MIDA TEEVAD MEIE SUGULASRAHVAD VENEMAAL SÕJA AJAL? Toimuv Venemaa-Ukraina sõda toob soome-ugri rahvaste ellu küsimused sellest, mida teha praegu ning millist koostööd ja millistes valdkondades võiks soome-ugri rahvad teha edaspidi. Fennougria nõunik Jaak Prozes möönab, et väikerahvaste olukord sõdival Venemaal muutub üha täbaramaks.
Sissejuhatavalt olgu öeldud, et Venemaa Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste võimalused seista oma keele ja kultuuri eest on veelgi vähenenud. Nende rahvuslik olukord on kindlasti halvenenud, sellest võiks rääkida 2021. aastal Venemaa Föderatsioonis toimunud rahvaloenduse andmed, mida aga pole avaldatud. Siiski tegutsevad soome-ugri rahvaste rahvuslikud organisatsioonid ka praegu, millest annan ülevaate nende rahvaste rahvuslike organisatsioonide suhtlusportaali VKontakte põhjal, sest teave mujalt puudub.
Vaikimine on märksõna
Kõigepealt, üldisemal tasandil on suur osa soome-ugri rahvaste organisatsioonidest avaldanud toetust Putini otsusele erioperatsiooni läbiviimiseks Ukrainas, et kaitsta Donetski ja Luganski elanikke. Oma avaldustes leiavad nad, et ei tohi levida natslik ideoloogia ja Ukrainas toimub keeleline diskrimineerimine.
Mordva (ersa ja mokša) rahva kongressi täitevkomitee leidis koguni, et Ukrainas alandatakse ja tapetakse inimesi, kes soovivad rääkida oma emakeeles.
Seega näeme me siin paradoksaalset nähtust postkoloniaalsest diskursusest, mida kutsutakse enesekolonisatsiooniks ehk siis mordvalased on võtnud üle omaaegse neid koloniseerinud vene keele ning on nõus võõra keele eest ka võõrriigi territooriumil seisma. Me küll ei tea, kuidas need toetusavaldused sündisid ja allkirjad tulid, milliseid repressioone rakendati, kuid vaikimine oleks siiski võimalik olnud. Võib-olla ongi soome-ugri rahvaste poolt valitud vaikimise tee ainumõeldav.
Vaikimine on üks oluline märksõna iseloomustamaks Venemaa föderatsiooni soome-ugri rahvaste olukorda ja seisukohti praegu.
Sellel vaikuse foonil võttis mais sõna Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsiooni esimees ja senaator Pjotr Tultajev, kes ütles: “Kahjuks aga on soome-ugri keelte säilimise küsimus võtnud välismaal poliitilise ideoloogia vormi. On saabunud aeg vaadata ümber ja teisiti mõtestada suhted Venemaa ja välismaa soome-ugri organisatsioonide ja instituutide vahel.“
Mida ta selle ümbervaatamise all silmas peab, ei selgu. Sõja teema aga soome-ugri rahvaste VKontakte lehekülgedel väga laia kajastamist ei leia. Võib aga öelda, et sõjavastaseid on komide seas kõige rohkem, nende postitused on aga praeguseks kustutatud. Samas, 15. märtsil pidasid marid hiies palvuse, et verevalamine lõpeks. Viimati olla selline palvus aset leidnud Teise maailmasõja ajal.
Pidevad pidustused
Üheks oluliseks märksõnaks, millega Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvad tegelevad, on pidustused – tundub, et selleks on raha tõesti palju eraldatud. Eriti paistsid erinevate kevadiste pidustuste korraldamisega silma marid ja udmurdid, sõda nagu ei olekski.
Üldiselt on nii, et ega soome-ugri rahvaste esindajaid enne mobilisatsiooni väga palju sõjas polnudki. Sõjakus pole just soome-ugri rahvaid iseloomustav tunnusjoon. Seega pole ka märkimisväärselt soome-ugri rahvaste seast langenuid, Mari ja Udmurdi vabariikidest on oktoobri alguse seisuga langenud 70 sõjaväelast.
Vabariikides aga on moodustatud n-ö rahvuslikud pataljonid ja roodud, mis paraku kannavad erinevate soome-ugri rahvaste rahvuskangelaste nimesid: maridel Akpatõr või Poltuš, mordvalastel Sijažar. Iroonia on selles, et Poltuš sõdis XVI sajandil edukalt vene vägede vastu ja tema langemise päev – 26. aprill – on Maris sangaripäev. Kui suur aga neis üksustes on soomeugrilaste osakaal, see on iseküsimus.
