INIMENE JA TEISED LIIGID, ELU JA VÄLJASUREMINE: Teoloog Toomas Pauli essee maailma mõistmisest. Mis on reaalsuse olemus? Kui kaaluda kainelt, siis ei ole põhjust nii piiritult inimmõistusesse uskuda – ikka leidub midagi, mis jääb mõistuse haardeulatusele kättesaamatuks. Ning ka inimesed peaks mõistma, et hoolimata kogu enesesäilituspüüust surevad liigid järjekindlalt välja. Mida keerukamaks nad muutuvad, seda kiiremini kaovad. Kõiki elumaailma suuri muutusi, nagu ka paljusid vahepealseid väiksemaid, nii paradoksaalne, kui see ka ei ole, lükkab progressi mootorina tagant häving, väljasuremine.
Elul on universumis oma konkreetne roll ja ülesanne, arvab Toomas Paul, ja see on – kiirendada energia hajumist ehk dissipatsiooni. Aga meie eluajal jääb ehk kollaps saabumata, sest nii nagu seni – küll Teadus leiab lahenduse!
Elu arenguks on vaja energia ja ressursside juurdevoolu. Ja siinkohal on vähe räägitud taastuvenergia negatiivsetest mõjudest, millises äris valitseb pöörane silmakirjalikkus. Aga kui vaadata termodünaamika seaduste poolelt, siis on rohepööre järjekordne Elu võte kiirendada energia hajumist.
Tõrvikukandjad saavad meile öelda, kuhu kõik suundub ja mis elutantsu lõpul ees ootab, aga nad ei saa vastatud, mis mõte sellel kõigel oli.
Maailma esiteadlane Stephen Hawking kinnitab: “Universumi mõistmiseks kõige sügavamal tasandil on vaja teada mitte ainult seda, kuidas universum käitub, vaid ka miks.
Miks on olemas pigem midagi kui mitte midagi?
Miks me oleme?
Miks just see eriline seaduste hulk ja mitte teisiti?
See on Elu, Universumi ja Kõiksuse Ülim Küsimus.”
Nõus. Kuidas mõista maailma, milles me elame? Mis on reaalsuse olemus? Hawking teab, et loodusseadused räägivad meile, kuidas universum käitub, kuid ei vasta küsimustele miks. Traditsiooniliselt kuuluvad need küsimused filosoofia valdkonda, paraku “filosoofia on surnud. Filosoofia ei ole sammu pidanud kaasaegse teaduse arenguga, iseäranis füüsikaga. Loodusteadlased on muutunud teadmiste otsirännakutel avastuste tõrvikukandjateks.”
Ta teatab: “Kui uskuda teadusesse, nagu mina usun, siis usutakse, et on teatud seadused, millele alati kuuletutakse. [—] Universum on masin, mida valitsevad põhimõtted või seadused – seadused, millest inimmõistus on võimeline aru saama.” Juba Protagoras väitis, et inimene on kõikide asjade mõõt.
1.
Ent kui kaaluda kainelt, siis ei ole põhjust nii piiritult inimmõistusesse uskuda. Võib-olla on midagi, mis jääb mõistuse haardeulatusest välja? Hawking möönab ka ise, et “me oleme harjunud pidama intelligentseid eluvorme evolutsiooni vältimatuks tagajärjeks, aga mis siis, kui see pole nii? [—] Märksa tõenäolisemalt on evolutsioon juhuslik protsess ja arukus on vaid üks suurest hulgast võimalikest tulemitest.”
Et pääseda viimses mõttes miks? ja milleks? küsimusele vastamast, fantaseerib Hawking, et meie universum oma seaduste ja sattumustega on pelgalt üks universum multiversumi, 10500, kümme viiesajandas astmes universumi hulgas. Mujal valitsevad teised seadused, võimaluste arv on ju piiritu. Meie universumis on nad sellised, nagu nad on. Nende seaduste tõttu on olemas Hawking ning tema mõistus ja mõtted. Ent päästev M-teooria ei ole falsifitseeritav – nagu seda pole ka näiteks astroloogia –, tegelikult on selle “teooriaks” nimetamine termini diskrediteerimine. Ääremärkusena öeldud: uskliku inimese jaoks ei ole vahet – Jumalal ei ole musttuhat universumit luua raskem kui ühtainsat.
