MAAILMA MÄRGILISED ASJAD: Toimetuse kultuurikoer Saba kutsus diplomaadi ja kirjaniku Jaak Jõerüüdi Gruusia puhvetisse Tbilisi vett limpsima. Rihma otsas kandusid kaasa ka Juku-Kalle Raid, Marek Reinaas ja Tiina Ilsen. Koer ja Jõerüüt vestlesid ühiskondlikust märgisüsteemist, diplomaatiast, mälust ja kultuurist.
Koera suureks üllatuseks küsib Jaak Jõerüüt kõigepealt, kas puhvetis peab tõesti sööma ka. Keegi ei oska nii keerulisele küsimusele vastata. Jõerüüt tellib seepeale phali, mõnusa eelroa, mida võiks nimetada ka grusiinide kikerherne-hummuseks.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Sinust sai diplomaat 1993. aastal. Sattusid põmaki Soome. Ütle, kui palju on Euroopa selle ligi veerand sajandiga muutunud?
Jaak Jõerüüt (J.J): (Veendunult) No ikka väga. Väga on muutunud! 1993, see oli veel Euroopas üleminekuaeg, raudne eesriie oli just kukkunud, kõik hakkas uut elu elama; kõigi oma mullistuste ja üllatustega. Mõtleme korraks, soomlased tühistasid sõpruse ja vastastikuse abi lepingu Nõukogude Liiduga alles 1992, mil seda liitu polnud juba aasta jagu enam olemaski! Ja meenutame veel, et Põhjamaad, Soome ja Rootsi, ei olnud 1990-ndate alguses ju veel mitte Euroopa Liiduski, Austria ka mitte. Rääkimata veel riikidest, kes alles märksa hiljem NATO-sse astusid. Seda, mis ümmarguselt veerandsajandi sisse mahub, seda on ikka väga palju. (Mõtlikult, ilmselt ärkab Jõerüüdis kirjanik) Need on alati üksikud igavad read entsüklopeediast – et liitus, astus sisse, astus välja. Mis juhtus aga tegelikult, mis seal taga oli? Meeletu möll!
J-K.R: Et siis välised märgid seda suurt ajalugu ei jutusta.
J.J: (Väikese nostalgiaga) 1990-ndate alguses oli muidugi naiivsus Euroopas meeletult suur. Selle aastatuhande alguseks oli naiivsusest aga saanud selline hedonistlik õnnemull. Kõik keerutavad pöidlaid (keerutab pöidlaid), et elu läheb muudkui paremaks ja majandus aina kasvab. Ja üldse on väga armas. Alles nüüd, mõned aastad tagasi, hakkasid silmad avanema. Kasvõi pagulased – juba praegu näeme, kui tõsised tagajärjed sellel sisserännul on ja see alles hakkab oma märke näitama. Tänasega võrreldes oli too aeg naiivsuse pidupäev.
J-K.R: Diplomaadina oled luusinud õige mitmes kohas. Kas oskad ehk esile tõsta riiki, mis sinu jaoks on kõige huvitavam olnud?
J.J: (Mõtleb pikalt, sest eks küsimus on ju tüüpiline ning rumal) See on nüüd täiesti isiklik, aga… kõige huvitavam oli siiski Itaalia. (Masohhistlikul õhinal) Esiteks, tööd teha oli seal väga raske. Itaallasi ei huvitanud need pisikesed maad üldse. Jutule saamine tähtsate inimestega oli seetõttu ikka väga vaevaline. Ja nende kellatundmine on ka omaette teema. Kuna ma olin esimene Eesti suursaadik Itaalias pärast Teist maailmasõda, siis oli mul tarvis tegeleda aukonsulite leidmisega. See oli omaette hullumeelne töö, aga kui ära tulin, siis oli neid viis tükki Itaalia peale, millest oli suur abi. Kolmandaks, see oli aeg, kus tegelesime terves välisteenistuses suure intensiivsusega Euroopa Liidu ja NATO ustele koputamisega. Muudkui käid ja räägid ja räägid, mida Tallinna peamaja ette annab (mõtleb)… Ei, ma ei kasuta siin slängi!
J-K.R: Kasuta ikka slängi!
J.J: No et kui peamajast tuleb mingisugune juhtnöör, siis slängis kõlab meil see juhtnuudel. Aga ma olin Roomas kolm aastat elanud, kui sain aru, et peaksin siin kümme aastat olema, et linn päriselt ära õppida. Siin on sihukene paradoks, et kolme päevaga näitad ära põhiasjad, aga edasi läheb juba kolm kuud vaja, et midagi edasi näidata.
Marek Reinaas (M.R): Algajale diplomaadile ikka andeks ka midagi anti?