Rohelised teemad reostuval Venemaal
Teiseks oluliseks märksõnaks on oma kultuuriruumi märgistamine erinevate mälestustahvlite ja ausammastega, samuti surnud rahvusliku liikumiste tegelaste ja kangelaste mälestamine.
Näiteks marid paigaldasid Joškar-Olas oma kümmekond mälestustahvlit, viimati 2021. aasta oktoobris meie seast lahkunud ajaloolasele Ksenofont Sanukovile (1935–2021). Huvitav on aga see, et maride organisatsioon Mari Ušem (Mari Liit) asetas Mari sangaripäeval lilled Mamitš Berdeile, maride vürstile, kes aastail 1552–1556 juhtis marisid võitluses Moskva suurvürstiriigiga ja saavutas mitmeid võite.
Sõja ajal on taas esile kerkinud rohelised teemad, eelkõige tegelevad sellega komid, kes protesteerivad Šiesi prügila ehitamise vastu, samuti naftapuurtornide rajamise ja vanade käigushoidmise vastu. 27. mail avaldas VKontaktes Komi Vabariigi riiginõukogu (parlamendi) liikme Nikolai Bratenkovi artikli „Kolonisaatorid ja muulased“, milles avaldab Lukoiliga läbirääkimistel kujunenud seisukoha, et võib-olla oleks parem, kui naftat poleks, paljud probleemid langeksid siis ära. Miks me peame kummardama Lukoili ees, kes nõudis läbirääkimistel mobiiltelefonide väljalülitamist…
Komide organisatsioon Komi Voitõr on ainuke ühendus, kellel on seadusandliku initsiatiivi õigus ja keda riigivõim aktsepteerib kui komi rahva esindusorganisatsiooni. Nemad tõstatavad ökoloogiaküsimused parlamendis, kuhu on esitatud eelnõu, milles nad nõuavad loodusereostajatele karistuste suurendamist ja kahjude enamat kompenseerimist ning 20 aastat vanade puurtornide sulgemist. Roheliste teemadega haakub maride keskorganisatsiooni Mer Kanaš (Mari Nõukogu) soov rajada Joškar Ola linna mari park, samuti nende võitlus sõjapolügooni laienemisega. Udmurtide keskorganisatsioon Udmurt Keneš (Udmurdi Nõukogu) soovib aga Ižkari (Iževsk) rajada kasehiit.
Kodanike „kirjad“ ja väikekeelte seis
Rahvuslikke pingeid ja võitlust rahvuskeele eest on märgata kõige rohkem komidel. Nende organisatsioon Dorjam Asnõmös (Kaitseme Iseend) avaldas 29. märtsil Afganistani sõjaveteranide ühenduse kirja, milles protestitakse Ižmakomi rajooni administratsiooni juhi Igor Norkini vastu, kes oli öelnud: „Venestumine on jõudnud Ižmasse, aina rohkem on tänavail lapsi, kes räägivad vene keeles.“
Veteranid tuletavad Norkinile meelde, mis riigi kodanik ta on ja mainitakse, et Ukrainas hakkas kõik peale sellest, et seal ei armastatud vene keelt. Rahvastevaheline suhtluskeel on vene keel. Veteranid esitasid kaebuse prokuratuuri.
Või siis avaldatakse lapsevanema kiri, milles protesteeritakse komi keele vastu. Lapsevanem ütleb, et ta ei taha, et Komimaal, kus tõuseb natsionalism, peab õppima komi keelt. Ta ei soovi, et oleks nagu Ukrainas, kus öeldi ka, et peab õppima ukraina keelt. Mõlema kirja juures polemiseerivad organisatsiooni esindajad kirjade autoritega. Komide organisatsioonid protestisid Venemaa Föderatsiooni haridusministeeriumi poolt tulnud uue standardi vastu, milles tahetakse vähendada rahvuskeele õppetunde. Dorjam Asnõmös leidis, et peaks seadusega kinnitama komi keelt emakeelena õppijate tundide arvuks minimaalselt neli tundi nädalas, kirjas kirjutatakse: „Keeled kaovad, aga meie tegeleme siin vene keele diskrimineerimisega Ukrainas.“
Komi Voitõr tähistas 30 aasta möödumist riigikeelte seadusest, millega komi keel sai riigikeele staatuse. Komi Vabariik oli esimene Venemaa Föderatsiooni regioon, kus selline seadus vastu võeti.
