SEKS, KANNIBALISM, HORROR: Julia Ducournau „Raw“ („Toorelt“) on üks 2016. aasta skandaalsemaid filme, usub Tõnu Karjatse. Filmi saatev kõmu sai alguse Toronto filmifestivalilt, kui ööprogrammis linastunud seansil kaks inimest minestas.
Kui kuulsin, et Toronto ööseansil on filmi ajal kaks inimest minestanud, mõtlesin, et iseenesest oleks huvitav teada, millise stseeni ajal täpsemalt, sest nõrgema närvikavaga vaatajale on põhjust minestamiseks filmis rohkem kui korra. Nagu ütleb juba pealkiri, pole tegemist leebe filmiga – seksuaalsus ja kannibalism, millega 33-aastane režissöör filmis tegeleb, pole just teemad, mis igaühele peale läheksid, sestap võivad kohased olla ka vanusepiirangud vaatajatele.
Kurku tõusev klomp
„Toorelt“ on body-horror’i žanri rüütatud üleskasvamislugu, õigemini lugu ühe noore neiu murrangust täiskasvanute maailma – maailma, kus pole enam kohta lapselikul lihtsusel ning kus sa pead toime tulema uute reeglite ja muutuva iseendaga.
„Toorelt“ on ülimalt kehaline, kehakeskne film: peategelane Justine (Garance Marillier) avastab endas häirivaid muudatusi pärast veterinaariakooli astumisega kaasnenud pühitsemisriitust, kus „rebased“ peavad ära sööma toore jäneseneeru. Segadust lisab juba samas koolis käiva vanema õe Alexia (Ella Rumpf) käitumine, kes Justine’i kuidagi ei kaitse ja kellel on pealegi omaette suhe Justine’ile meeldima hakanud geinoorukiga. Aegamisi paljastuvad saladused, mida samas koolis käinud vanemad Justine’i eest varjanud on ja filmi lihalik lõpp ei tundugi enam niivõrd ehmatav.
Ducournau filmil on mitu kihistust, kuid ometi on see lihtsalt vaadatav ja vaieldamatult mõjuv linatöö. On hetki, mil neelatad sügavalt, et kurku tõusvat klompi tagasi suruda ja miski ei taga, et sa eelseisval ööl rahulikult magada saad, samas on linal toimuv kaasakiskuv ning sa ei soovi sellest loobuda, sest süžeelised pöörded pakuvad piisavalt pinevust, et sind toolil hoida. Pealegi annab Belgia operaator Ruben Impens (Broken Circle Breakdown, „Belgica“) iga kaadri edasi Madalmaade maalikunstile omase valgusekäsitluse ja pehmusega, muutes kohati koletu vaatepildi esteetiliselt nauditavaks.
Pääs järgmisse ringi raju alanduse kaudu
„Toorelt“ lubab end liigagi hõlpsalt tõlgendada feministlikust positsioonist lähtuvalt: noore murdeealise naise kehaga toimuv ja leppimine ühiskondlike konventsioonidega on teemad, millega feministlik kino on alati tegelenud.
Kuid see vaatepunkt oleks liiga ühekülgne, ka Ducournau ise on öelnud, et tema soov on minna selgepiirilisest, „traditsioonilisest“ feminismist kaugemale: ta ei soovi olla naisrežissöör, kes teeb filme naistele. Vaatamata sellele, et filmi peategelaseks on täiskasvanute maailma avastav noor neiu, on see film murdeeast üldisemalt, sellest, kui raske on noore inimese jaoks see murranguperiood, kus seni vaid aimamisi tajutud maailm ühtäkki avaneb oma valus ja värvides. Siin pole asi ainult selles, millised muutused toimuvad noore naise kehas, ehkki Ducournau on oma peategelase loomisel lähtunud just sellest. Valu tunneb iga inimene, oma soolisele kuuluvusele vaatamata. Selgelt tuleb see ühisosa välja kooli initsiatsiooniriitustel, kus ühtemoodi kuulekad lambad on nii tüdrukud kui ka poisid. Vastu ei hakka noorte isiklikke asju rüüstavatele vanadele olijatele keegi, sest selline on „rebaste ristimise“ traditsioon, mis on tegelikult lihtlabaselt uute alandamise kaudu oma võimu kindlustamine, kunstlikult tekitatud õiguse maksmapanemine inimväärikuse jalge alla tallamisega. Uude sotsiaalsesse ringi või uuele tasandile pääseb see, kes on nõus alandustega.
