MITMEKIHILINE DÜSTOOPIA LINNATEATRI LAVAL: Juba novembris jõuab Linnateatri lavale legendaarne Ray Bradbury teos “Fahrenheit 451”, mis kätkeb hulgaliselt erinevaid teemasid. Lavastaja ja näitlejatega käis õdusas Salme kultuurikeskuses juttu puhumas Aleksander Urke.

Aleksander Urke (A.U): Diana, kui palju erineb “Fahrenheit 451” sinu varasematest töödest Linnateatris? Kas on midagi konkreetset, mida sa tahaksid välja tuua?

Diana Leesalu (D.L): No ma arvan seda, et iga uus lavastus on mingis mõttes nagu uutmoodi väljakutse. Mul on küll nii, et kui ma uusi materjale otsin, siis ma ikka intuitiivselt vaatan midagi sellist, mida ma varem teinud pole, kas siis temaatilises mõttes või mingit sorti stilistilises, žanri mõttes. Ma usun, et see sõltub parasjagu ka sellest, mis ajahetkel ma uut materjali valin. Konkreetselt selle lavastuse puhul on üks omanäolisemaid erinevusi tõenäoliselt see maailm, mille romaani autor on loonud ja mida me püüame interpreteerida. Mulle tundub, et kuna see maailm pole sada protsenti sarnane meie enda maailmaga, siis oli üsna põnev uurida, kuidas need lavastuse maailmas kasvanud ja kujunenud inimesed meist erinevad.

A.U: Tahan sama küsimuse küsida ka näitlejatelt. Kas ka teie jaoks mõjub “Fahrenheit 451” võrreldes teie varasemate töödega kuidagi teistmoodi? Kas siin on midagi sellist, mis te tahate välja tuua?

Maris Nõlvak (M.N): Ma tooks tegelikult sarnased asjad välja nagu Dianagi. Aga näitleja perspektiivist vastates, siis kindlasti see ühiskond, kus tegelased üles on kasvanud. Seal on hästi palju küsimärke, millele me raamatust otseseid vastuseid ei saa. Asjad, mida ma muidu näitlejana küsin enda käest, näiteks milline oli tegelaste lapsepõlv. Ma kujutan enam-vähem ette, mida talle koolis õpetati, aga “Fahrenheit 451” puhul peab hästi palju ise fantaseerima. Mingeid vihjeid on antud, aga konkreetsuse peab endale ise looma.

Indrek Ojari (I.O): Tõepoolest erineb. Eelkõige selle poolest, et tavapärane repertuaar keskendub küll kultuuriti erinevatele keskkondadele, aga siiski tegevus toimub planeedil Maa ja meile tuttavas keskkonnas meie inimeste, meie suhete ja ka publikule harjumuspärase reaalsusega. Aga sellist ulmet ja düstoopiat ehk Fahrenheiti maailma väga palju dramaturgias ei esine. Juba see on üks põhjus, miks ta on teistsugune. Me oleme paratamatult väike riik ja oma dramaturgiat tehakse palju, aga tihtilugu see ka kordub, sest on omad armsad autorid ja nii edasi. Võõraste autorite tegemise üks miinus on tihtipeale kultuurikonflikt. Et meid ei puuduta need mingisuguse võõra riigi siseprobleemid mingil ajastul. Sellises väljamõeldud maailmas kaovad need piirid ära ja meil on neid paralleele enda elu ja ühiskonnas toimuvaga palju kergem leida. Autor on ka siin tegelikult jõuliselt vihjanud globaalsetele küsimustele ja probleemidele, mis on heas mõttes sellises nii-öelda seiklusfilmi kastmes.

A.U: Tõepoolest, teoses on palju kirjeldamist ja kirjanik kasutab parajalt erksaid kujundeid. Kui palju sellest lähenemisest ja stiilist jõuab konkreetselt siia linnateatri lavale?

D.L: Romaan ja draamatekst on loomulikult kaks väga erinevat asja. Kirjanikul on küll üksainus, aga see-eest väga võimas töövahend ehk sõna ja selle abil saab ta kasutada jutustaja häält, tegelaste sisemonoloogi, kirjanduslikke kujundeid. Me saame teatris kasutada ka loomulikult kõiki kirjanduslikke vahendeid, aga samal ajal on teatris just see põnev, kuidas kirjaniku keel teatrivahendite ja kujunditega teatrikeelde ümber tõlkida. Ma usun, et lavastaja ja dramaturgi ülesanne ongi leida üles see miski, mida autor on tahtnud öelda. Olla interpreet, võtta kampa näitlejad ja püüda leida üles see autori tunnetus, aga siis enda interpretatsiooniga hakata sellest mingisugust uut asja looma.

