AJAMASINAS TEGELIKULT: Noor Asko Künnap püüab kinni vana Künnapi. Noor kukub kohale aastast 1989 ja tahab teada, miks vana omi asju nii on ajanud, nagu ta aastal 2016 ajab. Vanem versioon üritab kannatlikult pajatada. Käes on kohtumine iseendaga üle 27 aasta.
Ümberringi mullitab ja muutub maailm, vaade rotiurust reedab: epitsenter asub Eestis. Lehvib sinimustvalge, aga veel ei mürra tank. Auahne ja teadmistejanune, samas ühiskondlikult passiivne ja sarkastiline, sandivõitu iseloomustusega keskkooli lõpetanud noormees on just pääsenud oma luuletustega ajakirja Noorus „Esimesse trükiproovi“. Nüüd ta maalib ja joonistab nagu üleskeeratud plekist konn: kõik tema Tartu paneelslummi toakese seinad on juba kunstiga kaetud. Aasta on 1989, kui ajamasin puruks läheb ning noore Asko vana Künnapiga vestlema lajatab.
Ta loodab astuda ERKI disaini. Enne kui Nõukogude armee komissariaat ta kuhugi kaugetesse kõrbemaastikesse rongitab. Targemad korrutavad, et astugu pedasse kunstiõpetajaks, et sinna on iga isane piki binokli oodatud. Kassettmakis mängib käginal The Cure. On suvi 1989. Ja kohe peaks algama kõik – muuhulgas elu!
Kurat küll, äkki on kurat?
Noore mehe nimi on – nagu öeldud – Asko Künnap. Matemaatikast ta midagi mõikab, muist reaalainetest ei sabasulgegi – imestab, et lõpueksameist üldse läbi siugles. Sai ju reaalainete lõputuis tundides peamiselt koomikseid joonistatud ja käsikirjalist kunsti ja kirjanduse almanahhi toimetatud. Ja Loomingu raamatukogu vihud: Kafka, Borges, Hesse, Prévert ja Dylan Thomas, aga ka Üdi, Viiding, Under ja Rummo mahtusid mugavalt õpikute ja kaustikute vahele.
Aga muidu on ta poiss nagu poisid ikka: Tartu rokiüritused ja väljavaletatud Ungari veinid, ratta- ja jalgsi- ja pöidlaküüdimatkad mööda Eestit, sutsu üle piiri Lätti ja Venemaalegi, mõned kaklused ja katkised prillid, mõned armumised ja pettumised, rohkem niisama käesthoidmised ning öised lonkimised. Veidruseks vast magamine põrandal, kirjutusmasin käeulatuses, et läbivaadatud unenäod veel elusaina, visklevaina ärgates kohe kirja panna.
Tallinnas ERKI sisseastumiseksamite konsultatsioonidel käies ööbib ta vanaema juures Nõmmel. Ta on mures kuklassehingava nõuka armee pärast, ta on mures tiheda konkursi pärast disaini osakonnas, ta on otsustanud, et kui esimene voor katseid läheb kehvasti, viib ta papred pedasse ja vaskuss mutt! Raudteemajast möödaröhkivate rongide ja vanavanaisale hea teenistuse eest kingitud seinakella prõmmimise taustal näeb ta tol ööl tähenduslikku unenägu. Mille tähendust ta veel ei taipa ja kogu ulma õnneks, peaaegu kolmekümneks aastaks ära unustab.
Aga unenägu ise on selline. Asko istub ühes talle tundmatus tänavakohvikus, talle võõras suviunises linnas. Tema ees on klaas külma selge õllega. Tema vastas istub vanem mees: must ülikond, must T-särk selle all, mustad kandilised prillid, kiilakas ja päevitunud, päevi näinud, habetunud, muigav, käekellatu.
„Äkki kurat?“ mõtleb vastkoorunud poeet ja vaatab maha, vaatab oma kivipesuteksasid ja tunneb end härjapõlvlasena. Kuidas ta ise neid eelmise moehooaja pükse narriski… kusepesuteksadeks äkki?
Võõras näeb vastu valgust välja natuke nagu isa. Aga tumedam, kõhnem ja pikem, mitte nii semulik kui populaarne õppejõud professor Künnap oma laia joone ja veel laiemate lipsudega. Nagu unenägudes ikka, on muist asju lihtsalt teada: tegemist on intervjuuga ja küsijaks tema, vastajaks too tuttav võõras võõras. Hakkama paistab saama maakeeli. Jah, tõepoolest – ka silt, mis vihjab parkimistasule ning õllealus jagavad omi õpetusi eesti keeles.
Usutleja ehk Asko Künnap (18 a, valge, meessoost, vallaline, keskharidus, segadus) saagu märgistatud kui Noor Künnap ja usutletav Võõras (44 a, valge, meesoost, abielus, kahe tütre isa, graafiline disainer, luuletaja, kirjastaja, reklaamitegelinski jne) on seekord lihtsalt Vana Künnap.
Noor Künnap: Kus me oleme?
