KINNISES RUUMIS LUGUDEGA: VAT Teatri dramaturg Mihkel Seeder röövis kahe näitlejatudengi, Karolin Jürise ja Stefan Heina elust mõned minutid, et nendega Boccaccio lugudest inspireeritud teemadel diskuteerida. Pole ju midagi toredamat kui kimbukene eksistentsiaalseid väiteid keset reedeõhtust melu!
Kõik nõustuvad, et Giovanni Boccaccio „Dekameron“ on euroopa kirjanduse tüvitekst. Ja on iseenesestmõistetav, et kõik noored peavad sellega kokku puutuma – kui mitte koolipingis, siis vähemalt teatris. VAT Teatri kunstiline juht Aare Toikka valis „Dekameroni“ sajast novellist välja kuus ja lavastab nüüd neist üheskoos TÜ VKA tudengitega ühe hoogsa diplomilavastuse. Seegi tundub igati loogiline.
Aga kui iseenesestmõistetavused kõrvale jätta, siis milline on humanist Boccaccio sajandeid tagasi kirjutatud teose mõju tänasele noorele inimesele tegelikult? Tekib nende osapoolte vahel üldse dialoog?
Mihkel Seeder (M.S): Truudus on iganenud ja ületähtsustatud väärtus.
Karolin Jürise (K.J): (Hakkab naerma) Sellised teemad tulevadki või? (Saab aru, et nii ongi) Hea küll. (Keskendub) Inimese muudab truudusetuks teine inimene, kes hakkab talle ette kirjutama, kuidas käituda. Inimesel peab olema isiklik vabadus teha seda, mida ta soovib, kuid minu jaoks on kõige harmoonilisem selline suhe, kus ei tekigi vajadust truudusetuseks ja seetõttu pole ka truudus eraldi teema.
Stefan Hein (S.H): Karolin kirjeldab ideaali, aga inimesed pole ideaalsed. Pimedast truudusest tähtsam on ausus – kui inimestel on mingi probleem, siis peavad nad olema suutelised omavahel seda arutama.
M.S: Armastus esimesest silmapilgust, nagu ka igavene armastus, on illusioon, mille mõtlesid välja õnnetud vanatüdrukud ja -poisid ning need kõige õnnetumad olendid üldse – kirjanikud.
S.H: Vist peab eraldama armastuse armumisest. Külgetõmme võib tekkida esimesest silmapilgust, aga kas see hiljem armastuseks areneb? Minu jaoks on armastus esimesest silmapilgust tõesti pigem kirjanduslik nähtus, kuid igavesse armastusse on mul usku küll.
K.J: Armastus on nagu maja – seda ehitatakse aeglaselt ja järjekindlalt. Iga muutus suhtes alustab uue ehitusetapi, see töö on lõputu. Seetõttu ei usu ma armastusse, mis ületab elu ja surma piirid.
S.H: Ei usu?
K.J: Ei usu. Sõprus võib ületada need piirid. Austus samamoodi. Need on minu jaoks armastusest suuremad mõisted ja armastuse vundament ehitatakse just neile.
M.S: Jumalat pole olemas…
S.H: See on usu küsimus. Endasse tuleb uskuda, aga millessegi tahaks ju veel uskuda. Kosmos aina laieneb, inimesed väsimatult otsivad, avastavad pidevalt uusi planeete, uusi tõendeid. Lahe oleks mõelda, et keegi trikitab meiega – lisab aeg-ajalt ruumi avastamiseks uusi asju. Aga kes selle trikitaja lõi? Kust tema pärit on? Selle teemaga saab nii lihtsalt hulluks minna.
K.J: Ma ei ole usklik, aga ma olen pidanud inimestega kirglikke debatte, et võidelda oma õiguse eest uskuda kõrgemasse jõusse. Küsimus ei olegi nii väga absoluutses tões – on siis Jumal päriselt olemas või mitte –, vaid minu isiklikus vabaduses uskuda üht või teist asja. Võime uskuda ongi minu jaoks jumalik vägi.
M.S: Kui Jumal ja Kurat siiski päriselt eksisteeriksid, siis tahaks iga mõtlev inimene minna põrgusse, mitte taevasse, sest põrgus on põnev ja kirju seltskond ning taevas on kogu aeg igav.
K.J: Ma pole kindel, kas täielik õndsus ja probleemitus on ihaldusväärsed seisundid. Selline taevas, kus pole ühtegi errorit, on vist tõesti igav koht.
