OKAS ÕUES: Kui hilissügis Eestisse saabub, jääb botaanikaaia õuealal rohelust vähemaks. Siiski, aia idaservas on üht-teist veel alles. Seal kasvavad ürgsed aasta ringi haljad taimed, kellest on leitud söelademetest 300 miljoni aasta vanuseid fossiile. Tallinna Botaanikaaia peadendroloog Olev Abner räägib okaspuudest.
Okaspuud (Pinopsida) on saanud nime kitsaste ja piklike lehtede järgi, mida traditsiooni järgi okasteks kutsutakse. Okaspuudel on sagedased ka soomusjad, vastu võsu liibuvad okkad. Enamik okaspuid on igihaljad. Igihaljus on nähtus, kus taimel on aasta ringi lehed küljes ning üheaegselt moodustunud vanad lehed langevad alles pärast uute välja arenemist või mõne kaupa aasta jooksul. Okaste eluiga võib olla igihaljastel okaspuudel napilt rohkem kui ühest aastast 15 aastani. Igihaljus võimaldab kokku hoida lehtede kasvatamiseks vajalikku energiat.
Okaspuu või paljasseemnetaim
Okaspuud on osa eripärastest taimedest, kellel seemnealgmed asuvad vabalt seemnelehtedel või kellel asuvad seemnealgmed vabalt võsu tipul või küljel. Neid taimi nimetatakse paljasseemnetaimedeks. Paljasseemnetaimed ilmusid u 370 miljoni aasta eest devoni ajastul. Okaspuud moodustavad paljasseemnetaimede hulgas omaette klassi.
Praegu elusatest paljasseemnetaimedest, mille liikide arvuks on loendatud 2016. aasta seisuga 1079, moodustavad okaspuud 602 liiki.
Kuivõrd okaspuud on paljasseemnetaimede hulgas kõige arvukam klass liikide arvult ja erinevates taimekooslustes suurima ohtrusega ning samuti on okaspuud majanduslikult kõige tähtsamad, siis kasutatakse kõigist paljasseemnetaimedest rääkides tihti hoopiski mõistet okaspuud.
Okaspuudele on iseloomulik, et seemnelehed moodustavad eripärase organi – käbi. Selgelt eristuvad emaskäbid, milles arenevad seemned, ning isaskäbid, mis annavad tolmuteri. Emaskäbid püsivad puul olenevalt liigist neli kuud kuni 2–3 (10) aastat, isaskäbid varisevad pärast tolmlemist. Ära kukkunud isaskäbide kinnitumiskoht on eriti hästi jälgitav mändidel ja tekitab ka aasta hiljem küsimuse: miks selle koha peal okkaid ei ole?
Emaskäbid koosnevad enamikul okaspuudest teljele kinnituvatest küllalt tugevatest seemnesoomustest ja õhematest kattesoomustest, mille vahel arenevad seemned. Mõnel perekonnal nagu mändidel kasvavad seemne- ja kattesoomused kokku ja ei ole eristatavad. Koos suuremaks kasvamisega soomused puituvad. Emaskäbid valmivad kas mõne kuu jooksul (näiteks kuuskedel, nulgudel, lehistel, ebatsuugal, tsuugadel, elupuudel, ebaküpressidel, hiibapuul, mikrobiootal Eesti oludes 5–6 kuud, mändidel ja kadakatel enamasti 15–16 kuud). Emaskäbide järgi käib puude liigiehtsuse kontroll.
Käbide moodustumist nimetatakse käbimiseks. Käbimise algus oleneb nii liigi pärilikest omadustest kui ka kasvutingimustest. Nii ilmusid botaanikaaia poolvarjus kasvavale mandžuuria nulule (Abies holophylla) käbid alles pärast 35. eluaastat, korea nulg käbib heades valgusoludes aga 10-aastaselt.
Täiskasvanud puudel võib käbimine olla perioodiline, eriti teravalt ilmneb perioodilisus kuuskedel ja nulgudel, kus mõnel aastal moodustub puudel nii palju käbisid, et puu latv käbide raskuse all kaldu vajub. Nii on juhtunud kanada kuusel (Picea glauca) ja amuuri nulul (Abies nephrolepis).
