KUIDAS VAADATA PÄRISELT: Janno Zõbin küsitles lavastaja Hanna Juntit, kes usub, et tantsulavastuse arusaadavaks muutmisel ei pea ideid lahjendama. Ja ütleb: inimese silmavaade on lahendamatu saladus, sest lavastuse nimi on “Vaatamata kõigele”.
Aprilli lõpus ja mai alguses võib Theatrumis vaadata lavastust “Vaatamata kõigele”. Lavastaja Hanna Junti, tsirkuseartisti Anna Kristin McCarthy ja mitmete teiste pingutusena sündis eksperimentaalne liikumislavastus. Pingelisel prooviperioodil võtsime korraks lavastajaga vesteldes aja maha, et “Vaatamata kõigele” idee ja tausta osas veidi selgust saada.
Hanna Junti, oled varem lavastustes aidanud inimesi liikuma panna, nüüd lavastad ise algusest lõpuni. Milles seisneb liikumisjuhi ja lavastajatöö erinevus?
“Vaatamata kõigele” on kindlasti varasematest erinev kogemus. Olen lavastanud tantsufilmi ning mitmeid lühiteoseid ürituste jaoks, kuid see on minu esimene täispikk lavastajatöö teatris. Liikumisjuhina olen ma loomingulise kollektiivi üks osa ning aitan teostada lavastaja visiooni. Panustan enda käekirja, oskuste ja arvamustega tervikusse. Lavastajana aga juhin terviku valmimise protsessi. Vastutus asub teises kohas, aga sellega kaasneb ka suurem loominguline vabadus.
Tutvustuses on öeldud, et lavastuse “Vaatamata kõigele” keskmes on pilgu jõud. Kirjeldus viitab abstraktsele ja lõhnab eksperimentaalsuse järele. Kas mingisugune lugu või läbiv narratiiv lavastuses eksisteerib või on vaatajal vaba voli see kokku panna?
Pigem viimane variant. Liikumislavastuse žanr ise juba on tavateatrist abstraktsem ja jätab rohkem tõlgendamisruumi. Samas ei maksa karta, et lavastus on nii krüptiline, et keegi sellest midagi aru ei saa. Usun, et vaatajat ei peaks alahindama. Eestis on intelligentne teatripublik, kes oskab näha kujundeid ja vaadata liikumispõhiseid lavastusi ka nii, et neid kogeda ja mitte alati konkreetset lugu välja lugeda.
Kas liikumisjuhina pead vahel lihtsustama, et publik teost paremini mõistaks?
Mis on lihtsustamine? Kas me räägime lihtsustamisest kui läbimõeldud minimalismist, mis on mõttetäpne, või siis lihtsustamisest kui asja lahjendamisest? Esimene variant on kindlasti hea, teine ei vii ilmselt kuhugi. Kindlasti on oluline, et teos jõuaks publikuni, aga ma ei arva, et selleks on vaja ideid lahjendada.
Mis teeb ühest liikumislavastusest väärtusliku?
Hea teema ja köitev vorm.
Miks on lavastusel selline nimi?
Seda võib tõlgendada mitmeti, aga oluline on lootuse hoidmine. Me elame praegu kaootilisel ja keerulisel ajal, lavastajana tahaksin inimestele anda just lootust. Vaatamata sellele, et maailm tundub ümberringi kõle.
Kuidas lavastuses pilku lahatakse?
Meid huvitab pilgu vastuolulisus. Üks pilk saab inimese päästa, teine saata hukatusse. Pilgul on väga erinevaid alatoone ja tõesti on meil inimestena omadus näha ühte ja sama asja erinevalt. See saladus, mis inimese silmavaates peitub, on ilmselt lahendamatu, kuid seda tasub siiski proovida lahata.
Laval näeb ka tsirkust? Miks ja kuidas seda kasutatakse?
Meil on trupis akrobaat Anna Kristin McCarthy ja temaga koos lavastuse idee sündiski. Tsirkuse element oli sees algusest peale. Laval on neljameetrine spiraalne element ja Annat võib näha sel tiirlemas ja trikke sooritamas.
Lavastuse tutvustus väidab, et oskus päriselt vaadata on kaduv kunst. Mida see tähendab?
