NEITSITORNI PUHVETI TAGATUBA: Toimetuse kultuurikoer Saba kutsus kultuuriministri Neitsitorni. Puhvetisse, mida kõik mäletavad nostalgialaksu hetkedel hea seltskonna ning jõleda hõõgveini poolest. See oli aga koera jaoks liiga ammu. Niisiis haukus ta Indrek Saarega hoopis tänase kultuuripõllu ääres, assistentidena kaasas Juku-Kalle Raid ning Marek Reinaas.
Indrek Saar jõuab Neitsitorni otse valitsuskabineti istungilt ning kukub kohe kultuurikoera õpetama, misasi on valitsuskabineti istung. Koer on ju veel noor ja rumal ega tea pooli asjugi.
Indrek Saar (I.S): (Sõbralikult Sabale) Esimene asi oli meil täna haridusreform ja siis oli meil veel üks teine asi ning siis ka Eesti kandideerimine ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks. Põhimõtteliselt arvati, et tuleb kandideerida. Aga kõik see, mis see maksma läheb, on küll hull lugu. Ja neljandaks jõudsime huvitegevuse toetamise kontseptsioonini, sest meil on nüüdsel ajal hulgaliselt noori, kes huvitegevusega kokku ei puutu. Trennid, ringid…
Juku-Kalle Raid (J-K.R): (Pistab vahele) Sõnastus on selline, et kõikidel noortel peab olema võimalus osaleda vabalt vähemalt ühes juhendatud regulaarselt toimuvas huvitegevuse ringis. Ja seal on nii kultuurivaldkond, kaunid kunstid ja kultuuriväärtused kui ka sport, loodus, täppisteadused ja loodusringid…
I.S: (Katkestab omakorda) Nojaa, aga praegu on jube popp robootika teema. Selleks aga, et seda võimekust kohapeal luua, pead leidma juhendaja, neid tuleb koolitada, sul on vaja elementaarset sisseseadet, aga selleks ei ole tihti raha. Ja siis öeldakse lapsele, et meil on siin üks tubli proua, kes juba 50 aastat teeb rahvatantsu, ja siis on üks onu, kes on kogu aeg poisse maadlema õpetanud, ja kui sulle need ei sobi, siis järelikult oled loll ja laisk. Valik peaks olema mitmekesisem, et saaksid noored ikkagi maksimaalselt kätte, et nad saaksid aru, milles nad andekad on. Sest praegu on terve ports lapsi ja noori, kes ei osale kuskil.
Marek Reinaas (M.R): Just äsja avastati Eestis see z-generatsioon, need, kes on sündinud 1990. aastate teisel poolel ja hiljem. Siis tehti sellest suur halloo. Aga kas selle generatsiooniga peab arvestama? Kuidas nende kultuuritarbimisega on, kas Kultuuriministeerium teab, et on selline generatsioon?
I.S: Praegu on nii, et kuskil maakonnas on olnud hästi tubli noorsootöö valdkonna inimene, kes on suutnud mingigi andmebaasi tekitada, et anda ülevaadet, mis toimub. Ent valdavalt on see ülevaade väga lahja ja sa tegelikult ei tea, mida noored teevad. Kui sul on lähteandmed, siis see know-how hakkab tekkima ja sa saad hakata tegema sihiga otsuseid: tead, mis need trendid on, mis noortele peale lähevad ja mis mitte. Praegu käib see väga huupi.
M.R: Me asume praegu ka muuseumihoones, kus on baar, mis arvestab rahva soovidega. Selles suhtes on paljud muuseumid ju ka ümber ehitatud. Iseenesest näevad välja jube ägedad, vajutad nuppu ja asjad hakkavad toimuma.
I.S: (Nõustub) Muuseumid panevad vingelt. Muuseumitel on 4 miljonit külastust aastas. Vabariigi aastapäeval käisin noortega rääkimas – kultuuri rollist. Selline lühiviktoriin, et mitu teatrikülastust aastas tehakse. 1 miljon. Mitu kontserdikülastust? 2 miljonit. Mitu kinokülastust? 3 miljonit. Mitu muuseumikülastust? 4 miljonit. Ja kui sa nüüd mõtled, et need on need 1,3 miljonit inimest, kes Eestis elavad… See on uskumatu.
