KUIDAS HAKATA MINISTRIKS: Juku-Kalle Raid püüdis kinni välisminister Urmas Paeti. Välispoliitilist juttu eriti ei tule, küll aga sai Urmaselt uuritud, millega ta muidu tegeleb ja tegelenud on.
Politoloogist välisminister Urmas Paet (s. 1974) kaevas kusagilt vaba tunnikese, et tulla külla KesKus’i toimetusse ja maailma asjadest vestelda. „Ma tulen parem ja vaatan, kuidas teie elate, ministeeriumis viibin ju niigi pidevalt,“ ütles ta. Külalise kohta oli tegemist korraliku säästuinimesega, Paet ei tahtnud toimetuses kohvi, vett ega napsi, istus niisama ja väitis, et tunneb ennast hästi.
Juku-Kalle Raid (J.K): Ütle, miks sa politoloogiat õppima läksid?
Urmas Paet (U.P): Gümnaasiumis olles ma ausalt öeldes ei teadnud, mida õppima minna. Valik oli: kas ajalugu või ajakirjandust. Ma siis juba tähtsalt töötasin Eesti Raadios. Ja see oli 1992, kui äkki – nagu rusikas silmaauku – asutas Rein Taagepera Tartu ülikoolis politoloogia eriala. Mulle tundus, et see ongi õige, sest see hõlmab kõiki neid asju ühiskonnas ja maailmas, mis mind huvitasid ja siis sinna ma kandideerisingi.
J.K: Sa töötasid ju ka Eesti Raadio välisuudistes.
U.P: Välisuudistes ja siis ka lihtsalt päevauudistes.
J.K: Kuidas sa üldse raadiosse sattusid?
U.P: No sel ajal oli kombeks kuulutada aeg-ajalt välja noorte reporterite klubisid ja siis ma läksin klubisse, mis töötas raadio sporditoimetuse juures. Seal olid suured gurud Gunnar Hololei ja Harri Matskin ja teised suured staarid. Esimene ajakirjanduslik lugu oli ühel laupäevasel päeval mingitest tõstmisvõistlustest. Kusjuures ma ei teadnud tõstmisest mitte midagi, mäletan, kuidas ma enne entsüklopeediast järele vaatasin tõstmise kohta, et mis see üldse on, et mis kaalukategooriad on ja… Ja siis veetsin terve päeva Pirita purjespordi keskuses võitlustel. Lintmakk kaasas, lint läks mitu korda krussi ja siis ma harutasin seda seal. Aga lõpuks oli õhtuks ikka lugu eetris.
J.K: Kas nüüd oled tõstmisega kursis?
U.P: (Teeb pausi) Mitte rohkem, kui… (Ennast kogudes) Vaata, ma juba siis olin omandanud teatava ajakirjandusliku pealiskaudsuse. Et tegin endale asja nii palju selgeks, kui vaja oli, ja järgmine päev olid juba uued teemad. Ütleme nii, et ekraanilt tunnen tõstmise ära, aga jätkuvalt ma ei tea, millistes kaalukategooriates möll käib. Aga raadiost läksin Postimehesse. Kus alguses olin reporter, siis mingi hetk juba koos Heidit Kaioga tähtis uudistetoimetuse juhataja.
J.K: 1990-ndatel oli ajakirjandus vägagi punk asi.
U.P: (Hasartselt) Oli jah, väga lahe oli. Mäletan siiamaani, kuidas ma käisin suvisel ajal lühikeste pükstega Mart Siimanni ja Tiit Vähi pressikonverentsidel Toompea lossis, kui nad olid peaministrid, ja siis sain sealt naglalt küsimusi küsida. Siis ei kontrollitud seal ka midagi ja iga jope sai hoonesse sisse. Polnud mingit dress code’i ega midagi.
J.K: Millised on siis tänased ajakirjanikud, võrreldes tolle ajaga? Viisakad?
U.P: Ühelt poolt on üldist kogemust tänapäeval kindlasti rohkem. Tol ajal käis kogu aeg mingi otsimine ja leiutamine. Samas tundub, et 1990-ndate algul oli lihtsam saada toimetusse head ajakirjanikku, inimesi, kes olid väga kõrgelt motiveeritud.
Kui ma tagasi mõtlen tollele ajale, siis õhkkond oli väga loominguline ja vaba. Ja eks meil oli seal ka igasuguseid äärmusmehi. Toomas Mattson oli tuntud äärmuslane, kelle lemmikžanr oli lehekülgede pikkused lood Riigikohtu tööst – ja siis see ilmus viis päeva järjest, ilma ühegi pildita. Ma mäletan, et meil toimetaja sai ükskord lausa viga, kuna talle kukkus peale kasutamata käsikirjade virn.
