Õie“, õli lõuend, 2017), Liisi Ördi pimenovlik, pastoosse valge värviga mängitav linnavaade („Fragment jalakäijatega“, õli, lõuend, 2017) moodustavad näitusel tugevalt reaalajas toimiva tähendusvõrgustiku. Abstraktse kunsti osakaal on selgelt taandumas, pigem domineerib tasakaalu otsimine realiteedi ja abstraktse absoluudi vahel – silma paistavad eelkõige laadiga tihedalt seotud, aastaid oma isikupärases kujundisüsteemis töötavad kunstnikunatuurid – Mari Roosvalt, Uno Roosvalt, Tiiu Pallo-Vaik, Lilian Mosolainen, Vano Allsalu, Andro Kööp, Andres Koort jpt.
Open call
Laiapõhjalised, n-ö open call’i vormis maalinäitused Pärnu Uue Kunsti Muuseumis pole Kultuuriministeeriumi poolt toetatud kultuuripoliitika suund, vaid toimuvad pigem sellele vaatamata. Ei muuseumil ega MTÜ-l Eesti Maalikunstnike Liit pole võimalik rakendada esinemistasusid kunstnikele, selleks on neile eraldatud toetused armetult väikesed (liit saab aastatoetuseks Eesti Kunstnike Liidult umbes 500 eurot pluss aeg-ajalt abi transpordil); näituse koostamise-installeerimine jm abitööd tehakse suuresti vabatahtlikkuse korras, näiteks kultuurkapitalilt sel aastal projektitoetusena laekunud 1000+ oli „enneolematult suur“, kuid jäi napiks isegi otseste korralduskulude katmiseks. Pärnu maalinäituse vedajad on aastaid olnud allakirjutanu, Jaan Elken (näituste kontseptsioonid, tekstid, kujundus) ja Mari Roosvalt (näituste korraldus, kujundus). Muuseumi poolt löövad kaasa Marie Virta ja Vaiko Edur.
Tekstid ja üleskutsed ei suuda maalikunstnikke oluliselt mõjutada ega eksitada „omi asju ajamast“, see on ka üks põhjustest, miks maalikunst on teatud mõttes paaria seisusesse kukkunud nüüdiskunsti väljal, mis tervikuna ägab üle-kontseptualiseerituse ja ülekureerimise käes. Seda just trendipüüdlikus Ida-Euroopas ja Eestis, mitte aga näiteks USA-s, kus turule avatud publiku maitset püüavad tabada suurmuuseumid kuni A-kategooria galeriideni, mille tulemusena New Yorgi eliitgaleriides domineerivad endist viisi maalinäitused.
Mõned eelmised aastad
Kui vaadata aastate kaupa, siis Pärnu maalinäitused on välja kukkunud äärmiselt eriilmelised. Kuigi maalikunst justkui ei allu eriti välistele manitsustele ega ka manipulatsioonidele, on kirjutatud sõnal järelikult mingi mõju isegi maalikunstnikule?
Aastate vaates on Pärnu maalinäitused lahanud kaasaegse maalikunsti universaalseid teemasid. 2018. aasta näitus „Est.Eetiline?“ keskendus maalikunsti ja esteetika vahekorrale. „Harmoonia ja/või esteetilisus on teadupärast lausa matemaatiliste valemite abil kirjeldatavad parameetrid. Kuid mil määral toimub kunstiliigi enda sees varjatud ja avalik vastupanuliikumine esteetiliste kaanonite, mõnede silmis ka „korrumpeerunud ja aegunud“ väärtussüsteemi vastu? Poliitilisel maastikul on uuskonservatiivsus ja traditsionalism tõusulainel, näitus püüdiski kaardistada erinevate liikumiste vasteid kultuuriväljal ja uurida eetiliste ja esteetiliste väärtuste ning moraaliprobleemide jõudmist lõuendile“.
2017 reageerisid kunstnikud deviisile „Just nüüd! / Right now!“, otsekui kuulutades globaalset Trumpi ajastu algust. „Poliitiline ja esteetiline, õrn ja rõve – kirjeldas näitus vaid maalikunstile igiomaste vahenditega meie aega. Just nüüd, mitte eile, üleeile ega ülehomme – vaid right now! „Maalikunsti pulsil kätt hoides jääb üha rohkematel kordadel selgusetuks, on’s tegu terve vastsündinu, geenimutatsiooniga hälviku või hingevaakuva vanuriga – sest just nüüd on definitsioonide vabadus kätte jõudnud. Just nüüd on mõnel maal, mõnes piirkonnas kadumas realistlik kool, just nüüd ei ole kellelgi enam tõe monopoli, milline maalimine on õige, millised on õiged koolkonnad, millised ideed/tehnoloogiad/abivahendid aga mitte.“
- aasta annaalidesse jääv „Muutuv ja muutumatu“ kirjeldas eesti maalikunsti hetkeseisu. „Eesti maalikunsti raudvara ei ole oma enamikus pidanud vajalikuks suhestuda iga uue, metropolidest siia jõudva tuule/tuulekesega – väljendusvahendite teisenemine nende kunstnike loomingus on pigem pidev, aeglane ja katkematu protsess, ja märgatav vaid eriala peensustega kursis olevatele kolleegidele ja maalikunsti kiindunud kunstipublikule. Kavandatav näitus toob ühe katuse alla võimalikult erinevad praktikad ja kunstnike põlvkonnad, luues kontrasti või samastumise printsiibil intensiivse maalimaastiku.“
- aastal oli teema „Järjepidevus ja uudsus“. Näitus tegeles meediumi eksistentsiaalsete küsimustega – „lõuenditele maalitud maalikunsti iga võib mõõta ehk 600–700 aastaga. XX sajandi grimassid ja radikaalsed kunstikäsitlused on maalikunstile järjekindlat kadu ennustanud, kuid nii nagu liikuv pilt ei suretanud fotot, ei suutnud foto ega kino (pluss mõlema baasilt sirgunud digitaalsed kujutise edastamise tehnoloogiad) tühistada maalikunsti kogu oma hiilguses ja tsiteeritavuses.“
„Maali fookus / Eesti kaasaegne maalikunst“(2014) rääkis teemadest, mis on aktuaalsed ka praegu, viis aastat hiljem. „Maalikunst on intuitiivselt mõistetav ja arenev suhtlusvahend, n-ö tõlkeaparatuur või tarkvara, mille läbi kunstnik maailma visuaalseks ja tasapinnaliseks „tõlgib“ ehk siis omaette keel – maalikunst on jäänud viimaseks saarekeseks nüüdiskunsti kontekstis, kus (inimeseks olemise) põhiväärtustega side säilinud.“
Mis müsteerium see on, kas inimkonna põlvest põlve edasikantav maaligeen, romantiline kunstnikuimago? Arvan, et maalikunst pole oma võimalusi veel kaugeltki ammendanud.
Foto_ Marie Virta.