J-K.R: Raamatute trükinumbrid on ka tegelikult uskumatud. Selle z-põlvkonnaga seoses on rõõmustatud, et see põlvkond on taas kukkunud lugema.
I.S: Nüüd on taastatud ka traditsioon, et kui laps sünnib, kingitakse raamat. Äkki siis veel uuem põlvkond loeb samuti.
J-K.R: (Tõstab näpu) Aga sinu kolleeg Kalju Komissarov teatas just mingis mornis intekas, et kui tema võtab lavakas inimesi vastu, siis 20 inimesest suudab parimal juhul kolm paberi pealt teksti ette lugeda – ilma veerimata.
I.S: Mnjah. Täiskasvanud inimesed, värskelt keskkooli lõpetanud. See lugemise mure tänasel põlvkonnal on jah. Sel ajal ju ilmselt neil pisikest puud ei olnud, kui nad kasvasid.
J-K.R: 1990-ndatel oli nii, et kultuuriminister oli alati kõige ebaolulisem minister valitsuses. Suure rahakotiga ministrikohtade pärast oli kemplemist nagu muda, aga kultuuriminister polnud oluline ega midagi.
I.S: (Märgatava irooniaga) Ohoh! Kui ma mõtlen nendele piltidele, mis ministeeriumis ripuvad, kust mööda käin… Alates Lepo Sumerast, Paul-Eerik Rummost, Jaak Aaviksoost, Peeter Oleskist; periood, kui olid haridus- ja kultuuriminister koos. Ja hiljem Jaak Allik, Signe Kivi, Margus Allikmaa, Urmas Paet, Rein Lang, Urve Tiidus ja mina. (Meenutab pisut) Ah jaa. Raivo Palmaru ka.
J-K.R: (Raiub oma) Ikkagi ei mäleta, et seda valdkonda oleks nii tähtsaks peetud. Täna on parem.
I.S: (Viisakalt) Ma tänan komplimendi eest. Mul on seda väga raske hinnata, kui oluliseks peetakse, sest ma ise olen selle sees. Aga vaatasin suvel ühel üritusel – kui Curly Strings lavale tuli –, kuidas ema ja isa kukil olevad kaheaastased on esimesed sõnad ära õppinud ja laulavad kaasa ning seal samas kõrval kõiguvad 80-aastased memmed-taadid, samuti sõnad peas… Selline laulupidu. Sõltumata põlvkonnast. Kogu see oma juurika otsimine – kuskilt lendab tagasi megastaar Kerli Kõiv, kes läheb Võrumaa metsa – on väga popp praegu.
M.R: Aga kuidas on tasakaaluga? Oma juurte otsimine ja võõraste juurde lubamine?
I.S: See ongi vastus globaliseerumisele ja väga kiiresti muutuvale ajale. Minu arust. Oma pakub mingit turvatunnet, see on hoomatav. Et kui kogu see maailm muutub hästi kiiresti, siis ma pöördun mingisuguste traditsioonide poole, et panna jalad seal maha.
J-K.R: Kas see on hirm? Kuulasin täna Kuku raadiost „Vox Populit“ – väga naljakas saade, kus saavad sõna kõik helistajad. Nad teavad üldiselt täpselt, kes on süüdi. Kunagi oli Ansip süüdi, nüüd on Merkel süüdi. Ja samal ajal pajatavad nad küllaltki hasartselt, nii et tajud pritsivat sülge, kuidas kogu eesti kultuur tuleb võtta muinsuskaitse alla ja Eesti rannikuveed ära mineerida.
I.S: (Tagasihoidlikult) Eks seda võib hirmuks nimetada.
