VENEMAA, UKRAINA NOOREM VEND: Kuigi Venemaa isevalitseja Putin üritab näidata, et Ukraina pole üldse mingi riik kunagi olnudki, siis ajalooliselt on lugu siiski teistmoodi – Ukrainas oli riik juba siis, kui Venemaad veel polnudki, kirjutab islandi keele tõlkija ja muinaspõhja kultuuri tutvustaja Askur Alas.
On üsna kindel, et praeguse Venemaa alustalad on muistsel Kiievi-Venemaal ehk Ukrainas: kristluse vastuvõtmine 988. aastal, kirillitsa ehk nende kirjakeel, u 700 aastat valitsenud kuningasugu ja esimene seadustekogu. Selle alged on aga seotud skandinaavlaste ja idateedega ehk rahaga: kaubateega, mis algas Rootsi kandist, läks mööda Eesti põhjarannikut ida suunas ning sealt Neeva jõge ja Laadoga järve või Narva-Peipsi veetee kaudu Dneprini, Mustale merele ja Bütsantsi (kokku üle 2700 km).
Teine haru läks Volga jõge mööda Kaspia mereni ja sealt veel Bagdadigi. Üks haru läks ka ilmselt praeguse Riia juurest mööda Daugava jõge, ühinedes hiljem põhitrassiga. Vahepeal tuli viikingilaevu ka kärestikest ja kitsaskohtadest mööda tassida.
Ent just naabritest paremad laevad, mida viikingitel oli eri tüüpi, olid viikingiaja käivitajaks ja põhjamaalaste hirmuaja aluseks. Need laevad, mõned neist mõeldud rüüsteretkedeks, mõned kaubitsemiseks, olid madala süvise, klinkerplangutusliku ehituse jm tehnilistel põhjustel kõlblikud nii merel kui ka jõgedel, ja kui nad purjed said, siis ka ülemereretkedeks. Praegu on vanim viikingite purjelaev leitud meilt Saaremaalt, Salmelt, koos teise laevaga, kuhu oli umbes aastal 750 maetud kokku umbes 40 Rootsist pärit sõdalast.
Ajaloolane Valter Lang on väitnud (1996), et Venemaa jõgedel kontrollisid kaubarahu püsimist Skandinaavia viikingid, kasutades selleks „organiseeritud vägivalda“. See tundub üsna mõistlik hinnang, kui võtta aluseks nii krimiromaanidest kui ka laiemalt tuntud ütlust follow the money. See, kes kontrollis idateede kaubateid, kontrollis ka paljut muud seal ümber.
Intrigeeriv vene leetopiss
Venemaa varasemast ajaloost on vähe kirjalikke allikaid. Neist tähtsaimaks on Konstantinoopoli õigeusu kiriku Kiievi koobaskloostri munga Nestori kroonika „Jutustus möödunud aegadest“ (vanavene keeles „Повѣсть временныхъ лѣтъ“) aastast u 1113. Seal räägitakse idaslaavi riigi eellugu lausa alates suurest veeuputusest (ärgu seda kõike võetagu vaieldamatu tõe pähe). Algab see umbes nii: siin räägitakse möödunud aegadest, mis puudutavad Rusi maade päritolu. Siis räägitakse, et Piibli-Noal oli kolm poega, kes jagasid omavahel maailma: Shem sai ida, Ham lõuna ja Jepheth loode, sh Armeenia, Inglismaa, Balkani poolsaare, Sküütia (praeguse Ukraina-Venemaa ala keskmega Krimmis) jpm.
Skandinaavlased peaksid kroonika järgi olema Jephethi järeltulijad. Algul olla inimkond ühtne olnud, kuid pärast Paabeli torni langemist olevat slaavlased Jephethi suguvõsast eraldunud. Slaavlaste esimesteks asualadeks kuulutati siis Ungari, Illüüria ja Bulgaaria alad, kuid sealt olla nad rünnakute eest liikunud Dnepri, Doonau ja Wisla jõgede kallastele. Samuti ka Ilmeni järve äärde, kus neid olla külastanud apostel Andreas, Peetruse vend. Dnepri äärde rajas aga polaan Kyi Kiievi (Кыи/Кий) linna.
Põnevamaks läheb asi siis, kui Nestor kirjeldab Kiievi-Vene riikluse sündi: idaslaavlased ei suutnud ise end valitseda, kaklesid isekeskis ja kutsusid 860-ndatel endi valitsejaiks Skandinaavia ülikud Rjuriku (muinaspõhja Hrörik, eluaastad arvatavalt 830–879) koos vendade Sineuse ja Truvoriga. Vaid mõned aastad enne olid slaavlased neid anastanud põhjamaalased välja ajanud.
