SALAPÄRANE ÖÖ: ERM-i kommunikatsiooni- ja turundusjuht Aivi Jürgenson tutvustab ERM-i näitust “Kellele kuulub öö”.
Öö, see salapärane ja varjuline, on läbi aegade olnud inimeste jaoks nii hirmu kui ka loomingu allikas, täis võimu kehtestatud piiranguid ja kirjutamata seadusi, närvikõdi ja võõraid. Mida tähendab aga öö meie jaoks tänapäevases maailmas, kuidas me seda tajume ja mis jääb pealispinna alla peitu?
Et 2021. aasta rahvaloenduse andmete alusel elab Eesti 1,33 miljonist elanikust suurim osa ehk 61% linnalistes piirkondades ja toimub tallinnastumine, siis keskendun artiklis eelkõige linnade öisele elule ja kutsun sellel teemal kaasa mõtlema.
Öö on puhkus
Tänane linn toimib ööpäev ringi ja tegelikult pole suurt vahet, kas oma aktiivne elu sättida päeva või öösse, suurem osa eksistentsiks vajalikust on niikuinii kogu aeg kättesaadav. Suure muudatuse selles tõid 1990-ndad ja interneti levik.
Tunnetuslikult üha kiirenevas tempos kulgevas ajas kirjutavad tõenäoliselt paljud vaimse tervise eksperdid alla kahele käsule – maga piisavalt ja söö korralikult. Järjest enam räägitakse inimeste uneaja lühenemisest ja selle negatiivsest mõjust nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Põneva sissevaate sellesse teemasse annab Eesti Tervisemuuseumi näitus “Uneversum. Näitus unest ja magamisest”, mindagu tutvuma.
- aprilli 1884 kirjutas tulevane Viljandi tohter Nikolai Sõrd Sakalas oma töötegemist ja puhkamist käsitlevas artiklis[1]: “Lähme meie kesköö ajal läbi küla, siis leiame meie sügawat rahu, meie ei näe kusagil tulest walgustatud akent. Siin magawad inimesed ja loomad, ja üksi kiskjad öö loomad walwawad, et omale toitu püüda. Kui meie aga selsamal kesköö ajal läbi suure linna läheme, siis leiame meie igalpool magajaid loomi, aga ülewal olejaid inimesi: siin purjutakse, seal tantsitakse, siin teeb hoolas pereisa oma suure perekonna kasuks tööd, seal õpib õpetud mees oma raamatute ja kirjade kallal. Hulgas rikka inimeste majades algab elu alles kesköö ajal ja tuurib hommikuni, mis peale öö märatsejad künni lõuneni puhkawad, et ennast tulewase öö peale jälle ettewalmistada.”
Sõrdi artiklist leiab mitmed põnevad ja aegadeülesed vastandused: maa – linn, lõbu – töö, vabatahtlikkus – kohustus, kokkuhoid – pillamine. On lihtne sellised vastandused omakorda konvertida hea-halb teljele, kuid nii mustvalgelt läheneda on ohtlik ning tähenduste omistamisel on mõistlik silmas pidada ajastu üldist konteksti.
Eelkõige üldist ühiskondlikku materiaalselt mõõdetavat kasu, turvalisust ja kõlbelist käitumist silmas pidades tuleks tõesti ehk kõik õhtul koju magama ajada, nii nagu see keskaegsetes linnades ka tavapärane oli. Sel ajal kehtestas võim end karmikäeliselt, tänapäeval on sotsiaalsed sõnumid vastuolulisemad. Pole harv ju seegi, et neile, kes endale vajaliku uneaja täis magavad, öeldakse, et nad just kui magaks oma elu maha; ah, küll vanana jõuab magada jm, avaldades sellega survet olla aktiivne oluliselt pikema aja ööpäevast või tegutseda teises rütmis.
Vastuolud süvenevad veelgi, kui naabrid toimetavad täiesti vastupidises rütmis – “öösel tulevad ju parimad mõtted!” lähenemisega loovinimene jõuab vaevalt silmad sulgeda, kui seina taga mõni mürsik voodist välja kargab ja häälekalt oma päeva alustab.
Öö on töö on öö
Sõrdi artikkel on kirjutatud Eesti esimesel kiirel linnastumise perioodil. See tõi kaasa mitmed pöördumatud muutused, aga esialgu suurt lõhet linna- ja maaelu vahel tegelikult ei tekkinud, maarahva linna kolides võeti ju senised kombed kaasa. Ja eks oli seda öist ringikolamist, eriti suisel ajal, ka maapiirkonnas. Peagi toimus muutus aga suhtumises, Tammsaaregi loomingust on tuttav mõtteviis, et maal orjatakse, linnas elatakse, ja see väljendus ühtlasi linnale omasemas aktiivses ööelus.
Sõrdi kirjutatu annab sellest ka tunnistust ning linnaöö kirjelduse põhjal võib väita, et 150 aasta jooksul pole justkui midagi suurt muutunud ja sarnase üldistuse saaks teha ka täna. Lihtsustatult lähenedes saame aga öelda seda, et elektrivalgus, tehaste automatiseerimine, kodutööde tegemise lihtsustumine ja teenuste kättesaadavus on öist elu veelgi intensiivistanud ja seda eelkõige meelelahutust silmas pidades. Kuigi ka kahe maailmasõja vaheline periood oli Tallinnas juba pigem pöörane pidutsemise aeg. Nõukogude okupatsiooni ajal veedeti öösel seltskondlikult aega enamasti kodu turvaliste uste taha varjunult ja fotosid, hilisemast ajast ka koduvideoid meeleolukatest hetkedest, on ehk nii mõnelgi lugejal kusagil alles. 1990-ndad olid tagasivaates “kõik piirid kadugu!” aeg, nendest öistest seiklustest on hakatud nüüd rohkem kirjutama.
