ESIMESE ILMASÕJA ANATOOMIA ALGUSED: Ei midagi uut siin päikese all. Kõik see, mis paneb riike tänapäeval sõdima, oli olemas juba 2000 või 200 või 100 aastat tagasi ja nii jääb ilmselt ka tulevikus. Takkajärgi tarkusi Esimesest maailmasõjast edastab kokkuvõttena ja kollaažina mitmest raamatust pärast sajandi möödumist Arvi Tapver. Esimene osa.
Esimese maailmasõja kohta leidub palju raamatuid, kuid pärast teist suurt sõda kadus üldsuse suurem huvi selle sündmustiku vastu. Jäid vaid ajaloolased, poliitika- või sõjandushuvilised. Vast neidki, kel mõni vanaisa lahinguväljale kadus. Kaotajad ju kaovad, kaotavad, nagu sõna ise seda ütleb.
Slaavi imperialism ja maailmasõda
Kõik saab alguse Balkanist. See lause võiks kokku võtta paari-kolme enam või rohkem kuulsat sententsi, millest enamiku autoriks on Otto von Bismarck, ning mis kõik pärinevad esimese ilmasõja eelsest ajast ehk siis kaude hoiatasid või ennustasid sündmusi ette. Bismarck ennustas, et Euroopa suur sõda süttib kuskil seal, Balkanil, ning nentis teisal, et kogu regioon pole väärt ainsamatki Pommeri grenaderi.
Bismarcki jaoks oli Balkan suur segadus – casino. Too itaaliakeelne mõiste tuleneb sõnast maja, hoone, kindlus – „casa“, ent tähendab ka lõbustusasutust, kus sisenejale saavad osaks meelelised naudingud, sealhulgas mängud rahaliste panustega ja prostitutsioon. Ülekantult siis ka – segadus.
Mis võikski paremini väljendada Balkanit: suurriikide ruletilaud (ei tasu unustada ka väikeriikide panuseid) ja muutlike huvide ostetavus ehk bordell ühe korraga. Kuigi riigikantsleri ja tänases mõistes Saksa riigi rajaja seisukoht, on see siiski vaid üks paljudest vaatenurkadest.
Hoopis teine vaatenurk avaneb näiteks Moskvast vaadatuna. Suure osa 19. sajandist püüdis Vene keisririik etelda Balkani vabastaja rolli. Venemaa kui vabastaja Türgi Osmanite ehk Ottomani impeeriumi käest.
Tõepoolest, suurema osa 19. sajandist (ja varemgi) pidasidki kõik Balkani rahvad suuremal või vähemal määral ja lainetena vabadusvõitlust, kus loomulikult oli iga abistav riik – seda enam suurriik, eluliselt tähtis. Seda abi Türgiga mõjusfääre jagav Venemaa tükati paratamatult osutaski, aeg-ajalt ka arbiitri rolli võttes. Omaette lugu, et kui palju sest abist omakasupüüdmatu oli.
Rahvasuus elab tänini mõiste Türgi sõda. Tegelikult pidasid Venemaa ja Türgi maha kokku üksteist sõda 1568.–1878. aastal ehk 310 aasta jooksul (ilmasõda, kus Venemaa ja Türgi jälle vastaspooltel, peamiselt Kaukasuse rindel, oli numbrilt 12) ning valdavalt ikka võimu pärast Mustal merel ja selle ümbruses.
Loomulikult, mida enam võitluse kese Balkani poolsaare poole veeres, seda kasulikum see oli kohalikele rahvastele. Võimaluse korral kasutasid nad seda ka ära, et oma rahvuslikku võitlust alustada. Seega, Venemaa ambitsioonid tulid küll hetkel taktikaliselt kasuks, ent strateegiliselt polnud Moskva eesmärk kedagi vabastada.
Eesmärk on Konstantinoopol
Teisalt, Türgi oli vähemalt paari-kolme sajandi jooksul olnud ühtviisi rõhuja nii bulgaarlastele, serblastele, albaanlastele, rumeenlastele, ungarlastele kui ka kreeklastele (lisaks hulgale pisirahvastele), ent sellega nende rahvaste ühtsus ka piirdus.
Vähe sellest, et naabrite vahel tuleb ikka ette sporaadilisi tülisid, olid neilgi rahvastel kõigil omad diametraalselt ristuvad, põhimõttelised eesmärgid ja motiivid. On siiamaani, nagu tänanegi olukord näitab.