See mõte tuleb isiklikust kogemusest. Ühel hetkel taipasin, et mul on probleem, sest veedan liiga palju aega ekraanide ees. Hakkasin mõtlema, et millist toitu ma oma silmadele annan ja sain aru, et liiga palju kiiret infot korraga. Tundus, et see hakkab nüristama mu maailmataju. Panin telefoni sotsmeedia äppidele peale ühe tunni piirangu ja see tund sai iga päevaga üha varem läbi. See kõik oli jabur. Ikka ja jälle läksid silmad telefonist midagi otsima. Sellised kummalised refleksid. Mul on tunne, et ümberringi on visuaalset survet reklaamtahvlitel ja ekraanidel liiga palju. Selles kaoses on raske fookust tabada ja oma pilku suunata.
Kas inimesed ei vaata enam inimesi?
Jah, mulle tundub, et üha vähem võetakse aega lihtsalt olemiseks ja inimestele silma vaatamiseks. Seda eriti enda lähedaste inimeste puhul, aga ka võõrastega. Vales kohas ja liiga pikk jõllitamine on muidugi ebameeldiv ja imelik, aga üks põgus soe pilk näiteks bussijuhile või kassapidajale ei maksa mitte midagi, aga võib palju anda.
Kas pilk võib olla ka häiriv?
Võõrastega võib muidugi mängu tulla oht, et neutraalset pilku tõlgendatakse valesti. Kogesin seda väga tugevalt omal nahal eelmisel suvel New Yorki külastades, kus mitmel korral tõlgendati kogemata hetkelist silmavaatamist kutsena kontakti astuda või siis rünnakuna, sissetungina teise inimese isiklikku sfääri. Sealt jäi kummitama küsimus – kes nägi õigesti? Ja kahtlus, et selline lihtne asi nagu silmavaate kaudu teise inimesega suhtlemine on hääbumas, sest me ei oska pilku päriselt lugeda.
Mis sind loomingus kõige rohkem huvitab?
Teksti ja liikumise hierarhia. Nende omavahelise dünaamikaga mängimine. See tuleneb ilmselt asjaolust, et jõudsin tantsuni teatriõpingute kaudu. Dünaamika küsimus on kesksel kohal liikumisjuhi töös ja erinevatel viisidel kohal kõikides mu loomingulistes ettevõtmistes.
Milles väljendub liikumislavastaja professionaalne kretinism?
Teistele inimestele teeb vahel nalja minu oskus näha tantsu ja koreograafiat kõikjal. Kui ma näiteks satun vaatama jalgpalli, on mul ükskõik neist väravaist, aga ma vaimustun geomeetriast, mille mängijad platsil moodustavad. Ma näen ägedaid mustreid ja see muutub koreograafiliseks. Või samamoodi näiteks loomade liikumine. Aga ma muidugi proovin mitte laskuda professionaalsesse kretinismi.
Hanna Junti
Sündinud 29. aprillil 1992. aastal Tallinnas.
2000–2009 õppis Tallinna Inglise Kolledžis, 2009–2011 Windermere Schoolis Inglismaal;
2014 lõpetas Londoni Ülikooli Goldmsiths College draama ja teatrikunstide eriala bakalaureuseõppe cum laude;
2018 lõpetas Londoni Royal Central School of Speech and Drama magistrantuuri Movement: Directing and Teaching erialal.
Alates 2018. aastast Eestis tegev etendaja, lavastaja, koreograafi, liikumisjuhi ja õpetajana erinevates teatrites, institutsioonides ja loomingulistes kooslustes;
- aastal Kinoteatri lavastuse “Eetika” koreograaf ja etendaja, The Biofilm Sistersi ja Kanuti Gildi Saali koostööna sündinud lavastuse “Pure Pink Pox” etendaja.
Lavastus “Vaatamata kõigele”
Esietendus 27. aprillil 2023
Autor: Hanna Junti
Lavastaja: Hanna Junti
Kunstnik: Nele Sooväli
Lavastusdramaturg: Tambet Tuisk
Valguskunstnik: Léon Allik
Helikujundaja: Lauri Kaldoja
Laval: Merlin Kivi, Anna Kristin McCarthy, Sirelyn Rääk, Erik Richard Salumäe, Mark Erik
