PILDID RUSUDE ALT: Näitus “Armistunud pale” toob Tartu Kunstimuuseumi 3. korrusel vaatajani valiku muuseumi kogusse kuuluvaid töid, mis on päästetud 1943. aastal Tartu pommitamise tagajärjel kokkuvarisenud hoone rusudest. Näitusele valitud teoseid ühendab nende saatus ning väljapanekusse kuulub ka selliseid töid, mida kogu sõjajärgse aja ei ole eksponeeritud, ütleb kuraator Mae Variksoo.
- aasta jaanuaris möödus 80 aastat Tartu pommitamisest. Tookord sai raskelt kahjustada Lai tänav 17 asunud hoone, mis oli vaid mõni päev varem saanud Tartu Kunstimuuseumi uueks koduks. Pommitabamuse tagajärjel kokku varisenud, mattis maja rusude alla kõik sinna viidud kunstiteosed. Avanenud vaatepilt oli trööstitu ega pakkunud erilist lootust, et kasvõi osa kunstikogust oleks hävingust pääsenud.
Ajaloo hoiatused
Saatus aga soosis muuseumi ja Eesti kultuuri ning täielikult hävinesid vaid üksikud teosed. Saatuselööki aitasid leevendada muuseumi toonased töötajad eesotsas juhataja Voldemar Ermiga ja neile mujalt appi tulnud kolleegid. Haavu on aidanud parandada ka kõik konservaatorid, kes järgnenud aastakümnete jooksul on kannatada saanud töid tohterdanud.
Näitusele valitud teoseid ühendab esmalt nende saatus. Kõik eksponeeritud tööd asusid pommitamise tagajärjel hävinenud hoones ja säästeti hävingust suuremate või väiksemate kahjustustega. Mõned vigastused osutusid siiski nii ulatuslikuks, et teosed kannavad tänini nähtavaid arme, mida ükski hool pole suutnud peita. Näituse eesmärk on pöörata tähelepanu hoiatusele, mille ajalugu meile pakub.
Kuidas on eesti kunst täna kaitstud?
Eksponeeritud teosed esindavad ühtaegu ka tolleaegset hävimisohus olnud kunstikogu. Teostel korduvad motiivid, mis kujutavad inimesi ja nende keskkonda, toovad aga samas esile ka kujutatava haprust. Kunstiteostele jäänud armid vaid süvendavad seda muljet. Kunst oma eri vormides on inimühiskonna kõige tundlikum väljendus, mis annab ajalise mõõtme meie kultuurile, ideaalidele, püüdlustele ja unistustele. Mida me teeksime, kui sellest ilma jääksime?
Kui käesoleva näituse idee arenema hakkas, oli selle mõtteline kese eelkõige minevikus. Nüüdseks on möödunud juba rohkem kui aasta täieulatusliku sõja algusest Ukrainas.
Tartmusi kunstikogu kahjustanud pomm langes seda majutanud hoonele juhuslikult. Tänapäevases sõjas on aga muuseumid ja muud kultuuriväärtused saanud sihtmärgiks, mille teadlik hävitamine on kultuuri hävitamise taktikaks. Selle kaotuse tegelik ulatus hakkab paljastuma alles siis, kui sõjajärgsed haavad hakkavad linnamaastikust juba kaduma, aga kultuurilugu on joonistanud välja piirjoone selle ümber, mis on vahepeal kadunuks jäänud.
Paratamatult toob sõja kontekst kaasa küsimuse, kas ja kuidas on Eesti kunstivarad praegu kaitstud. Kui hakkame mõtlema kunstivarade ja kultuuriväärtuste hoidmisele ja kaitsele alles täieliku hävingu hirmus ning otseses ohus, oleme juba hiljaks jäänud.
Jäädava kaotuse puudutus
Näituse esimene saal teeb sissejuhatuse teemasse, eksponeerides samaaegselt Nikolai Triigi paljudele tuntud Erna Vilmerit kujutavat portreed ja Peet Areni religioosse sisuga maali “Ülestõus”.
Neist viimane on oodanud oma tundi terve sõjajärgse aja, olles veetnud viimased 80 aastat mitmes mõttes varjusurmas – siiski veel alles, kuid kadunud avalikust kultuuriruumist, millest kunstipublikul oleks võimalik osa saada.
Samast saalist leiab ka August Janseni seni restaureerimata portree, mis ilmestab kontrastina, kui lähedal võib olla jäädav kaotus, mida pole võimalik tagasi pöörata.
Tühjad raamid seintel ajendavad mõtisklema meie pärandi kaduvuse ja hapruse üle ning esitama endale küsimusi selle kohta, kas me oleme teinud piisavalt, et tagada meie ühise pärandi kaitse ja säilimine. Kas kunst on meie jaoks prioriteet? Millised on need ajaloolised hoiatused, millest peaksime õppust võtma?
Sügavad armid
Suures saalis ümbritsevad näitusekülastajat suures osas portreed ja olustikumaalid. Neil on kujutatud just seda, millele jäävad sõjast kõige sügavamad armid – inimelud, vaikne argielu, kodud, linnamaastikud. Eksponaatide hulgas leidub ühtlasi tuntud portreid ja portreid tuntutest, kompositsioone olmeesemetega, mis justkui kujutaks hetke, mille sõda katkestas.
