TERE TULEMAST, NUNNUD HORRORI SÕBRAD! Eesti folklorist ja pärimuste ema Mall Hiiemäe, kes koostas teose Eesti rahvausu üleloomulikest olenditest, kutsub hämarasse tuppa. Sealt tagasi enam ei saa, sest natuke hirmus ja väga põnev on ühekorraga – justnagu lapsepõlves. Mäletate? Alljärgnevalt teeme tutvust nii mõnegi kodumaise üleloomuliku olendi, jõletiste ja peletisega. Modell: Jüri Arrak. Fotod: Andres Teiss. Lavastus: Ahto Muld.
Kas vaimolendid on olemas? Jah, vähemasti meie mõtetes küll. Kas teispoolsus huvitab meid? Jah, sest vaimolendid uitavad ringi meie ratsionaalses maailmas ega jäta meid rahule. Mõned neist, nagu surnuvaim, kurivaim, luupainaja ja kratt, armastavad pimedust. Pimedas on nad julgemad meile endast märku andma.
Mardi- ja kadrilaulus on sõnad: „Tuli peab toas olema,/ pane või sõrmed põlema!“Aasta kõige pimedamal ajal on kurjad jõud liikvel ja pimedus kipub meie meeltesse. Pööripäeva öö on nii pikk, et kotkaski puu otsast alla kukub, ilma et jaksaks ööd läbi oksal püsida. Meie vanemas jõulukombestikus kehtis nõue: tuli peab põlema, et kuri (kurjad vaimud, vanakuri, kurat, vanapagan) ligi ei pääseks. Nimetatud on veel surnuvaimu, kodukäijat, mardust, tonte. Praegusajal jagub lisavalgust advendist peale. Kas sellest piisab pimeduse tõrjeks?
Kui meie rahvausu üleloomulikest olenditest raamatut koostama hakkasin, oli kõigepealt vaja nad kuidagi järjekorda saada. Ettepoole said tõstetud need, kes algselt oma haldaja-, teisisõnu haldjafunktsiooni poolest pole need kõige pahatahtlikumad. Järgmise koosluse esindajaina said ritta seatud surmariigi tegelased. On ilmne, et kokkupuutest selle seltskonna esindajatega, – ilmutagu nad end mitmel kujul või hoopis ilma kujuta – elaval hingelisel midagi head oodata ei pole. Edasi võiks nimetada veel haigusevaime ning selliseid, kelle eksistentsi aluseks on kujutelm hinge ja keha lahususest.
Metsa sees
Kes metshaldjat näinud on, ütleb, et ta olla inimese moodi, ent mingi eritunnuse järgi võivat ära tunda, et see on vaimolend. Igakord ei tunta teda kohemaid ära, vaid alles takkajärele, näiteks kui ööpimeduses kuuldakse ta häält. Mõni usundifenomenoloog arvab, et see ilming on inimese enda südametunnistuse hääl, kui ta käitumisnorme rikub.
Virumaa metshaldjatel on ühist metsase Soome metshaldjaga rohkem kui mujal Eestis. Ta ei ole nii agressiivne, pigem väldib inimest või juhatab teelt hälbinu õiges suunas. Alutagune oma metsarohkusega oli siinsetele asukatele kodune elukoht märksa kauem kui põldude ja väljade keskel toimetavale elanikkonnale. Mis on võõras, seda hakkad hõlpsasti kartma, aga hirmul on suured silmad. Kes teeradadeta marjamaal või seeni otsimas on käinud, teab, et otsesuunast kõrvale põigates võib jälle samasse kohta jõuda, võib tuntud paika ära tundmata lausa eksi minna. Kui eksimishirm saab teadmiseks, et ollaksegi metshaldja jälgedele sattunud, siis on hirm seda suurem.
Kuis siis saab, kui käes on 21. sajand, mil metshaldjaid enam ei usuta, nendega kokkupuutumisest ei räägita, aga metsasviibimine ilmselgelt mõjutab inimest? Lahendus on leitud: tegemist on energiaga, ja see võib olla kas positiivne või negatiivne.
