PUNAVALGE REVOLUTSIOONI JA VABADUSPÜÜDE VISUAALID: Valgevene kultuurielu on viimase poole aastaga teinud läbi tohutu muutuse, täiesti apoliitilisest nähtusest protestiva avangardismini. Alles hiljuti ei olnud enamus Valgevene kunstitegelasi valmis eriarvamust avaldama ega võimudega vaidlema. Nii nagu Nõukogude kirjanikud ei tahtnud kirjutada „sahtlisse“, ei teinud nad seda ka Lukašenka ajal ja nõustusid hambad ristis tsensuuriga – et olla avaldatud. Vähesed kultuuritegelased suutsid ilma riikliku rahastuseta oma teoseid avaldada ja iseendaks jääda. Julia Rebase teeb ekskursiooni Valgevene kaasaegse kunsti tänavaletuleku asjus. Just „kultuurirevolutsioon“ on oluliseks märksõnaks, kui heita pilk Valgevene valgepunavalgetele sündmustele.
Kõik algas „EVAlutionist“ – Chaïm Sutini maali „Eva“ arestimisest. Vahetult enne presidendivalimisi Valgevenes – juunis 2020 – toimus Belgazprombanki läbiotsimine. Panka juhtis varem üks potentsiaalseid presidendikandidaate Viktor Babariko, kelle vastu oli algatatud rahapesusüüdistus ja kriminaalasi maksudest kõrvalehoidmise asjus. Panga läbiotsimise käigus arestiti 150 maali umbes 20 miljoni dollari väärtuses. Nende hulgas ka Chaïm Sutini „Eva“. Muutuste pooldajad pidasid Babarikot Aleksandr Lukašenka peamiseks rivaaliks presidendivalimistel ja nii Babariko kinnipidamine kui ka maali arestimine põhjustasid nördimust.
„Eva“ ümber tekkis liikumine: erinevad kunstnikud erinevates valdkondades reageerisid tekkinud olukorrale oma kunstiga ja siis levis see kõik juba laiema kunstiliikumisena tänavale. „Evast“ kirjutati luuletusi, tema pilt tekkis T-särkidele ja disainitud tarbeasjadele, selle pildiga postmargid olid korraga läbi müüdud. Võimud reageerisid uuele liikumisele repressioonidega.
Kultuuriprotesti tulek
- juulil 2020 – rohkem kui kuu enne järjekordselt võltsitud valimisi ja enneolematuid repressioone – tegi suur rühm Valgevene sõltumatuid kultuuritegelasi avaliku pöördumise (#cultprotest). Meie, kultuuritöötajad, – seisis pöördumises – kuulutame välja kultuuriprotesti. Meie #cultprotest on loodud selleks, et ühendada kõiki loominguliste elukutsete esindajaid. Me teeme protesti sildi all seda, mida me kõige paremini oskame – loome kunsti. Ja seda ei hakka hindama mitte ükski kunstinõukogu, vaid ärganud Valgevene rahvas. Meie #cultprotest laulab, filmib videoid, joonistab pilte, korraldab tasuta üritusi kodanikele, mitte valitsusele, millest kõik on tüdinenud! Me keeldume osalemast mis tahes riiklikel üritustel, pakkuma riigile valguse- ja heliteenuseid, kujundama neile plakateid, tegema neid pooldavatele esinejatele grimmi.“
Sellele järgnesid mitmed kultuuritegijate pöördumised ja initsiatiivid, kuid nendeks, kes kõnetasid ühiskonda laiemalt, olid kaks helirežissööri – Kirill Galanov ja Vladislav Sokolovski. Kui võimud korraldasid kolm päeva enne valimisi ürituse, mille eesmärgiks oli torpedeerida samas kohas aset leidma pidanud Lukašenka vastaskandidaadi Svjatlana Tsihhanovskaja miitingu toimumist, panid mehed sellel üritusel kõlaritest mängima Kino ja Viktor Tsoi loo „Peremen“ („Muutus“). See lugu markeeris 1980-ndate lõpul inimeste tüdimust Nõukogude Liidust ja sümboliseeris vastupanu diktatuurirežiimile.
