KEVADISED KÜÜNLAD: Kai Reinfeldt Inimõiguste Instituudist tuletab meelde, et märtsiküüditamise korraldajaid oli peaaegu sama palju kui küüditatuid.
Massiküüditamisest teatakse (eriti väljaspool Eestist) tihti vaid külma statistikat. Viimastel aastatel on inimeste lugude kokkukorjamisega tegeletud Kogu Me Lugu algatusega. Sel aastal meenutati küüditamisohvreid Tallinnas lisaks küünalde süütamisele ka projektsiooniga kõigi 32 000 inimese nimega, keda 1949. aasta märtsiküüditamine otseselt puudutas (need, kes küüditati, kes vangistati, kes põgenesid või olid sunnitud end varjama ning need, kes Siberisse küüditatud peredesse sündisid).
Küüditamine kui töökohustus?
Kuigi lugu sellest, kuidas 25. märtsi hommikul koduustele prõmmiti ning loomavagunites üle 22 000 inimese Siberisse veeti, on üldiselt teada, on mitmed ajalooseigad ajalootundides vähem tähelepanu saanud. Toome mõned neist välja.
Märtsiküüditamise korraldajaid oli peaaegu sama palju kui küüditatuid. Küüditamise nimekirjades oli perekondade kaupa rohkem kui 32 000 inimest, kellest 22 000 reaalselt Siberisse saadeti. Nende 22 000 inimese Eestis asumisele saatmise protseduuridega tegeles ligi 25 000 inimest. Need olid võimuesindajad (kellest paljude jaoks oli tegu töökohustusega, mida ei julgetud täitmata jätta), sõjaväelased ja punameelsed aktivistid. Paljud küüditamise organiseerijad said hiljem tehtud töö eest ordeneid ja autasusid.
Kuigi küüditamisnimekirjad tehti valdavalt meeste ja pereisade põhjal, olid enamik küüditatuist naised, lapsed ja vanurid. Paljud pereisad istusid „rahvavaenlase“ või „fašisti“ või „bandiidina“ vangis ning pered saadeti asumisele lihtsalt profülaktika mõttes, igaks juhuks.
„Kevadine sõjaväeõppus“
Märtsiküüditamine viidi samaaegselt läbi kõigis kolmes Balti riigis ja kandis üldnimetajat „Operatsioon Priboi“ ehk „Murdlaine“. Operatsiooni läbiviimiseks toodi mujalt Nõukogude Liidust juurde sõdureid, kes teadsid vaid, et algamas on kevadine sõjaväeõppus.
Iga küüditatud pere kohta oli lubatud tuhat kilogrammi isiklikke asju kaasa võtta. Kuna need tuli ära vedada aga käe otsas, siis on selge, et kodust pidi lahkuma oluliselt vähema kraamiga. Paljudes kohtades ei antud asjade pakkimiseks aega rohkem kui 10 minutit, nii et reaalsuses pidid inimesed kogu oma elu kokku pakkima vaid paari kompsu. Kõik, mis maha jäi, konfiskeeriti ja pandi müüki.
Kodudest viidi inimesed ligi 3000 veoautoga „küüditamispunktidesse“ ehk rongijaamadesse, kust asus teele 19 küüditamisrongi. Saarte elanikud toodi Paldiskisse pimedas laevatrümmis, kus paljud inimesed pidid päikesevalgust nägemata veetma päevi.
Rongide teekond oli pideva valve all, kuid sellegipoolest õnnestus vähemalt 12 inimesel sõidu ajal põgeneda. Mitmes paigas kohati ka metsavendade vastupanu (näiteks lõhutud raudteed).
Need inimesed, kes olid küüditamisnimekirjas, kuid keda kodus ei olnud, saadeti hiljem Siberisse, vangistati, tapeti või õnnestus neil end varjata ja põgeneda. Väga palju juhtus seda, et nimekirjas olnud peret mitte leides küüditati nende asemel näiteks naabrid, keda nimekirjas üldse polnudki. Sest Nõukogude Liidus oli plaani täitmine oluline. Küsimus, mida teha nendega, kes küüditamise eest varjusid, oli võimukoridorides päevakohane kuni 1953. aastani.
Paljud küüditatud surid Siberis asumisel. Ellujäänutest enamik pöördus tagasi 1958. aastal. Viimased deporteeritud lubati koju alles 1965. aastal.
Kui võitjad kirjutavad ajaloo
1994. aastal kuulutati küüditamine Eestis ametlikult inimsusevastaseks kuriteoks. Esimene kriminaalasi algatati 1995. aastal. Aeg oli teinud aga oma töö ning suur osa küüditajatest oli kas juba surnud või liiga kehva tervisega selleks, et kohtu ette astuda. Reaalset vanglakaristust ei ole keegi 1949. aasta märtsiküüditamises osalenutest saanud.
2006. aastal jõudis kahe küüditamises süüdimõistetu kaebus ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kes kaebust menetlusse ei võtnud. Kirja pandi põhjalik selgitus ning sellest otsusest alates saab öelda, et kommunismikuriteod võrdsustati Lääne-Euroopas oluliselt rohkem natsismikuritegudega.
Mida aeg edasi, seda enam peame endalt küsima, kuidas peaksid (ja kas peaksid) taolisi inimsusevastaseid kuritegusid mäletama nooremad põlvkonnad. 2019. aastal möödub märtsiküüditamisest 70 aastat. Selle valguses loodame mälestuspäeva ühtsena korraldada mitte ainult Kodu-Eestis, vaid kõikide Välis-Eesti kogukondadega, pööramaks maailmas suuremat tähelepanu ka kommunismikuritegudele.
Võitjad kirjutavad ajaloo ning seetõttu teab muu maailm eelkõige natsismikuritegusid. Maailmas toimuva taustal oleks aga aeg mõista, et igasugune äärmuslus toob vaid kahju ning mida rohkem inimesi mõistab neid asju, mis on toimunud ajaloos, seda enam õnnestub meil kõigil ehk sellest midagi õppida. Ajalugu on õppetund, mida tundes saame teha tulevikus maailma jaoks paremaid otsuseid, kui neid on tehtud varem.
*Kõik ajaloolised faktid ja numbrid põhinevad Eesti Memento Liidu kogutud andmete põhjal koostatud raamatutest.
