ESIMENE TÕUGE ON JUHUSLIK: Teleprodutsent ja kollektsionäär Kaupo Karelson tutvustab õiguskantsleri büroos avatud vanade Liivimaa kaartide näitust ning räägib, kuidas ta vanu kaarte koguma komistas.
Usun, et paljud kollektsionäärid – sõltumata sellest, mida nad koguvad – nõustuvad, et esimene tõuge, millest kollektsioon alguse saab, võib olla täitsa juhuslik.
Hasart iga uue kaardiga
Just sellise juhusena sattusin ma osalema pea 20 aastat tagasi ühel veebioksjonil, kus oli müügis Hispaniola ehk Haiti saare ajalooline kaart.
Kuna sel perioodil olin vaimustunud Ladina-Ameerikast ja reisisin korduvalt sinna, siis soovisin seda kaarti endale rohkem küll sisekujunduslikul eesmärgil. Paraku oksjonit ma ei võitnud ega kaarti ei saanud. Seetõttu aga otsisin teisi sarnaseid oksjoneid ning avastasin sealt väga kaunid Liivimaa kaardid ja nii sai minu esimeseks kaardiks hoopis Homanni Liivamaa kaart 18. sajandi 20. aastatest.
Siit edasi süvenes hasart iga leitud uue kaardiga – ilmselt taas tüüpiline kollektsionäärijuhtum. Kuigi see ei ole esmane põhjus, hakkasid sellised leiud ja ostud tunduma ka teistmoodi, huvitava investeeringuna.
Kaardid õigetes hoiutingimustes säilivad hästi – vanimad minu kollektsioonis on pea pool tuhat aastat vanad ning kuigi suuri hinnahüppeid ja -võite seal pole, siis kuna tegemist on piiratud ressursiga, mida juurde ei teki, jääb väärtus ajas ka püsima. Eriti hinnaliseks muutub kogu siis, kui seal on haruldusi ning mida täiuslikum see on.
Moskoovia ja Liivimaa
Minu kogule on heaks võrdluseks ja mõõdupuuks olnud Rahvusraamatukogu kollektsioon – ikka proovisin leida mõnda kaarti, mis seal on olemas, aga mul puudu.
Siiani on näiteks üks kaart, mida mul ei ole – kaarditegija Gerard de Jode Liivimaa kaart. See on kallis kaart, aga kõrge hinna põhjus on hoopis selles, et kaardilehel on Liivimaa kaart trükitud kõrvuti Moskoovia kaardiga ning just selle lehe teise poole kollektsionäärid viisid hinna liiga üles.
Peale Venemaa sissetungi Ukrainasse on selle kaardi hind nüüd peaaegu kolm korda langenud, aga nüüd ei sobi seda just selle Moskoovia poole pärast osta.
Geograafilised kaardimängud
Oma kogu haruldasimateks kaartideks pean hoopis Liivimaaga seotud mängude trükke. Üks neist on Johann Hoffmanni – üks huvitava elulooga kirjastaja, kes tihtipeale oli seadustega pahuksis plagieerimissüüdistuste tõttu – geograafilise kaardimängu poti neli, millel on kujutatud Liivimaad.
Teine on prantsuse munga Casimir Freschoti loodud lauamängu Liivimaa ruuduke. Selle geograafiateadmisi arendava mängu lõi ta Veneetsias. Tõenäoliselt on see varaseim selline geograafilisi teadmisi kontrolliv trükitud mäng: laual oli spiraalselt asetatud 153 ruudukujulist kaarti ja nende keskel Veneetsia linna plaan.
Sellest mängust on teada vaid üks täielik komplekt, mis asub Veneetsia rahvusraamatukogus.
Karelsoni kaardid
Kaupo Karelson (sündinud 1974) on Eesti teleprodutsent ja kunstikoguja.
Ta on lõpetanud Miina Härma gümnaasiumi ja omandanud Liverpooli ülikoolis ärijuhtimise magistrikraadi. Lisaks on ta õppinud Tartu ülikoolis füüsikat.
Alates 1996. aastast on Kaupo Karelson tootnud üle 50 telesaatesarja. Tuntumad neist on “Ma näen su häält”, “Maskis laulja”, “Eesti otsib superstaari”, “Su nägu kõlab tuttavalt”, “Laulud tähtedega”, “Laulupealinn”, “Tähed muusikas”, “Vanad ja kobedad”. Alates 2000. aastast on ta produtsent teletootmisettevõttes Ruut. Kaupo Karelson on valitud Eesti Päevalehe ja Delfi poolt Eesti mõjukate hulka aastatel 2017, 2020, 2021, 2022 ja 2023.
Aastal 2017 pälvis ta Hispaania Kuningriigi ordeni Cruz de Oficial de la Orden del Mérito Civil.
Märtsi alguses avati õiguskantsleri kantseleis ajalooliste Liivimaa kaartide näitus. 40 kaarti alates 1548. aastast kuni 18. sajandi keskpaigani kuuluvad Kaupo Karelsoni kogusse.