J.J: (Viivitamatult) Ma arvan, et kõvasti. Siis oli ju eluline küsimus, kas riik tõuseb üldse jalgadele, kas eksport tõuseb, kas turism areneb, kas investeeringud tulevad. Hinnaalandust tehti kindlasti, aga endale ei tohtinud teha.
J-K.R: Mulle meenus kohe üks poliitiline skandaal seoses Soomega. Kusagil 1920-ndal ilmus meie välisminister Helsingis vastuvõtule, jalas triibulised püksid ja frakipintsak. Kallas solgiga üle kogu etiketi, ehkki puhtast teadmatusest. Pärast narriti teda mitu aastat, Gori muudkui joonistas pilapilte ja tegi vennikesel elu hapuks. Kas sinul on ka mingi selline fopaa seljataga?
J.J: (Võidukalt) Ei ole! Piinlik tunnistada, aga kõik on läinud hästi. Isa-ema hea sõnaga meenutades, poisikesele õpetati juba maast madalast lauakombed selgeks, samuti lipsu ja ka kikilipsu sõlmimine. ABC oli olemas! Aga inimestel ikka juhtub. Mäletan, et ükskord Soomes oli mingisuguses residentsis mingisugune kontsert, kus paluti black tie smoking panna ja rõõmsameelne argentiina vanahärra ei olnud kutset korralikult lugenud. Seda ikka juhtub. Tal oli tavaline must ülikond seljas. Ta küll kannatas selle õhtu ära, aga tundis jubedalt piinlikkust.
J-K.R: Maneerid on aja jooksul oluliselt lõdvemaks läinud. Vanasti ei kiputud selliseid etiketivääratusi andeks andma. Kui märgi külge said, siis oli metsas. Kõige parem kutse vastuvõtule oleks muidugi, nagu Pipi kirjutas Tommile ja Annikale, umbes et „Tmmi ja Annika jauks, tulge snnipäva peule, rietus: misisetahade“.
J.J: (Noogutab) Kõvasti liberaalsemaks on jah läinud. Üks parimaid kutseid, mida mina ei saanud, vaid meil oli selleks Sven Jürgenson, kes keksis kutsega saatkonnas, tuli kreeklaselt, kes oli väga hea huumorisoonega: et ilmuge sinna ja sinna, sel kellaajal nagu ikka. Ja siis nurka riietuse kohale oli pandud umbes nagu Pipil: riided.
M.R: Diplomaat on siis nagu semiootik, ta kogu aeg mõistatab neid märke.
J.J: Lisaks veel kümnevõistleja! Kogu su töö ja elu on ju seotud sellega, et pead avalikku infot kogu aeg dešifreerima.
Tiina Ilsen (T.I): Miks sa Rootsist enne tähtaega saadikukohalt ära tulid?
J.J: Natuke valesti arvutatakse neid tähtaegu, keskmine on neli aastat. Ning ega selles minu tulekus polnud midagi erilist. Minu ajal Rootsis vahetusid mõned inimesed kohutava kiirusega. Mõnel riigil on jälle selline komme, et hoiavad inimesi 6–10 aastat. See sõltub ikkagi olukorrast ja paljudest kombinatsioonidest. Mingit raudset rahvusvahelist reeglit ei ole.
M.R: Vaataks tulevikku! Kuidas sulle tundub, kas mõne aja pärast on meil vaja uuesti Soome sõiduks viisat hankima hakata või on meil tulevikus hoopis mitte Eesti, vaid Euroopa Liidu saatkonnad?
J.J: Teist osa küsimusest on lihtsam vastata. Kõigest sellest ühistegevusest ja kasust hoolimata ei taha loomulikult vanad suured Euroopa riigid oma päris esindustest ja asjadest lihtsalt ühel päeval loobuda. Et paneme uksed kinni, unustame oma karjäärid ja huvid. Nad ei tee seda. Ma ei näe seda. Küsimuse esimene pool – ma kardan, et see uuesti viisadele üleminek võib olla isegi võimalik. See võib juhtuda. See on pidur.
Ent mõelgem tänasele. Kui ikka EL-i piir on lahti ja seda valvata ei suudeta, siis selge see, et sealt tuleb üle igaüks, kes tahab. Aga kinnipanemine, sinna läheb liiga kaua.
M.R: Seega, midagi rõõmustavat välispoliitiliselt Eestil ees ei ole, kõik on omamoodi kehvad lahendused.
J.J: See on nüüd suhtumise küsimus, mis on hea, mis on halb. Võib ju väga banaalselt kõlada, aga hea on see, et me oleme täiesti kindlalt kinnistunud kahe tähtsa laua taha, need on EL ja NATO.
