ÜMBERHINDAMISE AEG: Pärnus saab kujutlus tegelikkuseks, arvab Jaan Elken, kui tutvustab Eesti Maalikunstnike liidu aastanäitust Pärnu Uue Kunsti Muuseumis.
Virtuaalreaalsuse loojatena on maalikunstnikud pioneerid, vähe sellest – sajanditel enne foto- ja filmikujutise leiutamist oli maalitud reaalsus üks vähestest salvestusvõimalustest nähtava maailma dokumenteerimiseks.
Olümpia ja edevuse laat
- sajandil elas tormiliselt uuenev ja muutuv maalikunst läbi renessansi ja/või piiride avardumise etapi – realismi/realiteedi kaanoneist ennast vabaks võidelnud maalikunst asus kujustama nii liikumist (futurism), inimese psüühikas toimuvat (abstraktne kunst) kui ka kõikvõimalike visuaalsete hübriidide ja tulevikunägemuste loomist (sürrealism jmt).
- aasta septembris, kui mul maalikunstnike aastanäituse koostajana tuli näitusele pealkiri sünteesida, olin just tulnud Veneetsia kunstibiennaalilt (ühe lausega kokku võttes on Veneetsia kunstibiennaal mitteametlikud kujutava kunsti olümpiamängud (aga ka edevuse laat) ning uute trendide ja suunda muutvate moevoolude kinnistamise areen).
Kui Giardini, Veneetsia linnapargis asuva suurnäituse peapaviljoni 2022. aasta fookust püüda ühte lausesse võtta, siis midagi ega kedagi pole unustatud, kogu senine kunstiajalugu on taas omnipresentselt aktuaalne, eriti 20. sajandi modernistlik kogemus.
Taasleiutatud “käsitöö”
Viimase kolme biennaali arenguid summeerides võiks öelda, et kõigepealt taasleiutati (re-invented) “vanamoodne” käsitöö, seda just n-ö kolmanda maailma kunstnike massiivse kaasatuse läbi – mil kõikvõimalike odavate, aga käsitöömahukate/teravmeelsete tekstiili- ja muust materjalist installatsioonid vallutasid endise Arsenale sõjatehase hiigelangaarid.
Juba varem oli kaasaegse kunsti kiivalt normitud tehnikate hulka kaasatud ülevoolavalt barokne, maalitud keraamika ja vormide bakhanaal (2019. aasta Eesti paviljonis esineva Kris Lemsalu ekspositsioon oli kui valatult sünkroonis võitleva feminismi poolt taasavastatud territooriumitega, vrdl Judy Chicago “Dinner Party” (keraamilistest vulva-taldrikutest installatsioon, 1974/1979).
Samal, 2019. aastal võis ka näha, et noorim, tahvelmaalist jälle inspiratsiooni ammutav generatsioon huvitub vormide ja värvide pillerkaaridest ja maalib kohati nagu Pablo Picasso, või et põhinäitusele on välja jõudnud joonistuskrokii laadsed visandiplokid. Ja paralleelselt sellega on fotorealistlik hüperrealism taandunud pigem Hiina jt Aasia maade copy-paste meistrite teemaks ehk biennaali satelliitnäitustele.
Zeitgeist’i tabamisest
Me ei ela ammu enam kultuuriliselt isoleeritud vaakumis, metropolide kunstimaitse on enam-vähem vabatahtlikult kohustuslik kõigile, pean silmas vähegi tõsiseltvõetavaid kunstikultuure – alati leidub ka teisitimõtlejaid ja plaan B-sse uskujaid. Mõnikord võib “mahajäämuse” üritada eeliseks mängida, kuigi enamasti see ei õnnestu, mingi raskesti kirjeldatav ajastu-tunnetus ehk zeitgeist raamistab ja vormistab kõiki inimtegevusi konkreetses aegruumis.
Nii ka Eestis, kus vähemalt Tallinna näitel suudeti maalikeskse kunstipildiga hüvasti jätta juba kümne-viieteistkümne aasta eest – suured maalijate aastanäitused koliti kõigepealt Tartu Kunstimajja ja sealt Pärnu Uue Kunsti muuseumi.