Charles Darwin lõpetas oma teose “Liikide tekkimine loodusliku valiku teel ehk soodustatud rasside säilimine olelusvõitluses” pidulikult: “Niisiis tuleneb otseselt sellest looduse sõjast, näljast ja surmast see kõige ülevam siht, mida veel ette kujutada suudame, nimelt kõrgemate loomade tekkimine. Suursugusus on selles vaates elule, mille koos tema mitmesuguste avaldustega puhus Looja esialgu vähestesse või ainult ühte vormi; ning ajast, mil seesinane planeet gravitatsioonijõu seadusele alludes on hakanud tiirlema, on sellest niivõrd lihtsast algusest lahti hargnenud ja hargnevad veel praegugi lõputud, äärmiselt kaunid ja ülimalt imelised vormid.”
Ent füüsik Erwin Schrödinger nendib halastamatult: “Loodusel ei ole mingit aukartust elu ees. Loodus kohtleb elu, nagu oleks see väärtusetuim asi maailmas. See tekitatakse miljonikordselt ning hävitatakse suuremalt jaolt kiiresti või heidetakse saagiks teist liiki elu ette, et seda toita. See ongi peamine meetod, kuidas tekitada üha uusi eluvorme.”
Ta ütleb, et miski looduses toimuv ei ole iseenesest hea või halb, nagu see pole iseenesest ka ilus või inetu. Väärtused puuduvad, ning eriti puudub tähendus ja otstarve. Loodus ei toimi otstarbekalt. “Kahetsusväärselt vaikivad kõik meie teadusuuringud, kui küsida midagi kogu toimuva etenduse tähenduse ja ulatuse kohta. Mida tähelepanelikumalt vaatleme, seda sihitum ja mõttetum see tundub. Ilmselt omandab toimuv vaatemäng tähenduse üksnes vaimu suhtes, mis seda jälgib.”
Kuigi Darwin pani oma raamatu pealkirjaks “Liikide tekkimine”, ei suutnud ta seletada seda, kuidas liigid ikkagi tekkisid. Ta avastas protseduuri, kuidas liigid võivad saada tugevamaks, nobedamaks jne, s.o oludega kohaneda, aga ei sõnagi sellest, kuidas saavad tekkida päris uued liigid (sellele ebakõlale juhtis tähelepanu Šoti insener Fleeming Jenkin).
„Liikide tekkimine“ ei maini sõna “evolutsioon”. Selle ladina tüvi tähendab kirjarulli lahtikerimist. Cicero on öelnud meeldejäävalt: Quid poetarum evolutio voluptatis afferit, tõlgituna: “Missugust mõnu pakub lugeda poeete!” Bioloogias kasutati sõna “evolutsioon” esimest korda areneva loote kujumuutuste kirjeldamisel. Hiljem sisu laienes ja hakkas tähendama ühe vormi järkjärgulist muutumist teiseks. “Nüüd on tema erinevad määratlused kokku sulanud ning arengu uurimine on kui bioloogilise ajaloorulli lahtikerimine.”
2.
Briti astrobioloog Charles S. Cockell kirjeldab toimuvat: “Evolutsioon on protsess, milles keskkond toimib filtrina, mis valib välja sellised orgaanilise massi ühikuid, milles vastastikku mõjuvate füüsikaseaduste mosaiik on piisavalt optimeeritud, et võimaldab saavutada edu paljunemisel. [—] Evolutsioon on lihtsalt geneetilisse materjali kodeeritud füüsikaseaduste tohutult lai ja põnev vastastikune mõju.”
