NAASMINE MEELE MINEVIKKU: Ei ole Meeletu lugu, on täitsa Meelega. Mai Levini välkuvad prillid suurendavad Raul Meele viimast näitust.
Raul Meele näitus „Ükskord me“ Art Space’is on omamoodi naasmine noorusaega, 1960. aastate lõppu ja 1970. aastate algusse, mil kunstnik eksponeeris oma konkreetset luulest võrsunud „trükimasinajoonistusi“.
Järjekindel rahvusromantik
Kes mäletavad, kes saavad nüüd teada, aga Meele trükimasinajoonistuste sarja kuulusid näiteks teosed „Oma maa-rahvusega, rahvuseta“, „Funktsioon“, „Laulev puu“ jt. Trükitud sõna tähendust selle visuaalse ja kõlalise mõjuga ühendav graafika oli meil muidugi täiesti uus sõna, seejuures ilmus „Oma maa“ (1969) üheaegselt inglise Art & Language’i grupi „Kontseptualistliku kunsti ajakirja“ esimese numbriga.
„Oma maa“ oli kantud rahvuslikust meelsusest nagu ka praegu näha olev sari „Ükskord me“, ja nende vahele jääb hulk vaimult ning sageli värviltki sinimustvalgeid töid, nii et Meelt võib pidada üheks meie kõige järjekindlamaks rahvusromantikuks.
„Funktsioon“(1970, serigraafia), kus sõnaga „traat“ ongi loodud okastraataia kujund, oli väljas 1972. aastal Viinis angažeeritud kunsti biennaalil; sealsamas esines ka Evi Tihemets lehega „Poeet“ (1970, lito, serigraafia). See oli aeg, mil kõikjal oli moodne olla angažeeritud establishment’i vastu; 1968. aastal läänt haaranud noorsoorahutuste laine polnud veel päriselt vaibunud. Eesti kunsti klassikasse kuuluvad ka „Laulev puu“ (1968), mille kroon on üles ehitatud sõnast „lind“ ja mille ümber lendleb „linde“, Tallinna graafikatriennaalide plakatid („Hei hoi“, 1971) jne.
Rahvusvaheline edu
1972. aastal sai Meel Krakovi graafikabiennaalil ühe IV ja ühe III auhinna, viimase teostepaari eest „Dilemma. Nägemine“ etteantud teemal „Mikolaj Kopernik ja tema mõte“ (kuulsa poolaka läheneva 500. sünniaastapäeva puhul).
Tolleaegses meedias tema rahvusvahelise edu puhul kelli muidugi ei helistatud; teoste kooskõlastamata saatmine välisnäitustele keelati Kunstnike Liidu liikmetele ära, mis oli üks põhjusi, miks Meel liikmeks ei astunud. Uudishimust aetuna läksin pärjatud töid tema ateljeesse vaatama. Rohelised kujundid mustal olid äärmiselt minimalistlikud. Eriti paeluv oli aga sari „Taeva all“ (1973–92, serigraafia), mis rajanes põhimõtteliselt nelja tehnilise graafiku erinevatel kokkutrükkidel, nii et variantide arv tõusis lõpuks peaaegu poolesajani. Sini(must)valges gammas serigraafiad mõjusid suursuguselt-metafüüsiliselt. Ta eksponeeris selle varasemaid lehti isikunäitusel ENSV Kohaliku Tööstuse Ministeeriumi pika nimega instituudis Endla tänaval (elektriinsenerina oli tal vist hõlbus saali saada).
Meel kui eksootiline loom
1970. aastad olid kunstis stagneeruvale riigikorrale vaatamata elev aeg. Noortenäituste Saku 73 ja Harku 75 avamistel valitses kunstiajaloo tegemise meeleolu. Näitustele tuli kunstnikke Moskvast ja Leningradist, töid hakkas rändama USA-sse, Norton Dodge’i nõukogude dissidentliku ja pooldissidentliku kunsti kogusse. Meelelt läks sinna muu hulgas maalisari „Teekond rohelisse“.
1977/78. aastal hakkas ta maalima. 1980. aastatel viisin tema ateljeesse Akadeemia teel mõnikord kunstimuuseumi väliskülalisi. Nad olid vapustatud maalivirnadest, mis täitsid mitte ainult ateljeed, vaid tungisid elutubadessegi; akrüülvärvidest kirendavast vannitoast, kus maalimine – peamiselt harjadega – toimus. Ega ma ei tahtnud näidata Meelt kui eksootilist looma, tahtsin näidata, mida tähendab kunstis tõsine töötegemine.
1980. aastatel ilmus Raul Meelelt mitmeid serigraafiasarju Eesti kaardi motiiviga, eeskätt trellidega „Aknad ja maastikud“ (1986–89) ja käpajälgedega „Kallistus“ (1988–89). Millegipärast ei tulnud need okupatsioonivastasest paatosest kantud tööd publikule meelde, kui Meel eksponeeris oma suurel isikunäitusel „Aborigeenide elu“ Kunstihoones 1997. aastal installatsiooni „Apokriivad lippudel“, kus rahvuslippudele oli kantud roppe tekste. Skandaal „lippude rüvetamise“ ümber kestis üsna kaua. Installatsiooni seadis Chaplini keskus 1998. aastal üles ka Pärnus ning Mark Soosaar tiris mind kohalikku raadiosse Meele teguviisi põhjendama, mida püüdsime teha näidetega kaugest minevikust, Jasper Johnsi ja Marcel Duchampi tempudest ning vihjetega ropule rahvasuule. Aga üldsuse meelepaha vastu aitab kõige paremini kannatlik äraootamine.
Puhtameelne meel
Meel on tegelikult väga puhtameelne. Selles võib veenduda, vaadates-kuulates Art Space’is tema videot „Saalomoni Ülemlaulust“, küllap maailma tuntuimast armastuslaulust eri šriftides pildina, eri keeltes ettekantuna. Video oli väljas ka 2014. aastal Kumus korraldatud suurel isikunäitusel. Ei tea, miks enne Meelt pole keegi sellise ilusa mõtte peale tulnud. Teises videos on ta lindude laulu tõlkinud inimkeelde ja -kirja.
Raul Meeles on nii Vargamäe Andrest kui ka Põrgupõhja Jürkat. Kui vaadata tema toekat kuju ja kuulata tema aeglast, läbikaalutud juttu, näiteks mesilastest, siis võib tunduda uskumatuna, et tema on selle tohutu ja tervikliku oeuvre’i looja, kes pole kunagi libisenud odavasse efektitsemisse, vaid püsinud ülla kunstipärasuse rajal. See looming kinnitab veendumust, et geniaalsed ideed on lihtsad. Eesti kunstis vastab ta suurusjärgult Arvo Pärdile muusikas. Tema loomingu vastukaja mujal maailmas ei jõua siinkohal kirjeldada, seda on piisavalt kirjeldatud tema kohta ja tema enda poolt kirjutatud raamatutes, aga ühe viimase näitena võib mainida mullu saadud kuldmedalit Itaalia linnas Schios korraldatud rahvusvaheliselt graafikabiennaalilt.