Uuenenud kontseptsiooniga Tallinna Kunstihoone ja kunstnike liidu korraldatud iga-aastane kevadnäitus – mis Kunstihoone näituste valikus on kõige vanamoodsam ja konservatiivsem (aga iga-aastase piletimüügi- ja külastusrekordiga) – ja see ei ole ainult minu arvamus – selle formaadi lähim vaste rahvusvahelises kunstielus on hetkel just uuenenud Veneetsia biennaal. 2022 võis Veneetsias lõplikult tõdeda, et maalikunst on biennaali põhinäitusel domineerivalt esindatud, m.o.t.t.
Maalikunsti ootamatult hea käekäik
2022 oli mingis mõttes ümberhindamiste aasta, mil trende sättivad rahvusvahelised kunstiajakirjad kirendasid restart-teemalistest artiklitest, mis ühel või teisel moel analüüsivad, miks ja kuidas pandeemia muutis konsensust kaasaegse kunsti väljal. Ollakse justkui täiskasvanuikka jõudmas – anno 2023 näeme, et ei lõppenudki ajalugu, pole kuhugi kadunud sõjad ja otsekui vääramatu jõuna liigub planeet Maa enesehävituslikul kliimakatastroofi kursil.
Kord kunstiväljal loodu omandab uues kontekstis hoopis mitmetähenduslikuma kaalu ja mõjub uue kunsti jaheda steriilsuse foonil empaatilisemana. Sotsiaalsete kontekstide varisedes jäävad kunstitööde retseptsioonis domineerima harmoonia ja esteetika reeglid, kunstiajalugu koputab üha nõudlikumalt uksele – omnipresentsus ja ajastute segamine on pigem reegel kui erand.
Tehisintellekt on suuteline kirjutama tekste mistahes teemal, arvutiprogrammid simuleerida kõige erinevamaid maalimaneere ja 3D-printerid ka värvilisest plastmassplögast unikaalsete pintslilöökide väljaprinte tootma, aga just nende arengute kontekstis on kaasaegse maalikunsti käekäik (kui saaksime talt küsida how-do-you-do?) nüüdismaailmas ootamatult hea – I DO, I DO, I DO!
Selle aasta kaleidoskoop
- aasta näitusel “Tegelikkus ja kujutlus” on aukohal autorid, kelle kunstiline sõltumatus on veenev ning kelle ainuke ühine joon on “kunstiline veenvus”, usk enda valitud väljendusvahendite kestmisse.
Lilian Mosolaineni (s 1961) “Õnnistegija surm” kannab ambitsioonika draama välja, 2022. aasta suure retrospektiivi kvaliteet ja mastaapsus Kadrioru galeriis oli paljudele üllatuslik, sest kunstnikul polegi enne olnud võimalust oma loomingut nii suures mahus näidata.
Piret Rohusaar (s 1961), kelle vulgaarse aktsendiga vastandvärvustele mängiv koloriit on hipsterimaitsele liialt metsik, toob otsekui ruumiliseks tasakaalustajaks maalipaari ette sama röögatu dekooriga maalitud hiigelvaasid. Ja vaatajatele, st kõigile ülejäänutele tehakse graafiliselt selgeks, kui pöörane võib olla naise ekstaas.
Kairit Orgussaare (s 1970) äärelinnamotiiv on näide sisu ja vormi ühtsusest, elegantselt asjaliku, otsekui riivava pintsliga maalitud suitsev korsten, ümbritsetuna industriaalse rämpsarhitektuuriga, on Ida-Euroopa (ja idaeurooplase) koondportree.
Vanameistrid Uno Roosvalt (s 1941) ja Mari Roosvalt (s 1945) kannavad oma lahtiselt maalitud, abstraktsiooni ja dokumentaalsust siduvates töödes edasi sõnumit nägemisviisidest ja ajastust, kus maalikunstiga professionaalsel tasemel tegelemise lävendiks oli maalitehniline kõrgmeisterlikkus.
Ka Stanislav Antipov (s 1976), Eestis elav udmurdi juurtega kunstnik, kujutab küll Kihnu etnograafilist pärandit, teeb seda aga maalitehnilisel põhjal, mille ta omandas vene traditsioonilist realistlikku maalikooli järgivas Udmurtia rahvusülikoolis.
Mirjam Hinn (s 1990), kes peale Tartu kõrgemat kunstikooli omandas nüüdismaalis kasutatavad signatuursed kompositsioonivõtted Tartu ülikooli maalimagistrantuuris õppides, on praegu üks enim tuntust kogunud Tartu noori kunstnikke.
