METSIKU EESTI LOOD 4: KesKus’i ja RMK lugudesari Eesti metsadest ja nende majandamisest. Ain Kütt Sagadi metsakeskusest tõmbab selga tunked ja sukeldub tehnikamaailma. Toimub ajamatk 1940-ndate Družba saest tänase päevani.
Kui meherammu ja hobuste hirnumise asemel hakkasid metsas vinguma mootorsaed, polnud enam kaugel seegi aeg, kus lääne tehnika Eesti metsamehi hullutama asus. Uudse metsatehnika kasutuselevõtus olid murrangulised aastad 1970-ndad ja 1980-ndad. Družba pidi alla vanduma Husqvarnale ning esimene harvester Makeri, mis algselt metsameestes tõrksust tekitas, töötas tänu Vana Tallinnaga Novgorodis varuosade järel käimisele lausa rekordaja.
Tubased tingimused ja lääne saag
Rootsi päritolu mootorsaagide (aga ka muu tehnika, nagu näiteks tänapäeval juba kultuslikuks muutunud mootorrattad) tootja Husqvarna tuli ühe oma läbi aegade suurima hitiga – mudeliga 140 – välja 1973. aastal. Eestisse jõudsid need aasta hiljem, asudes aktiivselt välja tõrjuma nõukogude ametivendi. Husqvarna saagide demonstratsiooniks korraldati tollase metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi eestvedamisel eraldi üritus, läbiviijaiks metsade peavalitsuse mehhaniseerimise ja ehituse osakonna juhataja Leonhard Polli ja ministeeriumi uue tehnika juurutamise osakonna juhataja Heini Paju.
Tubastes tingimustes tutvustati Husqvarnat kui saetootjat ja anti ülevaade firma toodangust. Kohalikele uudse moesõnana jagasid rootslased klantspaberil reklaamlehti, mis tollasele nõukogude inimesele kahtlemata vägagi väärt asjana paistsid, mida näitab ka tõsiasi, et nii mõnedki neid aastakümneid alles hoidis, nagu näiteks tollane Järvamaa metsamajandi insener Viktor Kapp, tänu kellele need hiljem RMK Sagadi metsamuuseumi kogusse jõudsid.
Imestamist jagus. Muljet avaldas saagide uhkete kirjadega pappkastidesse pakendamine ning tõsiasi, et neid sealt välja võttes ei määrinud saed käsi! Kuskil ei õli ega tavotti. Kui seinale projitseeritud esitlus pani veel kõhklema, et teadagi, propaganda, siis laual toimunud imekiire saeketi vahetus pani juba kukalt sügama.
Rootsi kolleeg šokeerib
Demonstratsiooni teine osa viidi läbi metsas. Muljetavaldavalt uhkesse spetsiaalrõivastusse riietunud rootslane kordas küll tõlgi vahendusel veidi loengusaalis räägitut, kuid sellele järgnenud saedemonstratsioon ületas kõik ootused. Publiku üldise imestusohke saatel käivitus saag sisuliselt juba esimesel katsel! Ilmselgelt sõiduvees olev Rootsi kolleeg keerutas saagi üht- ja teistpidi, näidates, et saag töötab suurepäraselt ka küliliasendis. Sama libedalt läks ka puu langetamine ja laasimine. Katsejäneseks valitud mänd langes üldise heakskiidu saatel mängeldes. Eeskava lõppedes polnud kohalviibijatel enam kahtlust Rootsi saagide eeliste suhtes nõukogude omade ees.
Nii leidsid Husqvarnad tee meie metsadesse ja püsivad seal tänaseni, põhiliseks konkurendiks Stihl ja Jonsered. Mootorsaagidele ja võsalõikajatele saabusid aegamisi seltsiks kogukamad agregaadid nagu hüdrotõstukid, kokkuveokärud ja muu tehnika. Esimene harvester jõudis Eesti metsadesse 1980. aastal.
Töövahendiks täpne silmavaade
Soomes Raumas tegutsenud Makeri OY tuli uue väikeharvesteriga Makeri 33T turule 1979. aastal. Aasta hiljem soetas Nõukogude Liit esimese partii masinaid ning üks masin eraldati ka Eestile, Rakvere metsakombinaadile.
Nagu ikka uute asjadega, nii ei osatud ka Makerile algul täpset ja konkreetset nimetust anda. Kasutati nimetusi „metsatraktor“ ja „metsakombain“, sõna „harvester“ tuli laialdasemalt kasutusse mõni aasta hiljem.