Väidetavalt rosside-russide soost Rjurikut on arvatud pärinevat Kesk-Rootsi Roslageni piirkonna viikingihõimust. Selle järgi võib olla ka Venemaa nimetus (Rossija, Rus) pärit Skandinaaviast. Teise teooria järgi on „rus“ seotud muinaspõhja keeles aerutamisega, ja neid teooriaid on veelgi.
Võime muidugi mõelda, kas slaavlased kutsusid nad või tulid viikingid ise. Selle üle on sajandeid vaieldud. Aga sisuliselt vahet pole – kroonika järgi tulid Rootsist tegelased, kes moodustasid slaavi aladel (kus elas ka hulk soome-ugri hõime) ülemklassi.
Üsna mõistlik oleks aga seostada seda kõike eelmainitud tulutoova kaubateega, sest just selle äärde kujunesid leetopissi järgi vendade valitseda antud Novgorodi ja Staroja Ladoga kaubanduskeskused.
Lomonossov ja slaavi koolkond
Kaks vastandlikku koolkonda hakkasid Nestori kroonika tõlgendamise üle ägedalt vaidlema 18. sajandil. Nn normandistliku (ehk viikingite algupära) koolkonna algatajate hulgas olid Venemaal ja Saksamaal elanud saksa päritolu ajaloolased. Esimese anti-normandistliku teooria sõnastas tuntud füüsik-keemik Mihhail Lomonossov, kes asutas 1755. aastal Moskva ülikooli. Seda liini jätkasid hiljem teised slavofiilid. Anti-normandistliku teooria nõrkus on tavaliselt see, et ei pakuta välja vettpidavat alternatiivi. Et kuidas siis asi oli?
Normandistlikku teooriat pooldab suurem osa Lääne ajaloolasi, ja selle keskmes on lisaks sõjalisele küljele ka skandinaavlaste kaubanduslik ja sotsiaalne domineerimine 9.–10. sajandil.
Veel 1920-ndatel võis normandistlikke mõjusid ka nõukogude ajaloolaste töödes tunda, kuid 30-ndatest alates olid selliste seisukohtade avaldamisel karmid tagajärjed, mis lõppesid paremal juhul Siberis.
Ka Ukraina ajaloolaste hulgas polnud see populaarne ja sealt tulid väited, et sõna „rus“ on slaavi või balti (Leedu) päritolu.
Kuid ka kõige anti-normandistlikuma teooria eestkõnelejad ei saa eitada, et viikingid aitasid Kiievi-Venemaad arendada või vähemalt mõjutasid oluliselt poliitilist ja majanduslikku eluolu. Paljudes saagades ja islandi väljapaistva kirjamehe Snorri Sturlusoni (1179–1241) monumentaalses Norra kuningate ajaloos („Heimskringla“) mainitakse nagu muuseas, kuidas erinevad Skandinaavia kuninglikku soost tegelased Kiievis käisid, näiteks oli seal väejuhiks ka viimane „õige“ viikingikuningas Haralðr Harðrada (Karm), kelle surmaga 1066. aastal Stamfordi silla lahingus Inglismaal lõpeb klassikalise määratlusega viikingiaeg.
Muu hulgas on mainitud ka seda, et Norra kuningavõsu Ólafr Tryggvasson (u 963–1000) oli Eestis 10. sajandi lõpus ori. Nimelt löödi ta kuningast isa maha ja ta ema Ástríðr kartis, et poiss tapetakse, põgenes seetõttu Rootsi ja tahtis sealt edasi minna Kiievisse, kus suurvürst Vladimiri teenistuses oli tema vend Sigurðr. Kuid eestlased olla nende laeva kaaperdanud ja orjastanud kõik sellel olijad. Alles palju aastaid hiljem ostis Òlafri välja Novgorodist tulnud Kiievi-Vene maksukoguja, kes oli skandinaavia ülik Sigurðr. Veel üks märk viikingite ja Kiievi-Vene seostest.
Kiievi sünnist ja ahnusest
Läheme ajaloos, nii hägusalt, kui sellest teada on, edasi: Rjuriku vennad surid ja Rjurik sai ka teiste linnade üle võimu. Rjurik ise suri 879. aastal ja tema kaaskondlane Oleg võttis valitsemise üle, sest Rjuriku poeg Igor (muinaspõhja Ingvarr, u 877–946) oli veel liiga väike. Oleg vallutas 882. aastal Kiievi (Nestori kroonika järgi seal resideerinud viikingitelt Askoldilt ja Dirilt) ning sellest saigi edaspidi Kiievi-Vene suurvürstiriigi süda, mis tuksus kuni mongolite tulekuni u 1240. aastal.
Üsna veendunult võib öelda, et Rjuriku-Hröriku järglased viisid pealinna Kiievisse, et kontrollida kaubateed, mis viis jõgesid mööda Bütsantsini välja. Aga see ei olnud vaid kaubatee, mis palju raha sisse tõi, sest nad üritasid sedapidi ka Konstantinoopolit vallutada.