Kino laul on kujunenud Valgevene protestivate inimeste üheks võitluslauluks ja kahest DJ-st, kes kandsid oma teo eest 15-päevase vanglakaristuse, on saanud protesti sümbol.
Siis, kui esimestel päevadel pärast võltstulemustega valimisi suunati rahumeelsete protestijate vastu julm vägivald, lõppes inimeste kannatus. Sai selgeks, et Valgevene kultuurielu ei saa endiseks jääda. Ametlikud laureaadid hakkasid massiliselt keelduma autasudest, tiitlitest, diplomitest, stipendiumidest. Mõned Valgevene televisiooni ja muu riigimeedia ajakirjanikud astusid oma ametist tagasi.
Hoov nimega Muutuste Väljak
Aktiivseima kodanikupositsiooni võttis Janka Kupala nimeline teater – enamik näitlejaid ja kõik lavastajad astusid tagasi ja tähistasid oma teatri 100. aastapäeva vabakutseliste näitlejatena, nii et Valgevene peamine teater lakkas oma traditsioonilises vormis olemast. Suur rühm muusikuid, erinevate kooride ja orkestrite liikmed, laulsid rahumeelse protesti märgiks mitu päeva Filharmoonia trepil kuulsaid isamaalisi Valgevene laule. Ka nüüd, neli kuud hiljem, saab aeg-ajalt nende laulmist kuulda kas metroojaamas, kaubanduskeskuses või mujal avalikus kohas.
Sügiseks olid repressioonid süvenenud. Inimesed, kes vanglast vabanesid, hakkasid rääkima vangistamisest, piinamistest, alandamistest ja julmustest. Nende lugude põhjal tekkis uus kunstisuund: luuletused, laulud, videod, illustratsioonid, mis olid läbi imbunud õudusest ja valust toimuva pärast. Samal ajal hakkas inimestel tekkima järjest suurem sisemine protest. Ja kuigi Valgevene ühiskond ei pidanud võimalikuks reageerida toimuvale vägivallale vägivallaga, puhkes protest tänavatel flashmob’ide, grafitite, hoovikoosolekutena – just kõike seda oli Valgevene ühiskonnaelus puudu Lukašenka režiimi ajal.
Kunstnikud hakkasid oma graafiliste tööde põhjal looma grafitite šabloone ja neid veebis levitama, lisades ka juhiseid grafiti loomiseks koos nõuannetega, kuidas seda kõige lihtsamini ja kiiremini teha – muidugi ilma tähelepanu äratamata. Protestisõnumiga grafitid hakkasid peagi ilmuma erinevatesse linnadesse ja erinevates lahendustes. Nii tekkiski ka grafiti ülalnimetatud DJ-de kohta. Seinamaaling tehti ühe Minski linnaosa kortermajade hoovi. Võimud reageerisid väga kiiresti magalarajooni elanike „huligaansusele“ ja maalisid grafiti üle. Järgmisel päeval ilmus samale kohale uuesti sama grafiti ning nii sai alguse võitlus grafiti pärast märulipolitsei ja selle hoovi elanike vahel, mistõttu majahoov sai rahva seas nimeks Muutuste Väljak. Hommikuti värviti grafiti üle ja õhtuks pesid hoovi elanikud värvi maha või tegid uue grafiti juba uues tõlgenduses.
Õhtuti kogunesid inimesed Muutuste Väljakule õuekoosolekule – jõid teed, laulsid laule ja vestlesid. Varsti muutusid sellised teepeod hoovikontsertideks, kus osalesid protestiga solidaarsed muusikud ja kollektiivid. Sisehoovides esinesid luuletajad ja ajaloolased, kes rääkisid lugusid Valgevene ajaloost, mida õpikud ei kajasta. Tänaseks on pea igas Minski linnaosas – ja ka teistes linnades – olemas hoov, kus peetakse samalaadseid koosolekuid. Inimesed kogunevad ja toetavad üksteist ning näitavad oma protesti riigis toimuva seadusetuse vastu, riputades akendele ja majade vahele valgepunavalge lippe.