M.R: Kui kellegi käsi otsib tasakaalukangi ja selleks on Curly Stringsi laul või tantsukeerutamine, on hästi. Kui selleks on aga mingi kurikas või tõrvik, siis on kehvem lugu.
I.S: Ma olengi seda siin üritanud rääkida, et ühelt poolt on väga oluline kiiresti muutuvas maailmas kohaneda – meid ähvardavate ohtude juures. Et me oma kaitsevõimesse otseses mõttes panustame. Aga teiselt poolt, sisemise turvatunde annab see sama juurika kobamine ja oma kultuuriga tegelemine. Kui sa kultuuri arvelt hakkad tõstma raha julgeolekusse, siis see on vale koht, kust tõsta.
J-K.R: Kultuur on küllaltki tõhus kaitse. Mõtleme majanduskriisile, 10 aastat hakkab mööda tiksuma, kui tehti kultuurimaksudega igasugu trikke. Ajutiselt tõsteti raamatute käibemaksu ja kogu see muu pull. Ajutiselt, ma rõhutan. Nii. Kas endiste madalamate maksude taastamisest ei ole kabinetis juttu olnud?
I.S: See ei ole selles koalitsioonis kindlasti teema. Mis puudutab Reformierakonda, siis nende seisukoht on kogu aeg olnud, et võimalikult kõik erisused ära kaotada. Et me hakkame mingeid erisusi taastama hetkel, kui peaminister on erakonnast, kellel on risti vastupidine suund… Ei ole väga pikalt mõtet arutada.
Mina isiklikult olen seda meelt, et need erisused võiksid olla. Aga nendest erisustest olulisem on see, et kogu kultuurirahastus oleks tagatud tasemel, et sa suudad seda ka arendada, mitte ainult vähesel määral säilitada.
M.R: Mina siin vajun mõttesse, et kui me siin halame, kuidas majandus seisab – reaalselt seisabki –, sest tarbime umbes samal tasemel ja toodame samal tasemel ja ekspordime 10% vähem kui eelmisel aastal, siis on ju tore, et kultuuritarbimises numbrid kasvavad. Juba puhtalt majanduslikust seisukohast tuleks sinna veel hagu alla anda.
I.S: Riigisektoris on kultuuril kõige suurem omatulu osakaal. Ükski teine valdkond ei suuda teenida nii palju omatulu.
M.R: Kas te mõõdate ka seda, kui palju näiteks pere sissetulekutest kultuurile läheb? Võtame kõik need kinod ja Meie Mehe kontserdid, päeva lõpuks ma arvan, et mingi 10% juures võiks ju olla. Kõhutunne ütleb küll, et see on see koht, kus meil praegu hästi läheb.
I.S: (Noogutab) Teistpidi, ta saab minna hästi, kuna riigi tugi on regulaarselt taga. Kino kasv on olnud väga kiire viimastel aastatel. Tänu sellele, et kinosse on pandud riigi raha järjest rohkem. See omakorda paneb selle sektori tööle.
Kui majanduse rakursist vaadata, siis võiks ju kultuuris mingid start-up’id ka olla. Näiteks see paljuräägitud kirjanikupalk. See on puhas start-up’indus. Mõte oli ju see, et meil on teistes valdkondades üldiselt olemas institutsioonid, kus loovisik saab oma päevatööna loominguga tegeleda. Näitleja läheb hommikul teatrisse tööle ja tegeleb oma tööga. Okei, kui ta ei saa sealt nii palju palka, et lahedasti ära elaks, siis peab nädalalõpus seepi tegema või jõuluvana mängima. Aga ta saab teha oma põhitööd. Samamoodi, nagu muuseumiteadur saab muuseumis teha oma põhitööd. Aga kujutavate kunstnike ja kirjanike puhul on see, et neil ei ole sellist institutsiooni, kus ta seda teha saab. Eesti väikese turu puhul loota, et nad end ise ära majandaksid, on suhteliselt lootusetu värk. Ja sellest loogikast lähtuvalt see tuligi.