Vee peal
Kuidas vetehaldjatega on? Nemad on kirevamad nii välimuselt kui ka olemuselt. Ühed on kalade valitsejad, kaitsjad ning hooldajad. Need hallid vanakesed võivad kalamehele hea saagi anda või ta paadi ümber lükata, võivad ka ise tömpsaba haugi kujul põhjavees tukkuda. Teised, keda nähakse kena naisterahvana oma pikki juukseid kammimas, on salalikud.
Enn Vetemaa „Eesti näkiliste välimääraja“ näkid on märksa talutavamad kui need, kes päriselt meie veekogudes asuvad. Neistsinatseist vaimolenditest on teadaolevalt paljud pealegi uppumissurma leidnud inimesed, kelle hing rahu ei leia. Näkijutud on hoiatusjutud: kellel vees kramp jalga lööb, see teadku, et on ohus. Metsa eksinu pääseb tagasi, näki väljavalitu jääb vetevalda.
Hale lugu on hüljeste ja teiste loivalistega. Piibli Teises Moosese raamatus on kirjutatud, et Jehoova laskis nad Punasesse merre uppuda: „Ja vesi tuli jälle tagasi ja kattis vankrid ja rüütlid, kõik Vaarao väe, mis nende järele tulid meresse, et neist ei jäänud üle ei ühte ega ainukestki.“ Näkkegi – neid kalasabaga inimesi on mõnel pool usutud vaarao inimestest tekkinuks.
Kõigi rahvaste pärimuses ei ole kotermanni, aga meil oli ta teada vähemasti Saare- ja Hiiumaal, Pärnus, Käsmus ja muidugi Tallinnas – seal, kus liikus meremehi. See vennike, isehakanud remondionu, uitas vargsi laevas, tappimisvasarake käes, ja andis laevameestele märku, kui torm tulemas või mast murdumas. See oli veel sel ajal, kui laevad olid puust, aga laevamehed rauast.
Omas kodus
Koduhaldjas, saunavaim, rehe-, lauda- ja tallivaim on mõneti erinevad. Ööema, ketrajanaine ja koldehaldjas annavad endast märku eluruumides. Koduhaldjale viskasid lapsed ahju peale äratulnud hamba: „Kilk, võta luuhammas, anna mulle raudhammas!“ Laudahaldjas näitas end nirgi kujul, kuulutades ette loomakahju; inimesele nirgi nägemine surma ette ei kuuluta. Majaussile pandi kausiga piima.
Hoonetes tiksusid veel toonesepad ja hoonete all maa-alused sepad. Rootsis ja Soomes on majahaldjaga toimunud isemoodi muutused. Rootsi tomte on heatahtlikult meelestatud gnoom. Kuna sellised olendid on ka maapõue varanduste hoidjad, said nad endile ajapikku tubli tööhõive: nad hakkasid jõulukingitusi pakkima ja isegi kohale tooma ning jagama. Soomes ongi joulutonttu üks jõuluvana nimetusi. Eesti maa-alust pisirahvast sellisele tööle rakendatud pole. Kogu päkapikumüsteerium imbus meile sisse lääne kultuurikontaktidega: jõulukaartidelt leidsime naljaka jämeda nina ja valge habemega mehikesed; välimuselt ülisarnased seitse pöialpoissi saabusid otse Lumivalgekese muinasjutust. Meil on päkapikud hakanud muu hulgas ka delikaatseid isikuandmeid vahendama. Aga tondi nimetust kannavad Virumaal ja Järvamaa idapoolses osas hoopis varavedajad-kratid, ning vanatont tähendab hoopis kurivaimu.