Protestikunsti kujunemine
See, kuidas Valgevenes protestid algul kujunema hakkasid, sarnanes „sotsialistlike pühade“ traditsioonidega: autosignaalid, rahulikud marsid, laulud, lilled ja paelad. Need esimesed protestimarsid kujundasid kollektiivse ühtsuse ja patriotismitunde. Võimud reageerisid rahumeelsetele protestidele julma vägivalla, piinamise, kummikuulide ja uimastigranaatide kasutamisega.
Protestide esimestel päevadel, 9.–11. augustil, mis algasid kohe pärast valimistulemuste väljakuulutamist, ei teadnud valgevenelased, kuidas märulipolitsei vägivallale reageerida, nii et „korrakaitsjate“ poole visati nii mõnigi Molotovi kokteil või ilutulestikurakett. Aga siis see ka lõppes. 11. augusti öö oli kõige kohutavam: proteste oli vähe, kuid märulipolitsei lihtsalt rändas mööda linna ja pakkis kõik tänavalviibijad politseibussidesse. Tänavatel valitses väljakuulutamata liikumiskeeld.
Protestide pöördepunkt saabus 12. augustil, kui valgetes riietes naised, lilled käes, rivistusid solidaarsusketis. Naiste vaprus ja rahumeelse lahenduse otsimine tekitas protestijate massides uue hingamise. Protestilaine kasvas taas uue jõuga ja uue loomingulisema lähenemisega, lootuses saavutada muutusi ja vältida vägivalda.
- augustil toimus Minski Kunstipalee lähedal aktsioon „Režiimi kunst“. Kunstnikest osalejad kogunesid fotodega 9.–11. augusti repressioonide ohvritest. Üks kunstnikest, Artjom Pronin, kes ise sai kannatada julgeolekujõudude vägivallatsemise tõttu kinnipidamisasutuses, demonstreeris selle aktsiooni raames ka oma kehal olevaid vigastusi, peksu tagajärgi. Nii tekkis inimestes julgus rääkida oma hirmust ja valust, aga ka nõuda valjul häälel oma õigusi.
Valgevenelased hakkasid tulema tänavatele võimude jaoks kahtlemata „jultunud“ ja torkavate plakatite ning loosungitega. Iga uue marsiga toimus omamoodi konkurss kõige vaimukamale ja julgemale plakatile. Veel pool aastat tagasi poleks keegi Valgevenes uskunud, et protestivad töölised ütlevad Lukašenkale otse näkku „Mine ära!“ või kirjutavad plakatile „Pese kõrvad puhtaks! Mitte „läbirääkimised“, vaid kao minema!“.
Nüüd oli see kõik ühtäkki võimalik ja põhjustas massides ülivõimsa tunde. Tänavatele hakkasid koos plakatitega ilmuma protesti-illustratsioonid. Terava sisuga illustratsioonid tekkisid mitte niivõrd nendega meeleavaldusel vehkimiseks, kuivõrd sotsiaalvõrgustikes levitamiseks. Lõppude lõpuks tehti ju kõik üleskutsed meeleavaldustele ja toimetati tegevuste koordineerimine just sotsiaalvõrgustikes.
Aastalõpu nädalail olid võimude repressioonid niivõrd süvenenud, et protestikunst oli tänavatelt peaaegu kadunud. See-eest liikus ta sotsiaalvõrgustikes, kus meemide ja protestiplakatite jagamine on väga levinud – eriti noorte seas. Need protestikunsti plakatid on Valgevene avalikkusele lähedased ja arusaadavad, kuna kajastavad just neid riigielu aspekte, millega valgevenelased pole rahul. Lisaks kajastavad need alandavaid stereotüüpe, mida Valgevenega seostatakse Lukašenka pikaajalise diktatuuri tõttu.
