ILM ON ALATI HALB, AGA ON OLNUD KA PÄRIS KOLEDAID AEGU: Enamik teab meie planeedil aset leidnud “tavapäraseid” jääaegu, mis lülitasid välja suure osa elust – siinsetest laiuskraadidest märksa kaugemale lõunasse.
Väike jääaeg aga puudutab põhiliselt Euroopat ning Põhja-Ameerikat. See leidis aset umbes 13. ja 19. sajandi vahel. Ootamatult külm kliima tõi kaasa palju negatiivseid tagajärgi ja sundis inimesi kohanema täiesti uute keskkonnatingimustega. Et enne seda valitses Euroopas tänasestki märksa soojem periood, andis muutus eriti drastiliselt tunda. Temperatuurid olid mitme kraadi võrra (on räägitud kuni neljast kraadist) madalamad, see justkui “väike vahe” keerab aga kogu loodusliku igapäeva täiesti jalgadelt pea peale. Euroopas kaasnesid ilma jahenemisega pidevad ikaldused, näljahädad, haigused ja loodusõnnetused – ning vähenenud ressursside tõttu ka sõjad. Juku-Kalle Raid vestleb ajaloolase ja kliimauurija Priit Raudkiviga väikese jääaja tekitatud õudustest ning ulatusest. Väike jääaeg raputas oluliselt ka meie regiooni harjumuspärast elu.
Väikese jääaja täpne algus on üsna ähmane. Millal kliima tegelikult muutub ja kuidas meid mõjutab, on raske öelda. Väikese jääaja omapäraks oli sademete märkimisväärne suurenemine, mis omakorda viis harjumatu temperatuurilanguseni. Siin on süüdistatud ka vulkaanipurskeid, Golfi hoovuse nõrgenemist ning päikese aktiivsuse olulist vähenemist.
Nendel sajanditel kasvasid hoogsalt liustikud, lumesajud suurenesid orienteerivalt veerandi võrra, suvesid iseloomustasid jahedus ning lakkamatud vihmad. Lund sadas ka paikades, kus varem polnud inimmälu kohaselt seda juhtunud. Nii võis mõningatel aastatel Vahemerel uisutada, oli aastaid, mil Bosporuse väin külmus kinni, vähemalt paaril korral külmus kinni ka kogu Läänemeri. Väike jääaeg muutis oluliselt Euroopas teada olnud maailmakorraldust ja elu.
Kui me vestame väikesest jääajast, tuleb alati meelde, et põllumehel on neli vaenlast pluss rahvusvaheline imperialism. Eesti tavapärane jaanipäev meenub samuti. Ometi elame märksa soojemal perioodil kui mõned sajandid tagasi. Väike jääaeg on näide, mis muutis mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa kujunemislugu.
Tänases mõistes “normaalsetest aastatest” ei ole väikese jääajaga seoses suurt midagi rääkida. Ilm on üks selline nähtus, mis endast eriti ju ei kõnele. Ilm on mitmete füüsikaliste parameetrite kogum. Olgu see siis tuul, sademed, temperatuurid. See kõik kokku annab sellise nähtuse, mida me nimetame kliimaks. Ja mida kaugemale me ajas läheme, seda rohkem on olnud inimene sõltuv sellest keskkonnast, kus ta elab. Kujutame ette “kõigest” kaks kraadi külmemat ilma, näiteks 14.–15. sajandil. Mida see tähendas? Vähemalt kaks nädalat viivitust seemnete idanemisega või kasvamisega, tolmlemisega jne. Ja sellele lisandub tõik, et tavalise rukki valmimiseks on vaja kuid – et ta saaks korralikult küpseks. Kui soe lõpetatakse kuskil augusti keskpaigas ära, lõpeb ka kasvamine. Vili ei saa valmis, kvaliteet on vilets ja teda jääb väheks. Ja siit algavad muutuvad suhted keskkonna ja inimühiskonna vahel. Inimesel on reeglina vaja süüa. Kui toidulaud jääb ahtraks, saabuvad kõikvõimalikud haigused. Meil on oma kindel füsioloogiline rütm, me peame oma kalorid kätte saama. Kui seda napib, siis vastupanuvõime kõikvõimalikele bakteritele ei toimi ja sealt tulenevadki massilised suremised.