Tänaseks ollakse seda meelt, et ellu jäämise ja paljunemise taga ei ole tung kuhugi kõrgusesse “areneda”. Bill Bryson sedastab, et on tavapärane kujutleda: evolutsioon on üks suur täiustumiste ahel, lõppematu edenemine ikka suurema ja ikka keerukama poole – st meie endi suunas. Kuid me lipitseme iseendaga. Elu ääretu mitmekesisus on väikestes ainuraksetes organismides. Meie, suured, oleme õnnelik juhus, pelk kõrvalharu. Üksnes kolm eluslooduse kahekümne kolmest rühmast – taimed, loomad ja seened – on küllalt suured palja silmaga nägemiseks. Kui summeerida kogu planeedi biomass, kõik elav, taimed kaasa arvatud, siis mikroobid moodustavad sellest vähemalt 80 protsenti, võib-olla enamgi. Maailm on kaua kuulunud väga väikesele.
Maakeral on üle kahekümne tuhande samblikuliigi. “Inimestena oleme harjunud arvama, et elul peab olema siht. Meil on omad plaanid, pürgimused ja soovid. Me ihkame alalist kasu sellest joovastavast eksistentsist, millega meid on õnnistatud. Mis tähendab elu samblikule? Ometigi on tema elutung sama tugev kui meil, võib-olla tugevamgi. Kui mulle öeldaks, et mul tuleb veeta aastakümneid karvase laiguna kivil metsas, siis kaotaks ma küll elutahte. Samblikud ei kaota. Nagu kõik elav, on nad valmis kannatama mis tahes raskusi, taluma kõiki mõnitusi, et ainult pisutki kauem elada. Elu pürib elama.
Seejuures on omapärane, et ta ei taha, oma erivormides, ka liiga kaua kesta.”
Nii see on – hoolimata kogu enesesäilituspüüust surevad liigid järjekindlalt välja. Mida keerukamaks nad muutuvad, seda kiiremini kaovad. Kõiki elumaailma suuri muutusi, nagu ka paljusid vahepealseid väiksemaid, nii paradoksaalne, kui see ka ei ole, lükkab progressi mootorina tagant häving, väljasuremine. Ei ole teada, kui palju liike on eksisteerinud sellest ajast peale, kui elu sai alguse. Tavaliselt peetaks nende arvuks 30 miljardit, kuid on nimetatud ka arvu 4000 miljardit. Milline kogusumma ka ei oleks – 99,99 protsenti neist liikidest, kes on kunagi elanud, on nüüdseks maa pealt kadunud.
3.
Adam Rutherford võtab kokku tänapäeva bioloogiateaduse hinnangu: me ei tea endiselt kuigi täpselt, kuidas inimahvidest inimene sai. Ent ebatõeks on ettekujutus, et meie evolutsioonil on mingi suund: et kahel jalal kõnd, suured ajud, tööriistad ja kultuur kujutavad endast edasiminekut, annavad märku progressist, mis viis edasi püstisemasse tulevikku, kus vältimatult leiab aset kognitiivne revolutsioon, mõistuse võidukäik.
Rutherford on resoluutne inimese suhtes: “Ei saa öelda, et me oleksime rohkem või vähem arenenud kui ükski teine olend. Unikaalsus on tõsiselt ülehinnatud. Me oleme sama unikaalsed kui mis tahes teine liik, mis on talle eriomasel viisil arenenud selliseks, et tema geenidel oleks lootust praegustes unikaalsetes tingimustes püsima jääda ja võimalikult kaua edasi kanduda. [—] Evolutsiooni progressi pole võimalik mõõta ning kunagi kasutatud keelel, kus liike nimetati “kõrgemateks” ja “alamateks”, pole teaduse seisukohalt enam tähendust.” Kõrvalt vaadates on päris huvitav hoomata, kuidas ka teadus kohaneb sobivaks ühiskonnas valitsevale mentaliteedile. Darwin vastas oma ühiskonna vaadetele. Praegu on kõik inimesed võrdsed ja võrdväärsed.
4.
Kuhu viib evolutsioon elu? Rakubioloog Bruce H. Lipton arutleb: et täpselt teada, kuhu me läheme, peame esmalt mõistma mustreid, mis näitavad, kuidas me siia saime. Kui evolutsiooni tõukavad tagant juhuslikud sündmused, siis: kuidas saab keegi ennustada, kuhu me läheme? Iga ennustus oleks definitsiooni järgi umbropsu arvamine. “Näiteks mõelge sellele, et kui laiemat avalikkust tabas esimest korda arvutivaimustus, ennustasid futuristid, et sajandite pärast jäävad inimesel päev läbi arvuti taga istumisest kehad väiksemaks, pead aga kasvavad suuremaks. Heites pilgu praegusaja rasvumisprobleemile ja üldisele taiplikkuse allakäigule, näeme, et see ennustus osutus tõeliseks oletuste Edseliks!”