Pikk võitlus
Me elame XXI sajandil, kus suur osa teavet levib inimeselt inimesele visuaalkeele kaudu, piltide ja fotode abil. Ja kuigi ühest küljest rahvast hirmutatakse, valget mustaks nimetatakse ja tõe üle ei peeta läbirääkimisi, edastatakse kunsti, disaini, muusika, video abil Valgevene rahvast ühendavaid väärtusi. Rahvast, kes on loov, töökas, vastutustundlik, vaba ja rahulik. Rahvast, kes kardab, aga on režiimist väsinud, kes ei taha elada nii, nagu on elanud nende vanemad ja on valmis kaitsma oma õigust valida ja vastutada.
Valgevene protestid on kestnud pea pool aastat. Režiimi vastu võitlejad tunnevad ennast üha rohkem kogukonnana. Kodanikuühiskond on meie silme all kasvanud ja karastunud: aktiivsete valgevenelaste vahel on loodud tugevad sidemed; ühtekuuluvuse ja vastastikuse abistamise tase on hämmastav. Viimastel kuudel sai purustatud stereotüüp, et valgevenelased eelistavad alati oma urgudesse peituda, on liiga ettevaatlikud kui mitte lausa arglikud.
Revolutsioon on sünnitanud kangelasi ja näidanud tavaliste inimeste hämmastavat julgust. Me näeme rahvusliku eneseteadvuse fenomenaalset tõusu. Juhtus ime: kitsa opositsiooniringi eliitsümboolikast pärit valge-punane-valge lipp muutus peaaegu silmapilkselt riigi normaalse väärika tuleviku eest võitlemise rahvuslikuks lipuks.
Tänaseks on poliitiliselt aktiivsed valgevenelased jõudnud arusaamani, et võitlus valitsuse vahetamise nimel võib olla pikk ning selle võitluse jaoks hakatakse otsima uusi viise ja vorme. Kuid juba praegu on selge, et kultuurirevolutsioon on toimunud ning toimub edasi.
Revolutsiooni evolutsioon
VALGEVENE KROONIKA: Igor Taro on pidanud Valgevene päevikut valgepunavalge protesti algusest alates ja teeb olnust lühikese kokkuvõtte.
- juuli 2020
Kolm Valgevene naist – Svjatlana Tsihhanovskaja, Maria Kalesnikava ja Veronika Tsapkala – teatavad oma jõupingutuste ühendamisest istuva Valgevene presidendi Aleksandr Lukašenka vastu eelolevatel presidendivalimistel. Tsihhanovskaja videoblogijast abikaasa ja potentsiaalne presidendivalimiste kandidaat on selleks ajaks vangistatud, Kalesnikava ülemusest endine pankur ja avaliku arvamuse küsitluste kohaselt valimiste favoriit Viktor Babariko on samuti arreteeritud, Tsapkala presidendikandidaadist mees on riigist vangistuse kartuses pagenud. Koduperenaisest Tsihhanovskajast saab üleöö presidendikandidaat ning Kalesnikava ja Tsapkala valimismeeskondadest tema oluline tugi valimiskampaanias. Algavad üle riigi kohtumised rahvaga. Augusti alguseks mõistab Valgevene režiim, et naised on suutnud inimesi kõnetada ning tajub ohtu diktatuuri püsimisele.
- august 2020
Võimud keelavad saja tuhande osalejaga planeeritud Svjatlana Tsihhanovskaja staadionikohtumise Minskis. Selle asemel korraldatakse ametlik noorteüritus, mida tulevad helindama kohaliku kultuurimaja tehnikud Vladislav Sokolovski ja Kirill Galanov. Ürituse lõpuks panevad mehed valjuhäälditest üürgama Viktor Tsoi laulu „Peremen“. Rahvas hullub. Sünnib protestiliikumise hümn. DJ-de elu muutub keeruliseks, nad arreteeritakse ja kohus mõistab mõlemale kümmekond päeva aresti. Vangistusest pääsemisel lahkuvad mehed augusti lõpuks riigist Leetu. Selleks ajaks on nad oma kodumaal juba väga kuulsad. Nende kujutisega grafitid hakkavad ilmuma eri kohtades seintele. Muutuste DJ-de seinamaalingust saab nime üks Minski elamurajooni hoov Muutuste Väljak, kus leiab lähikuudel aset olulisi sündmusi.