Toonesepa tiksumine puidus kuulutab ette surma: „Niikaua tagus, kui sai augu sisse, siis viis selle hinge ära.“ Toonela sõnumi võis Eestimaa kirdenukas tuua ka metsast elamu juurde toksima tulnud rähn, mardust võidi siinmail näha näiteks varsa kujul. Kumbki, ei toonesepp ega mardus, pole ise surma ega hävingu põhjustajad. Nad teatavad ette seda, mis nagunii tuleb. Sageli saadi nende märguannet ainult kuulda, ilma et kedagi või midagi näha oleks.
Surmasuus
Ja nüüd surnuteusust. Siinkohal võib tutvust teha kujutelmaga vainu- ehk vaenuköiest. Üsna paljud inimesed on meenutanud selle moodustise leidmist loodusmaastikus: tegemist on pisikeste vaglakeste lindiga, milles üksteise külge kleepunud ussikesed tasapisi vaevaliselt ühes suunas edasi liiguvad. Selline köis võib olla mao mõõtu või märksa pikem ja mitmeharulisem. Antiikaja uskumuse järgi kuulutas see sõjaväekolonni meenutav rivi sõja tulekut.
Meie maal on tillukeste ussikeste koospüsimist seletatud kui vangisolevaid ülekohtust surma leidnud hingesid. Need tuleb koost lahutada ja vabaks päästa. Lahutaja sõrmedele või kogu käele annab see toiming erilise väe. Pärimusjuttudes on sel viisil arstikäe saanud mõnedki kaugele kuulsad rahvaarstid. Tahtmine imevõimet omada on olnud sedavõrd suur, et hingede vabakslaskmisest pole leidmislugudes enamasti sõnagi, ikka ja jälle on mainitud vaid maagilise toimingu kasulikkust köie koostlahutajale endale.
Surnuvaim ise
Üks tänini aktiivseid, unustamatute hulka kuuluvaid vaimolendeid on surnuvaim ise. Teda võib kohata matusepaikades, eelkõige kalmistul haudade vahel või istumas surnuaiamüüril, ent ka kummitusena mõisarehes, lossis või vanaaegses linnamajas. Kodukäijana võib ta juba enne iseenda matuseid koju tagasi ilmuda, laudas kariloomi hirmutamas käia, üksikule teekäijale kaaslaseks tulla, isegi maadlema kippuda. Mõned on vaoshoitud käitumisega, äratuntavad vaid koputuse ja sammude järgi, teised ilmutavad end elavatele erilistel puhkudel, kolmandad kipuvad painama ja kägistama. Kujult võivad nad välja näha sellised, nagu oli kadunuke oma eluajal, võivad olla linnu või looma, isegi heinasaadu moodi, võivad olla lausa kuradid, kellel on himu inimene elusalt ära õgida.
Uskumuslikest pärimuslugudest on teada rikkalik valik võtteid selliste maagiliseks tõrjeks, ometi pole hirmud surnuvaimu ees kuhugi kadunud. Tänapäeva rahvausus tegutseb ka poltergeist ehk kolistajavaim, kelle käitumisviisiks on koputamine, asjade loopimine ning paigast teise nihutamine, otseselt elu kallale ta ei kipu. Meile sai ta rohkem tuttavaks 1980.–1990. aastatel paranähtusi käsitleva meedia toel, peagi sai tuntuks ka Kunda kummituseks nimetatud poltergeist. Osa inimverd ihkavatest demoniseerunud surnuvaimudest konkretiseerusid kalmistuid külastavateks taksoreisijateks-surnusööjateks, lastepärimusse ilmusid luukere, kägistavad käed, kollased kardinad, must tuba, verevõtjad. Seejärel vallutasid populaarsuse pingereas esikoha vampiirid. Nendegi õudolendite aeg hakkab ümber saama – neid ei võeta enam liiga tõsiselt. Vampiiridele näiteks jagub kohta stiilipidudel ja halloween’i tähistamisel, zombi on sõimusõna. Täiskasvanute usundilises maailmapildis leiab aina enam kohta kujutlus, et suguvõsa liikmest saab pärast siitilmast lahkumist hoopis kaitseingel, oma lähedaste tugi ning lohutaja. Seepärast on halloween’i kombestik mõnelegi vastumeelne.
