MISASI ON TSÜKLAR? Sel suvel saab Tartu Kunstimuuseumis külastada Erik Alalooga isikunäitust „Singulaator“. Tartmus on võtnud eesmärgiks tutvustada publikule muu hulgas ka eesti nüüdiskunstnike ajakohast ja aktuaalset loomingut, mis varem pole sellises mahus muuseumiseinte vahele jõudnud, ütleb kaasaegse kunsti kuraator Joanna Hoffmann.
Postapokalüptilise ettekuulutusena lookleb Erik Alalooga interaktiivne masinate installatsioon „Singulaator“ läbi Viltuse maja esimese korruse. Tõtt-öelda kostitab Tartmus hetkel huvitavat kunstikooslust – II ja III korruse on enda alla võtnud Enn Kunila kollektsiooni väljapanek, mis keskendub Eesti 20ndate kuni 40ndate aastate kunstiklassikale. Kontrastne paarik suunab publikut mõtlema ja analüüsima kunsti olemuse, piiride ning võimaluste üle. Sageli juhtub, et kuigi tullakse imetlema kauneid maastikumaale, astutakse sisse ka moodsa kunsti näitusele ning avastatakse, et meeldib! Isemoodi kogemust kirjeldab Tartmusi külalisteraamatus Heidi Saaremaalt (17.06.2018): „Singulaarsusaktsiooni kogemuse mõju andis tunda ülal väheke tuttavama kunsti keskele maha istudes. Ühest mõistmatust ja kummalisest kogemusest teise tavapärasemasse üle minna andis tollele mõistmatule mingi mõtte. Tulin keldrist valguse kätte. Lahe!“
Kuidas ennast välja pusida
„Singulaatori“ näitusel võtavad külastajaid vastu kuus ühesugust suurt ja kõrget masinat. Kunstnik nimetab neid tsüklariteks ning külastaja astub nendega igas ruumis tahes või tahtmata kontakti – passiivne vaatleja satub masinate terrori alla näiteks kõrvulukustava lärmi või edasipääsu takistava värava kaudu. Aktiivne külastaja aga saab vajutada tulipunaseid nuppe, pusida end välja keerulisest ja ebamugavast olukorrast. Näituse alguses ongi masinad vaat et kurjemad, aga kui külastaja on esmase šoki minetanud, pole ehmunult põgenenud ning on suutnud pääseda teisest ruumist kaugemale, pakub hämaras valguses pesitsevate tsüklarite tehnoloogiline elustik dünaamilist helimaailma. Siin ei astu masinad inimesega enam võitlusse, vaid on kummastavad tegelased, kes lubavad publikul rahulikult ringi vaadata, testida keskkonna võimalusi ning seedida kogetut.
Alalooga masinatel on kindlasti meelelahutuslik efekt, kuid sellega asi ei piirdu. Pealkiri „Singulaator“ viitab konkreetselt temaatikale, millega kunstnik sellel näitusel tegeleb. Tehnoloogiline singulaarsus kujutab endast hüpoteetilist ajahetke, millest alates tehnoloogia areng kulgeb kiirusel ja viisil, mis on inimajule hoomamatu, väljudes inimese kontrolli alt. Selle kohta, mis siis juhtub, kui tehisaju enesest teadlikuks saab, on levinud kaks suurt versiooni. Üks neist on sõbralik AI (artificial intelligence – tehisintellekt), kes asub inimese, eelkõige suurkorporatsioonide teenistusse. Teine versioon räägib pahatahtlikust AI-st, kellele inimese huvid enam ei loe ning kes võtab endale evolutsiooniredelil kõrgeima pulga, asudes inimkonda orjastama või hävitama. (Huvitava vahemärkusena tuleb lisada, et paar päeva enne selle artikli kirjutamist jagas kolleeg kuvatõmmist Postimehe veebilehelt, kus kõrvuti ilutses kaks pealkirja „EKRE toetus kasvab, Reformierakond langeb“ ja „Avastus: inimeste intelligentsuse tõus on katkenud ning alanud on langus“.)
