VEIN, MUU NAPS JA IGASUGUSED LOOD: Juba aastaid lähevad Keiu Virro ja Liisa Tagel esimeste soojade ilmadega Tartus või Tallinnas mõne veekogu lähedale ja joovad ära traditsioonilise esimese kevadmulli. Need mullilood on muude veinilugude seas kirjas Keiu raamatus “Vala välja! Minu veiniteekond Kosmosest sommeljeekoolini”. Keiu Virro ja Liisa Tagel sattusid vestlushoogu.
Selles, et inimesed Eestis alkoholi joovad, ei ole iseenesest midagi üllatavat. Veinide ja muu kraami kultuurne mekutamine ei ole päris sama asi, aga piiri tõmmata on ka raske. Igal juhul on jagamine, sealhulgas alkoholi jagamine, paljude sõpruste alus. Raamat “Vala välja! Minu veiniteekond Kosmosest sommeljeekoolini” jutustab veinist erinevate lugude kaudu. Sõprustel on nende hulgas aukoht. Ühe raamatusse jõudnud sõprusega on vein käinud kõrvuti.
Igasugused rituaalid
Keiu: Liisa, kui me sinuga esimest korda Emajõe kaldale kevadmulli jooma läksime, siis oli selleks vist mingi asi umbes nagu Sovetskoje? Aga viimati oli juba päris pursui tunne – sa käisid Time to Wine’i vinoteegis šampanja järel! Ei olnud seejuures mingi Moët & Chandoni geneeriline mull. Seda seal vist ei müüdagi. Oli väike šampanjatootja. Nime ei mäleta, aga maitses hea.
Liisa: Võtsin vinoteegist, sest siis on ikka julgem veiniraamatut kirjutava inimese juurde minna… Alguses oligi alkoholi peamine rõõm vist ikka see, et tegi purju. Kehas ringi siblivad mesilased, mida ei tasu kõhuliblikatega segi ajada, aga mis võivad teineteisega tihti tiib-tiivas ja koiv-koivas käia, aitavad nii mõneski värskes olukorras end oluliselt paremini tunda.
Rüüpad ja jutustad ning tunned end paremini ka võhivõõraste keskel.
Mida libedamalt jook alla läheb, seda mugavam muidugi. Kuidagi väga kergesti tulevad jookidega kaasa ka rituaalid. Vaata silma, muidu tuleb teadagi mis! Vaata kõigile korraga silma!
Hammusta kurki peale, ei, sidrunit! Seda pead sina ainult täiskuuööl jooma!
Kevadel tuleb võtta mull. Aga see, mis hetkest hakkad maitse juures hindama midagi muud kui kergelt alla minemist, ei olegi päris selge.
Alumine riiul
Keiu: Algul võtad nagunii joogi kõige alumiselt riiulilt. Ühel hetkel hakkas lihtsalt tunduma, et kuidagi viisakam oleks võtta kätte vein, mis on vähemasti viinamarjadest tehtud. Aga vahet muuga veel tingimata ei teinud. Lihtsalt oli aimdus, et ju nii on kuidagi tsiviliseeritum.
Jäin mõtlema, mis hetkest ei olnud vein enam lihtsalt alkohol. Kui esimest korda Icewine’ist kuulsin, tahtsin seda maitsta. Läksin ühe sõbraga, kes polnud sina (ma väga vabandan!), kuhugi seda spetsiaalselt otsima. Endal polnud aimugi, mida see jäävein võiks üleüldse tähendada.
Aga kui siis sommeljee rääkis, silmad säramas, kuidas viinamarjaaedade peremehed ootavad esimest ööd, kui viinamarjad teatud temperatuurini külmuvad ja siis asuvad kohe neid korjama ja pressima ja välja tuleb hea magus vein, mille pealt need veinimeistrid isegi suuremat ei teeni… See lugu andis veinile nii hea maitse juurde!
