VERI, SAKSAD JA EESTLASED: Toomas Karjahärm analüüsib „revolutsioonilist“ 1909. aastat Eestis. Neist sündmustest räägib ka tema vastilmunud raamat.
Krestomaatilisena on kinnistunud meie mälus ajalootõdemus selle kohta, et 1905. aasta revolutsioon oli pöördepunktiks Vene impeeriumi ajaloos. Sotsiaalne ja rahvuslik liikumine haaras suuri inimhulki ja võttis enneolematu ulatuse, tsaariisevalitsus lõi kõikuma ja andis järele, tekkis rahvaesindusega (Riigiduuma) valitsemiskord. Eesti rahvas ärkas poliitiliselt ja astus avaliku võitluse areenile, nõudes kodanikuõigusi ja omavalitsust. Allpool puudutan mõnda nüanssi neist sündmustest minu äsjailmunud raamatus, mis kirjeldab massiliikumist ja vägivalda maal.
Komiteed
1905. aastaga seoses on palju kõneldud revolutsioonilisest omavalitsusest, mida mõnel pool nimetati kujundlikult vabariikideks, enamasti aga komiteedeks või komisjonideks. Omavalitsuse ebaseaduslik uuendamine ja mitmesuguste ülesannetega komiteede moodustamine rahvakoosolekutel ja valla täiskogudel leidis teadaolevate allikate põhjal Eestis aset umbes sajas vallas 365-st.
Komiteede tähtsust uue alternatiivse rahvavõimu organitena on kirjanduses sageli ülehinnatud. Lühikese eksisteerimisaja (mõned nädalad kuni karistusvägede saabumiseni), aga ka täitevaparaadi ja vilumuste puudumise tõttu ei suutnud need uusmoodustised kuigi palju korda saata. Edukamalt kulgesid niisugused uuendused, mis viidi läbi vanade seaduslike vallaorganite omavolilise tegevuse tulemusena või nende koostöös komiteedega. Näiteks eesti keele sisseseadmine vene keele asemele valla asjaajamises ja õpetuskeelena rahvakoolis, kõrtside sulgemine, metsade haldamise ülevõtmine mõisnikult, maksude mittemaksmine, valitsusele ja mõisnikule nõudmiste esitamine, tsaariametnike boikoteerimine jm.
Linnatööliste maaleminek
Esimese Vene revolutsiooni kõrgpunktiks Eestis olid massirahutused maal 1905. aasta detsembris, mida tollased valitsusametnikud ja hilisemad historiograafid on nimetatud tööliste ja talupoegade relvastatud ülestõusuks. Sellega kaasnesid vägivallateod ning mõisnike vara massiline hävitamine ja riisumine valdavalt Põhja-Eesti maakondades ning Pärnumaal, mis kokku hõlmas umbes 1/5 Eesti territooriumist. Ülestõusu ja revolutsioonilise terrori päästis valla Tallinna vabrikutööliste maaleminek. Siinkohal tuleb öelda, et umbes 10-meheliste osaliselt relvastatud salkadena maale läinud tööliste arv – 100–150 meest – on nende mitmetesse tuhandetesse ulatuva üldarvu juures üsnagi tühine suurus. Alles linnatöölistega ühinenud kohalikud talupojad muutsid rahvaliikumise maal massiliseks.
