NÄGEMIST, PEHME VANADUSLEBO: Kakk Valter (majandushuviline röövlind) möönab, et pensioniealiste tulevik kui helesinised mäed oli muinasjutt, mis kehtis ja töötas ainult väga lühikesel perioodil ajaloos, väga piiratud geograafilistes dimensioonides ja piiratud arvu inimeste jaoks. Edasi töötame surmani.
„Pensionile minek“ on siiani mingi müstilise kõlaga sõnapaar. Natukene on selles süüdi nõukaaeg, sest tõesti – keskmine pension ei erinenud keskmisest sissetulekust nüüd nii palju… ja saada niikuinii eriti midagi ei olnud. Ning kui natukene lilli või tomateid õnnestus kasvatada ja maha müüa, võis mõne pensionäri elu olla tegelikult päris miška. Ainult muidugi välismaale ei pääsenud. Moskvitši tuli 20 aastat pidada ning lõpuks sõi rubla hüperinflatsioon veel ka säästud ära. Nämm-nämm! Ja üldiselt pidi ka suhteliselt vara ära surema, sest lääne innovatsioon peamiste killerite kõrvaldamise osas (südame- ja veresoonkonna haigused, vähk) ei kippunud siia lihtsalt piisava kiirusega jõudma. Aga ikkagi – pensionile minek kõlas kui aeg, millal saab lõpuks elama hakata. Tulevik kui helesinised mäed.
Kepsutavad rootsi pensionärid
Kui nõukaaeg (õnneks ja lõpuks) läbi sai, siis selgus, et pensionär on omadega suhteliselt õnnetus seisus. Mõne jaoks tundus, et võib-olla isegi kõige õnnetumas. Igatahes oli neid palju ja neil ei läinud hästi, kuid teha ka väga midagi ei olnud. Riik tervikuna alustas üpris õnnetust kohast ning see, et enam-vähem kõik olid vaesed, oli objektiivselt paratamatu. Aga ikkagi oli pensionile minek või seal olek kergelt mõnusa kõlaga, sest enam-vähem kõik olid näinud rõõmsate nägudega vitaalseid rootsi pensionäre, kes üleni valgesse riietatuna turistidena ringi kepsutasid, karamellikarva päevitus valgete riiete meeldivaks kontrastiks.
Unistus või lootus kunagi saabuvast helgest pensionipõlvest elas edasi. Vähemalt neil, kes olid nooremad, tööl käisid ning ei pidanud poes vorstiviile kahehaaval ostma. Ikkagi tulevik kui helesinised mäed, hea päevitus ja üleni valged linased riided.
Persetada valgel liival!
Ühel hetkel sai meie riik aru, et vanu inimesi tulevikus vähemaks küll ei jää ning see trikk, kus olemasolevad töötajad maksavad riigile makse ning riik (suure) osa sellest pensionitena välja jagab, veidi pikemas perspektiivis ei tööta. Tehti pensionireform, mis tähendas seda, et inimesed pidid nüüd võtma oma pensionipõlve eest vähemalt mingi riski ja vastutuse. Noh, mitte et seda poleks ka varem natukene tehtud, kuid nüüd muutus see paljude noorte jaoks suisa kohustuseks. Mängu tulid sambad. Esimene, teine ja kolmas.
Ega keegi neist päriselt aru ei saanud. Küll aga saadi aru, et kui sa kellelegi oma pensionivara kasvatamise usaldad, siis saad panga käest teki või kohvitassi või veel mingit nänni. Telekasse tekkisid reklaamid, mis ristasid omavahel nõuka-aegse arusaama pensionipõlves saabuvast õnnest ning ettekujutuse sellest, kuidas elab karamellpäevitusega juba mainitud rootsi penšuneer. See, et (kunagi) helesinise vee ääres ja valgel liival peesitamiseks oleks lisaks kõikidele sammastele pidanud tegutsema ka veel kõigis muudes jõukust kasvatavates valdkondades, ei mahtunud ei reklaami ega enamasti ka riigiesindajate juttu. Tulevik kui helesinised mäed, hea päevitus ja üleni valged linased riided pluss valge liiv ja helesinine merevesi!
Nägemist, karamellpäevitus!
Nüüd aga on viimane aeg tunnistada, et kõik need kolm illusiooni on maailma viisakamates piirkondades, kuhu ka meie üllatuslikult kuulume, suhteliselt ebarealistlikud. Arusaam, et kuskil 60-ndate eluaastate keskel jääme koju ja hakkame rootsi penšuneeri kombel oma unistusi ellu viima, pole lihtsalt enam realistlik.
Sellega on läbi.
Päriselt ka.
Ei tule tagasi.
Helesiniste mägede ja karamellpäevitusega tulevik jääb ära lihtsalt sellepärast, et rahvastiku vananemine ja keskmise/oodatava eluea pikenemine tähendavad seda, et ühel hetkel on riigil valik, kuhu ressurss suunata – kas riigi püstihoidmiseks ja avalikus sektoris sebivate inimeste nagu politseinikud, tuletõrjujad ja õpetajad, tegutsemas hoidmiseks või pensioniteks? Eriti karmiks muudab selle dilemma asjaolu, et suur osa selle probleemiga silmitsi seisvatest riikidest ei saa ei võlgu (juurde) võtta ega makse tõsta. Nii maksud kui ka võlakoorem on juba liiga kõrged ning emma-kumma tõstmine võiks viia niigi õhukeseks kulunud tsiviliseeritusse kihi katkiminekuni. Keegi lihtsalt ei pea enam vastu ja massid tulevad tänavatele.
Aga mis siis tegema hakatakse? Tegelikult juba tehaksegi – me kõik oleme kuulnud jutte pensioniea tõstmisest. Tõsi on see, et vanus 65 ei tähenda enam seda, mida ta tähendas veel paar-kolmkümmend aastat tagasi. Kuuekümbised käivad tööl, teevad trenni ja elavad täisväärtuslikku elu. Mõned leiavad, et neil võiks olla oma lastest nooremad tüdruksõbradki. Käigu siis juba tööl ka, eks? Kuni kuuekümnendate lõpuni töötamine aitaks töötajate ja ülalpeetavate vahekorda arenenud maailmas veel mõnda aega enam-vähem mõistlikuna hoida.
Vist.
Loodetavasti.
Riigi peale pole mõtet loota
Aga lisaks sammastele säästmine? Teate ikka, kuidas kahe-kolmekümbised tänapäeval elavad? Peost suhu. Neil ei õnnestu eriti midagi säästa, sest töökohad pole enam nii kindlad kui vanasti ning mahlakad kinnisvarahinnad tähendavad seda, et tõmmatakse end rahaliselt mõnuga „kinni.“
See laenuga soetatav kinnisvara on ainus asi, mis neid ka kunagi natukene päästa võib. Umbes nagu see, nagu päästab praegusi pensionäre see, et nad said oma elamispinna „kollaste kaartide“ eest erastada. Samas tekib kange kahtlus, et praeguste tendentside jätkudes on homne pensionär tänasest vaesem.
Aga mis siis saab? Saab see, et töötame ilmselt surmani ning iga mees/naine enda eest. Riigi peale loota ei ole mõtet. Tulevik kui helesinised mäed oli muinasjutt, mis kehtis ja töötas ainult väga lühikesel perioodil ajaloos, väga piiratud geograafilistes dimensioonides ja piiratud arvu inimeste jaoks.