Kurat oma paljususes
Kurat oma paljude asendusnimetustega on sedavõrd mitmepalgeline tegelane, et tema kohta soovitan teavet otsida eraldi monograafiatest. Mõtlen siin Tartu Ülikooli folkloristikaprofessori Ülo Valgu käsitlusi kuradist Euroopa kultuuriloos ja kuradi ilmumiskujudest eesti rahvausus.
Kuradi-kujutelmad on palju tuge saanud ristiusuõpetusest, ta on inimloomingu ammugi ülekäte läinud saadus. Ilma sellise koondkujuta polekski vist võimalik maailmas toimuvat paika panna. Oma olemasoluga on vanakuri märgatavalt muutnud ka teisi uskumusolendeid.
Metshaldjakuvandit kujundab metsapagan, nimetatud ka tondiks; vetehaldjast saab deemonlik uputaja, kodukäija võtab üle kuratlikke käitumisviise, libahundid võtavad kuulda kuradi meelitusi. Nii vanakurja kui ka mõnegi teise vaimolendi käest päästab meieisapalve lugemine või kukelaul.
Katk ja soendid
Viimasest katkuajast pärast Põhjasõda on möödas kolmsada aastat, nüüdisajal püsib mälestus katkust peamiselt kohanimedes. Nüüdseks on teada, et katkuvaimu hävitustöö tegi katkubakter, samuti on teada, et halltõve toojaks pole üleloomulik uskumusolend. Kuid kadunud pole hirmutekitajad haigused aids, ebola, hullulehmatõbi, seakatk, ning vanad hirmud saavad uusi võimendusi.
Oleme Lääne ja Ida piirimail ning aastasadadel kultuurihoovustega osa saanud ümberkaudsete rahvaste vaimse kultuuri pärandist. Oleme vastu võtnud jutumotiive nii libahundiks käijatest kui ka kaastunnet väärivatest soendiks-nõiututest. Nende pärimustekstide uurimisel on jõutud tõdemuseni, et Põhja-Eestis tunti veel ka ühte salapärase eluviisiga metsloomaliiki – kariloomi murdvat libahunti. Selle looma värvuse, elupaiga, levikuala ja saakloomade murdmisviisi kirjelduste võrdlemisel sai selgeks, et see on Euraasia põhjaosa taigavööndis elutsev ahm, varem kaljukassiks nimetatud suurekasvuline kärplane. Küsisin kord Komimaa elatusalade uurijailt, milline on ahm sealse rahva teadmistes. Lausa üleloomulikku neil polevat, kuid tegu olevat õgardliku elukaga, kes endast märksa suuremal saakloomal sooled välja rebib ja sellele end „tagant sisse sööb“, nagu on kirjeldatud seda haruldust meiegi arhiiviürikutes.
Lapi kakk ja veel
Meie 19.–20. sajandi uskumusolendite seas on veel mitmeid: Lapi kakk, kes tedred siitmaalt Lapimaale ajab; ussikuningas, kes koos oma alamatega inimesele järele kihutab; kõrvahark, kes sulle kõrva poeb ja sealt end peaajju puurib; tuulispask – inimene, kelle hingeta keha seni põllupeenral lamab, kuni tema hing viljavargusega ametis on; tehisolend kratt, kellele vaid oma hinge hinnaga on võimalik hing sisse panna.
Lõpetan lõiguga semiootik Valdur Mikita arutlusest lähimineviku usundilise maailmapildi kohta: „Pärimus ja uskumused säilitavad maailma arhailist keerukust. Kõik järgnevad maailmad on olnud palju lihtsamad ja mõnes mõttes ka vähem huvipakkuvad. Selles valguses saame aru, kui keerukas on tegelikult eesti kultuur.“ („Lindvistika ehk metsa see lingvistika“, 2015, lk 81).
Kõivupuu Tondipuu
Hästi surmaga sina peal olev folklorist Marju Kõivupuu: eestlase tondid, vaimud, kratid ja teised hirmolendid.