M.N: Mäletan, et me proovides rääkisime, et kõik need toimuvad asjad on väga arhetüüpsed. Ta on nagu muinaslugu ja mingis mõttes see ongi põhjus, miks iga inimene võib siin täiesti oma loo välja lugeda. Kelle jaoks jääb kõige valjemini kõlama sõjateema, kelle jaoks võib-olla hoopis sotsiaalmeedia või meedia liigtarbimine, üksteisest irdumine. Siin on hästi palju erinevaid teemasid, mis läbi käivad. Samas, ükski ei hakka domineerima. Teksti mõttes meenus mulle ka üks asi, mida mu tegelane Clarisse kooli ja koolihariduse kohta ütleb: me oleme nagu lehtrid, kus vesi voolab ülevalt sisse ja alt välja. Mingeid järeldusi ei tehta ja mingisuguseid seoseid ei looda. See iseenesest ongi osa sellest autori kujundlikust keelest.

A.U: Sa mainisid tekste ja “Fahrenheit 451” on mitmetahuline teos. Kas tekstide õppimine ja lugemine on olnud omamoodi väljakutse?

M.N: No kõige suurem väljakutse ongi lihtsalt see, kuidas ta (Clarisse) suhtub ühte või teise asja. Tema taust muutub analüüsi abil järjest selgemaks, aga kui inimene pole kunagi ühtegi raamatut lugenud, siis kuidas ta üldse loob seoseid? Kas ta suudab aru saada kujundlikust keelest või mitte, kas ta suudab üldse oma kujutlusvõimet kasutada?

I.O: Jah, kindlasti on see põnev väljakutse, sest me räägime väga olulisest nüansist meie materjali puhul. Selles maailmas, kus meie tegelased elavad, on raamatud keelatud. Küsimus pole ainult selles, et nad pole raamatuid lugenud, vaid millises keskkonnas nad on elanud. See võiks musta stsenaariumi puhul tegelikult olla nagu meie enda maailm, mis ühel päeval jõuab sellisesse punkti, kus kogu meedia ja meelelahutus muutub nii kiireks. See mõjutab meie mõtlemist, väärtushinnanguid, lõpuks meie moraali ja kõike muud. See muudab ka kogu inimeseks olemise siseilma ja nii edasi. Materjal ise annabki ettekujutuse võimalikust stsenaariumist, kuhu meie inimkond võib jõuda.

M.N: Ja samamoodi on väljakutse mõelda, et kui sa oled kasvanud ühiskonnas, kus raamatuid lugeda ei tohi, aga kogu su perekond loeb. Et mis on sinu tulevik, kui neid inimesi, kellega sa üldse vestelda saad, on käputäis ja enamik neist on sinu perekond. Kõik nad on sisuliselt kriminaalid.

A.U: “Fahrenheit 451” loos saab paratamatult tõmmata paralleele tänase Venemaaga. Ka seal toimub ajude pesemine, propaganda, sõjast ei tohi rääkida ja muud säärast. Minnes nüüd natuke aktuaalsemaks ja poliitilisemaks, siis kas “Fahrenheit 451” mõjub tänases kontekstis kuidagi teistmoodi?

I.O: Ma tahaksin algust teha. Võiks rõhutada, et need paralleelid on mingis mõttes olemas, aga meie lugu ei räägi sõjast. See pole see lugu, kus me oleme teatris ja näeme, et siin on jõuline paralleel praegu Venemaal või Ukrainas toimuvaga.

D.L: Juhtus küll niimoodi, et esimest korda lugesin seda romaani märtsi alguses, kui kogu see möll oli lahti läinud. Ja loomulikult hakkas silma see, et sõjalennukid lendavad üle pea, aga tegelikult võib see teema seal kohal hõljuda. Mis selle materjali minu jaoks põnevaks tegi, oligi see Bradbury loodud allegooriline maailm. Kui ma seda teist ja kolmandat korda lugesin, siis hakkasid kõnelema väga paljud teised teemad. Eks ma otsisin ka, kuhu rõhuasetused panna ja mida selles allegoorilises maailmas alla joonida. Kohe sai selgeks, et Eesti inimestele pole mõtet rääkida, kui paha on totalitaarne ühiskond ja ajupesu. Autori pärijad palusid mingil kummalisel põhjusel enne õiguste andmist kirjutada ülevaade selle kohta, millest meie lugu räägib. Ma ei tea, miks nad seda soovisid, aga ehk oli neil lihtsalt huvitav teada, millest me rääkima hakkame, kuna see lugu võimaldab rääkida erinevatest asjadest.

