KUJUTATUD TERAVUS: Mae Variksoo uurib kunstnik Ilmar Malini teekonda sürrealismi juurde. Malini näitust võib uurida kultuuripealinn Tartu kunstimuuseumis. “Tõeliselt kaasaegne saab olla ainult see, kes on kogenud sürrealismi õppetundi,” on Malin ise väitnud.
Ilmar Malini loomingu pikim ning viljakaim sürrealismile pühendatud periood saab otsustava tõuke 1966. aastal, mil ta reisib Rootsi, kus tal avaneb võimalus külastada Moderna Museeti kogusid. Sellest saab tema jaoks kataklüsmiline elamus. See kohtumine on tulvil uutest impulssidest, pakkudes kunstnikule samaaegselt äratundmist ja ehk ka selgitust mõtetele, mis teda varem on painanud.
Aeglaselt hiiliv sürrealism
Sürrealism ei ilmu Malini teostesse järsu kannapöördena üleöö, vaid etapiti, avades sellega suundi, kuhu eri mõttekäigud kunstnikku parasjagu kannavad. Tema teostesse ilmuvad hõõguvad kumad, konkureerivad ruumiskaalad, bioloogilised mikrovormid ja miski, mida võiks nimetada geoloogiliseks ajaks. Kuid Malini looming ei ole kunagi ühesuunaline liikumine, milles kõik kord läbikatsetatu temast lõplikult maha jääks. Nii on neil elementidel kombeks ilmuda teostesse üha uutes kombinatsioonides ja tehnikates.
Sürrealism Malini loomingus ei ole mitte alateadvuse süvamerest pinnale tungiv paine, vaid pigem pühendunud ja metoodiline lähenemine filosoofilistele küsimustele, mis vaevavad loomult introspektiivset kunstnikku. Tegemist on õpperetkega alateadvusse, mille tarbeks on võetud kasutusele sobivad töövahendid leitu mõtestamiseks. See saab üha ilmsemaks, kui avada Malini sürrealistlikku loomingut mitte ainult isoleeritud loovimpulsist tõukuvana, vaid tema kui isiku kontekstis.
Publiku kujutlusvõime
Malin on selgelt öelnud, et tema töödes puuduvad varjatud alltekstid ning planeeritud mitmetähenduslikkus või allegooria. See, et vaatajad leiavad teostes erinevaid tähendusi, viitab vaid nende meelelaadile ja kujutlusvõimele.
Võimalus, et teostest mitut moodi aru saadakse, pakub aga kunstnikule ta enda sõnul rahu, sest tähendab, et tema teos on suutnud publiku kujutlusvõimet kõnetada vastavalt inimese suutlikkusele. Selle mõtte võtab ta kokku järgnevalt: “Minu eesmärk on töötada nõnda, et vaataja ei oleks pildi suhtes objekt, kellele ma pildi kaudu demonstreerin oma valmissuhtumusi või muljeid või teadmisi mingitest asjadest. Minu ideaaliks on teha niisuguseid pilte, mille ees vaataja osutub subjektiks.”
Õige tehnika otsing
Kunstnik pidi aga ka selle nimel tööd tegema, et enda jaoks õige tehnika ning loominguline valmisolek saavutada. Malin täheldab veel, et kõik ei ole seotud vaid mõttelise protsessiga, vaid ka sellega, kuidas kunstnik töötab materjalis.
“Kõrvalseisjal on vist raske mõista kunstniku mõtlemist materjalis. See on kunstniku ja materjali vaheline dialoog, kus ununeb igasugune kavatsuslikkus ja seatud raamid. See on mäng ja nauding, hirm ja pingutus ühtaegu, kus kumbki pool annab teineteisele vabaduse toimida ja mille juures mõlema soovid siiski ühtivad. Kui rääkida inspiratsioonist, siis siin ilmselt ta peitubki.”
Absurdne liikumine
Kuigi Malini loomingu hulgast on tuntuimateks näideteks eelkõige maalid, siis tema käekirjast kõnelevad palju olulist ka teistes tehnikates valminud teosed. Üheks Malini sürrealismis kõige otsesemaks alateadvuse ilminguks on kujundid, mida tähistab vastavat loomisviisi kirjeldav nimetus “volens nolens” ehk tahes-tahtmatus. Eesmärgiks on anda voli alateadvusest tulenevale loovimpulsile ning tabada see hetkes, enne kui aktiivne teadvus selle impulsi tsenseerida suudab.
Taolised kujundid ilmusid spontaansete kritseldustena kunstniku koolivihikutesse juba siis, kui ta üldse veel teadlikult kunstiga ei tegelenud. Malin jõudis nende juurde tõsisemalt tagasi juba enne 1966. aastat, mis markeerib tema loomingus ametlikult sürrealistlikku pööret.