Kui proovida neid olevusi kuidagi rühmitada, siis auväärsemad on kindlasti:
Perekond Tont,
kelle kõrgestiaustatud üleloomulikes soontes voolab tilgake ka rootsi (skandinaavia) verd. Selle suure perekonna liikmed ei ilmuta üldiselt erilist inimsõbralikkust, tegutsevad nähtamatuna, mõnikord võtavad looma, linnu, mõne eseme või isegi inimese kuju (vrd „Viimne reliikvia“ ja retooriline küsimus „Oled sa tont või inimene?“). Perekonna spetsialiteet on inimesi ehmatada või neile isegi kallale tungida. Tondid ei põlga ära ka väikesi ilmsüüta lapsukesi, kui parasjagu mõnda täiskasvanut läheduses ei ole, keda hirmutada. Kodukäijad ja kummitused kuuluvad samuti Tontide auväärsesse perekonda ja ilmuvad siis lagedale, kui me oleme oma kallid kadunukesed ära unustanud või nende viimased soovid täitmata jätnud.
Perekond kratt (puuk, tulihänd) on üldjuhul kodukäsitööna valminud ja hingehinna eest soetatud pahalane, kes on spetsialiseerunud või peremehe poolt programmeeritud ebaseadusliku varaga hangeldamisele, sealjuures on ta ohjeldamatu töönarkomaan – kui peremees piisavalt kiiresti tööd ei anna, lööb peremehe maha. Perekonnas on märgatav teatav spetsialiseerumine: krati-nimelised on rohkem raha peal väljas, puugi-nimelised huvituvad piimatoodetest. Kui kratt üldse midagi pelgas, siis kartis ta vaid naise katmata tagumist poolt, mis on olnud üks mõjukamaid „argumente“ rahvapärases tõrjemaagias.
Tulihänd kartis ainult naisterahva paljast perset, siis lõppes tal kohe võim ära, kui seda nägi. See oli vist Murdus (Kõpus), naine läks lauta lehmi lüpsma ja oli sääl natuke hooletu kükitamise ajal ja ükskord järsku kukkus tsetvert otre tümates maha, noh tulihänd juhtus parajaste tulema (Kõpu khk).
Perekond Eksitajad tegutsevad maastikul – metsas, soos ja rabas, niidul. Kui ikka inimene looduses inimese moodi käituda ei mõista (läheb valel ajal metsa marjule või seenile, ei austa lille-looma-liblikat), siis nii lihtsalt ta enam koju tagasi ei saa, nagu see juhtus Aadu Kägule, kes ütles oma Leenile, et lähme metsa seenile. Näib, et Eksitajate perekond on oma haaret tänapäeval laiendanud ka poliitikamaastikule – teed seal pättust ja sigadust, ja vaat ei saa koju! Ja seeni ka ei anna!
Perekond Näkk valitseb vetevalda. Neile piisab ka kõige väiksemast veekogust – kaevust, kui suuremat parasjagu käepärast pole. Nemad tegelevad edukalt assimileerimisega, kuna nad ise ei paljune. Selleks, et näkirahva sugu jätkuks ja kestaks veel kaua vee all, käivad nad aeg-ajalt maa peal hulljulgeid või naiivuudishimulikke oma võrku püüdmas.
Lisaks suurtele suguvõsadele on tegutsenud väiksemat sorti pahalasi (näiteks luupainajad, libahundid), kes sageli pärinevad auväärt Inimese enda hõimust. Kui inimene ise ei julge minna naabrile ütlema, mis ta temast arvab, siis võtab mõne olevuse kuju ja vaat siis näitab, kellega tegu! Vahel võib juhtuda muidugi ka nii pahasti, et keegi kuri nõid sunnib inimest oma sõnade ja maagiliste tempudega pahalaseks hakkama, ja siis ei aita muud kui tükk puhast musta eesti leiba sepa taotud noaotsal lahke käe poolt ulatatuna sisse võtta. Ühest korrast piisab.