Oma mõõtudelt oli Makeri tollastest Eesti metsades töötanud masinatest väikseim. Masin oli võimeline langetama, laasima ja järkama kuni 25 cm jämedusi puid. Erinevalt enamikust tänapäeva harvesteridest ei teostanud lõikamist-järkamist mitte saag, vaid hüdraulilised lõiketerad, mis kokkusurumise teel puidu läbistasid. Valmistaja andmetel oli Makeri võimeline vilunud juhi käe all tunnis lõikama ja töötlema kuni 60 puud.
Rakvere metsamajandis kasutati Makerit talvel kuusikutes ja ülejäänud aastaaegadel männikutes. Puistu pidi olema varem hooldatud okasmets, puud peeneoksalised ja võimalikult sirged. Tihti kasutati ka nn kombineeritud meetodit ehk enne Makeri pealeminekut kõrvaldati võsalõikajatega alusmets. Kui tänapäeva harvesterid fikseerivad järgatava sortimendi pikkuse väga täpselt elektrooniliselt, siis Makeril sellist võimalust polnud ja ainsaks mõõdupuuks oli kabiinis istuva juhi täpne silmavaade.
Kohalikud pätid
Üsna pea suutis masin näidata tõelist väärtust. Kui metsamajandis võrreldi sarnastel lankidel toimunud raiete tööefektiivsust mootorsaagidega ja Makeriga töötades, näitasid numbrid mitmekordselt suuremat efektiivsust viimase kasuks.
Siiski piiras Makeri laialdasemat kasutamist tema tehniline spetsiifika. Kuna masina maksimaalne sõidukiirus oli 6 km/h, siis valiti langid selliselt, et nende kaugus seisuplatsilt ei ületanud kolme kilomeetrit.
Kuna kohalikud pätid olid meistrid rüüstama ka kodumaiseid metsa jäetud traktoreid, siis Makeri langile jätmisega ei tihanud metsamajand mingil juhul riskida. 1983. aastal ehitati Makeri tarbeks treilerile spetsiaalne garaažiboks, misjärel jõudis harvester ka metskondade äärealadele.
Nagu tollasele ajale kombeks, tegi ka Makeri omajagu demonstratsioonesinemisi. Enamjaolt jättis masin vaatajatele igati sümpaatse mulje. Mõneti ootamatult olid Makeri suhtes kõige negatiivsemalt meelestatud metsaülemad. Kõige suuremaks miinuseks loeti masina ülikõrget hinda, mis oli üle 40 000 rubla. Ühe argumendina tõid metsaülemad välja, et selle raha eest saab osta ligi 250 uhiuut Rootsi mootorsaagi. Siiski muretseti veidi hiljem Eestisse veel kaks Makerit, neist üks Järva- ja teine Valgamaa metsamajandile.
Vana Tallinn ja varuosad
Kõik, mis liigub, ka kulub. Siinmail täiesti uudse asjana oli tootja paigaldanud masinale töötunnilugeja. Valmistaja poolt olid rangelt ette nähtud korralised tehnilised hoolded erinevate töötundide täitumisel. Üldjuhul suudeti nendest kohapeal ka enam-vähem kinni pidada. Probleeme lahendasid ka metsamajandi remonditöökoja meistrid, kes vajalikud varuosad ise valmis meisterdasid.
1982. aasta lõppedes täitus Makeril 2000 töötundi ehk masina tehnilise passi järgi jõudis masin oma eluea lõpuni. Selle kinnituseks algasid ka rohked tehnilised probleemid. Masin hakkas igast otsast lagunema ja kohapealne käepäraste vahenditega tehtav remont ei suutnud masinat enam elujõulisena hoida. Ühtäkki meenus kellelegi, et Novgorodi oblastis Krestõs asuvas Üleliidulise Metsanduse Mehhaniseerimise Keskinstituudi katsemajandis olevat kasutusel koguni kuus Makerit. Nii suunduski metsamajandi delegatsioon 1983. aasta algul Novgorodi oblastisse varuosade jahile. Vastuvõtt oli sõbralik ning teise päeva õhtuks olid kaasa võetud Vana Tallinn ja muud eestimaised hõrgutised eeskujulikult oma töö teinud. Üks Makeridest aeti kõrvale ning Rakvere mehed koorisid selle suurima rõõmuga kõigest heast ja paremast paljaks. Suuresti just nende varuosade toel jätkas Makeri tööd kuni 1984. aasta lõpuni, siis sai Eesti esimese harvesteri jaks lõplikult otsa.