Küll aga on meeste kõrval öisel ajal nüüd töötamas rohkem naisi, kelle tee selle õiguse eest on olnud kui sõit Ameerika mägedel. Kui kaugematel aegadel olid viimased ametites, millele üks lugupeetud kodanik vaatas pigem halvasti, siis industrialiseerimise ja linnastumise perioodil asusid paljud naised tööle vabrikutesse.
Esimese maailmasõja ajal oli naiste abi igasuguste tööde tegemisel lausa hädavajalik. Ka pärast sõda vajasid pered ülalpidamist ja kui 1926. aastal ajalehes Kaja avaldati teade öötöö keelu seaduse kehtima hakkamise kohta, mis “teaduslikult tarvilikuks tunnistatud” ja ei lubanud vabrikutes naistel enam öösiti töötada, tõi see kaasa ohtralt pahameelt. Muide, Prantsusmaa tühistas keelu naiste öisel ajal tööstuses töötamise kohta alles 2001. aastal.
Waimu töö kesköö ajal
Öisel ruumil, vaikusel ja maagilisusel võib olla tugevalt loovust ergutav mõju, mille argipäeva siginas-saginas pole kohta avaldumiseks. Samal ajal kinnitavad paljud uuringud, et öötöö on üldjuhul siiski tervist pigem kahjustav ja Sõrdki rõhutas 19. sajandil, et midagi pole kahjulikum kui töö ja nimelt “waimu töö kesköö ajal, kuidas niipalju õpetud mehed seda teewad, kes seepärast ka haiglased wälja näewad ja wara ära surevad”.
Osaliselt ka tervise hoidmise eesmärgil on võimud reguleerinud öise töö korraldust läbi sajandite. Tuntud 24 h avatud poekett väljendab oma värbamispoliitikas aga järgnevat: “Öötöö on võimalus, mitte kohustus.”
Eks see vabatahtlikkus ja ööpäevaringne linna käimasoleku hoidmise vajadus ole suur mõttekoht. Minulgi on tuttav, kes sõidab öösiti taksot ja seetõttu, et tal ei tule aeg-ajalt und. Mõned otsustavad öötöö kasuks, sest töötasu on kõrgem ja tegutsedes piinab üksindus vähem. Mõned tööd “peavad” öösel tehtud saama, et heaoluühiskonna teenustega harjunud inimene saaks hommikul oma trükivärvi järele lõhnava ajalehe, värske ja sooja croissant’i ja puhtaks pühitud tänavad. Julgeoleku ja meditsiiniga seotud ööpäevaringseid teenuseid peame juba iseenesestmõistetavaks.
Kuuldused ööelu (öise elu) surmast pole siiski liialdatud?
Ööelu (varju)surmast räägitakse viimasel ajal enamasti tuntud öiste pidutsemis- ja kohtumispaikade sulgemise kontekstis.
Eesti Rahva Muuseumi näitusel “Kellele kuulub öö?” on ühe installatsiooni seinal nimekiri viimaste aastate jooksul suletud ööelukohtadest. Külastajal on võimalik seda nimekirja täiendada ja tahvel on täis. Nii Zavoodi, Naiivi, Sveta baari kui ka teiste kohtade sulgemine on läinud osapooltele valulikult, aga kui paljud mõtestavad, kas ja milleks meil tegelikult selliseid kohti vaja on, millega nad rikastavad või vaesestavad linnade öist elu?
Vastandmõistete paaris “rahu – müra” koondab kumbki sõna enda ümber hulga inimesi, kellel esmapilgul ühisosa leidmine keeruline, aga peod, festivalid ja öine elu on ja jääb, tõenäoliselt lihtsalt teiseneb, nagu see aegade jooksul ikka on käinud. On näha ju ka tendentsi artistide suhtumises esinemisaegade varasemaks liigutamise suunas. Positiivse poole pealt saab välja tuua veel ööelu kahjude vähendamiseks eelmisel aastal ellu kutsutud ööhaldjate projekti, kes aitavad kindlustada turvalisemat ööelu. Jällegi üks, aga seekord tõesti missiooniga öötöö.
Huvitav on teada sedagi, et Kutsekoja tööjõuprognoos aastateks 2019–2027 toob ühe peamise tööjõuvajadust ja oskust mõjutava valdkonnaülese trendina välja muutuse väärtustes: väheneb valmisolek teha öötööd.
Eesti tööealine elanikkond vananeb ja kui töötegemise viisides ja välistööjõu palkamisel jätkatakse senise poliitikaga, toob see tõenäoliselt kaasa ühiskondliku nihke, võiks oodata, et just öises töökorralduses ja ööelus. Ehk on ees terendamas hoopis päevaklubide arvu kasv? Ja 18. mail saab kindlasti taas öösel muuseumisse.
Kellel kuulub öö?
“Kellele kuulub öö” on Eesti Rahva Muuseumi selle aasta suurnäitus, kus saab kogeda nii mineviku kui ka oleviku linnaööd. Öö kui põnev tegevusväli avaneb näitusel mitme nurga alt, sealhulgas öist elu reguleerivad seadused-piirangud, öised ametid, tehnoloogia areng, tänapäevane ööelukultuur ja ka palju muud. Näitus on ERM-i galeriis ja kogu muuseumi B-osas avatud 24. veebruarini 2025. Lisainfo: https://www.erm.ee/et/kellele-kuulub-oo
[1] https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sakalaew18840421.2.8&e=——-et-25–1–txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA————-