Ikaldusaastaid tuli järjest, oli ka aastaid, mil sadas pidevalt ainult vihma ja meie tänases mõistes suve ju ei eksisteerinudki. Kroonikad on viidanud aegadele, mil “sadas vahetpidamata juunist augustini”.
Kliimat võivad muuta paljud tegurid. On nimetatud keiser Justinianus I aegset hiiglaslikku vulkaanipurset aastal 536. Oli üks väärt ajaloolane Procorpius, kes kirjutas just Justinianuse ajast. Ta kirjutas kaks lugu. Esimene lugu oli see, kus ülistati Justinianust, et ikka niisugune vägev valitseja. Aga tal oli ka salaajalugu. Selles rääkis ta pooleteisest aastast, kus päikesevalgus ei tunginud üldse läbi pilvede. Nende suurte vulkaanipursete ja ilmastikku mõjutavate nähtustega on alati ka nii, et sellele järgneb suur haiguste laine.
Euroopat tabaski tegelikult sellesama keisri nimeline katk.
See oli hirmus nähtus, Konstantinoopolis suri päevas 5000–6000 inimest. Kui ilm pöörab ära, siis aktiveeruvad ka kõikvõimalikud bakterid ja batsillused, sest neil on ka tung ellu jääda ning nad hakkavad liikuma.
Tartus elav arheoloog Andres Tvauri on kirjutanud, milline võis olla 536. aasta vulkaanipurske mõju Eestis. Meil ei ole sellest ajast kirjalikke allikaid, aga arheoloogidel on omad peened meetodid, kuidas sellele asjale pihta saada. Ma tean, et ta on kasutanud ka Poola ja Leedu arheoloogide materjale. Põhiline on nn õietolmu meetod – sealt näed, kas õietolmu ladestub stabiilselt või tekivad mingid katkestused, mis tähendab, et ilmaga on mingisugune jama. Andres on väitnud lausa seda, et seoses selle 536. aasta purskega võis Eestis aset leida kultuurivahetus: suur osa rahvast suri lihtsalt välja ja uued hõimud tulid siia sisse. Tvauri sai selle uurimuse eest ka riikliku teaduspreemia.
Euroopas järgnes 9.–13. sajandi paiku päris soe periood – palju soojem kui praegu. Näiteks Lõuna-Rootsis ja Inglismaal sai kasvatada viinamarju. Mis tähendab seda, et kliima oli oluliselt malbem.
On olemas üks huvitav raamat Inglismaalt – esimene rahvaloendus ja varade üleskirjutus, kus on ju selgelt kirjas, et Lõuna-Inglismaal kasvatati edukalt viinamarju. Kus on need viinamarjad praegu? Õllepiirkond küll, aga viinamarju ei kasvatata. Seda perioodi on nimetatud “suurepäraseks ajaks” ning selle jäljed on selgelt näha – aeg, mil kliima oli helde, pani aluse suurele majandustõusule. Näiteks sai hoo sisse linnade tekkimine sellisel kombel, nagu me seda teame. Kui on soodsad ajad, tekib ülejääk, tekib kaubandus. See ilus aeg vältas umbes 13. sajandi keskpaigani.
Siis tuli järgmine suur kataklüsm, mis oli jälle seotud vulkaanilise tegevusega. Aasta 1270 paiku toimus järjestikku kaks-kolm purset, see keeras ilma nii nässu, et kogu üleilmne kliima ei töötanud ja tõi endaga kaasa 1315. aasta suure näljahäda, mis kestis muidugi kauem kui üks aasta.
Oli lakkamatu vihmasadu – sa võisid tahta küll seemne mulda panna, aga see ei idanenud, vaid pigem mädanes seal või vesi viis ta lihtsalt minema. Tohutu näljahädaga kaasnesid igasugused sotsiaalsed jamad, kuritegevuse ropp kasv jne. Inimene tahab ju ellu jääda. Tehti arvukalt näidispoomisi, kongid olid ülerahvastatud. Aga laibad võeti öösel nöörilt maha ja söödi ära.