Cockell rõhutab, et mida me ka elu kohta ei otsustaks, millist määratlust või mõistet ka ei valiks – kõik võimalused peavad olema ja ka on täiesti kooskõlas lihtsate füüsikaseadustega. On ainult üks erand – elu näib töötavat vastu entroopiale, mis on energia ja mateeria kalduvus pihustuda ja hajuda termodünaamilisse tasakaalu. Entroopia on mateeria ja energia põhiomadus, mille väljenduseks on termodünaamika teine seadus – kõige vägevam ja õigupoolest vääramatu seadus, mis kirjeldab asjade püüdu saavutada tasakaaluolekut.
Schrödingeri – ja mitme teise teadlase – meelest on elu võitluses entroopiaga. Kipub kaosesse suunduvas ja sundivas universumis looma korda. Paistab tegevat midagi, mis on füüsikaseadustega ilmses vastuolus. Ent Cockell ütleb, et “kui vaatame elule teistpidi, mitte kui anomaalsele ja füüsikaseadustega võitlevale nähtusele, näeme hoopiski, et tegu on protsessiga, mis universumis korratuse tekkimist kiirendab, ja see on kosmost kirjeldavate füüsikaliste protsessidega igapidi kooskõlas”.
5.
David Christian räägib sama juttu: mida keerulisemaks muutuvad organismid, seda enam infot nad vajavad, sest keerulisematel struktuuridel on rohkem liikuvaid osi ja osadevahelisi seoseid. “Entroopia jälgib seda kõike muidugi kiivalt. Kui rohkem keerukust tähendab rohkem infot, siis keerukust ja infot kasvatades vähendame entroopiat ning sellega kaasnevat ebakindlust ja korratust. Entroopia paneb seda tähele ja hõõrub käsi, mõeldes energiamaksudele ja arveile, mida keerukuse ja informatsiooni kasvades sisse nõuda. Mõned on isegi väitnud, et entroopiale tegelikult meeldib mõte elust (ja ta võib julgustada selle teket paljudes universumi osades), sest elu degradeerib vaba energiat palju efektiivsemalt kui elutus.”
Sama räägib Max Tegmark: “Loodusel on sisseehitatud eesmärk luua iseorganiseeruvaid süsteeme, mis on üha keerukamad ja elavamad, ning see eesmärk on kodeeritud füüsikaseadustesse endasse. [—] Kuigi tervikuna peab entroopia suurenema, võib ta kohati kahaneda seni, kuni ta suureneb kusagil mujal veelgi rohkem. Niisiis säilitab või suurendab elu oma keerukust oma keskkonna korratust suurendades.”
Loodusteadlased teavad, et vastavalt termodünaamika teisele seadusele on elu eesmärk energia hajumise kiirendamine. Aga selle ütles selgelt välja alles 2014. aasta lõpus Massachusettsi biofüüsik Jeremy England, kes sõnastas teooria elust kui dissipatsooni survel käivituvast kohastumuslikust isekorrastumisest. Ta lõi matemaatilise mudeli, mis ühendab evolutsioonilise molekulaarbioloogia, mitteorgaanilise keemia ning füüsika ühtseks elu tekkimist kirjeldavaks seletuseks. Elu teke tema käsitluses on fundamentaalsete loodusseaduste toimimise paratamatu tagajärg, mateeria eksistentsi “kõige kergema vastupanu tee” meie universumi tingimustes. Elutu ja elusa vaheline eraldusjoon on äärmiselt udune ning elutaoliselt iseorganiseeruvate süsteemide ilmumine ei ole mingi erijuhus. Pigem on see privilegeeritud suundumus universumi arengus. Elusust ja bioloogiat ei saa ega tohi vaadelda eraldiseisvaina mateeriast ja füüsikast üldisemalt.
