KÕIK ÄGEDAD ASJAD: Eesti Noorsooteatris esietendub 20. novembril noortele ja täiskasvanutele Duncan Macmillani “Kõik ägedad asjad”, mille lavastab Tanel Jonas Ugala teatrist. Lugu räägib noorest inimesest, kes hakkab üles kirjutama asju, mille nimel tasub elada. Teda kannustab lootus, et suitsiidsel emal võiks neist abi olla. Peep Ehasalu uuris lavastajalt etenduse kohta veidi rohkem.
Lavastus räägib enesetapust. Kas ei peaks minema raskete teemadega psühholoogi juurde või lastekaitsesse? Kuidas teater edasi aitab?
Lähedase inimese suitsiidikatse on selles lavastuses käivitavaks sündmuseks, lavastus räägib ikkagi sellest, kuidas leida elamiseks rõõmu ja helgust. Aga teater… Kui sul on infot lähisuhtevägivalla või reaalse enesetapukatse kohta, siis tulebki vaadata, et inimesed ellu jääksid, ja helistada hädaabinumbrile. Sellel hetkel pole kunstiga midagi peale hakata. Teatris on rasketel teemadel rääkimine omamoodi ennetus-teavitus, teemade läbitunnetamine. Me loodame, et teater pakub niimoodi pääseteed.
Üks asi on veel. Teatrikunst, nagu kõik kunstiliigid, peaks tegelema ka teemadega, mis on meie inimeste hingedes. Küsima, kus on need nurgatagused, kuhu valgust eriti ei näidata, kus on teemad, millest ei taheta rääkida. Ja seal on teatril teenäitaja roll. Põhjusega on maailmas vähe näidendeid, et elas kord inimene, kellel oli kõik hästi hea ja elu tavaline kuni rahuliku surmani.
Kui kõik vaiba alla pühkida ja vaikida, siis ei tähenda see lihtsalt reaalselt paljude inimeste surma, vaid ka seda, et me ühiskonnana ei arene edasi. Kui meie julgeme ja tahame rääkida, siis võib-olla tuleb meie tuules keegi veel.
Mõtled vaikimise ringi murdmist?
Mu meelest pole võimalik tuua ühtainsat põhjust, miks just teater peaks valusate teemadega tegelema, kuid üks on kindlasti vaikimise ringi murdmine. Praeguses lavastuses pole keskne siiski enesetaputeema, vaid suitsiidse inimesega kõrvuti elamine.
Aastas teeb Eestis enesetapu ligi kakssada inimest, kelle seas on kümmekond alaealist. Me paraku ei tea kõiki, kes elavad enesetapumõtetega või kõrvuti suitsiidsete lähedastega. Kui palju me enesetappudest üldse väljaspool teatrit räägime?
Räägime sellest järjest rohkem, aga hästi põgusalt. Oleme viimased 25 aastat olnud pidevalt suitsiidide arvult Euroopa esikolme seas. Mis tähendab, et meil on väga palju inimesi, kelle jaoks on elu selline, et nad ei näe mingit muud väljapääsu. Neil on aga lähedased, teisisõnu puudutab enesetapp Eestis iga-aastaselt otseselt mitut tuhandet inimest ja kaudsemalt kümneid, võib-olla isegi sadu tuhandeid.
Evolutsiooni kohapealt on enesetapp täiesti arusaamatu, sest need tungid peaksid olema inimesest välja programmeeritud – see ei aita meil kui liigil areneda. Loomariigis on vaid väga üksikuid näiteid enesetappudest, needki peamiselt parasiitide põhjustatud. Üldiselt ei ole loomariigile selline käitumine omane. Miks see siis inimesele on?
Ühe teooria kohaselt ei ole asi üldse meis – meie ei ole katki, vaid katki on maailm meie ümber. Selle teooria kohaselt ei ole meie organism tegelikult mõeldud selliseks väheaktiivseks, istuvaks eluks, nagu me praegu elame. Meie silmad ei ole mõeldud kunstlikult tekitatud valguse jaoks. Võib-olla on meie aju tegelikult mõeldud toimima nii, et me liigume palju ja see tekitab erinevaid õnnehormoone.
Et me mõtleme liiga palju, istume, vahime ja kehaga midagi ei tee?
Jah. See kogus suhkrut, mis kunagi andis meile vajaliku koguse energiat, et päeva lõpuni efektiivselt toimetada, teeb täna meid paksuks. Õhu saastatus on selline, et me ei tunne enam lõhnu nii hästi nagu peaksime, kroonilisi haigusi on palju. Kohutavalt palju inimesi on kolinud linnadesse ja elab sellist elu, mida ma praegu kirjeldasin. Võib-olla oleme seetõttu oluliselt depressiivsemad kui varem ajaloos.
Muidugi, inimese eluiga ju kogu aeg pikeneb ja elukvaliteet justkui tõuseb, me peame kulutama vähem energiat selleks, et saada kätte oma igapäevane toidukogus. Poeskäimine peaks olema justkui kõva tulemus, et näe, tõin minimaalse energiakuluga mitme päeva toidu ära, aga miskipärast teeb meid õnnelikumaks oma käega püütud kala või enda korjatud seened ning marjad. Nii et äkki on me elu liiga mugav ja meil on liiga igav?
“Kõikide ägedate asjade” minategelasekeskne mure on ta suitsiidne ema. Et ütleme talle: sul on igav, mine kalale?
Ma rääkisin laiemalt ühiskondlikust tasandist. Indiviidi tasandil – kui inimesel juba on selline probleem – võib nõuanne, et mine kalale või naerata rohkem, olla üks kasutumaid soovitusi üldse.