M.R: Noh, kui NATO Vene lennukeid alla tulistab, ei ole ka tore kõrvalt vaadata sealt laua tagant.
J.J: (Selgitavalt) See „laua taga“ on rohkem sümboolne fraas. See tähendab ka palju muud. Suur hulk meie spetsialiste, nii tsiviil- kui ka militaarspetsialiste, on asjades osalised. Me oleme sees, me teeme tööd, meid hinnatakse päris hästi. Mulle on selline mulje jäänud. See, et me arutame lahtiselt, et Euroopas on karmiks läinud, on iseenesest hea. Need on klassikalised asjad. Siis kui neid põhivabadusi ei ole, sealhulgas ka sõnavabadust, siis märkavad seda kõik. Aga kui see on käes, siis tundub, et mis see ikka ära ei ole…
M.R: Sõnavabadus on meil käes, unustame korra selle Euroopa…
J.J: (Vaidleb resoluutselt) Meie olemegi Euroopa!
M.R: (Ei lase ennast segada) …Ütleme siis niimoodi, et Euroopa väikeses riigis ollakse siiralt veendunud, et boheemlust on tänapäeval kuidagi väheks jäänud. Miskit hipivärki ja muud kihvti. Kuidagi tuim on.
J.J: Ma ei tea, ma ei ole pädev seda hindama.
M.R: (Üllatunult) Sa oled ju vana hipi. Kuidas sinu hipimõõdik ütleb?
J.J: (Nostalgiliselt) Hipinduse aeg oli siis! Ammu! Praegu ei ole enam seda, praegu on kolmas-neljas või muu nähtus, mis nende nimed kõik on. Minu ajal oli hipindus, enne seda roki ja lõnguste põlvkond. Minust palju hiljem punk. Aga vaata, kui erinevad on ajastud – siis ei olnud internetti ja nutikaid, värgiga tegeleti teistmoodi. Leiti endale väljundeid kusagil mujal. Pegasuse kohvikus jõlkuda oli ikka midagi muud kui pidevalt netis hüpelda. Ma olin viimati kolm kuud tagasi FB-s, ja aitäh, mulle aitab küll pikaks ajaks. See oli karm.
J-K.R: Kuule, sa võid ju mingid jobud feisspukist välja visata! Pegasusest visati ka lollakad välja. (Mõtleb) Okei, filter oli suurem, šveitser ei lasknud kõige totramaid tüüpe sissegi.
J-J: (Naerab) Seda küll!
J-K.R: Aga tead, mis on kole? Kui tulevad mingitest parteikontoritest sellised lasteaiast pärit jopskid, kes potsatavad lõpuks suurde poliitikasse ja kes saavad oma ankeedile kirjutada ainult neid ameteid, mida nad parteikontoris on pidanud: kohvivalaja, plakatikleepija, noorteosakonna juhatus, kellegi sekretär, siis juhatus jne. Ja siis, olles elanud absoluutselt väljaspool päris maailma, hakkab see vend ühtäkki suures poliitikas suuri otsuseid tegema.
J.J: Nojah, kui sa räägid poliitmaailmast. Sul on õigus. Aga poliitikas on ka igavaks läinud, see on tõsi. (Huvitatult) Sa nagu tahaksid Kalle Kulbokit tagasi trummi lööma?
J-K.R: (Tõrjuvalt) Kulbok oli sõge, see on teine asi. Räägime parem kirjanik Jõerüüdist. Mis sul veel kindlasti kirjutamata on?
J.J: (Laveerib mõnuga)Sellega on nüüd selline lugu, et ma võin seda suhteliselt täpselt ütelda, aga teatud piirini. Ma olen eluaeg pidanud sellest kinni, et kui mõni asi päriselt veel valmis pole, siis ma konkreetselt ei räägi. Täpne vastus on see, et mitu raamatut on kirjutamata. Üsna paksu.
J-K.R: Sa kirjutad küllalt sageli ühiskondlikke arvamusi. Ent kui kaugel on arvamuse avaldamisest päevapoliitika? Mõtled sinna ka tagasi minna?
J.J: Ma ei ole sellele mõelnud mitte üks raas. Selles nn suures poliitikas olen ju kaks korda olnud Eestis, üks kord oli kaks ja pool aastat üleminekuaja parlamendis. Mille tulemusena sai Eesti riik taas iseseisvaks tehtud. Lisaks sellele veel ju palju tähtsaid asju: kolm rahaseadust rahareformi jaoks, uue põhiseaduse hääletusele panek, presidendi valimisseadus ja riigikogu valimisseadus. Lugemata muid väiksemaid asju, nagu maareform ja omandireform. See oli päris kibe tegevus ja siis ümmarguselt üks aasta otsa veel kaitseminister.