Kuigi Englandi teooria on loogiline ja teda tervitati kui tulevast nobelisti, on mõistetav, miks temast suurt kuulda ei ole. Mina komistasin Englandi peale Kaupo Vippi lugedes.
“Dissipatsiooni survel käivituv kohastumuslik isekorrastumine” tähendab, et kuigi enda korrastamiseks peavad elusainesüsteemid vahepeal osa energiavoost endaga siduma, tekitades sellega entroopia ajutist lokaalset kahanemist, on elusloodus kokkuvõttes mõõtmatult edukam entroopia kasvataja kui elutud ainesüsteemid, rääkimata kaootiliselt ruumis paiknevast mateeriast. Nii näiteks dissipeerib Päikese tüüpi täht mateeriat soojuseks keskmiselt 0,00025 W iga oma massi kilogrammi kohta, aga ca 100 kg kaaluv imetaja keskmiselt 1,5 W/kg. Seega, 6000 korda efektiivsemalt.
Entroopia kasv surub mateeriat süsteemse iseorganiseerumise ning sedakaudu üha suurema dissipatsioonivõime saavutamise, alalhoidmise ja paljundamise suunas. Just selles juurdub iga dissipatiivse süsteemi püüdlus end läbiva energiahulga kasvatamiseks ehk maksimaalse võimsuse printsiip. Energiavoogude dissipeerimiseks end teistega võrreldes edukamalt organiseeritud, st ennast läbivat võimsust maksimeerida suutnud mateeriatompe hakkab samades tingimustes sagedamini ilmuma, sest nagu väljendub England: “Veelgi efektiivsem viis veelgi rohkem energiat hajutada on endast võimalikult rohkem koopiaid teha.”
6.
Elusaine jaoks tähendab maksimaalse võimsuse printsiip seda, et igas ökoloogilises süsteemis arenevad muutused suurema energiatarbimise poole alati, kui vastav võimalus ilmub. Aine ja energia loomulik saatus universumis on lagunemine ja hajumine. Elusainesüsteemid peavad neis oludes säilimiseks pidevalt tööd tegema – takistama universumi loomulikku arengut iseendi sisemuses, hoides oma siseentroopiat metabolismide abil kontrolli all. Selle töö tegemisel saadab edu neid süsteeme, mis saavad teistest rohkem energiat kasutada, suutes endast läbi suunata suuremaid energiavooge ning transformeerides neid parema kasuteguriga selleks energialiigiks, mida süsteem saab oma metabolismide tarbeks ära kasutada.
Kui inimkonna päikeseenergia kasutuse lagi oli saavutatud, andis fossiilkütuste kasutuselevõtt ligipääsu palju suurematele energiavoogudele kui põllumajandusest võib saada: fossiilkütustesse salvestatud energiale, mis pole kogunenud aastakümnetega, vaid 360 miljoni aastaga, karboniajastust saati. Söe-, nafta- ja gaasimaardlaisse on maetud sadade miljonite aastate jagu tahkes, vedelas ja gaasilises olekus päikesevalgust. Inimene on looduse oivik. Paarisaja aastaga on ta hajutanud suure osa fossiilkütustesse akumuleeritud energiast.
Maksimaalse võimsuse printsiibi järgi käivast võistlemisest loobumine – püüdlus piirduda stabiilsusega – on vastuolus loomulike eeldustega looduses ellu jäämiseks. Väljend “jätkusuutlik kasv” on oksüümoron. Nagu Ilya Prigogine on näidanud: ainult energia ja ressursside pidev juurdevool võimaldab avatud süsteemis iseorganiseeruvat arengut. See on fundamentaalne põhjus, miks energiakasutust ei saa ühiskonnas piirata.
7.
Termodünaamika teise seaduse tõsiseltvõtmine seletab nii mõndagi. Vipp ütleb: “Tuleb mõista, et sõda on inimliigi kõige perfektsem leiutis entroopia tootmiseks. See ongi sõja otsene eesmärk! Ülipingeliselt konkureerivate (st energeetiliselt üli-ebaefektiivsete) sõjaaja majanduste kaudu ilmneb universumi üldsihiga täiuslikus kooskõlas olev, maksimaalse võimsuse, kiiruse ja ulatusega tsüklilisus: loo>hävita>taasta>taashävita… jne.”