Inimesele reageeriv masin
Näitusel eksponeeritud masinad on tegelikult kõike muud kui keeruline moodne elektroonika, millest võiks areneda tehisintellekt. Tegu on lihtsate tehnoloogiliste konstruktsioonidega, mis oma olemuselt võiksid kuuluda pigem saja aasta või veel kaugema aja taha. Ühesõnaga, tegu on singulaarsuse simulatsiooniga. Nagu kunstnik ise nendib, asub inimene näitusesaalis vastamisi üsna juhmivõitu vaenlasega. Alalooga tsüklaritest jagusaamine peaks olema igaühele jõukohane ülesanne ja ilmselt ongi. Kuid siin tuleb mängu keeruline inimpsühholoogia ja kasvatusega kaasa antud käitumismustrid: näitusesaalis ise midagi teha on mugavustsoonist väljatulek ja ega tegelikult ju kunstisaalis asju ei näpita… või kuidas? Loomulikult saadab ka võõrasse keskkonda sattunud inimest hirm teha midagi valesti või veel hullem, et äkki keegi näeb, et ta teeb midagi valesti.
Näitusel on põnev ilmselt ka neil, kes masinaehitusest ja tehnikast huvituvad. Alalooga tsüklarid käivituvad inimese liikumise peale ning reageerivad sellele. Ise need küll paigast ei liigu, kuid liigutavad ning toodavat igasugust mürtsu, lärmi ning valgust. Tänapäeval on üsna levinud, et kunstnikud lasevad oma keerulised taiesed ehitada kellelgi teisel – idee kunstnikult, teostus insenerilt või mõnelt teiselt spetsialistilt. Alalooga ehitab enda masinad aga oma kätega ning on öelnud, et tema kunst tegelikult sünnibki katsetamise käigus. „Singulaatori“ tsüklarite kohta on ta nentinud, et sellised seadeldised võiks prototüübi alusel tootmisse anda küll, kuid vähemasti selleks näituseks ehitas kunstnik endiselt kõik ise. Oma loomingus iseseisvaid kunstnikke on järjest vähem ja pole vast kaugel aegki, mil kunstinäituse vormilise-tehnilise külje lahendavad täies mahus hoopis targad masinad.
Eakaid on oluline ehmatada
Olgugi et Alalooga valdab tehnilisi oskusi ja on käeliselt osav, pidas ta näitust Tartmusis heaks väljakutseks. Tavaliselt tuleb tema masinatel vastu pidada palju vähem kui kolm kuud, sageli vaid loetud päevad või isegi tunnid. Kontsertidel ja performance’itel on kunstnik alati ise kohal ning saab tõrkuva masina uuesti üles putitada või selle töötamisele kaasa aidata. Sel korral on aga tarvis, et masinad töötaksid ilma tema abita kuude viisi. Seega on näitusel Tartu Kunstimuuseumis väljas vastupidavate omadustega masinad, mille juures on Alalooga saavutanud ehk sellise lõpetatuse astme, mida temasugune, pigem protsessis toimiv kunstnik enamasti ei taotlegi.
Selle näituse kuraatorina, inimesena, kes iga päev Tartu Kunstimuuseumis töötab ja kohal viibib, oli minu jaoks esiti suurim hirm inimeste reaktsiooni ees. Selles, kas masinad töötavad või mitte, ma tegelikult ei kahelnudki, sest Alalooga on pika staažiga kunstnik, kes teab, mida teeb. Aga kui publikul puudub harjumus taolisi näitusi külastada, kas siis üldse julgetakse vaatama tulla, läbitakse need ruumid ja saadakse elamus? Samuti pelgasin, et ehk on inimesi, keda niivõrd lärmakas näitus pahandab. Kindlasti on neid, kes esimesest ruumist kaugemale ei jõua, kuid juba „Singulaatori“ esimesest lahtiolekupäevast alates väljuvad näitusesaalist valdavalt väga positiivselt elevil külastajad, kes ebahariliku näituse üle hoopis rõõmustavad. „Aitäh! Eakaid on eluline-oluline ehmatada – siis olen õnnelik – ELAN VEEL!“ kirjutab näitusekülastaja Vaike-Reet 24. mail külalisteraamatus.
Enne Erik Alalooga väljapanekut on Tartmus võõrustanud samal põhimõttel selliseid kunstnikke nagu Tanja Muravskaja (2010), Marge Monko (2013), Tõnis Saadoja (2015), Laura Põld (2016), Anna-Stina Treumund (2016) ja Art Allmägi (2017).
