VENEMAA PÕLEV TÄHT: 25. jaanuaril oleks megatäht Vladimir Võssotski saanud 75-aastaseks, kuid temale oli antud ainult 42, sellest viimane aasta pärast kliinilise surma läbielamist 1979. aastal kontserditurneel Kesk-Aasia kuumuses. Ta kiirustas elamisega, oli erakordse töövõimega, kirjutas kokku 800 luuletust, millest ise viisistas enamiku. Vello Malken tuletab legendi meelde.
Vladimir Võssotski elulugu oli ühest küljest tavaline: ta isa läks 1941. aasta juunis sõtta, kui Volodja oli kolme ja poole aastane. Koos emaga evakueerus ta itta Orenburgi lähedale, kus tuli nälga kannatada. Pärast sõja lõppu isa ja ema lahutasid ning vastavalt kohtuotsusele läks ta koos isaga Saksamaale. Isa abiellus sõjas leitud uue naisega. Nad elasid väikeses sümpaatses Eberswalde linnakeses ja Volodja kasvas isa lähedase naissugulase hoole all isa perekonnas. Tuli pidada kivisõdu omavanuste saksa poistega ja õppida kohalikus vene koolis. 11-aastaselt saabus ta koos isaga tagasi Moskvasse, aga sealt enam tagasi Saksamaale nõukogude okupatsioonitsooni ei sõitnud.
Elu ema perekonnas oli kõike muud kui meeldiv, sest kasuisa jõi ja kasutas vahel füüsilist vägivalda. Volodja ei astunud kunagi komsomoli.
Keskkooli ajal elas Volodja ema juures Moskvas väikesel pinnal. 17. sünnipäevaks kinkis ema pojale esimese kitarri, mis sai määravaks edaspidisele. Volodja astus edukalt tehnilisse kõrgkooli, kuid võttis sealt – vaatamata korralikule õppeedukusele – paberid välja ja viis need teatriinstituuti.
Muusika kohta on seal järgmised andmed: viisi peab, kuid hääle ulatus ja tämber ei ole vastuvõetavad. Stuudiosse võeti tingimisi, sest diapasoon oli väike.
„Oma“ teater
Õpingute ajal armus Volodja oma kursusekaaslasesse, kes oli abielus ja kes lahutas abikaasast. Elati pead-jalad koos ema ühetoalises korteris. Kahjuks sündis nende laps surnuna enneaegselt.
Pärast seda armus Vladimir Ljudmila Abramovasse ja neil sündisid pojad Artjom ja Nikita. Viimane osales ühe stsenaristina paaris filmis, mis on Võssotskist loodud.
Kolmandaks ja viimaseks abieluks kujunes romantiline kaugabielu vene juurtega filminäitleja Marina Vladyga – see oli abielu, mille eest tuli sõna otseses mõttes võidelda. Esiteks oli Marina välismaalanna, teiseks kujunes lähem vastastikune tutvumine üle kivide ja kändude. Tänu kaugustele oli aga nende abielu diiva andmetel alati värske.
Pärast abiellumist Vladyga sai Võssotskist kõige rohkem mööda maailma reisinud nõukogude näitleja. Lisaks koos Pariisis elamisele ja tutvumisele Prantsusmaaga külastasid nad USA-d ning puhkasid Haitil, kuid Vladimirit tõmbas ikka tagasi Venemaale. Seal ootas „oma“ teater peanäitejuht Juri Ljubimoviga ja palju sõpru ning fännklubi liikmeid. Peale paljude teatrietenduste mängis ta 14 filmis, reeglina põnevates, loomingulistes osades.
Vladimir ja KGB
Võssotski laulis minavormis sõjast, lenduritest, kaevuritest, vangidest ja sõprusest ning reetmisest. Oli ainult üks teema, millest ta kunagi ei laulnud – oma vanematest. Tal olid selleks omad põhjused, kuna kooselu neil ei istunud.
Tema populaarsusest räägib selline juhus: varastati dokumendid diplomaadikohvrikeses, mis olid vajalikud Prantsusmaale sõitmiseks. Sõiduni jäi üks päev, kui kohver toodi professionaalsete varaste poolt tagasi, kes vabandasid väga, et „õpipoiss“ ei tundnud kuulsat lauljat ära.
Viibisin 1975. aasta veebruarist juunini Leningradi ülikoolis õppejõudude täienduskursustel Vassili saarel, kus asus õppehoone ja ühiselamu. Käisime kontserdil kingavabriku Maxist klubis, kuhu pääsemiseks tuli anda 1 rubla kontrolörile. Kuulajaid oli 500–600 ringis. Kontsert kestis koos paljude lisalugudega üle kahe tunni. Mulle avaldas kõige tugevamat muljet laul sõdurite ühishaudadest: „Na bratskih mogilah ne stavjat krestõ, tuda hodjat ljudi po kreptše…“
Võssotskiga tegeles pidevalt KGB, kusjuures neil oli kergem hingata, kui ta viibis välismaal. Tema ei teinud kunagi nõukogudevastast propagandat, kuigi talle oma suurel kodumaal paljugi asju ei meeldinud. Näiteks oli ta enne Tallinna tulekut teinud Baltimaade ajaloo osas kodutööd ja teadis, et „sovetski zapad“ okupeeriti Nõukogude Liidu poolt peale jõhkrat sõjalist survet, lubadustest mitte kinni pidamist ja üheaegsete „juunipöörete“ organiseerimist.