Tervet näitust pingestavaks kutsutud kunstnikuks on 2023. aastal Marko Mäetamm (s 1965). Kunstniku viis meetrise küljepikkusega lõuendit on pärit uusimast “Maailmalõpu”-sarjast ja siin ületab Mäetamm kõiki oma seniseid minasid ja egosid mitmekordselt. Paheliste potililledena ja inimesi õgiva floorana lahendatud hübriidid (kes pole enam inimesed, aga mitte veel ka taimed) kannavad endas uuema aja digi-uperpallide mentaliteeti – selles maailmas reegleid pole. Inimestel, kes taolisest kunstist lugu võiksid pidada, võiks olla klassikaline kunstilooline põhiharidus (ja kiindumus Beardsley jt joonistusvõlurite loomingusse), teisalt võiksid nad hinnata ka popkunsti kronoloogiat alates “Kollase allveelaeva” animatsioonist kuni teamLabi transformatsioonideni. Kahtlemata paneb Mäetamme uus sari lati vähemalt Veneetsia biennaali tasemele, aga ta ongi ka seal esinenud.
10-st kutsutud Soome kunstnikust (soomlased valis näitusele Satu Kalliokuusi) jääb silma Mika Vesalahti (s 1967), kelle täiuslik abstraktsioon on ühteaegu ka metsa- ja rabapilt, kus iseseisvunud pintslilöögid võtavad kohati krutsifikside sarnaseid poose. Suurepärase koloristina suudab ta ka kontrollida tonaalsuste ampluaad, ilma et liigne sätitus magusaks läheks. Saab olla nüüdisaegne ja toetuda maalitraditsioonile. Selline didaktika on tihti omane õpetajaleiba teenivatele kunstnikele – Mika õpetab kunsti ka Eestis, Viljandis.
Tegelikkus ja kujutlus / Reality and imagination
Eesti maalikunstnike liidu aastanäitus Pärnu UKM-s
8.04.–28.05.2023
Eesti maalikunstnike aastanäitusel esinevad lisaks 70 eesti maalijale ka 10 kutsutud maalikunstnikku Helsingi kunstnike liidust.
- lugu
Vana võlg. Tiit Pääsukese pilk Eesti kunstielu tegelikku minevikku
EESTI KUNSTNIKE LIIDU TEGELIKUST ALGUSEST: Tiit Pääsuke on emeriitprofessor, EKL-i auliige. Alljärgnev kõne on ette kantud EKL-i Suurkogul Estonia kontserdisaalis 30. aprillil 2019. Pääsuke juhtis tähelepanu tõigale, et nende kunstnike tegevus, kes organiseerisid Eesti kunstielu enne Teist maailmasõda, on tänini kesist tähelepanu pälvinud. EKL ei asutatud mitte “nõukogude tagalas” 1943, vaid 1922. Eesti Kunstnikkude Ryhm (EKR) sai aastal 2022 sajaseks. 2023 saab 100 veel üks Eesti Kunstnikkude Liit. Ja tagataskusse jääb ka “Pallas”.
Lugupeetud kaasteelised.
Elin, kui Sina saad EKL-i presidendiks, ja selleks Sa ju saad, seisab Sul ees ajalooline võimalus teha seda, mida Sinu eelkäijad seltsimehed-esimehed-presidendid ei ole vajalikuks pidanud, tahtnud, suutnud või julgenud panna paika meie organisatsiooni õige, või ütleme siis võimalikult õigem sünniaeg. Võimalus austada eesti kunstnikke, kes organiseerisid eesti kunstielu juba enne sõda, keda me peame eesti kunsti klassikuteks, kuid ikka mitte EKL-i liikmeteks, sest alles peale neid me loome oma “õige” kunstnike liidu, nende loodud organisatsioonid neile ei kõlba.
Lugesin lootusrikkalt seda “Väga lühikest Eesti Kunstnike Liidu ajalugu”, mis kanti ette 2018. aasta jaanuaris EKL-i nn 75. aasta sünnipäeval. Selles pälvis tähelepanu üks lühike lootustandev lõik. Tsiteerin: “1922. aasta märtsis jõutakse Tallinnas siiski ühe kesksema organisatsiooni Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu (EKKÜ) loomiseni… 1932. aasta seisuga kuulub ühingusse 36 kunstnikku, teiste seas Ants Laikmaa, Kristjan Raud, Eduard Wiiralt, Eduard Ole, Jaan Koort, Günther Reindorff, Eduard Taska, Adamson-Eric. See oli organisatsioon, mida tänane EKL loeb üheks oma (sic!) olulisemaks eelkäijaks.” Tsitaadi lõpp.