Üleüldse, arvata teadvat kogu tõde Balkanist on sama, mis arvata teadvat kõiki ilmaruumi saladusi. Isegi püüd siinsamas kõikidesse detailidesse laskuda viitab suurusehullustusele. Mida on võimalik teha, see on suuremate jõujoonte jälgimine ning selle kaudu püüda ka väiksemate huve seirata. Niisiis, tagasi Venemaale.
Oluline küsimus on, miks oli Venemaa eesmärk Konstantinoopol?
Kontseptsioon Venemaast kui õigeusu kaitsjast ja Kolmandast Roomast läks käibele juba 15.–16. sajandil ja selle autoriks olla üllatuslikult munk Filofei Pihkvamaalt.
Kui tolle konstruktsiooni autoriks oli tõepoolest too ilmalikust elust irdunud mees, siis peab vaatama ajalist konteksti ja ligikaudset sõnastust: kümmekond aastat enne munga sündimist, 1453. aastal, langes türklaste kätte Bütsants ehk Konstantinoopol, mis oli teine, õigeusklik Rooma. Idakiriku kants.
Islami eest kaitses kirikut, mis oli sel ajal paljuski eurooplaste identiteediks, nüüd vaid ortodoksne Venemaa. Nii ollagi munk lausunud-ennustanud, et „Venemaa on kolmas Rooma ja neljandat ei tule.“
Sinna juurde käis ka arusaam, et kolmanda Rooma hukkumisele järgneb ilmalõpp. Ajaliselt sattus see ennustus kokku järguga, kus Venemaa, õigemini toona veel Moskva suurvürstiriik, hakkas jõudsalt laienema slaavi asualadest väljapoole ehk siis vallutama mitteslaavlaste alasid, peamiselt soome-ugrilaste omi (tahtmata seda tõika üle tähtsustada), aga ka teisi.
Seni oli Moskva ühendanud slaavi hõime, millest on alguse saanud teine kontseptsioon: „Slaavi sfäär või slaavi maailm“ ning Venemaa kui selle kaitsja. Taas kaitsja positsioon, kuigi nonde slaavi vürstiriikide „ühendamine“ ei käinud kaugeltki rahumeelselt ning samas vaimus käib see slaavi sfääri kaitsmine tänaseni – valikuliselt, vastavalt vajadusele.
Kuna Ivan III oli 1472. aastal (kakskümmend aastat pärast Konstantinoopoli langemist) abiellunud Bütsantsi viimase keisri Konstantinos XI vennatütre Zoe Palaiologosega, siis oli justkui järjepidevus teise ja kolmanda Rooma riigi jaoks olemas. Sealt ka kahepäine kotkas Vene vapil.
Kolmas Rooma riik
Üllatuslik on see, kui elujõuliseks võib mõni teooria, hüpotees või uitmõte osutuda. Olgu autoriks munk või keegi muu, kuid sellest ajast peale kandsid Venemaa kõik konfliktid Türgiga (kõik need üksteist sõda) vaid üht eesmärki: siht Konstantinoopolile. Võimalik et salamisi on see nii siiani, kuigi Türgilt Istanbuli ära võtta ei tundu tänases seisus reaalne, ent impeeriumi-ihalus on Venemaal ilmne.
Kaardilt vaadatuna jääb Venemaa ja Türgi vahele kas Must meri või siis mööda rannikut lähenedes ühelt poolt Kaukasus, teisalt aga Bessaraabia ning sama tülikas Balkan.
Balkanil aga elavad: serblased, sloveenid, bulgaarlased ja muidki slaavlasi. Pealegi on see ju antiikajast Kreeka tagahoov. Kreeka omakorda teadagi kogu Lääne kultuuri häll ja üldse mentaalselt keset Euroopat. Lisaks oli ju kreeka keel Bütsantsi riigikeeleks.
Mõlemad „balkanid“ Musta mere kahel vastaskaldal olid suurel määral Osmanite käes ja mõlemas suunas ka Venemaa peale tungis. Samamoodi nagu ülejäänud Euroopa üritas läbi sajandite pidevalt Jeruusalemma enda kätte saada või käes hoida, ja põhjuski on ligikaudu sama.
Valgustusajast pärit teeside ja poliitiliste paratamatuste valguses oli tagurlik pehastuv Ottomani impeerium kogu Euroopal risti jalus. Seetõttu sobis ka Venemaale iga ettekääne. Üks üllamaid oli muidugi too Balkani vendade vabastamine orjusest.