J.K: Nüüd on ju muidugi populaarseks saanud suhtekorraldajad. Ma ei ole päris täpselt aru saanud, mida see sekt teeb?
U.P: (Huumoriga) Ega ma ka ei ole päris täpselt aru saanud ja aeg-ajalt paneb ka imestama, et üldiselt läheb neil ju hästi.
J.K: Poliitikutel läheb ämbrites kolistamise tõttu seda teenust palju vaja. Kas sul ei ole suhtekorraldust vaja läinud?
U.P: Suhtekorraldust ei ole, tähtsates ametiasutustes on ju pressiosakonnad kõik ilusti olemas. Aga üldiselt ma arvan…
J.K: …et kas suhtekorraldaja pani Michalile telekas valge kampsuni selga, kui see Meikari, kilekottide ja raha jama oli?
U.P: (Muigega) Ma olen täiesti kindel, et Kristen Michal valib oma garderoobi ise. Aga suhtekorraldajatest – teinekord, kui ma vaatan, siis tundub, et see tüüp teeb lihtsa pressiteate ja talle makstakse selle eest hirmsalt raha. Kuigi ma ei tea, miks seda ei võiks ise teha ja hoida raha kokku. Aga ju siis nii on mugavam. Kuid ajakirjandusest, muuseas, ei ole ma tegelikult päris lahti saanud. Vahel ma ikka ütlen ka, et see, mis ma praegu siin teen, ministrina, ju see on lihtsalt pikale veninud ajakirjanduslik eksperiment.
J.K: No sa ju oskad küll, ma mäletan hästi, kui meil siin Gruusia lauljatar Nino Katamadze käis, tegid sa „Reporterisse“ täitsa normaalse telelõigu. Tuleb meelde?
U.P: Tuleb, tuleb, sa ise ju toppisid mulle mikri pihku ja ütlesid, et inteka teeb sedapuhku hoopis välisminister. Sellised teistsugused vahepalad on alati väga toredad.
J.K: Kes sind üldse Reformierakonda kutsus?
U.P: (Kindlalt) Keegi ei kutsunud!
J.K: (Kahtlustavalt) Ise läksid, nagu noorte reporterite klubisse?
U.P: (Nõjatub pikemaks selgituseks tahapoole) Enam-vähem jah, ma olen ikka võtnud ise initsiatiivi ka selles asjas. Siis oli ajakirjanikuna selline tunne, et kogu aeg helista tähtsatele Eesti poliitikutele, Andres Varikule, Toivo Jürgensonile, aruta küsimusi. Ja siis mõtlesin, et tegelikult tahaks näha, kuidas poliitika seestpoolt päriselt välja näeb. Otsustasin, et lähen ja vaatan seda tööd nüüd teiselt poolt ka. See oli 1999. Tol ajal tundus mulle Reformierakond kõige õigem, maailmavaade klappis kõige paremini ja need inimesed tundusid kõige lähedasemad. See oli mul küll teine katse poliitikasse minna. Esimene katse oli 1992, see oli vist Eesti Kristlik Demokraatlik partei. Kirjutasin ära tähtsa ankeedi ja jäin ootama. Ja jäingi ootama. Kui ma kunagi aasta hiljem häbelikult küsisin, et mis sellest sai, tuli vastus, et nad kaotasid selle ära. Ja siis ma lõin käega. Aga 1999 läksin tähtsa näoga Postimehe peatoimetaja Marko Mihkelsoni juurde, lahkumisavaldus näpus.
J.K: (Naerab) Mis siis sai, kas Mihkelson ütles, et oota, ma tulen varsti ka?
U.P: (Rõõmsalt) Ei öelnud! Aga ta rahuldas mu lahkumisavalduse ilma kobinata.
J.K: Sa toimetasid tükk aega ringi Nõmmel, linnaosavanemana, ja võin täie teadmisega öelda, et Nõmmel sind armastati. Perroonid said korda. Pärast visati tükk aega nalja, et mida Paet seal ministrina teeb, et Nõmme linnaosavanem on tema õige koht.
U.P: Mulle väga meeldis see linnaosavanema amet! See oli väga selgelt mõõdetav töö; sa nägid, et sinu valikutest või otsustest sõltus midagi konkreetset. Sel ajal sai tehtud Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala ehk kõik see territoorium, mis on tuntud Glehni pargina. Sel ajal taheti ju metsa täis ehitada, kinnisvara surve oli täitsa olemas.