1980-ndate teisel poolel suudeti Makeri veel paaril korral elustada, kuid see oli juba rohkem episoodiline järelmäng. Kokku töötas ajalooline masin üle 4000 tunni, mis on kaks korda rohkem, kui tootjad ette nägid. Soomlaste jaoks oli see täielik müstika.
Eesti esimene harvester on leidnud endale paiga RMK Sagadi metsamuuseumi väliekspositsioonis.
Allikas: Rainer Laigu, RMK
– Tänapäeval metsaraiel eriti enam mootorsaage, tänapäevasema nimetusega kettsaage, ei kasutata.
– RMK-s tehakse 100% lageraiest ja 85% harvendusraiest harvesteridega.
– Iga päev töötab RMK hoole all olevas riigimetsas 100 harvesteri.
– Kahe operaatoriga harvester suudab lageraies teha 25 ja harvendusraies 15 raietöölise töö.
– Uue lageraie harvesteri hind võib küündida 600 000 euroni.
– Metsamehed jagavad mootorsaed kaheks: kettsaed ja võsasaed. Kettsaega langetatakse puid ja toodetakse sortimente, näiteks palki, paberipuitu ja küttepuitu. Võsasaega hooldatakse noort metsa. Pika varre otsas on „hammastega“ ketas või kolmnurk, millega langetatakse peenikesed puud ja rohi, et alles jäävad noored puud saaksid piisavalt valgust ja toitaineid.
Moodsatest metsamasinatest saab rohkem teada järgmises leheloos, kui toimetus satub metsa ja istub harvesterikabiini.
Družba sünd
Vähesed teavad, et nõukogude mootorsael Družba olid tegelikult Eesti juured.
Družba sae üks isadest oli Boris Kabur (aastani 1936 Boris Bargunov (1917–2002), keda rohkem teatakse kirjanduse kui füüsika kaudu. Kabur oli eesti kirjanik, tõlkija ja konstruktor-leiutaja.
Kabur lõpetas aastal 1936 Tallinna poeglaste kommertsgümnaasiumi ning 1942 Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna magistrina. Saksa okupatsiooniaastail oli ta Tartu Ülikooli radioloogiakateedri assistent ning pärast Eesti okupeerimist töötas 1946–47 Üleliidulises Okeanograafia ja Merekalamajanduse Teadusliku Uurimise Instituudis Moskvas.
„Kodanlik päritolu“ ning töökohad saksa ajal viisid asjalood niikaugele, et Kabur küüditati vangilaagrisse varem kui suur osa eestlastest. Siberis vangipõlves veetis Kabur aastad 1947–1954, kus ta koos teiste pagendatud teadlastega töötas Üleliidulises Metsatööstuse Ministeeriumi erikonstrueerimisbüroos välja bensiinimootori peal töötava käsisae. Kabur nimetas mootorsaagi algul nimega Taiga, hiljem hakati seda nimetama Družbaks.
Mujal maailmas olnuks Kabur miljonär, ent Nõukogude Liidus sai ta „autasuks“ amnestia ja võimaluse ilma igasuguse transpordi ja rahata Siberist Eestisse naasta. Eestis hakkas ta 1954. aastal vabakutseliseks kirjanikuks, 1966 võeti Boris Kabur vastu Kirjanike Liitu.
Kabur valiti ka idamaade kirjanduse teeneka tõlkijana Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi auliikmeks.
Kabur tõlkis palju, näiteks Walt Whitmani, Valentin Rasputini ja Nikolai Roerichi teoseid. Ta on eesti keelde tõlkinud ka mitu eepost, näiteks esmakordselt sumerite eepose „Gilgameš“ ning koostanud lasteversiooni „Haiavatast“. Kindlasti leidub ka inimesi, kes mäletavad tema robotist kõnelevaid lastenäidendeid „Rops“ ja „Rops aitab kõiki“ (1964–65), näidendeid „Antivalgus“ (1968) ning „Koopainimesed“. Boris on kirjutanud ka küllaltki kentsaka ja ulmelise noorsoojutustuse „Kosmose rannavetes“ (1966).
2001 autasustati Boris Kaburit Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