Ainus häda, et sealkandis elab ka rahvaid, kes ei kuulu „slaavi sfääri“ (nagu näiteks rumeenlased, kes samuti türklastest ihkasid lahti saada) ning tagatipuks pole ka slaavi rahvad kuigi ühtsed. Seega tuli Venemaal aeg-ajalt valikuid teha, et vägisi armsaks saada.
Sümboolne, ent 19. sajandi esimese veerandini elasid Moskvas õukonnas kolm venda: Aleksander I – võimulolev keiser, temast vanuselt järgmine vend, Poola asehaldur ja suurvürst Konstantin ja Nikolai I – tulevane keiser. Siis, 1825. aastal suri Aleksander (kes oli plaaninud kaheksa aasta pärast troonist loobuda) ja keisri ametikoht jäi vakantseks. Pärimisõigusega oleks saanud selleks vendadest vanuselt järgmine, Konstantin, ent temagi oli sellest aust loobunud (ju siis oli selline trend toona) ja keisriks saigi poolvägisi või -kogemata Nikolai.
Senimaani pole päris selge, miks Konstantin võimust loobus, mis viis paljude segadusteni, sealhulgas dekabristide mässuni, kuid levinud on üks teooria, mis puudutab Konstantini nimesaamise lugu. Tema vanaema oli Katariina II Suur, kes 1779. aastal sündinud poisile nime andis, et tollest saaks uuesti tõusva Bütsantsi keiser. Kolmanda Rooma Keiser.
Alates 1799. aastast võttis Konstantin osa Suvorovi Napoleoni-vastastest sõjakäikudest Euroopasse ja lõpetas ta sõjaväes kindraladjutandi aukraadis.
Maailm muutus toona kiiresti. Uuel sajandil, just Aleksander I surma aegu, möllas Kreekas esimene edukas ülestõus türklaste vastu ja sedamööda ka naaberregioonides. Just 1821. aastat peab Kreeka oma (taas)iseseisvumise alguseks.
Võimalik, et Konstantin lihtsalt ei tahtnud Vene riiki valitseda, ent võimalik ka, et tal mõlkus meeles midagi enamat kui Venemaa troon, nimelt – vanaema unistus. Just nondel aastatel aitasid Kreeka iseseisvuslasi teiste Euroopa kuningakodade seas ka Venemaa (poolametlikult), saates või lubades sinna oma ohvitsere, kes tegid pea sedasama mis tänapäeval „rohelised mehikesed“ hübriidsõjas.
Saatus otsustas teisiti, kuid sellega Venemaa pretensioon Bütsantsile ei lõppenud. Vähe sellest, et 17. sajandi lõpul tundus kõik võimalikuna, ka uuel sajandil rühkis Venemaa Konstantini ristiema soovunelma poole. Sama Nikolai I teine poeg ehk viies laps sai nimeks Konstantin ja temastki sai Poola kuningriigi asehaldur, kuid ei saanud temastki Bütsantsi keisrit.
Võimalik, et too traditsioon jätkus pelgalt sümboolsena, ent tollegi Konstantini neljas laps ehk teine poeg sai nimeks Konstantin. Õukonna liige ja suurvürst, ikkagi Nikolai I pojapoeg, aga võimust ja Rooma riigist ulpis lootus järjest kaugemale. Siiski, sõjaväelasena olid talgi kindrali pagunid, ent pigem tegeles ta teaduse ja kirjanduse vallas.
Reaalse lootuse Bütsantsile pani Venemaa ilmselt 10. Türgi sõjas ehk kuulsas Krimmi sõjas 1853.–1856. aastal ning seejärel 11. sõjas 1877.–1878. aastal.
Türgi sõda ja slaavi diasporaa
Kuigi pea eranditult kõik sõjad järjest nõrgeneva Türgiga olid Venemaale kasulikud, panid Krimmi sõjas bloki peale Inglismaa ja Prantsusmaa (pluss Piemonte-Sardiinia Liit), kuna Venemaa laienemine oli nende jaoks juba ohtlikud mõõtmed võtnud.
Selleks erandiks nonde sõdade jadas oli Peeter I sõjakäik 1711. aastal osana Põhjasõjast Valahhia ja Moldova vallutamiseks, milleks Venemaa katkestas rahu Türgiga, ent väed sattusid piiramisrõngasse ja tuli uus rahu sõlmida.