Kui Rjuriku järglased Kiievisse jõudsid ja seal vürstiriigi rajasid, siis juhtus üks fataalne asi: tõenäoliselt 890–969 elanud Olga, viikinginimega Helga, kes oli eelmainitud Igori naine, tegi midagi sellist, mis ajab suu ammuli.
Idaslaavi hõimud, drevljaanid, lõid Igori maha aastal 945, arvatavalt selle tõttu, et ta üritas neilt samal aastal kaks korda makse koguda. Bütsantsi kroonik Leo (sünd. 950) kirjutab, et „nad kõverdasid kaks kasepuud ja sidusid need printsi jalgade külge ja lasid need siis uuesti sirgeks paiskuda, nii et printsi jalad lendasid puruks“. Peaks ka mainima, et Igor ründas 10. sajandi keskel kaks korda Konstantinoopolit, seda küll erilise eduta, ent siiski teatud surveavaldusena.
Loomulikult oli Igor, ise skandinaavia päritolu, ent ukraina ja vene rahva esivanem, liiga ahne ja sai oma teenitud karistuse. Aga tal oli viikingnaine, kes otsustas kätte maksta viikingi moodi. (See oli muidugi vaid eelmäng sellele, mida tegi Ivan Julm sajandeid hiljem – ka tema oli Rjurikute kuningasoo järeltulija.)
Olga-Helga, kuuldes, et drevljaanid nõuavad pärast tema mehe surma tema kätt, ütles, saadetagu talle saadikud, kellega läbi rääkida. Need saadikud saatis ta sauna, mille kohe ka põlema pani, koos saadikutega. Siis saatis ta oma saadikud drevljaanide juurde, öeldes, et nende saadikud on kaduma läinud. Nüüd saatsid drevljaanid oma parimad pojad. Te võite arvata, mis nendega juhtus. Siis läks Olga koos kogu oma sõjaväega drevljaanide peale. Kõige suuremas linnas lubas ta, et inimesed, kes tulevad välja vabatahtlikult, jäävad ellu. Te võite arvata, mis nendega juhtus.
Umbes 1000. aasta paiku valitses Kiievis Vladimir, kes oli enne oma ametikohale asumist kaks oma venda ära tapnud või nende surmaga seotud. Vladimir Tark või Suur, nimetatagu teda kuidas iganes, oli tõepoolest tark, sest võttis vastu ristiusu ja mitte niisama, vaid lasi endale tutvustada kõiki usundeid. Bütsantsi poolt pakutav usk oli kujuneva ukraina/vene rahva jaoks tema arvates kõige „söödavam“. Eriti vastumeelt oli talle moslemiusk, mis ei luba alkoholi tarbimist.
Moskvat polnud olemas
Ja nüüd peame kõneleme „vene inimestest“. Enne mongoleid ei olnud mingeid „vene inimesi“ ega Venemaad. Oli Kiievi suurvürstiriik, mis kasvas. See laienes muu hulgas ka Vladimirisse (u 1108, oli keskaegse Moskoovia pealinn enne Moskvat, seotud Vladimir Monomahhiga) ja praeguse Moskva aladele 200 kilomeetrit eemal, kus 11. sajandil kasvas paks mets (Moskva esmamainimine väikelinnana on 1147).
- sajandi algupoole hakkas Mongoolia kandist pärinev hullumeelne Tšingis-khaan (surn. 1227) oma halastamatute sõdalastega kappama mööda Euraasia ida-lääne suunalist stepivööndit ida poole. Hävitades sajandi-poolteise jooksul mõnedel andmetel selle käigus kuni viis protsenti inimkonnast ehk tappes miljoneid inimesi.
Mongolite edu põhines viburatsanikel ja vallutatud kultuuridest õppimisel, ja nii võtsid nad maha ka slaavlaste viikingimõjudega vürstiriigid (viikingiaegki oli ammu läbi), kuid üks, mis just tekkis, tegi nendega rohkem koostööd – see oli Moskoovia. Seetõttu hävisid neist ida pool, praeguses Ukrainas asuvad slaavi riigimoodustised, ent aluse sai tänase Venemaa keskpunkt. Umbes siis saab rääkida Ukraina-Vene lahknemisest, kuid mõlemate alustalad on seotud viikingitega. Vähemalt üks läbi teise.
Kui Putini-sugune tegelane ütleb, et Kiievi-Vene suurvürstiriiki, milles mängisid vähemalt alguses juhtivat rolli viikingid, ja ilma milleta Moskooviat poleks metsa vahele sündinud, ei olnud olemas, on ta lihtsalt teadmatu kroonik Nestori kirjutistest 11. sajandil, samuti muidugi saagadest. Või siis ei taha ta sellest kõigest midagi teada, mis ütleb meile sama palju. Muidugi ei saa kroonikaid ja saagasid vankumatu tõe pähe võtta, kuid iialgi ei maksa poliitikute tõlgendust ajaloost usaldada.