M.N: See on ka huvitav, et autorgi on öelnud, et ta ei kirjutanud tsensuurist, vaid inimesed selles ühiskonnas on teistsuguste meelelahutusvõimaluste pealetuleku tõttu ise loobunud raamatute lugemisest. Tundub, et seal ühiskonnas on väga palju inimesi, kes ei tunne, et see oleks probleem.

A.U: Ma tean seda, et autor on tegelikult eri aegadel välja toonud eri põhjuseid, miks ta selle teose üldse kirjutas. Aga toome siis selle loo lähemale. Milliseid paralleele saaks Eestiga tõmmata? Kas näiteks see kiirkultuuri tarbimine, inimeste vähene huvi asjade vastu, inimeste leigus paksemate raamatute vastu?

I.O: Neid paralleele on kindlasti palju ja see kiirenev maailm muutub tasapisi tõepoolest pealiskaudsemaks. Seesama kiirenev aeg ongi üks märksõna ja see puudutab meelelahutust, meediat ja kõike muud. Kogu aeg peab mingi action olema. Selles maailmas seisma jäämine on ohtlik, sest see võib põhjustada melanhooliat ja endasse süüvimine pole hea.

D.L: Üks läbikäiv teema on tolerantsus, mis viib mingit sorti veidrate paradoksideni. Ma rääkisin ka proovis, et ma vähemalt üritan olla ja olengi väga salliv inimene. Aga kui ühel hetkel näiteks öeldakse, et “Huckleberry Finni” peaks ära keelama sellepärast, et seal sees on ori Jim, siis see tekitab jällegi nõutust. Või meil oli nüüdsama Ukraina sõja kontekstis vene kultuuri, kirjanduse ja vene klassika taunimine. Ilma millessegi süvenemata ega järele mõtlemata korjati lettidelt ära igasugune venekeelne kirjasõna. Ma olen kuulnud, et näiteks “Tuulest viidud” film on voogedastusplatvormidel ära keelatud.

I.O: Või ka see, et Disney multifilmidel peab olema eessõna, seletamaks lastele ära, kui seal on mustanahalised tegelased.

D.L: Jah, et kuidas olla inimeste vastu hea, aga samas mitte minna ekstreemsustesse. Võib-olla olekski pidanud juba esimese küsimuse juures ära sõnastama, et “Fahrenheitis” ongi see maailm, kus mingisugused nähtused on ekstreemsele levelile arenenud. Sellega see võib-olla erinebki meie omast, aga ka meil on need ilmingud ühiskonnas juba olemas.

I.O: Väga jõuline paralleel on Ungari. Sellest on ka Eesti teatrimaastikul juttu olnud, et mis võib juhtuda või kus see lõpeb, kui poliitiline süsteem hakkab repertuaari riigis mõjutama. Seal on need ilmingud jõuliselt olemas. See paralleel pole otseselt meiega seotud, aga ka meil on olnud juba hetki, kus on arutatud selle üle, et mida võib laval näidata ja mida mitte. Meil otseselt seda ohtu õnneks pole. Ma arvan, et me oleme tark kultuur, aga sellise võimaluse tekkimine on väga kiire. Ka tänases poliitikas on ohumärgid jõuliselt õhus.

D.L: Samamoodi on selles maailmas ühiskonna polariseerimine ekstreemsustesse aetud. Me arutasime mingil hetkel ka proovis, et kui lihtne on mingil kummalisel põhjusel näiteks õige sõnastuse, hääletooni ja karisma kasutamisega inimestele selgeks teha, et maa on lapik.

M.N: Ka seal Fahrenheiti maailmas on nii-öelda normaalsed inimesed ja antisotsiaalne element, kes kuskil põranda all raamatuid kogub ja neid salaja loeb. See näitab seda, kui lihtne on muuta mingite tunnustega inimgrupp mitte-inimesteks ja teha seda neid tunnuseid pidevalt laiendades või kitsendades.

A.U: Kätt tuleb hoida pidevalt pulsil.

I.O: Ütleme nii, et Hitler teadis väga hästi, kuidas asjad peavad käima. Sama oli ka Stalini ja on Putiniga. Niipea kui inimene lõpetab ära kõhklemise ja kahtlemise ning ütleb, et tema teab, kuidas asjad käivad ja tal on teine tõde, tekibki konflikt. Ma ei tea, kas see on meie tüki teema, aga need näited vihjavad, kui mitmekihiline see materjal ise on.