Selleks hetkeks, kui inimene on jõudnud raskekujulisse depressiooni, on ta ilmselt juba väga palju asju ise ära proovinud ja need ei ole töötanud. Siis tuleb sekkuda spetsialistidel. Inimese ajukeemia tuleb jälle korda saada, alles siis saab hakata mõtlema mingist kalalkäimisest ja muudest asjadest.
Kui meil on vererõhuprobleemid, siis me võtame rohtu, me ei häbene seda, aga miskipärast paljud inimesed antidepressantide võtmist ei tunnista. Kuigi ma olen jumala kindel, et minu tutvusringkonnas on paljud inimesed ühel või teisel eluperioodil seda teinud. Kui on raske vaimselt oma eluga hakkama saada, siis peetakse seda tabuks.
Teatri missioon, igasuguse kunsti missioon on keerulisi teemasid piisavalt palju hekseldada, et ühel hetkel inimesed enam ei häbeneks neist ka ise rääkida.
Lihtne näide. Ameerika Ühendriikides olid veel viiekümnendatel bussid, kus mustanahalised võisid sõita ainult tagumistes ridades. Keegi tolleaegsetest lauljatest tegi isegi laulu “Meet me at the back of the bus”. Aga juba enne seda hakati filmis, teatris ja kirjanduses rääkima, kuidas inimesi ei peaks määratlema nende rassi järgi. Tänapäeval on mustanahalistel inimestel samasugused õigused nagu kõigil teistel. Kultuuril, kunstil on väga suur mõju. Aga ainult siis, kui see julgeb rääkida, peegeldada.
“Kõik ägedad asjad” on stand-up-komöödia. Võib vist öelda, et teatriinimestele pole mitte miski püha, kõige üle viskate nalja.
Komöödia on selle materjali puhul võib-olla natuke meelevaldne määratlus, ehkki autor on nii ise kirjutanud. Stand-up’i vorm on küll – üks inimene räägib teistele lugu. Komöödia tuli juurde tänu sellele, et esimene näitleja, kes seda materjali ette kandis, oli Jonny Donahoe, kes on Inglismaal tuntud stand-up-koomik. Ka mu esimeses lavastuses üle kümne aasta tagasi Vanemuises mängis peategelast tuntud stand-up-koomik ja näitleja Ott Sepp – see oli Conor McPerhsoni alkoholisõltuvusest rääkiv lugu “Rumm ja viin”.
Me ei viska nalja teema üle, sellesse suhtume väga tõsiselt. Vorm on natukene kergem, pigem naer läbi pisarate. Elu pakub kogu aeg rohkelt väikest absurdi, ka minu elu. Mu esimene suurem lahkuminek leidis aset trammis. Olime just otsustanud, et tuleb lahku minna, kui tuli konduktor ja sain piletita sõidu eest trahvi. See on ühest küljest absurdselt naljakas ja teisest küljest rõhutab veelgi selle olukorra kurbust.
Kui me räägiksime rasketest asjadest ainult hästi raskes võtmes, siis inimesed saalis tunneksid pärast etenduse lõppu, et uh, küll on raske. Kas see aitab meid kuidagimoodi?
See näidend annab ju lausa tegevusjuhiseid, sest kõik kirjapandud ägedad asjad aitavadki elada. Kas noor inimene võiks tulla seda vaatama nagu juhendmaterjali?
Ma ei tea, kas me otseselt käitumisjuhiseid jagame. Võib-olla mingil määral. Pigem tahaksin mõelda, et jagame lootust. Et kui isegi tundub, et tunneli lõpus ei ole mitte mingit valgust, siis ole kindel, et asjad lähevad paremaks! Need ei pruugi minna kohe briljantseks, aga lähevad paremaks.
Oleme sellele proovides palju mõelnud. Kui inimene tunneb ennast etendusel ära, siis on oluline, et tal oleks pärast etendust niidiots, kuidas edasi minna.
Kuidas tuli otsus just see näidend Noorsooteatri lavale tuua?
Duncan Macmillani tekstid on olnud mulle alati südamelähedased. Kui ma selle teksti leidsin, siis kõhutunne ütles kohe, et raba see lugu ruttu ära, enne kui mõni teine lavastaja jaole jõuab.
Arutasime sõbra Leino Reiga, et äkki võiksin tulla siia kunagi midagi tegema. Pakkusin siis selle materjali Noorsooteatri loomenõukogule välja ja edasi läksid asjad juba üsna kiiresti. Ka Leinole ja Mirko Rajasele see materjal meeldis. Ent siis tuli minu Ugalasse minek ja koroona ning kõik lükkus mitu aastat edasi. Päris mitu lavastajat tahtis seda materjali veel teha, kusjuures ka Ugalas. Pidin ütlema, et kahjuks juba võetud.
Kui inimene tuleb etenduselt, siis tõenäoliselt võib ta öelda, et ta on isegi kaasa mänginud?
Mõned õnnelikud küll. Teisalt, me oleme ju eestlased, meie jaoks on enda avamine ja rasketel teemadel rääkimine väga raske. Kui näitleja palub sul midagi teha, näiteks paberilt endale teksti vastu lugeda, siis naudi eduelamust – sa oled mingi barjääri murdnud ja teisi aidanud.
“Kõik ägedad asjad” noortele (13+) ja täiskasvanutele esietendub 20. novembril.
Autor: Duncan Macmillan
Tõlkija: Pirjo Jonas
Lavastaja: Tanel Jonas (Ugala)
Kunstnik: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Mängivad: Getter Meresmaa või Doris Tislar või Risto Vaidla
