SELTSIMEHED, TEGUDELE: Teadupärast kuulutas nädalaleht Sirp sügise alguses välja konkursi, millega otsitakse kultuurilehele uut peatoimetajat järgmiseks viieks aastaks. Peatoimetaja ülesandeks on ajalehe sisuline ja toimetuse töö korralduslik juhtimine. Peeter Espak kirjeldab oma visiooni sellest, milline Sirp olema peaks.
Alates 2019. aastast Sirbi peatoimetajana töötanud Kaarel Tarand on juba kinnitanud, et plaanib kandideerida uuesti. Püsivalt kuluaarides levivate juttude taustal, et Sirp olla kultuurilise marksismi ja vasakpropagandismi poole tugevalt kaldu, otsustasin siiski nii-öelda väikese abimehe, spikri või võimaliku tegevuskavana tulevasele peatoimetajale välja käia visiooni, et kuidas natukenegi kallutatust vähendada. Järgnevalt esitangi temaatiliste plokkidena kuus eraldi rubriiki või küsimusepüstitust, mis mu meelest oleks ligikaudsegi maailmavaatelise tasakaalustatuse tagamiseks Sirbile arenguks vajalikud. Ehk esitan oma visiooni sellest, et kui mina oleksin Sirbi peatoimetaja, mida peaks tegema.
Soouuringud
Kliimasoojenemise ja katastroofinarratiivi sõiduvees on üha olulisemaks saanud kõikvõimalikud keskkonda ja looduskooslusi puudutavad ühiskondlik-kultuurilised arutelud meie üldsuses. Sirp on tänaseni pühendanud liialt vähe tähelepanu just neile teemadele, mis on seotud Eesti soode ja erinevate märgalade uuringutega meie akadeemilises elus. Kuid ka mittekutseliste haritud huviliste poolt läbiviidavale soode, rabade, märgalade ja erinevate rannikualade uurimisele ja huvile peaks pöörama üha rohkem tähelepanu.
Algatame avaliku toetuskampaania “Eesti vajab oma soouuringute instituuti!” Hooligem oma planeedist iga päev üha rohkem, sest Planeet B-d meil ju pole!
Rubriik “Kuu kurioosum: tutvume inimesega, kes teeb tööd”
Teadupärast on üheks peamiseks Eesti noorema põlvkonna kultuurilise eliidi ning vaimuinimeste seas toimuvaks diskussiooniks kapitalismi kahjulikkus ning vajadus liikuda kiireimas korras kapitalismi ületavasse või tema kokkuvarisemise järel saabuvasse uuelaadsesse jagamismajanduslikku majanduskasvu hüljanud süsteemi.
Sellises süsteemis vaimuinimene ja kultuuritegelane ei peaks tegema mitte vaimu- või kultuurialast ega ka teaduslikku tööd, vaid lihtsalt olema ja heljuma. Seda soovitakse saavutada kapitalistidelt ära võetud raha ja kapitali ümberjagamise kaudu, lähtudes marksistlikest ja neobolševistlikest ideoloogiatest. Selleks, et noortele loomeinimestele tutvustada alternatiivseid olemise ja elamise vorme ning ka “erilisi” inimesi – näitamaks, et ka teisiti on võimalik –, tuleks Sirpi luua eraldi rubriik, kus intervjueeritakse ja tutvustatakse erinevates eluvaldkondades tööd tegevate inimeste elu, mõttemaailma ja motiive. Mitte üldsegi kõik pole veel punased, nii kummaline ja arusaamatu, kui see ka ei tundu.
Peame mõistma, et meie seas ja ümber on ka teistsuguseid inimesi, keda ei tuleks kohe ja automaatselt nende eluviisi tõttu hukka mõista. Peame proovima neid ka mõista ning selliste teistsuguste inimeste motiive analüüsima. Persoonilood ja intervjuud ilmuks järgemööda arsti, õpetaja, talupidaja, teadlase, tehasetöölise, ettekandja, politseiniku, päästja ja teiste erialade esindajatega. Esitagem neile küsimus: miks küll?