Võssotski isa läks KGB-sse teatama, et poeg kavatseb abielluda välismaalannaga – kohe, kui oli sellest kuulnud. Poja talenti tunnistas ta alles pärast Vladimiri surma, kui märkas miljoni inimese kaasaelamist matustele ja hoomas rahva armastust oma poja kunsti vastu. Oma sugulastest oli Võssotskil kõige helgem mälestus isa sugulasest – noorest naisest, kes talle Saksamaal ema asendas.
Tuhanded inimesed katustel
Enne Vladyga abiellumist jäi Võssotski välisturnee ära KGB nõudel, sest Lääne-Saksa Deutsche Welle oli mänginud ta lugusid venekeelses saates.
Võssotskil oli toetajaid ka riigi kõrgemate sfääride ametnike hulgas. Et KGB kohtles teda teatud respektiga, oli seotud peale väga suure populaarsuse veel sellega, et ta laulud meeldisid ka Leonid Iljitš Brežnevile. Brežnev oli huumorisoonega mees ja tänu temale nägime ka filmi „Briljantkäsi“, kus eriti hiilgas üks parimaid koomikuid Juri Nikulin.
Kahjuks saatsid kiires tempos elamist algul alkohol ja hiljem narkootikumid.
Tema matustest on kirjutatud palju, kuid Vladimir Võssotskile ja Marina Vladyle lähedane Juri Trifonovi lesk Olga Trifonova kirjeldab huvitavalt tuhandeid inimesi tühjas „olümpiaeelses“ Moskvas – inimesi majade katustel, kuna all ei olnud ruumi. Ei unustata öiseid lõkkeid ja lahkunu laule Taganka Teatri juures, kus noored jätsid kogu öö temaga hüvasti.
Marina Vlady: „Mina, tagasihoidlike võimetega, saavutasin tunnustuse raske tööga ja üheksa-aastaselt toitsin vanemaid, aga temale kinkis Jumal väga suure talendi ja austus oli hiigelsuur.“
Marina lisas: „Jah, tohutu talent, kogu maa jumaldamine, aga tema lasi kõigel sellel „mäest alla veereda.“
Täielik avanemine
Sel ajal elas Moskvas ajakirjanik Sam Rahlin, kes oli Taani televisiooni esindaja, kuid meie elu eripärasid tundis ta hästi, sest tema vanemad elasid vahepeal Jakuutias. Kogu päeva ja kogu öö 28-ndast vastu 29-ndat veetis Sam teatri juures, aga õhtul tuli vapustatuna meile.
Ta ütles: „Nüüd ma mõistsin teie rahvast kõik: võib puududa leib, võib puududa vabadus, kuid mure on siis, kui sureb poeet. Nii oli Puškiniga (pärisorjuse ajal), nii ka nüüd Võssotskiga.“ Ta peatus ja vaatas lakke, kus tema arvates oli peidetud „lutikas“ (pealtkuulamise seade).
Rahva kohta ütles Sam tõde. Rahvas on selline ka praegu, kuid sellise mastaabiga poeeti ja isiksust nagu Vladimir Semjonovitš Võssotski ei ole pärast teda rohkem sündinud.
Venekeelses loominguliste inimeste saatusi kajastavas ajakirjas Story on Vladimir Võssotskit kajastav pealkiri sõnastatud selliselt: „Võitja, kes kaotas lahingu eluga.“ Temast on seejuures avaldatud heatasemelised fotod, mis on meie lugejatele seni tundmatud. Marina Vlady on tema kohta öelnud: „Vaene väike idioot kraetaguselt.“
Jüri Ljubimov lavastas 1971. aastal „Hamleti“ Võssotskiga peaosas. Näitleja ise kirjeldab oma kangelast järgmiselt: „See osa ei tulnud mul kergelt. Üle kolme tunni pidevat tegevust laval. Mõnikord tundus: kõik, see on viimane kord, rohkem ei kannata välja. Ma ei mängi Taani printsi. Ma püüan edasi anda kaasaegset inimest. Jah, võib-olla tõesti iseennast. Kuid milline raske tee oli iseendani. Ljubimov sundis mind avanema täielikult, mil näis – edasi ei ole kuhugi minna.“
Enne Vladyga abiellumist jäi Võssotski välisturnee ära KGB nõudel, sest Lääne-Saksa Deutsche Welle oli mänginud tema lugusid venekeelses saates.