- sajandi teise poole vulkaanipursete kohta saabki vast öelda, et üsna paljude kliimaajaloolaste arvates oli see murrang, mis viis väikese jääaja tekkimisele.
Edasi oli kliima läbi kogu 14. sajandi hüplik – väga tormiderohke aeg, lausvihma ning kõikumisi oli hästi palju. Selgelt on näha, et 14. sajandi lõpu poole, eriti 15. sajandil, toimus järsk muutumine. Kliima muutus inimesele ülimalt ebasoodsaks.
Tavaliselt jätavadki just sellised kataklüsmid ka kirjalikesse allikatesse oma jälje. Normaalsetest aegadest ei kirjutata. Pole midagi erilist öelda. Aga lõpuks – ka muutuvas ilmastikus elad vedamise korral oma elu ära ja su lapsed elavad oma elu ära ja see on nende jaoks juba normaalsus.
Ühe sündmuse tahaksin veel esile tuua. Eesti oludest on teada raske aeg, kui 1600. aastal purskas vulkaan Peruus. Peruus purskab, aga tekitab üleilmse jama. Neid jälgi on igal pool. On Hiinas, Jaapanis, rääkimata Euroopast, kus kirjakultuur oli rohkem arenenud. See oli nii võimas efekt, et tõi kaasa nii Eestisse kui ka Venemaale meeletu näljahäda. Seda on uurinud asustusloolise materjali kaudu Tartu ülikooli ajaloolane Marten Seppel, allikaks enamasti Tallinna ümbruse materjal. Ta on näidanud seda, et näljahäda tõttu, mis tõi endaga kaasa surmad, muutus asustus – väga olulisel kombel ja väga hõredaks.
Kui mõelda hetkeseisukohast, pole isiklikult ju suurt vahet, kas talvel on –5 või –10 kraadi külma. Aga pikas perspektiivis muudab langus ära kõik tsüklid.
- sajand oli minu arvates väikese jääaja süda. Üsna loogiline, et kui on sellised kliima kõikumised, siis see tekitab rahutusi. Ja 17. sajand oli Euroopas lakkamatute sõdade aeg. Just Lääne-Euroopas: kurb vaadata, mismoodi kõik riigid ja rahvad sel ajal omavahel kemplesid. Kahtlemata need juured, mispärast see asi toimus, olid ju selles, et ressurssi nappis. Kui toitu ei ole, tekkib füsioloogiline stress, sealt edasi sotsiaalsed rahutused.
Sajandi keskel oli sama lugu. Seal oli ka väga palju näljahädasid. Kas nad olid just vulkaanidest tingitud, seda ei oska mina praegu öelda. Küll aga on selgelt näha, et 17. sajandi 70-ndatest kuni 18. sajandi keskpaigani oli hästi aktiivne vulkaaniline tegevus üle ilma.
Sellega seoses tuleb meil ju kohe arvesse 17. sajandi lõpu suur näljahäda, millest on palju kirjutatud, Otto Liiv oli see mees, kes selle kohta 1930-ndatel dokumentide kogumiku välja andis.
See oli taas huvitav näide selle kohta, kuidas võitlus käib kitsastes oludes vähese pärast. Otto Liivi analüüs viitab sellele, et Rootsi võimu ajal elasime küllaltki kesiselt, et pole see “Rootsi aeg” nii hea midagi. Eesti- ja Liivimaa vili oli muidugi Euroopas hinnas.
Kuna tegemist oli pärisorjadega, sai seda ilma tööhinnata ja odavalt müüa. Mitmed Euroopa kultuuri-ilmingud põhinesid odaval Baltikumi viljal.
Täpselt niimoodi see oli. Rootsi kuningriik röövis siin meie vilja, jättes kohalikud hädasse. Ja oligi näljahäda käes, millele sekundeeris ka viletsam ilm. See oli üldse üks õnnetu aeg siin, see 17. sajandi lõpp. Siis hakkas Põhjasõda pihta, 1710 tuli veel katk, mille tõid sisse rootslased, korraga nagu topelt häda. Selle kohta on üks Tartu arhivaar – Tiiu Oja – teinud ilusa ülevaate: kui suur oli eestlaste rahvaarv enne ja pärast neid sõdu, nälga ja katku. Need on meeletud numbrid. Keskeltläbi võis kuni 75% rahvast minna looja karja.