Me ei tea kuigi palju sellest, kes ja kuidas suunas töölised maale. Ühe versiooni järgi saatis Tallinna töölised maale Aleksander Kesküla, tollase Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei Tallinna Komitee mõjukas liige, kes osava konspiraatorina ühena vähestest opositsiooni juhtfiguuridest suutis vältida arreteerimist. Milliseid juhiseid tegutsemiseks maal andis hilisem Lenini usaldusisik ja keiserliku Saksamaa kindralstaabi informaator Kesküla Tallinnast väljuvate salkade juhtidele ja kas üldse andis? Peale Kesküla enda tunnistuse pole meil selle kohta ühtegi otsest tõendit. Ka hilisema enamlaste juhi Hans Pöögelmanni käsi võib siin olla mängus, kuigi kõik eesti sotsialistide liidrid eitasid oma seotust mõisate ründamisega. Eestimaa kuberner ja sandarmivalitsuse ülem pidasid alusetult peasüüdlasteks hoopis välismaale põgenenud Tallinna aselinnapead Konstantin Pätsi ja vandeadvokaadi abi Jaan Teemanti, kes olla kavandanud Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Sellest kandis siseminister Pjotr Durnovo ette ka tsaarile. Mõlemad „mässuõhutajad“ mõisteti kindral Bezobrazovi erikaristussalga sõjavälikohtu otsusega 1906. aasta algul tagaselja surma.
Ülestõusnute eesmärgid
Maale läinud Tallinna tööliste esmane eesmärk oli mõisatest relvade, raha ja väärtasjade röövimine, et niisugusel viisil relvastada loodavat ülestõusuarmeed isevalitsuse kukutamiseks. Mõisnikke kavatseti võtta vangi, et neid vahetada arreteeritud opositsioonitegelaste vastu ning sundida valitsust tühistama sõjaseisukorda. Sotsiaaldemokraatia kohalike juhtide eitav või leige suhtumine vägivalla äärmusvormidesse ei takistanud partei realiikmeid terroristlikus tegevuses osalemast.
Kindlasti soosis vägivalda soov mõisnikule kui ajaloolisele vaenlasele ja igipõlisele rõhujale ülekohtu eest kätte maksta, samuti aga ka riigivõimu nõrkus seda takistada. Õli valas tulle 16. oktoobri massimõrv Uuel turul, kus sõjaväe kogupaukudest sai surma 90 ja haavata üle 100 meeleavaldaja. Sõjaväge oli tol hetkel maal vähe ja pind destruktiivseks tegevuseks eriti soodus. Ent ülestõusnud alahindasid valitsuse võimet kiiresti ja efektiivselt sõjalise jõuga reageerida ning arvasid, et saavad maal tegutseda vabalt märksa kauem kui tegelikult võimalikuks osutus. Ka ei täitunud nende optimistlikud lootused revolutsiooni võidust Venemaa keskustes ja vana korra kokkuvarisemisest.
Mõisad põlevad, kuid saksad ei sure
Esialgu keelasid linnatööliste salkade juhid mõisnike vara arutu lõhkumise ja viinajoomise, kuid peagi väljus olukord kontrolli alt ning maad võttis üleüldine anarhia ja stiihiline märatsemine. 16. detsembril ilmus Päevalehes kirjutis „Mõisate põlemine Eestimaal“:
„Kole aeg. Leek tuleb leegi peale nähtavale, valgustab meid koledalt, kohutavalt taevast ja paneb inimestel soontes vere tarretuma. Nendel päevadel on palju mõisasi Tallinna ümbruses ära hävitatud, mitmed tuleroaks langenud ja mõisate pidajad on kinni seutud ja vangina ära veetud. Salgad, mis mõisate kallale tungisivad, on päratu arvurikkad, mõnes kohas ulatuda pealetungijate inimeste arv 500 meheni. Üks peaasi olla väljakuulutatud sõjaseadus, nagu siinsed Saksa lehed teavad, mille äralõpetamist mõisate rüüstajad nõuda. Kümnete kaupa on kõige paremini sisseseatud mõisaid hävitatakse lühikese ajaga ära. Mis kasu meie maa selle läbi saab, on raske ette ütelda.“
Folkloorist tuntud laulusalm „Mõisad põlevad, saksad surevad“ peegeldab tegelikku olukorda üksnes osaliselt. Mõisate ründamise ajal kaotas Eestis elu vaid üks mõisnik – Arthur von Baranoff Peningilt. Kinni võetud mõisnikke küll kohati mõnitati, heideti ette „700-aastast iket“ ja jagati neile ka mõnikord hoope, kuid parunite massilist peksmist või piinamist polnud. Samasugune kohtlemine tabas mõisavalitsejaid ja metsaülemaid, kui need olid sakslased ja kohalike elanikega vaenujalal. Erinevalt Lätist vältisid ülestõusnud Eestis verevalamist, kuigi üksikuid tapmisi ja atentaadikatseid oli.