Vana Künnap: Tartus, vaese mehe Berliinis, endises Varu-Ateenas, sõber. Kuigi, jah, see tänav näeb nüüd suts teistsugune välja – siin on isegi majadefront, noh peaaegu talutavalt, tagasi ehitatud. Üks neist, mille venelased sõjas maha pommitasid ja mille asemel kidur parginurk aastakümneid silma kurvastas.
Noor Künnap: See siin on uni, eks ole?
Vana Künnap: Jah, loomulikult! Minagi olen kohalik suurmeister unenägusid nägema. Näiteks siis, kui ma tegin ERKI-sse sisseastumiseksameid, nägin unes oma esimesi hindamisi ja ühikatuba Gonsiori tänaval. Aga ma ei osanud situatsioone ega interjööre ära tunda – seega ei olnud mul noist ennetest mingit kasu. Marineerusin kahtlustes veel mitu nädalat. Aga sina ära muretse, unenägude nägemise kunst ei jäta sind veel niipeagi!
Noor Künnap: Niisiis… me oleme Tartus? Eladki sa Tartus?
Vana Künnap: Ei. Kuigi hooti on olnud plaane tagasi kolida. Praegu olen ma Tartus, et anda loenguid Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Sissejuhatus erialasse ja nõnda edasi. Ja see eriala, kõigi mu muude huntkriimsilmsete tegemiste hulgas, nagu sa lootsidki, on graafiline disain.
Noor Künnap: Aga luuletamine? Aga lauamängud? Ja koomiksid ja illustratsioonid? Saab sest kõigest miskit või tuleb üks kuradima suursoo?
Vana Künnap: Tead, see kõik on palju kõhedam, kui arvad. Mitte äratundmisrõõm, vaid äratundmishirm. Kõik, peaaegu kõik, saabki nõnda, kui unistad – kohati küll ahvikäpana, kuid suuremas osas siiralt. Mäletad, eelkoolikuna, esmaklassikuna joonistasid raamatuid, köitsid neid isa laualt näpatud klambrilööjaga? Jah, ma kujundangi, illustreerin ja kirjastangi raamatuid. Saan nende eest aukirju ja õlalepatsutusi, vahel rahagi. Ja ma olengi joonistanud koomikseid – Sirbile ja Ekspressile… Sinna on veel aega ja mitu head majanduskriisi kulgeda.
Noor Künnap: Aga ikkagi luuletamine? Tuhka sest muust saagimisest ja kopsimisest! Luuletamine?!
Vana Künnap: Õnneks unustad sa selle unesnõidumise sessiooni. Võin ütelda välja: esimese luulekogu eest tuleb alla Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia ja rahvuskultuuri fondi debüüdipreemia, Kuldmuna ning nipet-näpet muud, sa ei saa praegu seal Nõukogude Liidus tuhkagi aru, misasjad need on…
Ja edasi läheb kõik kui lepasuitsust voolitud lendava vaibaga. Üle mäekõrguste kändude, muidugi. Aga aeg tuleb maa ja mere pääl… Saad nägema kirjandusfestivale Inglis- ja Saksamaal, kondama mööda üritusi Ameerika- , Rootsi- ja Soomemaal, Norras, Sloveenias ja kus iganes paganes veel. Kas hakkas juba kõhe? Nagu oleks üks teistmoodi tuul tõusnud?
Noor Künnap: Vanaisa suri napilt nägemata sinimustvalget. Kandsin ta kirstu. Kuulas, mis ta kuulas Vaba Euroopat ja Ameerika Häält (mörr-sahin-sahin, segajad taustaks), aga Vene võimu kukkumist ta ennustas. Mis jääb püsima? Kas vabariik tuleb? Kas Loomingu Raamatukogu ikka ilmub?
Vana Künnap: Jah, ma mäletan. Ja hiljuti osutus mulle suureks auks koos väärikate kolleegidega kanda ümbermaetava Marie Underi kirstu. Aga see selleks. Vanaisast olen kirjutanud mitu pikka ja keerulist luuletust, mõni neist tõlgitud sinna-tänna Euroopa keeltessegi. Vaata seda T-särki mu seljas! Kolm lihtsustet lõvi ilma vapikilbita – see on uus Eesti Vabariigi valitsusasutuste logo. Ise joonistasin.
Ja Loomingu Raamatukogu, minu vana Hea ja Kurja tundmise puu kaanelehti olen samuti ise tohtinud kujundada. Vihje ja kummardusega 60-ndate aastakäikudele. Vanemate riiuleis olid kõik LR-i vihud algkeelte ja riikide kaupa rühmitet, autorite perenimede järgi järjestet.
Noor Künnap: Kas armastus tuleb? Varga- või Vihurimäele? Anne- või Supilinnagi?
Vana Künnap: Tuleb, tuleb! Nii et vihiseb! Ja palju muudki tuleb. Aegu ja asju, millest sa unistadagi ei oska. Aga ka vidinaid, mida juba algkooliealisena legodega mängides välja mõtlesid, aga hiljem, argireaalsusega põrkudes, kasutute ulmadena sahtlisse lükkasid. Ilma ühegi liikuva detailita tehismälu, õhukese neljanupulise legoklotsi suurune, näiteks. Täielik „Linn ja tähed“, eks ole!