Okaspuude sarnaseid jooni
Need okaspuud, kes kasvavad tavaliselt kodumaal kõrgeks puuks, omavad vähemalt noores eas ühte läbivat sirget tüve. Vaid siis, kui noores eas tüve vigastatakse, areneb külgharudest maapinna lähedal asenduseks mitu põhiharu. Mitmel perekonnal nagu kuusk (Picea), nulg (Abies), mänd (Pinus), tsuuga (Tsuga), ebatsuuga (Pseudotsuga) paiknevad külgharud ebamännastes, see tähendab, et külgharud asetsevad näivalt ühel kõrgusel. Noortel puudel saab ebamännaseid loendades vanust määrata.
Okaspuud on tuultolmlejad, nad ei vaja tolmeldavaid putukaid. Samas võib sademeterohke tolmlemisaeg oluliselt mõjuda seemnesaagile ja seemnete kvaliteedile, sest suur osa tolmuteradest ei jõua emaskäbideni.
Valdava enamiku okaspuude seemned, olles varustatud tiivaga (kuusk, mänd, nulg, ebatsuuga, tsuuga) või tiibadega (elupuud, ebaküpressid), levivad tuulega. Kõige kaugemale kannab tuul tiivaga seemned juhul, kui käbist vabanenud tiivuline seeme satub siledale jäätunud lumekirmele ning tiib toimib purjena – sel juhul võib seeme kanduda kümnete kilomeetrite taha.
Okaspuud moodustavad mükoriisa – seenjuure, mis võimaldab efektiivsemat veekogumist ja nii saavad okaspuud (eelkõige männid) asustada kuivi ja väheviljakaid alasid või happelise mulla või turbaga alasid, mis muidu oleksid kasvuks sobimatud.
Okaspuude erisusi
Teistest okaspuudest eristuvad oma emaskäbide poolest kadakad (Juniperus). Kadakate emaskäbide seemne- ja kattesoomused kasvavad kokku ja muutuvad lihakaks, moodustades marikäbi. Kadakatel paiknevad emas- ja isaskäbid erinevatel taimedel – kadakad on kahekojalised.
Veel omapärasem on mikrobioota (Microbiota decussata), kellel on väikesed üheseemnelised käbid, läbimõõduga u 2 mm.
Kui enamik emaskäbisid kukub pärast seemnete välja laskmist tervikuna maha, siis nulgude (Abies) emaskäbid lagunevad soomuste kaupa osadeks. Nululiikide omavaheliseks eristamiseks on soomused määrava tähtsusega. Mahavarisenud soomuseid saab koguda kuni järgmise hooajani.
Osa mände aga ei lase oma seemneid vabaks, vaid koguvad võrasse suletud käbidesse mitme aasta seemne varu. Sellised on keerdmänd (Pinus contorta) ja hall mänd (P. banksiana). See on aastatuhandete jooksul tekkinud kohastumus ellujäämiseks maastikupõlengute piirkonnas. Käbid avanevad maastikupõlengu käigus kuumuse mõjul ning lasevad maapinnale tule poolt hävitatud või vähemalt kahjustatud konkurent-taimede kasvupaikadele oma seemned teele. Mõni puu ikka suureks saab…
Enamikust okaspuudest teistsuguse elustrateegia on valinud lehised (Larix), kes on loobunud igihaljusest ja langetavad sarnaselt enamiku Eestis kasvavate lehtpuudega oma okkad. Selline kohastumus võimaldab lehistel kergemini üle elada eriti karmid Kaug-Põhja ja mägede olud.
Pineetum
Okaspuude kollektsiooni nimetatakse pineetumiks. Kuid erinevalt rooside kollektsiooni võõrapärasest mõistest rosaarium või kanarbikuliste sugukonna taimede kollektsiooni mõistest erikaarium, ei ole see botaanikaaia kõnepruugis juurdunud.