9.–10. august 2020
Äsjatoimunud presidendivalimiste esialgsete tulemuste väljakuulutamise järel valgub Valgevene rahvas tänavatele, Minskis toimuvad vägivaldsed kokkupõrked protestijate ja märuliüksuste vahel. Puškini metroojaama lähistel hukkub Aleksandr Taraikovski. Põhjuseks on keskvalimiskomisjoni väide Lukašenka ülekaalukast, 80-protsendilisest võidust. Inimesed, kes seisid massiliselt järjekordades opositsioonilise kandidaadi poolt hääletamiseks, ei suuda mõista sellist valimiste tulemust. Suve hakul näitasid põrandaalused avaliku arvamuse uuringud diktaator Lukašenkale ligi 3-protsendilist toetust, ametlikud sotsioloogilised uuringud on riigis keelatud. Kohe valimiste järel ilmub riburada pidi kohalike valimiskomisjonide vaatlejate ja liikmete tunnistusi, mis annavad aimu valimiste ulatuslikust võltsimisest. Svetlana Tsihhanovskaja ei tunnista valimiste tulemust ja peab paari päeva pärast riigist võimude survel lahkuma Leetu oma laste juurde.
Augusti teine pool
Äsja toimunud miilitsavägivald šokeerib Valgevene ühiskonda hoolimata 26-aastasest perioodist Euroopa viimase diktatuuri ikke all. Algavad massilised väljaastumised ja kollektiivsed pöördumised vägivalla hukkamõistmiseks. Sportlased, kultuuritegelased ja riigiettevõtete kollektiivid nõuavad vägivalla lõpetamist ning president Lukašenka tagasiastumist. Üks vägivalla nimekatest hukkamõistjatest on Valgevene Kupalovi nimelise rahvusteatri direktor Pavel Latuško, kes vallandatakse. Peagi lahkub teatrist kogu trupp.
Lukašenka külastab rahutuste summutamiseks Minski traktoritehast, kuid ta vilistatakse poole kõne pealt välja sõnadega „Kao minema!“. Rohkem pole Lukašenka tööliskollektiivide ette julgenud minna.
Valgesse riietunud ja punaseid lilli hoidvad naised moodustavad Minski tänavatel solidaarsuskette. Võimud on jõukasutuse osas oluliselt tagasihoidlikumad kui valimiste järgsetel öödel. Valgepunavalge ajalooline rahvussümboolika hakkab kiiresti vallutama linnaruumi. Võimud püüavad edendada narratiivi punavalge sümboolika kasutamisest fašistide poolt Suure Isamaasõja aastatel. Sama lipu all andis ametivande 1994. aastal esmakordselt presidendivalimised võitnud Aleksandr Lukašenka. Nüüd on kommunaalteenustel iga päev tegemist nende lippude mahavõtmisega majadelt, katustelt, korstnatelt ja mastidelt, puudelt ja isegi ohutuspiiretelt. Algab lõputuks kujunenud sümbolite võitlus punavalge rahvus- ja punarohelise riigivisuaali vahel.
Svetlana Tsihhanovskaja moodustab eksiilist Rahvusliku Koordinatsiooninõukogu Valgevenes olevatest ühiskonnategelastest. Koordinatsiooninõukogu on mõeldud opositsioonipoolseks läbirääkimisorganiks võimudega, et tuua valimiste järel kujunenud olukorrale lahendus. Nõukogusse kuulus näiteks Nobeli kirjanduspreemia laureaat Svetlana Aleksijevitš ning Kupalovi teatri endine juht Pavel Latuško, kes näib ühe võimaliku kandidaadina Valgevene riigipea kohale. Režiimi vaates oli tegu riigikukutajatega ning jõustruktuurid alustasid jahti Koordinatsiooninõukogu liikmetele, keda peeti protestide korraldajateks.