Krimmi sõjaks kippus tasakaal rahvusvahelisel areenil aga kaduma. Nii astusid Krimmi pinnal Venemaale vastu nood kaks suuremat riiki, mida 20. sajandi ajalugu vähemalt pinnapealselt tundjad võiksid pidada pigem Moskva traditsioonilisteks liitlasteks. Just pinnapealselt, näiliselt, sest nii on see olnud vaid üürikese aja lähiminevikus. Krimmi sõda polnud Venemaale edukas.
Lühidalt, Pariisi rahuga 1856. aastal lõppenud Krimmi sõja järel polnud Venemaal õigust Mustal merel laevastikku rajada ja seni Türgile kuulunud Moldova ning Valahhia said türklaste all autonoomia (mitte Vene keisri vasallideks). Bütsantsi uuestisünd oli sellega päevakorrast maas.
Alates 1875. aastast puhkesid Türgi impeeriumis järjestikku mässud, kõigepealt Hertsegoviinas ja seejärel Montenegros ning Serbias. Kõik puha kristlikud rahvad.
Venemaa kutsuski järgmisel aastal kokku rahvusvahelise panslavistliku kongressi Türgi alamatest kristlaste kogukonna kaitseks. Ainult et Türgile kutset ei saatnud. Türgi keeldus seepeale kongressi otsuseid tunnistamast ja Venemaa sai casus belli ehk ettekäände sõjaks.
Suhteliselt kiiresti purustas Venemaa 1877. aasta kevadel kaldapatareidest ja meremiinide abil Doonaul Türgi aurulaevastiku ja sisenes esialgu neutraalsesse Rumeeniasse (kolm päeva hiljem too riik seda enam polnud, vaid astus sõtta Venemaa poolel – eelmine sõda oli ju andnud Moldovale ja Valahhiale autonoomia, mida mõlemat Rumeenia peab oma pärisosaks), et läbida riik raudteed mööda tulevasse lahingutsooni.
Juunis ületasid venelased Doonau ja sõda veeres üle Bulgaaria. Sestpeale võitles loomulikult venelaste kõrval ka Bulgaaria leegion. Järgnesid lahingud Šipka kurus Balkani mäestikus ja Plevna linna all. Need kõik puha Eestigi rahvalauludesse jõudnud lahingud.
- aasta jaanuaris võtsid Vene väed Sofia ja Adrianoopoli. Veebruari alguseks oli venelane Istanbuli ehk Konstantinoopoli all…
Alles nüüd pani Inglismaa käe ette (taas), mida ta ei saanud teha eelnevalt, kuna Venemaa ju päästis Balkani rahvaid ikkest. Siiski oli kõigile ilmne, et Venemaa eesmärk on Istanbul, vana nimega Konstantinoopol. Nii aga ei läinud ja 1878. aasta märtsis sõlmisid Venemaa ja Türgi San Stefano rahu.
Keerulised rahutingimused
Rahutingimused läksid siiski sama aasta juunis-juulis Berliini kongressil ülevaatamisele suurriikide ehk Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia osalusel.
Inglismaa sai arbiitri rolli eest Türgilt Küprose. Tulemuseks oli Rumeenia, Serbia ja Montenegro iseseisvus ja Bulgaaria autonoomia. Neist Bulgaaria peab seda sõda oma iseseisvuse alguseks, kuigi siin on rohkem kui üks tõrvatilk meepütis. Lisaks läks Bosnia Austria-Ungarile ja Dobrudja maakond Rumeenia koosseisu.
Bosnia sai edaspidi Austria-Ungari ja Venemaa tüli põhjuseks (siiani olid need riigid pigem sõbralikus suhtes ja lõppenud sõjas oli Venemaal 1877. aastast Austria-Ungariga lausa Budapesti salapakt, mis määras Kagu-Euroopa võimupiirid ehk ajalugu kordab end salapaktide näol sellele, kes lugeda oskab) ning sealtmaalt hakkas Venemaa otsima liitlast Prantsusmaast (ilmselgelt mitte arbiitrist ehk Inglismaast, kes taas suurele võidule risti jalgu jäi) ja halvenes seetõttu läbisaamine ka Saksamaaga. Alles nüüd hakkavad välja joonistuma ilmasõja aegsed jõujooned, sest ühtlasi oli ju Bosnia ka ilmasõja ajendiks.