Vabandust selle iroonia pärast. Jah, armastus tuleb. Aga mitte Vargamäele, vaid Uude Maailmasse, Kadriorgu ja Vanalinna, Kompassi ja Kassisappa, pööningule ja kajutisse. Tead, ma loen sulle parem ette ühe oma teksti.
Noor Künnap: Oot! Mina esimesena. See pole sellest valikust, mis Nooruses ilmus. Nood said üle aasta tagasi kirjutatud. See siin on tänahommikune.
MÄLETAN // Mäletad / Ükskord me teineteist nägime / Täiesti esimest korda / Remmelgate mustad / Võrade ämblikuvõrgud / Rivanooli karva taeval / Mäletad / Teinekord me iseend nägime / Justkui vaadates kõrvalt / Mõrade võsane raga / Kollastel kahhelkividel / Tuletas midagi meelde / Jah remmelgad / Ma mäletan //
Vana Künnap: Mäletan? Mäletan seda teksti. See ilmub Nooruse 1991. aasta septembrinumbris.
Ja nüüd sulle vastukättemaksuks ja karistuseks midagi minu aastal 2011 ilmunud kogust „Mardikate määraja“. Mõnigi meist sai või saab tol aastal neljakümneseks. Ja usu, 40 pole veel maailma lõpp. Hambad on suus ja terved, mõni unistuski peas.
KALLI, KALLI, OPPA, AIDAA // Näe kiisu, näe kutsu, / näe süttib, näe kustub. / Kalli, kalli, oppa, aidaa! / Ja tärkab ja õitseb / ja närbub ja kuhtub. / Ja peatada enam ei saa. / Ja sureb ja sünnib, / ja langeb, et tõusta, / kui ülastest valge on maa. / Tuul tõuseb, leht lahti / on toomel, on saarel. / Sa endale kõik selle saad. / Sest sina ju mõistad, / sest sinul on sõnad: / kalli, kalli, oppa, aidaa. / kalli, kalli, oppa, aidaa! //
Noor Künnap: (Vaikib, vahib oma lahtunud ja soojaks läinud õlleklaasi, mis puutumata on unund).
Vana Künnap: Nõnda kui alustasime unenägudest, võime nendega ka lõpetada. Jutustan sulle ühe nipikama.
Konditsioneeride kohin, mootorite mõmin, kerge vibra. Istun suures reisilennukis. Lennuk valmistub maandumiseks. Kling! Nagu ikka, kästakse kinnitada turvavööd, tõsta seljatoed püsti, nõnda edasi. Sa saad elus seda standardit veel kuulata küll ja küll. Minu süles istub mu pisike tütar Mari. Aga samas ta pole Mari, sarnane küll. Vaatan kõrvale ja näen, et kõrvalistmel istub üks hoopis suurem tüdruk, peaaegu kooliealine – ilmeksimatult Mari. Aga kes on siis see karihiir mu süles? Minu naine Julia kummardub lähemale ja ütleb: „Pole ju mõtet hotelli võtta? Võime ka kohe laeva kolida.“ Millisesse laeva? Mis pagana olukord see üldse on? Lennuk laseb telikud välja, põksab rada ja mina ärkan.
Nüüd tean, et selle pisipõrnika, minu teise tütre nimi on Kirke. Ja lennuk maandus Londonis. Laeva, õigemini katamaraanpurjekasse Inglismaa lõunarannikul me tõesti ka sisse kolisime ning purjetasime sellega üle Põhja- ja Läänemere Hiiumaale. Kogu pesakonnaga. Ajal, kui seda und nägin, polnud meil mingeid avamerekõlbliku purjeka plaane ega teisest tütrest aimdustki.
Ja ongi kogu lugu. Vaata siis oma unenägusid tähelepanelikult, palun! Aeg-ajalt sulle näidatakse olulisi asju ja hetki. Aga ära tunned need alles siis, kui kätte jõuavad. Kui unenägu mäletad, siis ehmatad tõsiselt ja tõsiseks, kui ei, siis jääb see kõik üheks järjekordseks déjà vu’ks.
Noor Künnap: (Vaikib, peaaegu ei hinga).
Vana Künnap: (Tõuseb ja viipab tagantkätt, sätib minekule. Sigaret võiks tuhatoosi servale suitsema jääda. Aga ei jää, sest Vana Künnap ei suitseta. Midagi peab ju erinema ühest liigsiirast film noir’i misanstseenist. Ta tõstab kõrva äärde mobiiltelefoni ja jalutab kaadrist välja).
Noore Künnapi ärkamist ootavad tema Annelinna nukras toas ta õlivärvid, akvarellid ja mõned veidi korrast rapidograafid, käeulatusse vaibale sätitud kirjutusmasin. Margi poolest Adler. Toks-toks-toks! Lase käia, mu noor kolleeg!
(Huvi korral loe ka samasse rubriiki kuuluvat Jan Kausi kohtumist noore iseendaga 2015. aasta novembri KesKus’ist).