Pärast pikka palava pudru ümber käimist jõuan nüüd asja tuumani. Otse välja öeldult: elul on universumis oma konkreetne roll ja ülesanne, ja see on – kiirendada energia hajumist ehk dissipatsiooni. Aga meie eluajal jääb ehk kollaps saabumata, sest nii nagu seni – küll Teadus leiab lahenduse!
Vähe on räägitud taastuvenergia negatiivsetest mõjudest, nagu seda teeb Argo Rosin. Selles äris valitseb pöörane silmakirjalikkus. Aga kui vaadata termodünaamika seaduste poolelt, siis on rohepööre järjekordne Elu võte kiirendada energia hajumist.
Ei ole nii, et elu on üks sihitu sehkendamine. Toivo Maimets alustab oma artikli “Teleoloogia ja bioloogia” tsitaadiga J. B. S. Haldene’ilt: “Teleoloogia on bioloogile nagu armuke: ilma temata ei saa, kuid ei taha ka, et neid avalikult koos nähtaks.” Ja lõpetab oma ülevaate viimaste aastakümnete arengust sedastusega: “Armukesest, tundub, on saanud austust vääriv elukaaslane.”
Elu eesmärk on hüpetega kiirendada entroopia kasvu ning soojussurma saabumist. Siputa, mis sa siputad – kui oled ämblikuvõrgus, siis seda tugevamini ennast sisse mässid. Nii on ka inimese ja entroopiaga. Pääsu pole. Kui Loodus on selline, et termodünaamika teine seadus kehtib, siis see ka kehtib.
Niisiis, tõrvikukandjad on kindlaks teinud: elul on eesmärk – entroopia kasvu kiirendamine. Kõik ei pea vastust piisavaks, nagu David Christian, kes oma raamatu lõpul sedastab: “Kohe pärast Suurt Pauku hakkasid kaootilisest energiaudust ilmuma vormid ja struktuurid. Energiaudu on küll alati olemas, kuid sellest esile kerkinud struktuurid annavad meie tekkeloole kuju ja faabula. Mõned struktuurid või mustrid kestavad miljardeid aastaid, mõned ainult sekundi murdosa, kuid ükski ei püsi. Kõik nad on põgusad nagu lained ookeani pinnal. Termodünaamika esimene seadus ütleb meile, et energiaookean on alati olemas, see püsib. Termodünaamika teine seadus ütleb, et kõik esile kerkinud vormid lahustuvad aja jooksul taas energiaookeani. Vormid on nagu tantsuliigutused, mis ei säili.
Mõned selgepiirilised struktuurid ja vormid kerkisid esile sekundi jooksul pärast Suurt Pauku. Miks? Miks pole universum lihtsalt juhuslik energiavoog? See on põhiküsimus.”
8.
Tõrvikukandjad saavad meile öelda, kuhu kõik suundub ja mis elutantsu lõpul ootab ees, aga nad ei saa vastatud, mis mõte sellel kõigel oli.
Üks väljasurnud ameti esindaja, filosoof Ludwig Wittgenstein, põhjendab seda suutmatust: “Maailma tähendus peab asuma väljaspool maailma. Maailmas on kõik nii nagu ta on ja toimub nii nagu ta toimub; tema sees ei ole väärtust – ja kui oleks, siis oleks see väärtusetu. Kui oleks väärtus, millel on väärtust, peab see asetsema väljaspool kõike toimuvat ja nii-olevat. Sest kõik toimuv ja nii-olev on juhuslik. See, mis teeb selle mitte-juhuslikuks, ei saa asetseda maailma sees, sest muidu oleks see jällegi juhuslik. See peab asetsema väljaspool maailma.”
1 Kg 1:2; cf Kg 12:8.
2 Hawking, Stephen, Leonhard Mlodinow. Universumi suurejooneline ehitus. Uued vastused elu põhiküsimustele. – Tallinn: TEA Kirjastus, 2013, lk 16. Ta lõpetab oma teose samu küsimusi kui vastuse saanuid korrates lk 184.