Toidukultuur: liha kõrvale kõige paremini sobituvad vegantoidud
Teadupärast on ammugi selgeks saanud, et liigne lihasöömine ei ole tervisele kõikides aspektides kasulik ja võib kaasa tuua erinevaid ebameeldivusi. Mõnede arust olla lihasöömine kahjulik ka planeedile. Kuid mis siiski peamine, liha ilma maitsva taimse lisandita on lihtsalt igav ja üksluine.
Pole parimat alternatiivi tervislikuks ja planeeti säästvaks toitumiseks, kui võtta liha kõrvale kasutusele just erinevad veganite poolt arendatud toidulahendused, mis on sageli palju maitsvamad tavapärastest lihatoitude kõrvale pakutavatest salatitest. Tutvustame erinevaid retsepte, nagu näiteks veisesteik taimsete viineritega, searibid vegansteigiga ja palju, palju muud huvitavat ja põnevat.
Sirp on kultuurileht ja peamegi endale teadvustama tõsiasja, et kultuure on vägagi erinevaid ning toidukultuur on ammugi saanud ka meie valdava osa loomeinimeste nagu ka haritud publikumi elu konstitueerivaks osaks. Kes mida ei söö, kuid mida jällegi tohib süüa on ammugi saanud sama oluliseks ühiskondlikuks ning ka kliimakriisi puudutavaks teemaks nagu arutelud selle üle, kes on jumal – kas Marx, Foucault, Planeet, Kliima või hoopis keegi teine või nad kõik koos.
Relvakultuur
Pärast Venemaa poolt alustatud täiemahulist ja provotseerimata sõda Ukraina vastu on ühiskonnas üha aktiivsemaks muutunud kõikvõimalikud arutelud erinevate relvasüsteemide ning ka nende laskemoona üle.
Küll räägitakse vajadusest suurendada suurtükimürskude tootmist, teise nurga alt jällegi kõikvõimalikest erinevatest pommidest, rakettidest ja miinidest. Ülipõnev kultuuriline arutelu käib ka jalaväe maamiinide uuesti seadustamise ja kasutuselevõtu üle. Uus rubriik annakski igal nädalal ülevaate ühest Ukraina sõjas kasutatavast relvasüsteemist ning arutleks ka selle erinevate kasutusvõimaluste üle koos vastavat relvasüsteemi tundva erialaprofessionaaliga.
Alustame ka ühiskondlikku kampaaniat koostöös ajalehega Postimees: “Legaliseerime jalaväemiinid! Lahkume Ottawa konventsioonist!”
Kindlasti anname sõna ka Einar Laignale, kes räägib oma mõõgast.
Igandeid ajaloost: mees ja naine – armastus ja abielu
Tänases kiirelt arenevas maailmas on ammugi juba tekkinud traditsiooniliste binaarsete soorollide asemele kümneid ja varsti juba sadu erinevaid uusi väljamõeldud ja päriselt mitteeksisteerivaid sugusid ja mittebinaarse inimese vorme, keda kõike kodanlik-natsionalistlikud elemendid rõhuvad.
Paljud noored aga arvavad, et nad on sündinud valesse kehasse ning on muuseas päriselt hoopiski kassid, koerad või šoti mägikitsed. Ka abielu on ametlikult muudetud sooneutraalseks ning peatselt võib igaüks abielluda ka oma autoga (eeldusel, et tegu on elektriautoga). Armastust samastatakse sugukire rahuldamisega ning abielu kodanlise igandiga, mis tuleks lõplikult kaotada põhimõtte kohaselt, et mitte keegi ei saa kedagi teist omada. Küll aga on peagi saabumas polüamoristlikud mitmikabielud ja abielud ka liigist välja.
Kaasaegse arenenud ja väärtusi austava maailma taustal peame aga heitma pilgu ka ajalukku, et noor kultuurihuviline lugeja suudaks endiselt iganenud ilukirjandusest veidikenegi aru saada ning mõtestada enda jaoks lahti selle ajastu olemuse, kus meil olid veel hoolivad emad, kes sünnitasid lapsi, ning isad, kes olid julged ja vaprad ja kes ei sünnitanud lapsi. Seda ohte täis maailma, kus sünnitamine oli rangelt piiritletud naissooga ja kus ei olnud veel välja mõeldud üle saja uue mitteeksisteeriva soo, asumegi lugejaskonnale eri kategooriates tutvustama.