- lugu
Mida kaardilt lugeda
KUNA SATTUS EESTI KAARTIDELE? Vanade kaartide huvilisel tasub teada, et kaartidel on väga tugev seos teadmiste arengu ja ajaloos toimunuga, ütleb kartograaf Tõnu Raid.
Kuigi esimeste kaartide asetus polnud õige ei omavahel ega ka Maa pinnal asuvate nähtuste suhtes, olid nad kaasaegsete sündmuste asjus üsnagi informatiivsed. Tuleb mõista, et vanematel kaartidel on info moonutatud ning teave, mille alusel kaardid koostati, oli umbmäärane ja polnud usaldusväärne. Oskus hinnata seda tõepära avab tollase maailma tähenduse – mis on mingil ajastul olnud tähtis. Illustratsioonid kaartidel annavad kätte mitmed detailid tollases elus, kasvõi laevatüübid, kohalike rahvaste tegevuse, kasutatud relvastuse.
Esmakordselt ilmus Liivimaa detailsemalt kaardile 1539. aastal (Olaus Magnus, Carta Marina). Samast sajandist on säilinud veel neli ainult Liivimaa kohta tehtud kaarti.
Portantiuse kaardil (1573) esitatakse Soome lõunaranniku skääriline iseloom. Bure kaardilt (ladinapäraselt Bureuse, 1626) loeme umbes 150 kohanime, mida varasematel kaartidel pole esinenud. Blaeu (1662) kaardilt näeme Alentakia maakonda ja sellel asetsevat Kikela sood (Alutaguse on maakonna õige nimi ja ka Kiikla mõis oli siis juba olemas). Kikela nimi kandus aina edasi ja Homanni 1707. aasta kaardil näeme seda koguni maakonna nimena Kikelandia. See on näide sellest, kuidas tol ajal polnud võimalik infot kontrollida ja üks nimi algupärasel kaardil kandus koopiakaardil edasi teise kohta – ja omandas koguni uue tähenduse.
Leppemärgid
Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ega nõua tõlget, mistõttu püüavad kartograafid kaartide tegemisel ka kaasajal leida võimalikult üheselt arusaadavat märkide ja värvide keelt.
Mida üldistavamaks kaart muutub, seda enam tekib vajadus kasutada ühtlustatud leppemärke, mille kohta annab teavet legend. Vanematel kaartidel viimane enamasti puudub. Erinevates Euroopa maades 16.–17. sajandil trükitud kaartidel – seoses nende laiema levikuga – hakati kasutama linnade ja kindluste esitamiseks sageli üsna ühesuguseid jooniseid või märke.
Võib väita, et 16. sajandi algul hakkasid välja kujunema ühtsed, standardsed leppemärgid linna, kindlustatud asula ja üksiku kindluse jaoks.
Mõõtühikud ja mõõtkavad
Kaardi tegemine eeldab looduses tehtud mõõtmiste teel saadud pikkuste vähendamist kindla jagaja võrra. Mõõtkava ehk kaardil ja looduses oleva vahelise suhte esitamine on tänapäeval elementaarse kartograafilise kirjaoskuse osa.
Mida vanemad kaardid, seda vähem saab eeldada nende õigsust, pigem pakub üllatusi see, kui informatiivsed nad sellele vaatamata on. Vahemaade hindamisel olid kasutusel väga hõredalt tehtud astronoomilised vaatlused ja reisikirjeldustest saadud vahekaugused.
Projektsioon ja kaardivõrk
Ptolemaios lahendas küsimuse, kuidas kujutada kerakujulist objekti kahemõõtmelisena. Ta lõi esimesena maailmakaardi jaoks koonilise projektsiooni. Projektsioon võimaldab teatud vigadega maakera ümmarguse pinna tasapinnale laiali laotada. Paralleelidest ja meridiaanidest kujunev kaardivõrk võimaldab igale kohale koordinaatide abil õige koha leida. Lisaks koonilisele on teine enamlevinud silindriline projektsioon, mille tuntuim – Mercatori transversaalne projektsioon – tegi kaardist navigeerimisvahendi.
Laiuskraade kasutas esimesena kreeka filosoof Eratosthenes (u 276–194 eKr). Tema arvates piisas kaheksast laiuskraadist, mis ulatusid Thulest põhjas kuni Tseilonini (Sri Lanka) lõunas. Pikkuskraade oli kuus ja need ulatusid Portugali läänerannalt kuni Induse jõeni. See oligi kogu tol ajal tuntud maailm.
Ptolemaiosel oli põhjapoolkera alates ekvaatorist jagatud pikima päeva pikkuse järgi viieks kliimaks, mis lõppesid polaarjoonel, millest edasi peeti elu võimatuks. Nullmeridiaan asus Kanaari saartel. Kraadivõrk kaardi raamidel kinnistus 16. sajandi keskpaigas.