3 Hawking 2013, lk 183.
4 Hawking 2013, lk 11.
5 Hawking, Stephen. Lühikesed vastused suurtele küsimustele. – Tallinn: Pegasus, 2018, lk 26j.
6 Πάντων χρημάτων μέτρον (ἐστὶν) ἄνθρωπος: τῶν μὲν ὄντων ὡς ἔστιν, τῶν δὲ οὐκ ὄντων ὡς οὐκ ἔστιν.
‘Omnium rerum mensura est homo: et earum rerum, quae sunt, exsistentiae [mensura], et earum, quae non sunt, inexsistentiae’
7 Hawking 2018, lk 82.
8 Piibli loomisloos on öeldud, et “Alguses lõi Jumal taevad ja maa” (1Ms 1:1) – “taevad” on mitmuses ja soovi korral võib sõna pidada totaalselt teistsuguste “universumite” sünonüümiks.
9 Darwin, Charles. Liikide tekkimine loodusliku valiku teel ehk soodustatud rasside säilimine olelusvõitluses. – Tartu: Eesti Loodusuurijate Selts, 2012, lk 475j.
10 Schrödinger, Erwin. Mis on elu? Vaim ja aine. Autobiograafilisi visandeid. – Tartu: Ilmamaa, 2015.
11 Jones, Steve. Darwini vaim ehk peaaegu nagu vaal. Ajakohastatud „Liikide tekkimine“. – Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006, lk 280.
12 Cockell, Charles S. Elu võrrandid. Evolutsiooni suunavad varjatud reeglid. – Tallinn: Argo kirjastus / elav teadus, 2020, lk 15.
13 Bryson, Bill. Kõiksuse ajalugu. Teekond Suurest Paugust Inimeseni. – Tallinn: Pegasus, 2006, lk 306.
14 Bryson, lk 330.
15 Bryson, lk 335.
16 Rutherford, Adam. Kõigi kunagi elanute lühiajalugu. Lood meie geenides. – Tallinn: Tänapäev, 2020, lk 29.
17 Vt minu “Darwini evangeelium”, Sirp 12.02.2009, https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/darwini-evangeelium/
18 Lipton, Bruce H. & Steve Bhaerman. – Spontaanne evolutsioon. Meie positiivne tulevik ja kuidas siit sinna jõuda. – Tallinn: Pilgrim, 2011, lk 239.
19 Cocklell, lk 22.
20 Christian, David. Tekkelugu. Kõiksuse suurajalugu. Tõlkija Joonas Kiik. – Tallinn: Äripäev, 2019, lk 86.
21 Tegmark, Max. Elu 3.0. Inimelu tehisintellekti ajajärgul. – Tallinn: AS Postimees Grupp, 2020, lk 255.
22 https://www.quantamagazine.org/a-new-thermodynamics-theory-of-the-origin-of-life-20140122/ – artikkel algab küsimusega: Why does life exist?
23 Vipp, Kaupo. Lokaalravitsus. Eeldused ja võimalused progressi üleelamiseks. – Torgu: DS Varahaldus OÜ, 2017, lk 26–43.
25 Vipp, lk 40j.
26 Ka Kaupo Vipp on optimist: inimestel on olemas vaba tahe. “Seega on meil võimalus range kausaalsuse või “ettemääratud saatuse” mõisteid eirata ning oma mõistust ja teadmisi appi võttes mõjutada reaalsust endale soodsamas suunas, et eelolev kaos üle elada. See ongi globaalse heaolupohmeluse lokaalne ravitsemine”, lk 231.
27 Rosin, Argo, “Kas rohepööre või rohepöörasus?” – Postimees, arvamus/kultuur, 27. märts 2021, lk 6j. https://leht.postimees.ee/7210861/argo-rosin-kas-rohepoore-voi-rohepoorasus
28 Maimets, Toivo. “Teleoloogia ja bioloogia”. – Akadeemia 2021, nr 4, lk 662-685.
29 Christian, lk 33.
30 Wittgenstein, Ludwig. Loogilis-filosoofiline traktaat. Tractatus logico-philosophicus. – Tartu: Ilmamaa, 1996: 6.41, lk 193.