M.R: Aga kolm on kohtu seadus. Ja meie järgmine demokraatia pidu on ju presidendi valimised. Mõned on sinust ka rääkinud.
J.J: (Ebaledes) See on asi, milles mina üldse sõna ei võta. Sest need ei ole need valimised, millest meie praegu rääkisime. 2019 on järgmine riigikogu valimine. Ma ei saa seda kuidagi välistada, see oleks rumal. Võib-olla mu uudishimu kõige selle vastu kasvab tõesti nii suureks, et kolm on kohtu seadus. Ma ei välista seda.
M.R: Tuleta meelde, miks sa sealt Reformierakonnast üldse välja astusid?
J.J: See oli siis, kui see lõplikult avamata jäänud mustade rahakilekottide lugu oli kestnud liiga kaua. See oli see ooper.
J-K.R: Miks sa kaitseministri kohalt tegelikult tagasi astusid? Ega ometi ju minu punamaika „Kommarid ahju“ pärast, kus sa nimekirjas seisid?
J.J: See ei olnud otseselt too särk (kommarid ahju), see oli natuke seotud Indrekuga (Tarand – toim). Aga teine pool oli kogu see jama ja õhkkond, mis selleks ajaks oli tekkima hakanud. Tuletame meelde, aasta 2005. Siis oli ju tekkinud valitsus, kus Ansip oli küll peaminister, aga valitsuses oli ka Reiljani erakond ja Savisaare erakond. Detaile oli palju ning mulle ei meeldinud üldse õhkkond, mismoodi valitsus töötas. Valitsuse enda sees oli juba liiga palju erinevaid käitumisviise, maailmavaateid ja muud igasugused lõhed.
M.R: Tolle aja saavutustest, mul tuleb meelde, et ostsite Eestile 60 tanki?
J.J: (Parandab) Pasid jah. Need olid soomusmasinad. Hakkasime novembris tööle ja detsembris kirjutati soomlastega paberid alla. Siin võib küll suured kiidusõnad öelda tolleaegsele kantslerile Lauri Allmannile, kes väga hea juristina käis paberi veel viimases faasis väga korralikult üle, et ei sõlmitaks Eestile kahjulikku lepingut.
Aga – kui sa tahad saavutustest rääkida, siis meil on olemas selline asi nagu Kaitseuuringute Keskus. Selle üle käis vaidlus kulisside taga, minu valitsemisajal korduvalt. Ja see oli täiesti tülgastav. Et kui tulevad noored ja haritud inimesed ja küsivad: aga milleks meil seda vaja on. See oli ju krooni aeg ja selle käivitamiseks oli vaja raha umbes 15 miljonit Eesti krooni aastas. Ja siis ma ütlesin üsna kurjasti – mitmeid kordi, kui viisakalt enam ei saanud –, et lõpetage see jama ära. Et kui Eestis juba maetakse 300–400 miljonit krooni kusagile tsementi või asfalti ja kõik plaksutavad rõõmuga käsi, ja siis, kui riigi ajud tahavad kulutada 10–15 miljonit julgeoleku peale, siis on sihuke kisa, et sure surnuks.
M.R: Anna nüüd ka mõni lugemissoovitus, mida lugeda pühade ajal, mida vaadata, mida süüa.
J.J: (Rõõmsalt) Kohe neli raamatusoovitust, kaks esimest on värskelt eesti keeles ilmunud. Üks saksa arst, Hans Deichelmann on kirjutanud päevaraamatu vormis teose „Ma nägin Königsbergi suremas“. Neljakümnendate teisel poolel muidugi. Vapustav.
Teiseks Carl Rußwurmi vana hea „Eibofolke“ ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus. Kuulub kodumaa ajaloo vundamendikivide paremikku.
Aga et meenuks, et idapiiri taga on olnud püsivamaid nähtusi kui praegused poliitikud, siis soovitan ikka ja jälle lugeda Anton Tšehhovi proosat. Kuuekümnendatel ilmus kaheksaköiteline seeria eesti keeles. Ja naerda saab alati Daniil Harmsi lugedes. „Väljapudenevad vanaeided“ Ilona Martsoni ja Rein Saluri haruldades tõlkes, ilmumisaasta 2011.
J-K.R: (Tunnustavalt) Hea nimekiri!
J.J: Ja sulle aitäh grusiinide juurde meelitamast! Väga head toidud, tulen ükspäev põhjalikumalt tutvuma. Muuseas! Tahad loo juurde mõnd hipifotot?
J-K.R: Tahan!