Need ajad kajastuvad ka rahvapärimuslikes lugudes, kuidas külad jäid täiesti tühjaks. Ja siis räägitakse, kuidas ainult üks poisike jäi ellu ja leiab üksi mööda maad rännates lõpuks mingi tütarlapse.
Soovitan kõigil lugeda, teen lausa reklaami, Reet Hiiemäe koostatud vägevat raamatut “Eesti katkupärimus”, kus ta on registreerinud kõik teated katku kohta. Seesamane asi on ka ära toodud, kui tühi see maa meil siin tegelikult oli, et inimesi ei olnud. Väga hea lugemine!
Aga kliimamuutuste taga ei olnud kaugeltki ainult vulkaanid. Nüüd on see müstiline koht, me ei tea ju suures plaanis, mis selle väikese jääaja tekitas. Küll aga on olnud igasuguseid teooriaid – päikeseplekkide suurenemisest kuni maakera telje nihkumiseni ja mis kõik veel. Me ei ole vist väga nutikad seda lahti seletama.
Selle aasta sügisel tuleb Tallinna ülikooli kirjastusel välja üks suurepärane raamat, mille on kirjutanud kaks tunnustatud saksa loodusteadlast, kes on hekseldanud selle kliimamuutuse – need korduvad jääajad ja hoovuste muutused jne – kõik peenelt läbi ja loonud väga usutava pildi, kuidas kliima on läbi aastatuhandete muutunud.
Resümee võiks olla, et kliima on üks äärmiselt keeruline suhete süsteem, mis toimib sihukesel kombel, et me ei suuda seda detailideni lahti mõtestada. Ta ongi ju elav organism, mis elab omasoodu. Seal võivad kõik faktorid mängu tulla. Sealhulgas ka päikesekiirguse vähenemine, mida sa mainisid. Või Maa magnetväljad.
Tahan rõhutada seda, et lagastada ei maksa, loodus on tohutu ressurss ja kui me sellega halvasti ringi käime, siis on jama majas. Sellest, kuidas ühed regioonid lähevad soojemaks, teised külmemaks, on selles raamatus ka juttu.
Väikesesse jääaega langeb ka üldine ebastabiilsus, võiks isegi öelda, et kollektiivne hullumine: näiteks nõidade põletamine, just nemad olid muidugi süüdi viljaikalduses ja selles, et kogu aeg vihma sadas.
Kliimapilti ju ei osatud vaadata. Ma olen lugenud väga huvitavaid Šveitsi käsitlusi sellest, mismoodi kliima muutumine viis Šveitsis nõiaprotsessideni. Sest keegi pidi olema süüdi. Näiteks see, kes käitub teistmoodi ja ei ole standardne kristlane. Väga lihtne, see on inimese reaktsioon. Kui ta ei oska seletada, hakkab ta otsima süüdlast.
Liustike pealetung toimus samuti väikesel jääajal. Kui me praegu räägime suure murega liustike pindala kahanemisest, siis sellel “kuldsel keskajal”, ma pean silmas aega kuni 13. sajandi keskpaigani, olid nad oluliselt väiksema pindalaga kui tänapäeval.
Seda küll. Aga leidub ka väga ilusaid fotosid, mismoodi ilm on ikkagi nüüd muutunud soojemaks. Võtame needsamad Alpide liustikud. Ütleme, et 19. sajandi 80-ndad versus 20. sajandi 60-ndad. Siin on selgelt näha, kuidas sadade ja sadade meetrite kaupa on liustikud vähenenud.
Väike jääaeg tekitas veel palju muutusi, lõppkokkuvõttes põhjustas see linnade elanikkonna plahvatusliku suurenemise. See on muidugi loogiline: kui külades valitseb ikaldus, siis linnadesse on kogunenud mingi tagavara ja tekkinud isegi selline nähtus, nagu oli vaeste abistamine.