Mis puutub Bulgaariasse, siis see riik peab San Stefano rahu 1878. aasta 3. märtsist oma rahvuspühaks, sest sellega leppisid Venemaa ja Türgi kokku Bulgaaria vürstiriigi loomise vanades Möösia, Traakia ja Makedoonia piirkondades ehk pea kogu bulgaarlaste asuala, mis jäi küll formaalselt Türgi vasallriigiks, ent sisuliselt valitses kongressi poolt valitav vürst oma konstitutsiooni ja välispoliitikaga.
Bulgaaria vürstiks sai Aleksander II abikaasa (ehk keisrinna) vennapoeg, kuna Berliinis kogunenud suuriigid polnud nõus, et vürstiks saaks venelane ning Bulgaariast faktiliselt Venemaa satelliitriik. Need põhjused olid sisuliselt ainsad, miks tasus üldse pärast San Stefano rahu veel Berliini sõita – ohutunne nõudis.
Bulgaaria küsimus
Kuna Bulgaaria oli siiski tuntavalt venemeelne, kärpisid kokkutulnud ka oluliselt uue vürsti (nime poolest samuti Alekdsander I) valdusi: osmanite aladest moodustus Ida-Rumeelia autonoomne provints ja Makedoonia läks tagasi Türgile. Tolle Ida-Rumeelia provintsi, mida bulgaarlased endi omaks pidasid, võttiski Bulgaaria Rumeenialt 1885. aastal endile ja seda annektsiooni tunnistas põhjusel või teisel ka Türgi.
Kuigi Bulgaaria võinuks olla pettunud, sest kaotas riik ju Berliinis rohkem kui poole sellest territooriumist, mis Türgi ja Venemaa kokku leppisid, siis pettumusi ja reetmisi jätkus ka lähitulevikus. Selle hetkeni võisid bulgaarlased tõepoolest venelasi sõpradeks pidada, oleks ju leping Türgiga andnud neile määratu territooriumi ja vabaduse. Venemaa ju näitas oma head tahet. Kui vaid neid teisi suurriike ees poleks…
Samal, 1885. aasta novembris ründas Bulgaariat vennasrahvas Serbia. Põhjuseks ikka seesama Ida-Rumeelia. Nimelt ei toetanud Venemaa tolle provintsi ühendamist Bulgaariaga. Põhjuseid võib olla rohkem kui üks. Võimalik, et liiga suureks ja iseseisvaks kasvav Bulgaaria polnud enam Venemaa huvides, kes on alati toetanud eelkõige Serbiat ja alles siis kõiki teisi slaavlasi. Niipalju panslavistlikust solidaarsusest.
Bulgaaria vürst Aleksander I positsioon oli keeruline: ta kas satub konflikti oma hõimlase ja senisest toetajast suurriigi keisriga või kaotab trooni, kui ei toeta bulgaarlaste rahvuslikke aateid. Vürst valis mõistagi trooni.
Ida-Rumeelia annektsiooni tulemusel viis Venemaa Bulgaariast välja oma väekontingendi, sh kogu oma ohvitserkonna, mille tulemusel riigis polnud enam ainsamatki kaptenist kõrgemat sõjaväelast.
Bulgaarlased ootasid nüüd lööki Türgilt Ida-Rumeelias, ent löök tuli hoopistükkis… Serbialt. Veidral moel mobiliseeris Bulgaaria lisaks 12 pataljonile Ida-Rumeeliast ka kolm pataljoni Makedoonia vabatahtlikke, kellest 6000 olid muslimid. Meenutuseks: Makedoonia ise jäi ju Berliini otsusega Türgile.
Kaks nädalat väldanud Serbo-Bulgaaria sõda lõppes sellega, et Bulgaaria lõi Serbia Kuningriigi väed tagasi, tungis Serbiasse ning võitis kaks bulgaarlaste asuala: Piroti ja Vranje linnad, mille riik samuti Berliini kongressil oli kaotanud. Need linnad tuli 1886. aasta Bukaresti rahuga siiski tagastada. Selle nõudmise taga olid Austria-Ungari ja Venemaa. Taas.