See ongi igasuguse initsiatsiooni põhiolemus: kannatuste talumise ja allaheitlikkusega saada võrdseks nendega, kes ise on sama läbi teinud. See on ühiskondlik, varjatud vägivallaahel, mis paneb paika hierarhia ja mille algpunkt on sedavõrd kaugel unustuses, et kõik, mis toimub, näib juba loomulikuna. See kasutab ära teismeliste igiomast soovi olla normaalsed, silmapaistmatud nagu teised, aga samas ka erilised, sest sellistena on neid kasvatatud.
Ülemvõimule ehitatud vägivaldne hierarhia
Õrnahingelisest taimetoitlasest Justine’ist saab metsik kannibal, kes hakkab kartma mitte välismaailma ettearvamatust, vaid omaenda sisemist taltsutamatut koletist. Me kõik oleme koletised, on Ducournau öelnud ja seda on ta ka tahtnud selle filmiga näidata.
Intervjuudes on Ducournau välja toonud kannibalismi kui varjatud ja salatud osa inimese kultuurist, viidates mõningate hõimude juures siiani levinud rituaalidele. Ducournau sõnul on kannibalism osa inimese peidetud poolest, mis on läänemaailmas moraalikatte taga. Seda väidet, nagu ka Ducourneau filmi ei tuleks aga võtta kui kaitsekõnet või õigustust inimsöömisele, see oleks sama eksitav kui võrrelda naisõiguslust loomade õiguse eest võitlemisega. See, millele Ducournau viitab, on ühiskondlik, ühe sotsiaalse kihi ülemvõimule ehitatud vägivaldne hierarhia, mis peidab end mitmesuguste seletamatute ja absurdsete reeglite taha. Nii sotsiaalne kui ka füüsiline keha varjab endas needust, mis kandub edasi verega.
Vaata ise, kuidas edasi elad
Ducournaul on veri justkui peateema, mis esineb läbivalt filmi algusminutitest peale. Vaieldamatult on äärmiselt efektne stseen, kui noored kooli- (ja ellu) astuvad veterinaarid värske loomaverega üle kallatakse, see šokk pühitseb ja määrab nende edasise saatuse.
Veri on elu ja ka seksuaalsuse sümbol, see võib tähendada nii eluenergiat, kirge kui ka ohtu ja surma. Verega levib ka XX sajandi katkuks nimetatud HIV ja mitte asjata pole Justine’i kiindumus filmis homoseksuaal. Verejanu võrdub elujanuga, mille Justine endas avastab. See avastus on seda ehmatavam, kuivõrd hoolsalt on teda seni kaitstud igasuguse lihalikkuse eest, taimetoidurežiimini välja.
Ducourneau nagu küsikski, miks laste eest seda kõike, millest elu tegelikult koosneb, niivõrd kiivalt varjatakse: kas pole siin tegemist iseennast taastootva süsteemiga, mis ekspluateerib naiivselt heausklikke ning tegelik võim kuulub neile, kes selle nahaalselt võtavad. Ducournau ei analüüsi filmis „Toorelt“ aga mitte niivõrd seda võimustruktuuri, vaid paneb ta küsimuse alla ja näitab selle ebainimlikkust noore neiu naiseks saamise kaudu.
Režissöör on tunnistanud oma kiindumust horrori žanri vastu, „Toorelt“ toob meelde Claire Denis’ „Trouble Every Day“ (2001), mis samuti vaatleb seksuaalsust karnaalse omistamisiha kaudu. Mõlemale filmile on omane sensuaalsus ja võigas ligitõmbavus, nagu kirjutab The Guardiani kriitik Mark Kermode; see film imeb su enda sisse ja siis sülitab välja, vaata ise, kuidas edasi elad. Järgmisena kavandab Ducournau filmi nais-sarimõrtsukast.