Mõisapõletajad ja lõhkujad võisid olla kes tahes, nimeliselt on neid teada vaid üksikuid. Hilisematel kohtuprotsessidel ajasid kohalikud põletamise linnameeste kaela, viimased, kui neid üldse süüpinki saadi, osutasid talupoegadele.
Väljapressimine
Baltisaksa pastoreid kui „balti härraskiriku“ esindajaid pidasid ülestõusnud mõisnike liitlasteks, kuid kirikumõisate vara Eestis, erinevalt Lätist, ei hävitatud. Pastoritelt nõuti relvi ja raha, mis võis olla ka koguduse kassa. Pärnumaal võeti Käru abikiriku õpetajalt Joosep Liivilt, kes oli eestlane, kogu kaasasolev raha „revolutsiooni kassa“ heaks. Revolutsiooni heaks pidid maksma ühekordset maksu ka maal asuvate vabrikute ja väiketööstuste omanikud, sakslased rohkem, eestlased vähem või üldse mitte.
Mõisakõrtside ja kroonuviinapoodide sulgemisel ja rüüstamisel pressiti välja raha kõrtsmikelt ja poodnikelt, kes samuti olid enamasti eestlased. Kui palju võeti seejuures „revolutsioonilaeka heaks“ ära kassaraha ja kui palju kaupmeeste isiklikku raha, pole teada. Kergu kroonuviinapoe äriraamatusse tehti sissekanne: „Sotsialdemokradid võtsivad nii palju, kui leidsivad.“ Mõnikord andsid ekspropriaatorid kannatanule välja kviitungi. Üldise segaduse varjus liikus maal ringi ka kriminaalse taustaga röövleid, kes riisusid väiksemaid objekte, nagu vürtspoed.
Kes on terrorist?
Jaan Tõnissoni toimetatud mõõdukas Postimees liialdas, väites, et iga revolutsionäär on „terrorist ehk hirmu abinõude tarvitaja“. On tõsi, et poliitilise revolutsiooni eesmärke lootsid äärmuslased saavutada vägivalla või sellega ähvardamise abil. Selles mõttes mahuvad terroristi mõiste alla nii läti elukutselised võitlejad (kaujinieki), partisanid ja parteikassat täitnud pangaröövlid, eesti mõisateründajad ja ekspropriaatorid, olgu siis terror individuaalne või massiline, suunatud üksikisiku või mingi ühiskonnakihi vastu kas otseselt või kaudselt.
Kus on piir lihtsalt märatsemise ja vandalismi ning poliitiliselt motiveeritud terrori vahel? Tavalisest ilma sihita hävitustööst erines mõisate kahjustamine Eestis ja Lätis selle poolest, et niisugustel aktsioonidel oli rohkem või vähem hoomatav poliitiline külg ja alltekst.
Ülestõusu tagajärjed
Vastupidiselt loodetule puutusid ülestõusnud mõisnikega vähe kokku, kuna enamik neist oli läinud Tallinna maapäevale ja viinud ka oma pered varju. Üksikute „vangi võetud“ mõisnikega ei osatud midagi mõistlikku peale hakata ja nad vabastati peagi. Pantvangidena ei saanud neid käsitada, sest mingeid läbirääkimisi ülestõusnute ja võimude vahel ei toimunud. Napilt oli mõisates ka sõjariistu ja mõisakassades sularaha, kuid sedagi ei jõutud revolutsiooni huvides kulutada.