Mida see viimane lause ka sisuliselt tähendaks, kalamehena ütlen, et see on kui ümarmudil, libe ja kuskilt pole kinni hakata.
Ja näe, juba järgmises lõigus hakatakse, küll ohates ja kohati irooniliselt, jutumärke kasutades, seletama, kuidas 1943. aasta jaanuari külmal talvepäeval Jaroslavlis, klubis “Gigant” loodi Eesti Nõukogude Kunstnike Liit, millest sujuvalt, peale väikest iluravi saigi meie praegune EKL. Juba on unustatud, mida pisut aega tagasi väideti.
Kas tõesti need 18 punast või roosat kunstnikku sm-d Lukats, Jensen, Vitsur, Bach, Kollom, Aavik, Einmann, tõsi küll, ka kunstnikud Luhthein, Okas ja Sagrits on osutunud kaalukamaks kui eelpool loetletud eesti kunsti klassikud? Kas tõesti need kõik olid nii visad vennad, et nende elutöö – paljudest me muud ei teagi kui ENKL-i loomine – elab siiani? Ei, me ei süüdista neid, nad soovisid kõige paremat enda meelest, olgu muld neile kerge. See oli hoopis võõrvõimu ideoloogia, mis aastate jooksul tagus selle fakti esialgu meie funktsionääride ja seejärel ja meie kunstnike ajju, et isegi nüüd, 76 aastat hiljem, kui nõukogude võim on ammu koolnud, ei oska, ei suuda, ei julge me ikka teisiti mõelda. Küsin, kuidas seda on suutnud eesti arhitektid, kes loevad oma liidu alguseks 1921. aastat; eesti kirjanikud, kes loevad oma liidu alguseks 1922. aastat; eesti näitlejad, kes loevad oma liidu alguseks 1917. aastat; eesti heliloojad, kes loevad oma liidu alguseks 1924. aastat; eesti teadlased, kes loevad oma Teaduste Akadeemia alguseks 1938. aastat. Kõik need organisatsioonid, mis nime nad siis ka ei kandnud, saadeti vägivaldselt laiali 1940. aastal. Kõigil neil oli oma sünnilugu ja raske lapsepõlv. Kõik tulid oma juurte juurde tagasi.
Ainult mitte kunstnikud! Miks?
Vastused on alati laialivalguvad ning paljusõnalised. Et kunstnikud siis ei suutnud ise omavahel kokku leppida ja meie ei oska tagantjärele otsustada. On ka hirm varade (kunstihoone?) kaotamise pärast. Et olevat juriidiliselt keerukas, liiga palju sekeldamist ja et see sünniaeg ei muutvat meie olevikku praegu teistsuguseks. Ja et kunstnikel olevat sellest ükskõik. Pangem see küsimus Suurkogul hääletusele ja siis näeme, kas on ükskõik.
Ja kui on, siis oleme ise kasvatanud seda ükskõiksust. Noorte kunstnike ükskõiksust meie liidu vastu on juba ammu märgatud. Ja ega siis ei aitagi selle vastu muu kui latt alla lasta.
Ja nüüd, minu heliloojatest, kirjanikest ja teadlastest sõbrad panevad mind piinlikkust tundma, et kuulun organisatsiooni, mis ainukese loomeliiduna tänases Eesti Vabariigis on loodud tänu nõukogude võimule…
Ajendiks tänasele mõttepõikele tuli värske teade, et isegi meie parlament, riigikogu, avastas äsja, et on 100-aastane. Kui meie asja kohe käsile võtaksime, võiksime juba EKL-i praeguse presidendi ajal tähistada EKL-i 100 aasta juubelit. See toimuks 2022 (või kui me Lapinit ei suuda ära rääkida, siis 2023), kui Eesti Kunstnikkude Ryhm (EKR) saab sajaseks. Siis saab 100 veel üks Eesti Kunstnikkude Liit, millest küll vist eriti asja ei saanud. Ja tagataskusse jääb veel “Pallas”.
Igatahes, tees on Oskar Lutsu öeldult: “Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.”
Ehk: kui 18 eesti seltsimees-kunstnikku 1943 Jaroslavli jõudsid, et seal “isa” näpunäidete järgi Eesti Nõukogude Kunstnike Liit luua, oli Eesti Kunstnike Liit juba ammu loodud.