Toimuvad rohkearvulised protestimarsid Minski südalinnast Lukašenka tööresidentsiks oleva Iseseisvuse palee ette, mida turvab sõjatehnika ning muljetavaldav hulk märulimiilitsat ja sisevägede sõjaväelasi.
Võimud hakkavad Koordinatsiooninõukogu liikmeid kinni pidama, mõned neist viiakse piirile ning kästakse lahkuda Poola või Leetu.
- august 2020
Valgevene piirivalve ei lase riiki sisse katoliku kiriku Valgevene peapiiskoppi Tadeuš Kondrusevitšit. Võimude selgitused on muutlikud ja vasturääkivad. Valgevene põhiseadus ei luba oma riigi kodaniku kodumaale saabumist takistada. Kondrusevitši pagendamisest saab pretsedent.
Samal päeval selgub ka, et Rahvusliku Koordinatsiooninõukogu üks juhtfiguure Pavel Latuško on vabatahtlikult riigist lahkunud. Endise diplomaadina hakkab ta värskendama kontakte Leedus ja Poolas.
Tänavatele ilmuvad veidras riietuses mustades maskides mehed, kes hakkavad võimuvastaseid meeleavaldajaid peksma ja neid miilitsabussidesse tirima. Maskide taga kahtlustatakse koguni Venemaalt appi saadetud gastrolööre. Mõnel üksikul juhul saab selline info ka kinnitust. Miilitsa vägivald meeleavaldajate suhtes taastub, kuid nüüd varjavad nad hoolikalt oma nägusid.
- september 2020
Päise päeva ajal röövitakse Minski kesklinnas Svetlana Tsihhanovskaja üks lähimaid kaasvõitlejaid, Viktor Babariko valimisstaabi juht Maria Kalesnikava. Kuigi kõik viitab võimude osalusele, eitavad jõustruktuurid algul oma seotust. Hiljem selgub, et Kalesnikavat üritati pagendada Ukrainasse, kuid naine rebis otsustaval hetkel passi puruks. KGB võttis seejärel Kalesnikava vahi alla ning esitas süüdistuse riigipöörde katses. Koos temaga sattusid trellide taha kaks Koordinatsioonibüroo juristi – Maksim Znak ja Ilja Salei, kes said samasugused süüdistused.
Nobeli kirjanduspreemia laureaat Svetlana Aleksijevitš jääb Koordinatsiooninõukogu liikmetest ainsana vabadusse, tema korteriukse taha ilmuvad maskides mehed, kuid kirjanikuproua jõuab telefonitsi abi kutsuda ning tema kaitsele asub kogu EL-i diplomaatiline korpus, sealhulgas Eesti Vabariigi suursaadik Valgevenes.
Selleks ajaks vabanevad ajutise kinnipidamise kohtadest ajakirjanikud, kes on saanud esimesed 72-tunnised arestid „sanktsioneerimata meeleavaldustel“ osalemise eest. Ajakirjanike arreteerimine ja karistamine arestiga muutub Valgevene ebaõigluspraktikas normiks.
- september 2020
Jõustruktuuride vägivald laieneb täiemahuliselt ka naismeeleavaldajatele. Kui varem katsus miilits krabada demonstratsioonidelt kaasa enamasti mehi, siis 12. septembri naiste marsilt viidi miilitsasse umbes 40 naist. Valgevene režiim sai jagu soolisest ebavõrdsusest – nüüdsest koheldakse naisi märulipolitsei poolt sama jõhkralt kui varem mehi. Vaid päev hiljem lööb miilitsamajor kaamerate vaateväljas Žodino linnakeses talle lähenenud naist.
- september 2020
Esimene arreteerimine Minski elamurajooni hoovis Muutuste Väljakul, kus elanikud peavad igapäevast võistlust kommunaalteenistustega, kes värvivad üle seinale tehtud seinamaalingut. Algatatakse esimene kriminaalasi miilitsatöötajalt maski maharebimise eest.