Erinevalt Lätist ei suudetud Eestis võtta relvi politseilt ja sõjaväelastelt. Sõjaväeüksuste või mõisnike omakaitsega kokku puutudes jooksid ülestõusnud laiali, kusjuures surma sai niisugustes kontaktides umbes 25 salkade liiget. Mõnel pool (Põhja-Pärnumaal) lõid kohalikud talupojad koos mõisnikega tagasi rüüstajate rünnaku. Valitsuse vastus ülestõusule oli karm sõjalis-politseiline terror, mille käigus spetsiaalsed karistussalgad tapsid mõisnike mahitusel ilma kohtuta või välikohtu otsusega sadu inimesi ja jagasid ohtralt ihunuhtlust, isegi naistele.
Mõisnike kahjud
Läti ja Eesti olid kahjustatud mõisate suhtarvult impeeriumis esirinnas. Kogu riigis olid (suur)maaomanike ametlikult arvelevõetud revolutsioonikahjud 34 miljonit rubla, millest Balti kubermangude arvele langes ca 12 miljonit. Põletamiste, purustamiste ja rüüstamiste tõttu kannatas Eesti alal Baltimaade ajutise kindralkuberneri ametliku nimekirja järgi 161 mõisat umbes tuhandest mõisast. Tõsisemalt sai kannatada umbes 100 mõisate härrastemaja ehk peahoonet, neist 65 põletati maha, ülejäänud lõhuti; mõisnike arvelevõetud kahjud ulatusid üle 3 miljoni rubla. Üle poole suurematest kahjudest Eestis langeb Harjumaa mõisatele, kus kahjustatud mõisaid oli peagu 60%. Üle 100 000 rubla, mis oli hiigelsumma, ulatusid kahjud Ravila, Vana-Vigala, Järvakandi, Valtu ja Koluvere mõisas. Üldiselt jäid laastamisest puutumata eestlastele kuulunud või nende poolt renditud eramõisad, samuti kiriku-, linna- ja riigimõisad. Mõnel pool õnnestus mõisateenijatel tuli kustutada ja põletamine ära hoida.
Mõisate piiritusevabrikuid sai kannatada umbes 50 ehk viiendik nende üldarvust. See aktsioon tulenes karskusliikumise propagandast; üldlevinud oli avalikus arvamuses veendumus, et sotsiaalsetes hädades ja vaesuses on süüdi alkohol. Paradoksaalsel kombel aga kaasnes selle pahe „likvideerimisega“ alkoholi ülemäärane pruukimine lõhkujate poolt, mis mõistagi lisas kuraasi nende vägivaldsele käitumisele. Allikates on kirjeldatud episoode, kus salkade liikmed jäid oma võitluskaaslastest kaugele maha, et rasket peatäit välja magada. Kahju kannatasid need talupojad, kes müüsid oma kartuleid viinavabrikutele.
Mis sai purustatud mõisatest?
Enamik Balti kubermangudes kahjustatud mõisahoonetest taastati suures osas riikliku sooduslaenu (tagasimakse tähtaeg 1910–1945), rüütelkondade laenufondide, kindlustusseltside väljamaksete ja mõisnike omavahendite arvel kas endisel või muudetud kujul. Ent märkimisväärne osa jäi ka Eestis varemetesse (Haimre, Jädivere, Järvakandi, Kiviloo, Pahkla, Pööravere, Raasiku, Saha, Tohisoo, Valtu, Vanamõisa, Velise jmt).
Üldine majanduslik tõus soodustas mõisnikel revolutsioonikahjudest ülesaamist. Kuid vägivaldsest konfliktist ja mõlemapoolsest terrorist, mida mõned nimetasid kodusõjaks, tekkinud moraalset ja emotsionaalset kahju ei suuda keegi kokku lugeda. Lõhe baltisaksa ülemkihtide ja enamusrahvuste vahel süvenes ning võimalused koostööks ühisel kodumaal ahenesid.
Esialgu keelasid linnatööliste salkade juhid mõisnike vara arutu lõhkumise ja viinajoomise, kuid peagi väljus olukord kontrolli alt.
Kindlasti soosis vägivalda soov mõisnikule kui ajaloolisele vaenlasele ja igipõlisele rõhujale ülekohtu eest kätte maksta.