Graafikaväljapanek on koondunud kolmandasse, ühtlasi väikseimasse saali. Kuigi väljapanek mõjub kammerlikult, kõnelevad valitud tööd oma saatusest seda jõulisemalt.
Graafika ja teiste paberalustel teoste eripärast tingituna on need kogu näituse jooksul eksponeeritud kahes vahetuses, millest esimene suve algul teise vastu välja vahetatakse. Esimesest väljapanekust leiab külastaja nii näituse tunnusvisuaaliks oleva Nikolai Triigi Friedebert Tuglase portree kui ka laiemale kunstipublikule tuntud Eduard Wiiralti litograafia pealkirjaga “Jutlustaja”.
Viimane saal kõrvutab näitusel välja pandud skulptuurivalikut nende restaureerimiseelsete arhiivifotodega. Võrdlus toob nähtavale nii vigastuste ulatuse, aga samamoodi ka teoseid tohterdanud konservaatorite meisterlikkuse.
Üksikasjalikud mälestused
Kogu väljapanekut saadavad kaks sissekannet Tartu Kunstimuuseumi toonase juhataja Voldemar Ermi päevaraamatust, mis jagavad pealtnägija muljeid ja esmaseid mõtteid kartuses, et kunstikogu on Tartu pommitamise käigus hävinenud. Nädalaid enne Tartu pommitamist nägi Erm just seda unes ette.
Kuigi näitus on keskendunud eelkõige sõjale ning sellele, millega see ähvardab, siis lähemal vaatlemisel leiab 80 aasta taguse ajaga teisigi paralleele, mis pakuvad olulisemalt laiemat mõtteainet.
Voldemar Ermi üksikasjalikult ülestähendatud mälestused muuseumi jaoks saatuslikest päevadest on saanud sillaks, mis seovad kaht üksteisest ajaliselt kaugel asuvat hetke. Tema kirjeldatu najal saab külastaja mõtiskleda selle üle, kas ja mis on viimase ligi sajandi jooksul Eesti kunsti- ja kultuuriasutuste käekäigus tegelikult muutunud ja kas meie väärtushinnangud on kujunenud käsikäes sellega, kuidas muutuvad meie võimalused oma kultuurivarasid hoida, kaitsta ja jagada.
Näitus jääb avatuks kuni käesoleva aasta 27. augustini.
Ermi päevik
Voldemar Erm asus Tartu Kunstimuuseumisse tööle 1941. aastal. Esmalt teadustöötajana, kuid Saksa okupatsiooni ajal määrati ta juhataja kohusetäitjaks, mille järel töötas ta muuseumi juhatajana kuni 1951. aastani.
Järgnev katkend pärineb Ermi 1943. aastal peetud päevaraamatu sissekandest – enne Tartu pommitamist.
- jaanuar 1943
Masendava unenäo nägin öösel.
Ärkasin nagu painaja alt vabanedes kuskil ebamäärases ümbruses otsekui rusude all. Ronin välja, tõusen tuikudes jalule. Hämar on, kuulen hoigeid. Kustki kaugelt läbi lahtiste uste ja akende paremalt paistab päikesevalgus. Kohe hakkab see valgustama mu lähematki ümbrust: olen varemeis, põrand alla varisenud risu ja krohvi tükke täis, pea kohal nagu sinetaks taevas. Risude vahel üksikuid askeldavaid inimesi, nagu säilinud esemeid korjamas, haavatuid sidumas. Siis kõik tuhmunud.
Tänaval muuseumihoone ees kohtan majahoidjat Soosuud, kes on palja päi, kissis silmi, otsmik puha verine.
“Te, noorhärra, ka ikka veel elus,” lausub ta.
“Kuule, mis muuseumist on saanud, kas mõni pilt on veel alles või päästetud,” küsin vastu, ahastus hinges.
“Mis nüüd neist pildikestest veel! Näe, terve linn on varemeisse põlenud ja vähe kes eluga pääsesid,” ühmab ta etteheitvalt vastu.
Ruttan Võidu tänava nurgani ning piki Rüütlit näen ainult varemeid; alles tänava otsa kohal olev Laia tänava maja on terve, klaasitud akendega. Tõesti, Tartut nagu polegi enam.
“Aga kas siis muuseumist tõesti pole midagi päästetud, siin pidi ju tuletõrje töötama?” pärin Soosuult uuesti.
“Vaadake ise!” lööb ta käega.
Jooksen trepist üles, sest trepikoda on terve. Uksed pärani. Toad viimseni tühjad, põrandad prahti ja veeloike täis, kohati lagigi alla langenud. Ning töid mitte ühtki. Ainult esiku kõrval Ormissoni seinal ripuvad paar tervet raami, maalid on aga kuumusest sulanud ja värv niredena alla valgunud. Ähmaselt nagu aimaks mingit maastikumotiivi.
“Armistunud pale”
18.03.–27.08.2023
Tartu Kunstimuuseumi III korrus
Kuraator: Mae Variksoo
Näituse kujundus: Anna Škodenko
Graafiline disain: Tuuli Aule
Fotod: Paul Kuimet