J-K.R: Et kui sa annad sinna natukenegi võimalust pühenduda juurde, siis on võimalik ka rahvusvahelisel tasemel läbilööki oodata?
Kui üks teeb läbilöögi, siis ta veab ka teisi kaasa. Nii nagu Pärt veab kaasa Erkki-Sven Tüüri. Nende tuntused maailma mastaabis on võrreldamatud. Kui Paavo Järvi viib ERSO Berliini, siis afiši peale peab ta kirjutama, et Arvo Pärt on see, mida mängitakse, ja ta kirjutab sinna juurde ka Erkki-Sven Tüüri nime. Siis suur osa publikust, kes sinna saali koguneb, teadvustab, et need on kaasmaalased ja see on väga lahe, mida see tüüp teeb.
J-K.R: Kirjanduses on vast kõige keerulisem, see lingvistiline kultuur eristub omavahel kindlasti rohkem kui näiteks kujutav kunst või muusika. Ma mäletan, kuidas norrakad ei saanud Kivirähu „Rehepapist“ mõmmigi aru. Mis kamarajura see veel on?
I.S: (Parandab kiirelt) Millega Kivirähk läbimurde tegi, oli „Mees, kes teadis ussisõnu“. See oli ka lahe lugu, kuidas seda üritati tükk aega inglise keeles maha müüa ning kraabiti produtsentide kintse, nii et vähe pole. Ja moositi ja moositi. Siis võtsid prantslased, tõlkisid ära ja Prantsusmaal sai see tohutult hea vastuvõtu osaliseks. Ning siis olid needsamad produtsendid, kes varem asja pikalt saatsid, korraga tagasi, et mis teil on seal prantsuse keeles? Ja raamat tõlgiti inglise keelde.
M.R: 2018 on Eesti, Läti ja Leedu Londoni raamatumessi peategelased. Seal on ka kindlasti see koht, kus uksed on pärani lahti ja ainult astu läbi.
J-K.R: (Täiendades) Minu meelest on tore, et kirjanik saab toetust, nimetame seda nii, mitte palgaks.
I.S: See on lihtsalt märksõna. Me kõik saame aru, et see on stipendium koos sotsiaalsete garantiidega. Sõna „palk“ oli vajalik ju selleks, et anda edasi sõnum: looming on töö. Ja nõuab pühendumist. Nagu iga teine töö, kui sa tahad head tulemust saada. Kui aga vaatad kurja kommentaatori keskmist suhtumist, näed, et see on sihuke: kargad seal õhtul enda rõõmuks natuke laval – ja kui ajaga midagi targemat teha pole, kirjutad mõned luuletused. Kui me oleks tagasihoidlikult peale läinud, et teeme mõned stipid juurde, millel on ka sotsiaalsed garantiid, siis poleks mingit arutelu tulnud.
M.R: Kuidas spordis on selle rahastamisega?
I.S: (Rehmates) Suht sogane ja läbipaistmatu. Neid kohti, kust taotleda, on hästi palju. Sa pead taotlema neljast-viiest kohast ja lõpuks saama ka.
M.R: Meie vestlus hakkas z-generatsioonist pihta ja mul on tunne, et sellel z-põlvkonnal on juba ka uued spordialad. Mõnes mõttes kogu see olümpialiikumine on nagu eelmine sajand. Kelly Sildaru on ilmselt palju, palju kuulsam, hoolimata sellest, et olümpiamängudel ta veel käinud ei ole.
I.S: Seda muidugi ka. Spordi ümber on olnud ka väga palju skandaale. Ühest küljest, see dopingu küttimine on läinud järjest professionaalsemaks. Ja tegelikkuses toimub teatud puhastumine. See puhastumine käib selle hinnaga, et avalikkuses saab see valdkond pihta. Kuvand saab ju kannatada ja üldine foon on negatiivne. Ja kui sellele lisandub veel see, et juhtiva organisatsiooni maine, kes olümpialiikumist ja kõiki neid väärtusi peaks populariseerima, on seal, kus ta on, siis… Mis sa sealt saada tahad?
