ILMASÕJA JÄRGNE ITAALIA: Pärnu Endlas tehakse teatrimatk katsesse siirduda paremasse ellu pärast maailmasõda. Ott Kilusk küsis lavastaja Kaili Viidaselt, kuidas see kõik käib, Kaili muudkui vastas.
Lavastuse tutvustus algab üsna intrigeeriva sloganiga – üks perekond, viis venda ja lahendamatu konflikt. Perekond, mis publiku ette astub, koosneb emast ja tema viiest pojast. Loo tegevus, nagu me teame, toimub Teise maailmasõja järgses Itaalias ja sündmusi käivitavaks jõuks on ema ja poegade otsus pärast isa surma maalt (Lõuna-Itaaliast) linna (Põhja-Itaaliasse) paremat elu otsima minna.
Lootus linnades
Millised lootused sellel perekonnal on? Miks on nende arvates linnas parem kui maal?
Itaalia oli peale Teist maailmasõda kaotaja riik. Selline positsioon tõi kaasa ühelt poolt tohutu depressiooni ja allakäigu, sest riigi majandus oli kokku varisenud, teiselt poolt elavnes elu just linnades pealetungiva tööstusrevolutsiooni tõttu. Maailm oli tarvis jälle ruttu uuesti üles ehitada. Nii tekkis linnades lootus tööd saada. See põhjustas massilise ümberasumise maalt linnadesse, mida tööstus omakorda ära kasutas. Kuna tööotsijaid oli palju, leidsid erinevad kontsernid lihttöölisi väga väikese palga eest. Ülerahvastatus tekitas omakorda elamispinna probleemi. Sellistes tingimustes kasvab aga hüppeliselt korruptsioon ja kuritegevus.
See perekond, kelle käekäiku me selles lavastuses vaatleme, otsustab linna kolida lootuses leida tööd ja paremaid elutingimusi. Iga vend leiab selleks oma viisi ja selleks linnaks on Milano.
Visconti on Itaalia sõjajärgne autor, kes kirjeldab Itaalia tolleaegset olustikku. Ka tema tegelased on itaallased. Mille poolest erineb itaalia perekond näiteks eesti perekonnast ja kui palju see lavastusest läbi kumab?
Tõepoolest, lugedes Visconti stsenaariumit või dramatiseeringut, kumab tegelaste käitumisest läbi teatav kuumaverelisus, tehakse suuri sõnu, armastatakse ja vihatakse kirglikult ja tagajärgedest hoolimata. Meeles tuleb pidada ka seda, et Itaalia on katoliiklik maa ja selle traditsioonid, tõekspidamised ja eetika lähtuvad katoliiklikust dogmaatikast. Ühiskonnas ja inimsuhetes jookseb väga selge joon õige ja vale, väärika ja vääritu vahel. Uhkus ja seisus on põhilised väärtused, millele toetutakse.
Eestlased hoiavad rohkem endasse seda, mida itaallased välja prahvatavad. Eestlased alustavad ja lõpetavad suhteid järk-järgult, tasahilju. Selle loo tegelased aga otsustavad üksteise üle sageli hetkeemotsioonidele toetudes. Me pole küll proovides seadnud eraldi eesmärgiks mängida seda lugu “itaaliapäraselt ja kuumavereliselt”, kuid eks repliigid ja situatsioonid toovad seda ikkagi omajagu kaasa.
Sloganist jääb silma ja kõrva sõna “konflikt”. Konflikt on just see, mida teatrist otsitakse ja mille peale suured klassikalised draamatekstid läbi teatriajaloo on üles ehitatud. Kas võite vaatajaid eelhäälestuse mõttes valgustada, nii-öelda, kergitada eesriiet ja rääkida, milles see konflikt seisneb?
Suurim ja keskne konflikt asub siin äärmusliku enesearmastuse ja ülima eneseohverduse vahel. Kuid see pole muidugi ainus konflikt selles loos. Ema Rosaria on võimeline konflikti looma igas stseenis, kus ta üles astub. Itaalia ema uhkus – see on midagi sellist, millele autor väga palju lavaruumi pühendab. Itaalia ema võib armastada jäägitult, keeldudes nägemast seda, et tema poeg on suli, samas võib ta perekonnast välja visata mõne teise venna, kes vaatajate hinnangul pole milleski süüdi. Itaalia ema võib poja elukaaslase heaks kiita või hukka mõista, ilma et ta peaks seda kuidagi ratsionaalselt põhjendama. Tema eneseuhkus põhineb usul, surnute mälestusel ja perekonna aul, see on kokku midagi sellist, mida ei saa kahtluse alla seada.