Keeleküsimusele pööravad veel märkimisväärselt tähelepanu udmurdid, kes korraldasid aprillis-mais mitu etno-etteütlust, millest võttis osa enam kui 2500 inimest. Udmurdid on olnud väga aktiivselt naistega seotud ürituste läbiviijad, toimusid üritused peretraditsioonide ja rahvariiete populariseerimiseks. Aprillis toimus Alnaši rajoonis soome-ugri naistefoorum, töötas kolm sektsiooni: naise roll rahva kultuuripärandi säilitamisel ja põlvest põlve rahvuslike väärtuste edastamisel ning laste kasvatamisel; keele ja kultuuri säilitamine ning tervislikud elukombed.
Hariduslikud eesmärgid
Nagu öeldud, on Vene Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste põhiteemad rahvuslikud pidustused, kultuuriruumi märgistamine, keskkonnaküsimused ja keeleprobleemid.
Kuna kõik on muutumises, on juba üles kerkinud küsimus, kuidas peavad tegutsema Eesti Vabariigi soome-ugri rahvastega tegelevad institutsioonid – ülikoolid, instituudid, muuseumid ja kodanikuühendused? Vene Föderatsiooni soome-ugri rahvad on koostööst endiselt huvitatud, seda näitavad kirjad ja koostööettepanekud üksikisikutelt. Neid summeerides tundub, et eelkõige ollakse huvitatud hariduslikest ja akadeemilistest eesmärkidest, pannes rõhku veebiplatvormide arendamisele, mis võimaldaks hoida soome-ugri rahvaste ühtsust, samuti stimuleerida nende tegevust, olgu näiteks haridusplatvormi arendamine koostöös Eesti ülikoolidega, teemadeks soome-ugri rahvaste probleemid, keeled ja kultuurid. Nende all käsitletaks näiteks demokraatiateooria, kodanikuühiskonna, keelepoliitika jms küsimusi.
Muidugi ollakse jätkuvalt huvitatud, et teave nii nende rahvaste olukorrast kui ka keskkonnaküsimustest jõuaks laia maailma. Võib aimata, et toimub soome-ugri maailma polariseerumine. Eestis, Soomes ja Ungaris tegutsevad soome-ugri rahvastega koostööd arendavad organisatsioonid hakkavad tihedamalt omavahel suhtlema. Võimalik, et rohkem kui varem püütakse soome-ugri liikumisse kaasata enam liivlasi, saame, kveene ja ingerisoomlasi. Aktualiseerub karjalaste teemaga seonduv. Aktiveeruvad ka hõimuriikides tegutsevad soome-ugri rahvaste diasporaad – mari, komi, mordva ja udmurdi kogukonnad. Nende juures tegutsevad ansamblid leiavad tegutsemiseks täiendavat motivatsiooni, sest soome-ugri riikidel pole võimalik Venemaa Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvastega kultuurisuhtlust korraldada.
Raudne eesriie on taas langenud
Võimalik, et kerkivad taas ka ühiskondlik-poliitilised teemad, siinsed diasporaad hakkavad nõudma oma Venemaa Föderatsioonis elavatele rahvuskaaslastele suuremaid õigusi.
On igati põhjust jälgida näiteks ka suurte soome-ugri rahvaste kogukondade tegevust Ukrainas või Kasahstanis. Ainuüksi Ukrainas elab 10 000 mordvalast, kes oma meelsuses võivad enamasti küll olla venemeelsed, kuid arvestatavalt on ka neid, kes toetavad jäägitult Ukraina riiki. Ja tõesti, tõesti, me ei tea, milline on Venemaa tulevik. Ka Venemaa lagunemiseks peab olema valmis ja siis võib muutuda teistsuguseks seni enamasti kultuurilist tegvust edendanud diasporaa osa.
Eraldi küsimuseks on aga teadustegevus: kuivõrd on sealsed teadlased oma teadusmõttes vabad. Võivad nad üldse lähtuda oma sisemisest häälest või peavad täitma riigi tellimust, ülalt tulevaid ideoloogilisi suuniseid stiilis „ajalugu on kasvatusteadus“? Siin on tähtis, et Venemaa Föderatsioonis elavaid soome-ugri rahvaid uurivad Eesti teadusasutused saaks tegutseda, hoida vaba mõtet ja pakkuda alternatiive ja diskussioone. Eestisse aga on pea sajandi jooksul kogutud märkimisväärsed soome-ugri rahvaste keelte, rahvaluule- ja etnograafiakogud, nüüd on aeg neid korrastada ja järk-järgult avalikkusele tutvustada.
Praegu elame ajajärgul, mil raudne eesriie on langenud ja meie oleme sedapuhku teisel pool eesriiet. Peame suutma tagada soomeugrilise rahvus- ja teadusmõtte vabaduse.