Kõige aktiivsemalt tegeleb ta kõnealuste kujunditega aga joonistustes, mis pärinevad 1970. ja 1980. aastatest. Neis on kesksel kohal alateadvuslik komponent, millele ei viita mitte ainult nende vormide eelkäijate varane ilmumine, vaid üsna üheselt tõlgendatav vormikeel.
Malin on seda ise kirjeldanud kui oma meheliku ehitamistungi väljendust, mis sai teoks fantastiliste vormide väljamõtlemisega paberil, milles väljendus tema elamata elu. Kuid lisab, et selliste joonistuste tegemise eeltingimuseks on piirisituatsioon – sisemine konflikt, mis lahendust vajab. Seetõttu väljendavad need kunstniku sõnutsi tema tundeid, millest on tingitud ka kujutatava teravus, elementide nihestatus või absurdne liikumine.
Intellektuaalsuse võimendumine
Oma viimaseks jäänud loomeperioodil kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate alguses jõudis Malin ka assamblaažini. Säilinud teoseid ei ole väga arvukalt ning need ei moodusta selliseid selgelt seotud seeriaid ja süsteeme nagu maalid või joonistused. Pigem on iga assamblaaži näol tegu mõne konkreetse mõtte väljendusega materjalis ja vähem tahes-tahtmata katsetusega nagu piltide puhul. Võttes arvesse aga kunstnikule omast otsingulisust, on raske kindlusega öelda, kas need süsteemid ei oleks võinud hiljem tekkida ka selles meediumis.
Assamblaažide puhul võib aga täheldada koguni läbivalt Malini loomingu puhul esile tõstetud intellektuaalsuse võimendumist. Mitmete ready-made-objektide kasutamisega lisandub teostele omakorda veel üks tähenduskiht ning valitud esemetest tulenevad seosed toovad endaga kaasa iseseisvaid võimalike tähenduste maatrikseid. Oht ületõlgenduseks on nende puhul suur, aga samuti avaneb neis kunstniku isiklik teadmiste ja seoste leksikon, mille jätkuv täiendamine oli Malinile loomise eeltingimuseks.
Praktiline ja teoreetiline
Manifestlikus tekstis pealkirjaga “Sürrealism tahtis olla lakkamatult uuenev eessõna”, millele on peale Malini lisatud autoritena ka Jüri Palmi ja Ervin Õunapuu nimed, on üksmeelselt väidetud: “Tõeliselt kaasaegne saab olla vaid see, kes süüvib omaenese eksistentsiaalse kogemuse sügavusse, puhuti traagilisse ja alati lõpunimõistmatusse, mütogeensesse sügavusse, milles on oma koht absurdil. Tõeliselt kaasaegne saab olla ainult see, kes on kogenud sürrealismi õppetundi. Meie osaks jääb tabada ja teenida kõike, mis sajandilõpu inimese alateadvusest pääseb kunstis avalduma. Meid huvitab eelkõige see, mis toimub inimese psüühikas just siin – kahe suure kultuurikollisiooni, ida ja lääne vastandjõudude hõõrduval piiril. Meie ei ole silmakirjalikud “eluterve maailmavalitseja” kujutajad. Psüühilise kriisi kaudu kaitseme oma mina.”
Selles tekstis on sõnastatud põhimõttelised seisukohad ning taotlused, mis tagasivaatavalt kehtivad kogu Malini sürrealismist mõjutatud loomeperioodi suhtes, aga annavad aimu ka tema lähenemisest oma loomingule laiemalt. Ilmar Malinis on omavahel kokku seotud nii praktiline kui ka teoreetiline – ta tegeleb järjepidevalt kirjutamisega. Tema kirjutistest kerkivad esile printsiibid, mis leiavad autori poolt aga järjepidevat kinnitust.
Rahutus muudab järjepidevaks
Malin ei tegelenud oma loomingus lääne sürrealismi elustamisega, vaid sürrealismi uueks loomisega. Teaduse arenedes langeb alateadvusele üha ühtlasem valgusvihk, aga see-eest on inimkond avastamas uusi teadmatuse horisonte, mis sunnivad ümber hindama seda, mida me teame maailma kohta, milles elame.
Sürrealism uurib endiselt seda, mida alateadvus meile kõneleb, aga on näidanud elujõudu ka selles, kuidas on suutnud omandada teadvuse eest peidetu uurimiseks uusi töövahendeid ja lähenemisi. Sürrealismi võlu ja aktuaalsus ei peitu esoteerilistes praktikates ega selles, mis on lõpuni kättesaamatu, vaid universaalsuses, mida me enesest leiame.
Kui otsida ühisjoont kõigi Malini eri loomeetappide vahel, siis vahest on selleks paradoks, mis neid seob. Ainult muutumise läbi on ta suutnud püsida teel, mis aitas vastata esitatud küsimusele ning lahendada tema ette seatud ülesannet. Rahutus muutis kunstniku järjepidevaks.