S.H: Kui Kurat oleks lahe filmipahalane, selline karismaatiline vend, siis enamik inimesi hoiaks tõesti tema poole. Kui aga hakata nüüd mõtlema, mis on põrgu funktsioon – inimesi karistatakse ja piinatakse seal kõikvõimalikel viisidel… laavavannid ja muu selline kraam…
K.J: Sa ei tea seda. Võib-olla põrgus lihtsalt selg sügeleb ja sa ei saa end sügada.
S.H: Just, kõik oleneb kontseptsioonist. Tuleb ikkagi enda jaoks selgeks mõelda, mis on sinu jaoks taevas ja põrgu. Küll siis ka selgub, kuhu poole sa pigem kaldud.
K.J: Bioloogilisest aspektist vaadatuna on mul uuesti aatomiteks lagunedes nii igavesest õndsusest kui ka piinast ükskõik. Aga mu hing…
Kas inimene tõesti kaldub pigem põrgu poole?
(Karolin vaatab Stefanile küsivalt otsa, Stefan kehitab mõtlikult õlgu)
M.S: Individualism on kinnisidee, millesse tänapäeva nuti-inimene on lootusetult kinni jäänud.
K.J: Iga inimene on ainulaadne – keskkond ja kogemused on andnud talle erilise maailmataju. Selles mõttes on igaüks meist indiviid. Aga ühiskonnaliikmetena oleme me kõik väga pajudest teguritest mõjutatud. Meie poliitilised vaated, isegi meie söögivalikud, on kellegi mõjutustöö tulemused. Internet jätab meile eksliku mulje, nagu kajastuks seal meie unikaalsed vaated ning seisukohad, kuid tegelikult teevad meie eest otsuseid Facebooki algoritmid. Pole üldse üllatav, et veebiavarustes võib individuaalsuse illusioon pähe lüüa. Tänapäeva inimene peab end ise jumalaks ja sellises ühiskonnas tekib paratamatult palju lahkhelisid.
Aga inimese hing… hing on sellest kõigest hoolimata tõesti ainulaadne.
M.S: Boccaccio ajast saadik pole inimene grammigi arenenud ega muutunud.
S.H: Tollal oli keskmine inimene vast jumalakartlikum kui täna. Sellest võiks ju järeldada, et 14. sajandil elanud inimene oli pisut naiivne. „Dekameroni“ novellides leidub tegelasi, kes lasevad end kõige uskumatumatel viisidel lolliks teha. Samas tean ma tänapäevastki piisavalt lugusid, kus inimesed uskusid igasugu veidrusi ja käitusid täiesti ebaloogiliselt. Nii et vist mingit erilist murrangut pole toimunud.
K.J: Mul puudub igasugune tõestusmaterjal, aga ma tahan uskuda, et inimene on sajanditega targemaks saanud, eriti just emotsionaalsemalt küpsemaks. Võib-olla isegi heasüdamlikumaks?
M.S: Boccaccio oli küll suur kirjanik, aga samas ka nilbe mees.
K.J: Nõus.
S.H: Ja ta ise oli seejuures veel vaimulik.
K.J: Vaimulikke pilgataksegi tema lugudes kõige rohkem. Vagad pühamehed seisavad „Dekameronis“ seksuaalsusele väga lähedal.
S.H: Samas, Boccaccio mängib teadlikult lugeja maailmapildiga: inimesed loevad tema lugudest välja erinevaid asju, igaüks vastavalt oma rikutuse tasemele.
DEKAMERON
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lennu diplomilavastus
Autor: Giovanni Boccaccio
Tõlkija: Johannes Semper
Dramatiseerija ja lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik: Illimar Vihmar
Helilooja: Veiko Tubin
Valguskujundaja: Chris Kirsimäe (TÜ VKA)
Koreograaf: Tanel Saar
Osades: TÜ VKA teatrikunsti tudengid: Karolin Jürise, Henessi Schmidt, Silva Pijon, Maarja Tammemägi, Stefan Hein, Mathias-Einari Leedo, Grete Konksi, Loviise Kapper, Elena Koit, Hans Kristian Õis, Kristjan Poom
Esietendus: 5. märtsil 2019 Viljandi Kultuuriakadeemia black box’is, kuid 2019. aasta kevadel saab etendusi näha üle kogu Eesti