Liisa: Esimene korralikult teadvustatud maitse otsimine toimus mul vist hoopis viski kaudu. Jah, tõesti, ka mul hoopis teise sõbraga – alkohol on probleemideta polüamoorne. Pidasin pikalt viskit odekolonnist vaid grammike paremaks rüüpeks, aga siis esitati üks nii võluv ja professionaalsust teesklev jutuke suitsust, tammest ja turbast, et ei jäänud midagi üle – tuli proovida ja isegi need maitsed üles leida.
Lugude jutustamine võib olla muidugi ka üks petukaup. Kui piisavalt looga vaeva näha, küllap saaks nõnda ka topsikese troinoid alla libistatud. Reisil jumalikuna tundunud kohalik kärakas kipub tagasi jõudes tihti seisma jääma ja kindlasti olen põnevas paigas rüübanud rõõmuga veini, millest kodus kaarega mööda läheks.
Kunagi mekkisime sinuga ju Iraanis ilusa vaibakaupmehe kodu varjatuimas nurgas plastämbris valminud viinamarjaveini, mille maitsebuketi moodustas peamiselt selle illegaalsus ja härra põlevil silmil antud lubadus, et järgmisel meeleavaldusel on ta juba relvis.
Keiu: See vaibakaupmees on raamatus ka sees! Ta oli tellinud 50 kilo viinamarju, mille sordist polnud kellelgi aimugi ja mingi internetist leitud retsepti järgi veini valmis teinud. Seda ma mäletan ka, jah, et kui me Iraanis käisime, oli just mõne aja eest olnud suurem meeleavaldus ja Hamid oli kindel, et peagi tuleb uus, mis on palju hullem ja verisem, sest kellelgi pole enam midagi kaotada.
Tol hetkel seda ei tulnud, aga see, mis praegu toimub, vastab tema kirjeldusele küll.
Oeh, nüüd läks täitsa teise suunda jutt…
Mis on hea?
Liisa: Aga kui meenutada ikkagi seda veinipotskut, siis jääb küsimus, kuidas jõuda selleni, mis on hea? Mis üldse on hea?
Keiu: “Hea” vist kõnnibki mööda piire. Päris nii ju ka pole, et kuulad, kõrvad kikkis, ja hea jutt teebki hea joogi. Või pigem saab vaadata teistpidi: on joogid, mis on nõnda head, et ei pea nime vaatama ja sommeljee ei pea rääkima põnevuslugusid sellest, kuidas Andy Warhol ja Picasso selle veinimaja silte on maalinud.
Liisa: Château Mouton Rothschild! Ei ole neid veine kunagi joonud. Ei pruugi kunagi juua ka. Mina näiteks ei tunne tihti kuigi hästi maitset ega lõhna ja siis võib kellegi, jäägu ta anonüümseks, veiniteekond päris frustreeriv olla. Muudkui melon siin, kassipiss seal…
Samavõrd võib see muidugi pakkuda tööd kujutlusvõimele – te proovige midagi rüübata ja sellele erinevaid maitseid juurde kujutleda, hakkab külge küll. See viib kiiresti muidugi ka küsimuseni, kas see veinivärk on ikka mingi päris asi või puhas eneseveenmiskunst!?
Keiu: Kui ma ütlen, et on korraga päris asi ja eneseveenmiskunst ka, kas siis kõlab nagu see “igaühel on oma tõde ja ükski ei eksi” värk?
Liisa: Tõde pole olemas ja kõik on võimalik? Aga sellega me ju ka kaasa minna ei saa!
Keiu: Ja rohkem seda arutada ka ei saa, sest praegu pole veini, aga see oleks veinijutt.
Liisa: Ma ütlen siis lõppu, et mul on näiteks hea meel, et sa kipud ka veinikoolis käimisest hoolimata või ehk isegi rohkem selle tõttu püsima seisukohal, et hea on peamiselt see, mis maitseb. Lihtsalt elu on oluliselt põnevam, kui julgelt uusi maitseid katsetada ja uurida, kust nad tulevad.