Kummalegi riigile ei meeldinud võiduka Bulgaaria liberaalsed tendentsid. Sama aasta augustis korraldas Venemaa seal riigipöörde ja sundis vürsti maapakku – Venemaale. Nüüd korraldasid Bulgaaria rahvuslased eesotsas peaministri Stefan Stamboloviga vasturiigipöörde ja sundisid eksiili eelmised riigipöörajad. Ta kutsus vürst Aleksandri tagasi troonile, ent selle vastu oli Venemaa ja tol tuli teist korda troonist loobuda. 1887. juulis valis Bulgaaria oma uueks valitsejaks Austria-Ungari Ferdinandi (mittte tolle, kes Sarajevos surma sai) Saksi-Coburg-Gotha dünastiast, keda venelased aga ei aktsepteerinud. Sellest ajast alates on bulgaarlased ja venelased kõigis sõdades vastaspooltel olnud. Sealjuures kahes ilmasõjas. Mõtleja leiab ka põhjuse.
Järellooks niipalju, et Ferdinandi koostöö Stamboloviga halvenes 1894. aastal, aasta hiljem astus peaminister tagasi ja leidis aasta pärast oma otsa atentaadi tagajärjel.
Õpetlikku on selles loos paljugi, aga võrreldes saja aasta tagust slaavi sfääri ja tänast, leiab neis sarnaseid jooni. Kõigepealt jutlustavad seda peamiselt vaid Venemaa ja Serbia ning samamoodi nagu võis sellest sfäärist toona põlu alla sattuda Bulgaaria, nii ei taha sinna mahtuda tänapäeval Poola, Ukraina või ajuti Tšehhi. Päevapoliitilistel põhjustel ka mõni muu paaria-slaavi riik. Peamine on siiski olulised liitlased.
Vene-Preisi/Austria liit või liit Prantsusmaa-Inglismaaga
Kahte ilmasõda takkajärgi vaadates tundub nii loogiline, et vastuoludest hoolimata ning hoolimata ka riigikorrast Venemaal kalduvad Prantsusmaa ja Inglismaa (USA on sellel areenil suhteliselt uus tegija) ikka ja jälle Moskvaga ühte leeri. Vastas on aga alati Saksamaa – kas siis Austriaga, Ungariga või Itaaliaga. Tegelikult on seis retrospektiivis pigem vastupidi: läbi aegade on Venemaa liitlasteks olnud kord Preisimaa, kord Austria, kuigi nood kaks on samaaegselt võidelnud omavahel ülemvõimu pärast Saksa aladel.
Gaasijuhe võib vaenu matta ja venelastest saavad taas sakslaste suured sõbrad. Eks samamoodi nagu eksisteerib imaginaarne slaavi sfäär, on olemas ka sarnane „saksa sfäär“. Venemaa troonil olid sakslased läbi abielude alates 1740. aastast, aga alates Peeter III-st oli dünastia nimetuseks juba ametlikult Holstein-Gottorp-Romanov. Ikka tuli täiendus ehk värske veri samadelt Hesseni, Mecklenburgi, Schwerini alade hertsogi- ja vürstiriikidest. Venemaa sõjaväe rivisammuks oli vähemalt veel hiljuti „preisi samm“ jne.
Saksa sfääri häda seisneb selles, et Austria oli juba paarsada aastat tagasi piisavalt tugev ja teistest Saksa riikidest eraldunud-võõrdunud, nii et Preisimaa, mille ümber enamik väiksemaid vürsti- jm riike koondus, ei saanud seda „Idariiki“ (otsetõlkes Austria ehk saksa keeles Österreich) alla neelata. Samas poleks õnnestunud moodustada Saksamaad kui tervikut ka Austria baasil. Ainsat, kes Austria ülejäänud saksa maadega ühendas, ei ole poliitiliselt korrektne nimetadagi. Pealegi tegi ka tema seda alles 20. sajandil ja vaid põgusaks ajaks.
Austria eriseisus on hoopis vanem ja viib vähemalt Habsburgide dünastia ning toonase üleüldise monarhistliku ilmavaateni, kui mitte veel kaugemale ajas. Toosama nimetamata jäänud Reichskanzler’i hitt-teose „Mein Kampf“ esimene pool keskendubki Austria-Ungarile kui anakronismile ja värdmoodustisele, mil puuduvad ühine identiteet, keel ja kultuur. Ühine oli vaid keiser. Toosama Habsburgide dünastia oli valitsenud erinevatel aegadel ja ka samaaegselt Hispaaniat, Šveitsi, Madalmaid, Saksmaad, loomulikult Austriat ja Ungarit ning olnud suisa Saksa-Rooma troonil. Rahval, kellest enamuse keelt valitseja ei rääkinud ning pahatihti ka nende asupaiku ehk kodumaad külastanud polnud, jäi üle vaid lojaalsus troonile.