Botaanikaaia okaspuude kollektsioonis on peamiselt esindatud liigid, mis pärinevad Eestiga sarnase kliimaga Põhja-Ameerika põhjapoolsest osast ja Venemaa Kaug-Idast ning Jaapanist, Euroopa mägedest ja põhjapoolsest osast, harvem parasvöötme lõunaosast. Kollektsioonis on 75 liiki ja hulk liigisiseseid taksoneid.
Kollektsiooni on koostatud põhimõttel, et selles oleks esindatud võimalikult palju sugukondi ja perekondi. Et vältida hübridiseerumisest tingitud kaheldava välimusega taimi, on eelistatud loodusest pärit seemnest üles kasvatatud või välja kaevatud taimi.
Botaanikaaed on ise organiseerinud ekspeditsioone Venemaa Kaug-Idasse ja nii on sealt kaasa toodud mandžuuria nulg (Abies holophylla), amuuri nulg (A. nephrolepis), sahhalini nulg (A. sachalinensis), Mayri nulg (A. mayriana), dauuria lehis (Larix gmelinii), ohhoota lehis (L. ochotensis), Glehni kuusk (Picea glehnii), ajaani kuusk (P. jezoensis), korea seedermänd (Pinus koraiensis), kääbus-seedermänd (P. pumila) ja mikrobioota (Microbiota decussata).
Okaspuude perspektiivid kliima muutustes
Ei ole põhjust kahelda, et okaspuud suudavad kohaneda ja ellu jääda muutuvas kliimas. Seda on nad aastamiljonite jooksul korduvalt tõestanud.
Küll võivad keskmiste temperatuuride tõustes botaanikaaia kollektsioonis laiemalt levida ning pidama jääda uued taimekahjustajad. Kohale jõudnud okkahaigustest on potentsiaalselt ohtlikem pruun-vöötaud, mida põhjustab laikseente hulka kuuluv pisiseen Mycosphaerella dearnessii. Seni on taudist enim kahjustunud üks kollektsiooni eksootilisemaid mände – kuni 20 cm pikkuste okastega kollane mänd (Pinus ponderosa). Taud põhjustab okaste enneaegset varisemist. Seene eoste leviku pidurdamiseks on piiratud kollase männi rühma ligipääsu. Koostöös Maaülikooli metsapatoloogidega uuritakse taudi käitumist, üritades välja selgitada, millal seenel tekivad eosed.
Spikker puu tuppatassimiseks
Milline on tuppatoomiseks ideaalne okaspuu?
- võra kontuur korrapärane ja ebamännaste vahe ühtlane
- oksad paiknevad tihedalt
- okkad peavad toatingimustes (õhu suhteline niiskus tihti alla 40%, temperatuur 18 kuni 22 kraadi) küljes pidama võimalikult kaua (6 nädalat ja kauem)
- okastik on vaigu järele lõhnav
Kas valida nulg, kuusk või hoopis ebatsuuga?
Siit loetelust langeb esimesena välja kuusk, sest kuuse okkad varisevad kuivades kergesti.
Nulu ja ebatsuuga nagu ka männi okkad võivad puu külge kuivada. Nii ongi tänapäeval USA-s ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii) jõulupuuna väga populaarne, järgnevad Fraseri nulg (Abies fraseri), hõbenulg (A. procera), palsamnulg (A. balsamea), harilik mänd (Pinus sylvestris), virgiinia mänd (P. virginiana) ja läänemänd (P. monticola). Nii võiks meilgi enam tarvitada jõulupuuks mändi.
Eramajade omanikud võivad ju õueski jõulupuud kasvatada.
Kui puu ehtimisega ei ole tahtmist suurt pingutada, siis sobib korea nulg (Abies koreana), kes hakkab varakult käbisid kandma ja kellel käbid vähemalt osaliselt püsivad jõuludeni.
Sobivad on hariliku kuuse nõrgakasvulised sordid, näiteks ’Barryi’, ’Luua’, ’Dundaga’.