Aga 2003 valiti mind riigikokku ja siis ma sain seal kaks nädalat olla. Need kaks nädalat olid ka väga ägedad, vanemad tegijad ütlesid, et need kuluvad nagu sipsti, et tuleb võtta kõik need paberid ja käia mööda erinevaid tähtsaid kabinette, kus saab hüvitiste vorme täita, soodustused, kompensatsioonid. Ja siis oli seal see jõusaal. Jube higihais oli, mäletan. Aga siis jah selgus, et Reformierakond on valitsuses ning minust sai kultuuriminister.
J.K: Reeglina on kultuuriminister miskipärast selline minister, keda ei peeta sugugi nii tähtsaks kui teisi ja et sinna võib panna ka mõne tattnoka.
U.P: (Naerab) No aitäh selle tattnoka eest! Kui vana ma siis olingi, mingi 29 vist. Eks alguses mind ikka need inimesed ministeeriumis ehmatasid ju ka. Ja Ekspressis tuli ka sõimu, et mis see Paet nüüd ka kultuurivaldkonnast teab. Et õige kultuuriminister peaks olema vähemalt rahvakunstnik, olema ikkagi tõsine korüfee. Eks eelnevalt nad olidki, Signe Kivi, Paul-Eerik Rummo, Jaak Allik, Lepo Sumera, nimekiri oli muljetavaldav. Minu kaks aastat Kultuuriministeeriumis kinnitas aga, et ministri roll ei ole ise kunsti teha. Tema roll on vaadata, et tingimused oleksid võimalikult head, minu eelis oligi see, et kuna ma ei olnud ühest spetsiifilisest valdkonnast, sain asjale neutraalse pilguga vaadata.
J.K: Laine Jänes sai ju hiljem sootsiumilt tappa, et ta eelistas muusikat ja…
U.P: Eks sellega on nii, et isegi kui sa ei eelista, siis ikka arvatakse, et teed seda, noh, et oled oma eriala poole kaldu. Minul seda hirmu ei olnud, ainuke, millega mind seostada sai, oli ajakirjandus. Mäletan, et Ajakirjanike Liit tuli küll reipalt, et Kultuurkapitali juurde tuleb tekitada ajakirjanduse sihtkapital. Seda asja pressiti kaks aastat. Aetakse vist siiamaani. Aga mulle meeldisid tegelikult Kultuuriministeeriumis kõige rohkem need inimesed, kellega oli võimalus suhelda. Välisministeeriumis on ka lahedad tüübid, aga hoopis teistsugused.
(Meenutab) Kultuuriministeeriumis ikka tuldi välja ideedega, mis tundusid, et on kusagilt teisest dimensioonist. Aga kui lähedalt hakkad vaatama, siis ongi täitsa huvitav, et üritaks ikka ära teha. Ma mäletan, kui Tõnu Kaljuste käis järjekindlalt oma Nargen Operaga. Või seesama meie tähtis Eesti Rahva Muuseum Raadil, mis algselt oli hoopis mõeldud Tartusse Veski tänavale, et mingi krunt oli olemas seal poole nõlva peal…
(Sarkastiliselt) Et ehitame umbes 100 korrust maa alla, kuna krunt oli väike, selline paras puserdus oli.
J.K: Sa siis tundsid end kultuuriministrina justkui kodus?
U.P: Ma tundsin end hästi ja mul oli õudselt kahju, kui Savisaar mu sealt välja sõi. Sõna otseses mõttes sõi välja. See nägi nii välja, et oli 2005. aasta valitsusmuutus, olid koalitsiooniläbirääkimised Keskerakonnaga. Ja siis enam-vähem kõige lõpus ajas Savisaar oma näpu püsti ja ütles, et ta tahab keskile kultuuriministri kohta ja siis vaatas mulle üle laua võidukalt naljatades otsa. Siis sai kultuuriministriks Raivo Palmaru.
J.K: Palmaru oli väljaõppinud katastroof.
U.P: No Savisaar tegi kiusu pärast seda. Krutskimees, nagu ta on, tahtis näha, kuidas Reformierakond visklema hakkab. Et tõmbame ühelt vennalt tooli alt ära ja vaatame, mis saab. (Mõtlikult) Nüüd ei ole ma temaga enam ammu kokku puutunud. (Meenutades) Ah jaa! Viimati jopede proovis.
J.K: (Üllatunult) Mis pagana jopede proovis?