- september 2020
Võimud vahistavad kuulsa Valgevene naiskorvpalluri Jelena Levtšenko, kes üritas sõita taastusravile välismaale. Levtšenko jääb nädalateks vanglasse oma võimuvastaste väljaütlemiste pärast. Vanglast pääsedes suundub ta koos mitmete teiste Lukašenka-vastaste tippsportlastega eksiili. Itaalia Vogue’i ajakiri avaldab pildiloo Minski meeleavalduste staarist – 73-aastasest Nina Baginskajast, kes on kohal kõikidel kogunemistel pika lipuvarre otsas lehviva valgepunavalge lipuga. Naiste mäss on saanud veel ühe ikooni.
4.–7. oktoober 2020
Miilits hakkab Minskis meeleavaldajate vastu kasutama veekahureid, sureb raskete kehavigastuste tõttu meeleavalduselt ajutisse kinnipidamiskoha viidud 41-aastane mees. Algab Valgevene diplomaatiline sõda Leedu ja Poolaga. Venemaa kuulutab Svetlana Tsihhanovskaja tagaotsitavaks. Võimud hakkavad saatma kodanikele ähvardavaid profülaktilisi SMS-e, et veenda neid tänavatele mitte tulema.
- oktoober 2020
Võimalik, et oktoobri viimase pühapäeva tänavaprotest on kõige rahvarohkem. Minskis tuleb välja sadu tuhandeid inimesi. Samale päevale võimude poolt planeeritud hiigelmiiting Lukašenka toetuseks kukub läbi. Mõni päev varem lekivad meediasse audiosalvestused, kus töökollektiivide koosolekutel sõimatakse presidendimiitingule inimesi värbavaid politrukke.
- oktoober 2020
Kümnetes ettevõtetes Minskis streigitakse Lukašenka tagandamise toetuseks.
- november 2020
Miilits peksab laiali rongkäigu kommunismiohvrite memoriaali juurde.
- november 2020
Uue siseministri määramisega suureneb nädalavahetuse meeleavaldustel arreteeritute arv suurusjärgu võrra. Kui varasem maksimum oli 300 kanti, siis nüüd vahistatakse tuhandeid.
12.–15. november 2020
Muutuste Väljakul oma koduhoovis hukkub 31-aastane kunstiõpetaja Roman Bondarenko, kes tuli uurima maskides meeste tegevust protestisümboolika mahavõtmisel. Bondarenko tapmises kahtlustab meedia Valgevene hokiföderatsiooni juhti Dmitri Baskovit ning taipoksi maailmameistrit Dmitri Šakutat. Läti kannab mehed persona-non-grata nimekirja. Bondarenko tapmise osas kriminaalasja ei algatata. Lukašenka väidab televisioonis, et hukkunu oli purjus ja vigastatud. Portaali Tut.by ajakirjanik Katerina Borisevitš avaldab loo, milles paljastab Lukašenka vale – meditsiinidokumendid kinnitasid, et Bondarenko oli tapmise ajal purukaine. Valgvene KGB vahistab ajakirjaniku ja talle andmed lekitanud kiirabiarsti Artjom Sorokini. Hoopis nemad saavad kriminaalsüüdistuse delikaatsete terviseandmete lekitamise pärast, mis tõid kaasa „raskeid tagajärgi“.
- detsember 2020
Šveitsi kodanikust valgevenelanna Natalja Herše läheb 2,5 aastaks vanglasse 22-aastaselt miilitsalt Sergei Kontšikult näomaski maharebimise eest. Rahvusvaheline Olümpiakomitee kehtestab Lukašenkale ja tema lähikonnale keelu ROK egiidi all toimuvatest sündmustest osavõtmiseks, sealhulgas olümpiamängude külastamiseks. Vaid kolm protsenti aktiivsetest valgevenelastest usuvad meeleavalduste peatset lõppu. Valimiste järgsed protestid on kestnud 121 päeva.