J-K.R: Tundub, et spordil on kultuuri ees igal juhul teatud eelis, see on palju konkreetsem ja arusaadavam. Mõõta on kah küllaltki mugav. Mõõtmisest veel. Varsti me mõõdame on riigi vanust 100 aastaga. Kõigepealt läheneb see Euroopa Liidu eesistumine, siis Eesti 100, siis ÜRO Julgeolekunõukogu… Kujutate ette, kuidas kõik need 1500 tantsukollektiivi peavad oma sussid välja otsima ja kukkuma kepslema igal ajal ja igal pool. Ilmselt on tulemas rasked ajad neile, kes kultuuri teevad.
I.S: (Rõõmsalt) Aga see on ainult puhas rõõm ju! Valdav osa teeb seda vabatahtlikult ja kui neile anda võimalus enda hobiga tegeleda ja öelda oma tööandjale, et kuule, juubeliaasta ju, et pean täna ka natuke varem ära minema ja esinema siin-seal… Puhas rõõm!
M.R: (Pedantlikult) Mis omakorda tähendab, et majandusel läheb veelgi kehvemini. Mina olen arvutanud, et kui on olümpiamängud, siis reaalselt tähendab see väga olulist majanduspõntsu. 0,1–0,2% SKP-st läheb kohe kolinaga vastu taevast. Inimesed võtavad haiguslehe, istuvad kodus ning vahivad jooksjaid, selle asemel, et majandust kasvatada…
I.S: (Vaidleb) Teistpidi, see eesistumine toob siia väga palju tähelepanu ja ka turiste. Kui mingi valdkondlik seminar sellega seoses toimub, siis kaasneb ka see, et inimesed võtavad aega, et riigiga tutvuda. Sageli võetakse ka mõni pereliige kaasa.
M.R: Üks teema veel. Me oleme nüüd eestlase juurikast rääkinud, kuidas ta sellest kangelt kinni hoiab jne. Aga sa oled ju ka Eestis selle kolmandiku minister, kes juurikast ei tea midagi ja pole võib-olla isegi kuulnud. Kuidas nendel kultuuridel läheb?
I.S: Nad on kuulnud küll. Vähemalt, kui sa ütled kolmandik, siis väga suur osa on kuulnud. Seal on ikkagi suur osa teise kultuuri taustaga inimesi, kes on igapäevaselt ka eesti kultuuriruumis. Ja vähemusrahvuste kultuuriseltse toetab Eesti riik järjepidevalt. Ja ma arvan, et kuna valdavalt on see vene kultuuriruum ja vene taust, siis ETV+ on väga suur asi. Me võime vigiseda siin selle üle, et näitajad ei ole esimese hooga sellised, et näe, kõik vaatavad… Tegelikkuses on nende vene taustaga inimeste arv, kes nüüd kõiki ERR-i programme jälgivad, tänu ETV+ olemasolule viiekordistunud.
J-K.R: Eesti saab seal saatejuhtidelt kaunis kõvasti üle küüru. Mõned välisvaatlejad on öelnud, et mida hekki te lasete oma maksumaksja raha eest kinni maksta Venemaa propagandat…
I.S: Olen vaadanud ja olen seal ka esinenud. Sa pead arvestama, et sinu seisukoht on mõnes kohas liiga radikaalne. Sa oled juba oma hoiakutelt natuke nagu selline rahvuskonservatiiv.
J-K.R: (Ajab silmad suureks) Mida paganat? Einoh, tulge appi.
I.S: (Häirimatult) Kui sa vaatad ETV+ rolli, siis sel hetkel, mil ta hakkab valitsuse propaganda tööriistaks või esindama sellist keskmise eesti rahvuslase seisukohta ja muutub väga sinimustvalgeks, siis sellel hetkel ei ole tal mingitki lootust, et ta oma missiooni täidab. Ta peab olema ülineutraalne, kohati rõhutatult neutraalne, et tõestada, et ta ei ole valitsuse propagandakanal.