Rääkides konfliktist: Visconti ongi oma loos üles ehitanud just konfliktidele põhineva maailma, mis toimibki vaid vastuolude tõttu. Kõrge katoliiklik moraal põrkub siin enesehävitusliku minnalaskmisega ja selle tõttu on sageli tegevuspaikadeks mängupõrgud ja bordellid. Loo võtmestseeni viib ta aga Milano katedraali katusele. Kogu tema kujutatud Milano on üks suur konflikt, sest kaunis ajalooline arhitektuur mattub hingetu tööstusrevolutsiooni tuules anonüümsete ja modernistlike uusehitiste alla.
Visconti on jaganud oma filmistsenaariumi (millel dramatiseering põhineb rohkem kui filmil) vendade nimede järgi viieks peatükiks. Iga venna elukäik saab üsnagi põhjalikult kajastatud, nii et kõrvalossa ei jää neist keegi. Miks on selle loo nimi just nimelt “Rocco ja tema vennad”?
Rääkisime sellest katoliiklikust elukorraldusest. Ema Rosaria on pannud oma poegadele nimed Itaalias väga tuntud pühakute järgi: Vincenzo, Simone, Rocco, Ciro ja Luca.
Nende pühakute elulugu ja omadused on itaallastele teada. Rocco on pühak, kelle hooleks on kodurahu ja perekonna kooshoidmine. Tema on tegelane, kelle käitumine on autorit kõige rohkem huvitanud. Kuna Rocco üritab oma nime vääriliselt perekonda maksku mis maksab koos hoida ja teeb sellepärast otsuseid, mis talle endale kahju toovad, võtab autor filosooflise seisukoha, et hea inimene on sõjajärgses maailmakorralduses naeruväärne, sest üritab asjata muuta küünilise ühiskonna paratamatut käiku, kus modernistliku kultuuri varjus valitseb ürgne seadus – hammas hamba vastu.
Üheks suureks ja läbivaks teemaks selles loos on poks. Räägi sellest lähemalt.
Poks on üldse kirjanduses olulisel kohal. Juba Hemingway kirjeldas oma teostes poksijaid ja nende elu. Poksiga tegelemine ja sellel alal edu saavutamine oli midagi, mis tõstis sind otsustavalt kõrgemale suutäie eest rabavast töölisklassist. Kuulsal poksijal oli tänapäevases mõistes superstaari staatus. See oli võimalus saada mitte kellestki kellekski, nautida hüvesid, mida sai endale lubada vaid kõrgem klass. Paraku on sellel kõigel ka tumedam pool. Keegi on sinust ikka tugevam ja lööb sind ringist välja. Poks nõuab ääretut pühendumist, iseloomukindlust ja tahtejõudu. Jõust ja andest ei aita, meistriks saamiseks tuleb teha väga palju tööd ja mitte kõik ei saa sellega hakkama.
Poksist saab selle loo keskne kujund, sest Visconti kujutab elu olelusvõitlusena, võiks öelda, lausa bioloogilise toitumisahelana, kus tugevam murrab nõrgema maha. Kuid poks pole ju ainult musklite sport. Väga olulisel kohal on strateegia, vastase nõrkade külgede otsimine, väsitamine jne. Inimeste maailmas ei piisa enda maksma panemiseks toorest jõust. Sageli võidab see, kellel on parem strateegia.
Ka Endla lavastuses saab laval poksi näha. Selleks on meile appi tulnud professionaalsed poksijad, kes näitlejaid juhendavad ja isegi tükis kaasa löövad.
- märtsil esietendub Endla teatri suures saalis LuchinoVisconti 1960. aastal valminud filmi põhjal lavastus “Rocco ja tema vennad”.
Lavastaja Kaili Viidas, autor LuchinoVisconti, kunstnik Iir Hermeliin, tõlkija Aleksander Kurtna, dramatiseerija Ott Kilusk, valguskunstnik Ivar Piterskihh, muusikaline kujundaja Robi Salumets, videokunstnikud Argo Valdmaa ja Antti Aalmaa.
Osades Carmen Mikiver, Karl-Andreas Kalmet, Pääru Oja, Nils Mattias Steinberg, Ott Raidmets, Sten Karpov, Enn Keerd, Carita Vaikjärv, Fatme Helge Leevald, Liis Karpov, Kati Ong, Meelis Rämmeld, Vesse Leok või Johannes Eensalu, Henri Helemäe, Vallo Kappak, Andre Nael.