M.N: Üks mainimisväärt asi veel on üksinduse teema. See on minu meelest siin tugevalt sees ja võib-olla kogen ma seda tugevalt läbi enda tegelaskuju. Ta on väga üksi. See eristab teda teistest, sest tema perekond on teistsugune ja lõpuks tal polegi kellegagi rääkida. See üksindus on tegelikult juba Montagis (Guy Montag on romaani “Fahrenheit 451” peategelane – toim.). Ühel hetkel hakkavad tal need teistmoodi mõtted peas käima ja siis tal polegi neid kellegagi jagada.

I.O: Siit me jõuame juba fundamentaalsema asja juurde. Minu teada on Elmo Nüganen öelnud, et teater on võimalus aru saada, et sa ei ole n-ö üksi-üksi siin maailmas, vaid et sa tuled teatrisse ja oled vähem üksi.

M.N: Just, sest sa saad aru, et kõik on üksi. Aga samamoodi läheb see praeguse Eesti ühiskonnaga kokku. Üksindus pidi olema ju epideemia või siis lausa pandeemia, kuna ta on ülemaailmne. See süveneb kogu aeg ja inimesed tunnevadki võib-olla üha enam, et need youtuberid ja TikToki videod on neile lähedasemad kui nende oma kolleegid või tuttavad. Sellist julgust ja oskust teiste inimestega kontoväliselt kontakti leida ja seeläbi mitte ennast nii üksinda tunda peab pidevalt arendama. Sa pead ise tekitama neid olukordi, kus sa suhtled ja ei vahi ekraani.

D.L: Selles ühiskonnas (Fahrenheit 451) on ära võetud igasugune kultuuriline haridus ja haritus. See tähendab ka seda, et neil on ära võetud kultuuriline ja ajalooline mälu, mistõttu neil puudub mingis mõttes tähendusväli. Iga inimene vajab oma identiteediks või eksistentsiks mingit sorti tähendust, olgu see siis kultuuriline, religioosne või mis iganes. Kui see puudub, siis see loob väga hea pinnase totalitarismi tekkeks. Sellises ühiskonnas saab inimesele anda positiivse programmi, talle saab luua näilise tähenduse ja seeläbi haakida inimese väga kergesti enda külge.

A.U: Mida teatrivaataja peaks “Fahrenheit 451” lavastusest kaasa võtma või millise tunde see peaks talle tekitama, kui ta siit Salme kultuurikeskuse uksest välja läheb?

D.L: Ma arvan, et need, kes on siiani selle intervjuu läbi lugenud, on tõenäoliselt märganud, et me oleme rääkinud hästi paljudest erinevatest assotsiatsioonidest ja erinevatest tähendusväljadest. Seega ma usun, et nii palju, kui on inimesi ja nende enda kogemusi, siis nii palju erinevaid võimalusi on ka Salme uksest väljaastumisel. Me kindlasti ei taha kuidagi seda jõuga ära sõnastada.

M.N: Me ei taha muuta vaatajat lehtriks, kus vesi tuleb ülevalt sisse ja läheb alt välja. Ta võiks tulla oma unikaalse iseendana sinna ja lahkuda sealt ainulaadse tekkinud tundega.

I.O: Ma tahaksin öelda, et ideaalis võiks olla nii, et etenduselt ära läinud inimene saab kaasa sellise mõtte, et “Vau, ma käisin vaatamas sellist tarantinolikku action-filmi ja ühtlasi tekkis mul tohutu isu võtta õhtuks riiulist üks raamat ja hakata seda mõnuga lugema”. Et midagi sellist võiks see olla, sest need elemendid on seal olemas.

A.U: Muu hulgas astub osa näitlejaid üles videotes. Kui suur väljakutse on üldse olnud selline lavastus nii-öelda ära teha ja kas kõik on sujunud nii nagu planeeritud? Või on ka väikeseid väljakutseid vahepeal?

D.L: Intervjuu toimumise hetkel on esietenduseni aega veel viis nädalat, nii et ei saa veel öelda, et mis või kuidas. Selles etapis, kus me oleme, teeme võib-olla kaks sammu vasakule ja siis kaks paremale ning siis vaatame, et oi, siin on nüüd ummik, läheme uuesti sinna vasakule tagasi. Me oleme praegu veel üsna sellises hetkes, kus me loome ja katsetame. Meie videotiim ja kõik muud abilised on väga professionaalsed, seega ma loodan, et meil läheb nii hästi, kui me oskame. Praegune hetk on just see aeg, kus kogu lavastuse sünd on meil veel tegelikult ees.

I.O: Aga see on tegelikult tõsi, et laval on peaaegu terve linnateatri näitetrupp.

D.L: Just, osa laval, osa ekraanil.

M.N: Ja osa neist saab tulla esikale vaatama iseennast laval. Seda väga tihti ei juhtu.