Muidugi. Aga abistati teatud piirini. Linnade toitmisvõimalused polnud ammendamatud, rikkamatest maadest imporditi. Kui oli, millega maksta. Väikese jääaja sajandid oli ikkagi väga raske etapp.
Kroonikad väikese jääaja ilmast
Väike valik Andres Tarandi, Jaak Jaaguse ja Ain Kallise ajaloolistest kroonikatest vahendatud ülestähendusi Eesti lähialade väikese jääaja perioodi ilma kohta (14.–15. sajandi näitel) raamatust “Eesti kliima minevikus ja tänapäeval”.
- Selle aasta suvel ei saanud Liivimaa orduvennad ebasoodsate ilmade ja ülemäärase vihma tõttu sõjakäike üldse ette võtta.
- 2. märtsil võttis leedulaste kuningas oma kolme poja ja sõjaväega ette retke Düüna (Daugava) piirkonda. Ordule ei saanud nad seekord midagi teha väga külma sügava lume ja raskete teede pärast.
- Novgorodi- ja Pihkvamaa. Septembri algusest tuli katkematult vihma, pärast langes lumi ja olid pakased ning lõdisemine.
- Novgorodimaa. Pikk ja kestev talv ajavahemikus 23.10.1389 kuni 18.04. 1390.
- Jääd mööda sai Mecklenburgi rannikult Taani ja Taanist Rootsi.
- Lääne-Euroopa. Väga karm talv. Taanist Lüübekisse käidi jääd mööda.
- Põhja-Euroopas külmusid mered, aga jõed külmusid sedavõrd, et neid mööda said liikuda väeosad.
- Lääne-Euroopa. Vihmasajud 12.03 kuni septembri teise pooleni.
- Leedu. Väga pikk, külm ja lumerohke talv, vältas 27 nädalat.
- Läänemeri külmus kinni.
- Läänemeri oli jäätunud.
- Külm. Tallinnas esimene laev sadamas 31.05.
- Lääne-Euroopa. Karm talv: Belgias ulatus jõgedel jää paksus kahe jalani (60 cm). Reini jõgi oli jäätunud.
- Sel aastal oli Poolas, Leedus ja naabermaades kohutav ja kauakestev talv.
- Sõideti Revelist (Tallinnast) mööda jääd Taani ja Rootsi ning tagasi midagi kartmata.
- Venemaa. Kanged pakased olid ja hulk inimesi külmus ära.
- Holland. Väga külm talv.
- Leedu. Kevadel tuli talv tagasi. 21.05 sadas maha põlvini lumi ja valitses käre külm.
- Lääne-Euroopa. Väga külm talv. Aadria meri Veneetsia juures külmus kinni.
- Lääne-Euroopa. Veneetsias jäätusid laguunid ja kanalid.
- Lääne-Euroopa. Külm talv. Vihmane suvi. Doonaul ebatavaline uputus.
Toimetus soovitab:
Philipp Blom “Tappidest lahti maailm”, Argo 2021
- sajandi lõpuks oli kogu Euroopas õhutemperatuur nii tugevasti langenud, et linde kukkus surnult taevast, Vahemereski kattusid sadamad jääga ning Thamesil korraldati talvelaatasid, kus külmunud jõele püstitati müügilette, kõrtse ja bordelle. “Tappidest lahti maailm” kirjeldab 17. sajandi vapustavate kliimamuutuste tõttu tekkinud kriisi, mille käigus kujunes ümber kogu Euroopa. Sel väikesel jääajal, kui järsult jahenenud ilm jättis järjepanu saagita ulatuslikke piirkondi, nii et tuhanded inimesed olid sunnitud nälja tõttu otsima linnadest uut elu, pandi alus hoopis uuele ühiskonnale. Philipp Blom kirjeldab toonaseid drastilisi muutusi ja annab sõna ajastu prominentsemaile mõtlejaile, näidates ühtlasi selgelt, kuidas ka tänapäeva kliimamuutused toovad paratamatult kaasa teisenemisi, mille sisu ega ulatust ei oska me veel aimatagi.