U.P: (Itsitades) Kui olid Sotši olümpiamängud. Mina esindasin Eestit kui paraolümpia president ja Savisaar esindas uisuliitu. Siis me ajasime seal üksteise võidu jopesid selga.
Enne seda olen temaga koos töötanud ju Tallinnas. Tema oli linnapea ja mina olin linnaosavanem. Siis kehtis see ütlus, et peksa omasid, siis teised kardavad. Sest alati linnavalitsuse istungitel ta sõimas oma õnnetuid keskerakonna linnaosavanemaid. Reformi omad istusid niisama ja vaatasid, kuidas see sisemine peks seal käis.
J.K: Kas sellist jama ei olnud, et Savisaar oleks Nõmmele tulnud näpuga näitama, et tee nüüd nii või naa, Paeda-kutsikas?
U.P: Ei, selles mõttes pean ütlema küll, et praktiline igapäevane koostöö toimis hästi, ta ei sekkunud. Eks ta toimetas seal oma vendadega.
J.K: Mis sa arvad parteide rahastamise vähendamisest? Tegelikult seda suurendati ju Res Publica ajal oluliselt?
U.P: Sellega on ju tegelikult nii, et lõppude lõpuks sellist lahendust, mille kohta saaks öelda, et see on superlahendus, ei ole võimalik leida. Selge on see, et professionaalse poliitika tegemine maksab raha. Nüüd tekib küsimus, kust see raha tuleb. Kui sa tõmbad hästi madalale avaliku sektori rahastamise, mis tegelikult on kõige läbipaistvam rahastamine üldse, siis tulevadki kuskilt mujalt mingid rahad. Siin ei ole mustvalget lahendust. Ma ei usu, et kui täna kardinaalselt vähendada avalikust rahast toetamist, et siis saabub õnn ja rahulolu.
J.K: Kas sa viibid enamiku ajast Eestist ära?
U.P: Ei, tead, jämedalt kaks kolmandikku aastast olen Eestis. Ja reisin ikka ka puhkuse ajal hea meelega, nüüdki käisin perega Marokos puhkamas.
J.K: Minnes kultuuriministeeriumist välisministeeriumi – millist erinevust kõigepealt tundsid?
U.P: Alguses tuli mul välisministeeriumis ikka väga palju õppida. (Meenutab) Tohutult lühendeid jne, nüüd ma juba orienteerun enam-vähem. Ma siin ka mõtlesin enda peas, et kui palju on maailmas üldse kohti, mille kohta võiks öelda, et asjad on läinud oluliselt paremaks. Mina suutsin kaks kohta välja mõelda. Serbia-Kosovo suhted, need seal juba räägivad omavahel, ja teine on Birma. Rohkem ei meenu. Küll aga on maailmas asjad kas stabiilselt kehvad või läinud hullemaks. Võtame kogu Euroopa naabruse nii idas kui ka lõunas, siin võib jäädagi neid riike nimetama. Lõuna poolt Liibüa, Süüria, Egiptus, Jeemen, Iraan, Iraak, Pakistan, Afganistan, lõuna poole Aafrikasse Sudaan, Kesk-Aafrika Vabariik, Somaalia… Nüüd veel Ukraina ja Venemaa oma agressiivsusega. Pilt on läinud märksa keerulisemaks kui mõni aasta tagasi.
J.K: Rahutuste põhjused on ikkagi samad – vaesus, lootusetus, aga ka tahe nii-öelda maailma valitseda.
U.P: (Nõustub) Ma arvan ka, et on sümbioos jätkuvast vaesusest ja lootusetusest ning teisalt infoühiskonnast. Selles mõttes, et läbi aegade on olnud seda lootusetust ja vaesust paljudes riikides lihtsam hoida kontrolli all, kui nad ei tea, mis võiks paremini olla. Üksi ei hakka ju vastu ka, aga infoühiskonnas on sul mõttekaaslasi palju lihtsam leida. See on segu muutunud kommunikatsioonist ja infoühiskonnast ning teisalt pole vanad hädad kuhugi kadunud.
J.K: Tahaksid sa ka järgmiseks nii-öelda hooajaks ehk veel neljaks aastaks välisministriks jääda?
U.P: Ma iseenesest võiksin olla, kui see võimalus antakse. (Mõtleb veidi) See on selline töö, mis iga päev on uus. (Irooniliselt) Ja kogu maailm hoolitseb selle eest ka veel, et rahulikumaks ei läheks ja et mul igav ei hakkaks. Rutiini ei ole tekkinud.