Illustratsioonid
Kaardi kasutamiseks on vaja lugemisoskust, haridust. Et teha kaarti vähegi ligitõmbavamaks ja arusaadavamaks, kaunistati neid piltidega, andmaks aimu, mis kusagil asub või toimub. Eriti puudutab see 16. ja 17. sajandi kaarte. Atlaste populaarsus kasvas, aga maadeavastamine alles käis. Kui tahtsid olla vähegi tõsiseltvõetav kaarditegija, siis ei olnud sinu kaardil tühje kohti.
Tavaliselt polnud kartograafid ise meresõitjad. Seetõttu ei omanud nad kunagi täielikke teadmisi oludest võõrastel maadel ja tundmatutel vetel. Maismaal näitavad kaardid palju teavet võõraste maade ja teistsuguste olude kohta: näeme kohalikke inimesi oma igapäevases tegevuses, ennenägematuid loomi, uusi maastikke ja loodusnähtusi, jahistseene, ilmaolusid.
Tekstid, kartušid ja vapid
Varajaste kaartide eesmärk oli edasi anda võimalikult palju uut infot, mistõttu võib kaardilt või kaardilehe pöördelt leida selgitavaid tekste. Need huvitavad märkmed aitavad mõista kirjeldatud koha tähtsust oma ajastus.
Kaartidele lisatud tekstid, pealkirjad, pühendused, autori ja ilmumisandmed ümbritseti kauni ehisjoonise ehk kartušiga, samal ajal kaart ise sobiva ehisraamiga. Kartušiga ümbritsetud pinnal ülistati lugupidavas toonis valitsejaid ja maid, mida kroonitud pead olid asjakohasel kaardil näha soovinud. Sageli on seal täpsustatud või rõhutatud kaardi uuendamist, näidatud on tingmärgid või selgitatud mõõtkava.
Kaarditegijad ja dateering
Kaardi tegemisega oli seotud väga suur hulk inimesi ja kaardil asuv info liikus ajas edasi ühelt kaardilt teisele.
On ilmselt terve rida põhjusi, miks tegijad pole tahtnud enda nime või muid andmeid kaardile panna. Käsikirjalistele kaartidele nende arengu esimestel sajanditel ei märgitud pealkirja, tegijat või koostamise aastat, puudus ka kaardipinna raamistus. Alates 15. sajandist ja trükikaartide tegemise algusest võis tolle aja arusaamade järgi autoriks olla nii koostaja, kopeerija kui joonise tegija, ning kaardi autori nimi kirjutati ladina keeles. Kopeerimise vältimiseks sai kirjastaja valitsejalt osta kindlaks perioodiks kaardi väljaandmise õigused, sellest annab teada nime ees märge cum privilegio.
Tegija nimi ilmus kaartidele püsivalt 17. sajandi keskel. Oluline oli oma nime märkimine populaarsele väljaandele. 18. sajandil muutus kaardi täpsus üha olulisemaks, mistõttu nimetati juba pealkirjas, kes ja millal uued mõõtmised tegi või kelle mõõtmistele kaart põhineb, ja fikseeriti ka kaardi valmimise aeg. Pealtnäha sarnaste kaartide ilmumist erinevate nimede all seletab trükiplaatide pärimine ja edasimüümine.
Väga sageli oli kaartide tegemine ja kirjastamine perekondlik äri, mis läks edasi poegadele, abikaasadele, väimeestele, peresõpradele.
Kohanimed
Kaartide trükiajastu alguses kasutati üle Euroopa ladina keelt. Põhjamaadega seoses on oluline ilmakaar septentrio ja piirkond Scandia, kaardi muutmisest annab teada sõnapaar nova tavola või nova descriptio.
- sajandi viimasel veerandil hakatakse tegema kaarte ka teistes Euroopa keeltes nagu itaalia, saksa, inglise, prantsuse, hispaania ja hollandi. Seetõttu on huvitav uurida, millise arengutee on läbi teinud kohanimede kirjutamine vanadel kaartidel.
Esmalt pakub huvi, millal ilmusid Läänemere või Eestiga seotud paikade nimed üldse kaartidele. Aastal 1595 ilmunud Mercatori Livonia kaardil on kahe rahva olemasolu kaardile märgitud, lisaks on olemas Eesti maakonnad ja Läti poolel ka Curland. Erinevus eesti ja läti keele vahel on olnud nii ilmne, et seda hakati ka kaartidel näitama. Algselt ilmus kaartidele eestlaste ja Estonia nimetus (ca 1600-tel), seejärel Livonia ja lätlaste nimetus.
De Witti Ducatuum Livoniae näitab juba Eesti maakondi ja keeleala piiri peaaegu õiges asendis, kuid Läti alad jäid veel pikaks ajaks Livonia ja Curonia nimede alla. Adam Olearius esitab kohapeal käinud mehena oma 1659. aastal kaardil nii eesti- kui ka lätikeelseid alasid, kuid ilma selget piiri nende vahel tõmbamata.