Alles alates 19. sajandist tekkinud rahvuslikud liikumised sünnitasid sellised mõisted nagu „sakslased“, „venelased“, „itaallased“ jne. Loomulikult olid need rahvastena ka varem käibel: kes rääkis saksa keelt, oli sakslane jne.
Käibel rahvastena, ent mitte rahvustena
Sinnamaani oli oluline suverään, õigemini ustavus suveräänile. Tööstusrevolutsioon kaotas mõtte ustavusest valitseja vastu, kes on vaid kogematu-tabamatu sümbol ja halvemal juhul repressiiv-võim.
Prantsuse revolutsioon kukutas küll ainult omaenese riigi kuninga, ent tema abikaasa oli rahvuselt austerlane. Isegi kui see tõik olulist tähtsust ei omanuks, astusid kõik monarhid kogu Euroopas vastse vabariigi kui ohtliku pretsedendi vastu. Jumala tahtest (absoluut)valitseja pea mahavõtmine tähendas ju, et see võib ka teistes kuningriikides juhtuda. Vastasseis jätkus ka siis, kui võimule sai Napoleon. Kuigi kuulutanud enese keisriks, jätkas Napoleon peamiselt vabariiklikku liini, tema uuendused ja püüd ühendada Euroopat olid otseselt kõigi monarhide vastased püüded. Ennekõike aga takistas ta võimule naasmast Bourbonide dünastiat.
Venemaa osales 1803.–1815. aastail viies Napoleoni vastases koalitsioonis, Inglismaa sama paljudes, mis ei takistanud neil kahel pidada maha ka omavahelist sõda 1807.–1812. aastail Läänemerel. Napoleon sundis Aleksander I-le peale Tilsiti rahuga liidu Suurbritannia vastu.
Austria osales sõjas Napoleoni vastu neljal korral, Preisimaa kolmel, neist kordadest kahel liitlastena, ent ajuti ka rahulepingute sunnil Prantsusmaaga liitlased olles ehk omavahel vastaspooltel.
Paradoksaalselt said rahvuslikud liikumised ehk rahvuslikud sünnid Saksamaal ja Venemaal alguse võitlusest Napoleoni vastu, kuigi just see isik taotles monarhiate kaotamist, mis oli sel ajal nendegi rahvaste, kuigi veel teadvustamata eesmärk.
Põhjuseks, miks rahvad Prantsusmaa keisrit vabastajana ei võtnud, oli ikka see, et vabastaja mõjus tahes-tahtmata prantslasena ja ühtlasi võõramaise okupandina. Võõrkehana.
Samal sajandil toimus ka Itaalia ühendamine ning siingi on Napoleoni sõdadel suur roll. Napoleoni-vastastes koalitsioonides osalesid lisaks rivaalitsevaile Austriale ja Preisimaale veel näiteks Saksimaa, Baierimaa, Baden, Brunswick, Nassau, Hanover, Württemberg jt alad, mille ühendas 1870. aasta paiku Otto von Bismarck, ning selleks ajaks oli rahvuslus juba jõud.
Loomulikult oli see justkui vastasseisuks nii Napoleon III aegsele Prantsusmaale kui ka kaude Venemaale, kes hakkas omakorda vastukaaluks tungima Balkanit mööda Vahemere äärde.
Kumbki laienemine või ühendamine ei meeldinud Briti impeeriumile, kes oli sel ajal maailma superriik.
Niisiis: Inglismaa, Venemaa ja Saksa riigid Prantsusmaa vastu (vabariigi ajal); Prantsusmaa, Saksamaa ja Inglismaa Venemaa vastu (Balkani ja Türgi sõdade aegu); Austria ja Preisimaa teineteise vastu (Austria pärilussõjas ja Seitsmeaastases sõjas) ning vaheldumisi Venemaa liitlased või ka vaenlased. Itaaliagi on poolt vahetanud.
Seega võiks igaühele jätta iseseisvaks otsustamiseks või vähemalt mõtteaineks, millised riigid on orgaanilised liitlased või vaenlased läbi ajaloo. Või õigemini, kas neid ongi.