Esimese käsitlusena võtame vaatluse alla selle, et kuidas võis olla kunagi nii, et täiesti ametlikult oli riigi poolt “Vanem 1” ja “Vanem 2” asemel kasutusel “ema” ja “isa”. Kuidas inimesed suutsid elada maailmas, kus ei olnud kohustust uskuda absurdi ning kus ei olnud vajalik teeselda, et sa usud asju, mis on mistahes loogika või loodusseadustega täielikus vastuolus. Sest inimene ei sattunud tõe rääkimise ja reaalsuse kirjeldamise eest tagakiusu alla. Ehk kuidas sai olemas olla maailm, kus inimesel oli õigus tõdeda ja ka teistele kirjeldada maailma reaalsust, peaks olema Sirbis rohkem arutelu all.
Sõltumatu parlamentarismi arengu ekspertkogu
Kõige lõpetuseks ei saa me aga ka üle ja ümber praegu Eestis lahvatanud parlamentaarse kultuuri madalseisust, mis on üheaegselt tulenev nii opositsiooni paiguti ülekäte läinud obstruktsionismist, valitsusmeelsete erakondade mõõdutunde ületanud seaduste ilma igasuguse aruteluta parlamendis läbisurumisest kui ka seaduseelnõude kooskõlastamiseks antud ülilühikestest ajavahemikest.
Aga kuidas sellest ebameeldivast kriisist üle saada ja lahendusi leida?
Selleks peakski Sirp kokku kutsuma erapooletutest spetsialistidest ja ekspertidest koosneva mõttekoja, kes hakkaks süstemaatiliselt välja käima sõltumatuid lahendusi ummikseisust väljatulekuks aruteluringide ning ajurünnakute ja arvamuste vormis. Selleks, et säärane paneel oleks võimalikult erapooletu ja konstruktiivne, kaasab Sirp sõltumatu ekspertkogu töösse ainult üldtunnustatud mõtlejaid, kelle kallutatuses pole küll põhjust ühelgi inimesel kahelda.
Mõttekoja kokkukutsujaks pakume välja pikka aega riigikogu esimehe rasket vastutust kandnud Henn Põlluaasa, kelle poolt antav sisend saab kogu sõltumatu ekspertkogu sünergiat ja koostööd tagavaks tugisambaks. Teiste püsivalt oma ideid esitavate sõltumatute ekspertidena on kavas komisjoni töösse kaasata ajakirjanik Markus Järvi, sotsioloog Ülo Vooglaid, erusõjaväelane ja endine poliitik Jüri Toomepuu, advokaat Paul Keres, ajaloolane Jaak Valge (opositsioonipoliitikute esindajana), ettevõtja Indrek Neivelt, luuletaja Indrek Hirv, muusik Tõnis Mägi, kirjandusteadlane Maarja Vaino, rahvastikuspetsialist Lea Danilson-Järg, majandustegelane Kristjan Järvan. Näitleja ja luuletaja Merca ning semiootik Mihhail Lotmani kaasamise osas on praegu veel vara seisukohta võtta ning käivad vaidlused, sest mõningate arvamuste kohaselt polevat nad eelpoolmainitud nimedega võrdselt erapooletud.
Ekspertkogu, mis koosneb tunnustatud valdkonna ekspertidest, pole küll ehk nii prominentne ja oma maailmavaadetelt heterogeenne ja ka erapooletu, kui oli seda riigikogu esimehe Lauri Hussari poolt äsja kokku kutsutud seltskond, kuid hoolimata sellest tuleb üritada pakkuda niivõrd suurt erapooletust ja ekspertiisi, kui see Sirbile parasjagu võimalik on.
Lõpetuseks peab aga kurvastusega tõdema, et rubriiki “Mittevaskpoolne ühiskonnateadlane ülikoolist pajatab” ei õnnestuks enam tegevuskavva lisada, sest sotsioloog Henn Käärik emeriteerus ja majandusteadlane Raul Eamets lasti ülikoolist lahti. Üks ühiskonnateaduste instituuti alles jäänud mittevasakpoolne uurija küll leidus, aga tema polnud oma nime all kahjuks nõus esinema.