VÕIDU JA LOOTUSE SÜMBOLID: Loodusteadlane Karl Linné nimetas palme taimeriigi printsideks. Tallinna Botaanikaaia botaanik Urmas Laansoo tutvustab palmide mitmekesisust, räägib rekorditest ning ohustatusest ja annab näpunäiteid, millist palmi kodus kasvatada saab. Palmide maailm on väga mitmekesine, rikkalik ja põnev ning väärib avastamist.
Palmid (Palmae) on väga toredad taimed ja neid on väga palju. Vaatamata tohututele botaanilistele teadmistele on palmid tänini jäänud üheks kõige müstilisemaks taimerühmaks kogu taimeriigis. Juba Karl Linné nimetas palme taimeriigi printsideks. Tänaseks on kirjeldatud aukartustäratav palmiliikide hulk ehk enam kui 2500 liiki. Neid leitakse ja kirjeldatakse üha juurde. Taimesüstemaatika areneb kogu aeg ja liike tõstetakse ühest perekonnast teise, kombineeritakse ümber või liidetakse kokku.
Tohutu mitmekesisus ja rekordlikkus
Hiljuti selgus, et haruldane Madagaskari sambirano palmüürapalm (Borassus sambiranensis) ei olegi omaette uus liik, vaid on Mandri-Aafrikas tavaline aafrika palmüürapalm (Borassus aethiopum). Ka palmide maailm kaotab ja võidab uusi liike. Paljud palmiliigid on muutunud haruldaseks inimtegevuse tõttu, sest nende looduslikud kasvukohad hävitatakse.
Palmid on taimeriigi kõige karismaatilisem, mitmekesisem või vähemalt üheiduleheliste taimede seas kõige mitmekesisem rühm. Palmidele kuulub mitmeid taimeriigi rekordeid. Neil on taimeriigi kõige pikemad lehed ja varred, raskeimad seemned, suurimad õisikud või suurim tolmukate arv ühes õies.
Mitmed palmid kuuluvad kõige tähtsamate tarbetaimede hulka kogu maailmas. Madagaskarit kutsutakse palmide pealinnaks või palmide paradiisiks, sest Madagaskaril kasvab enim endeemseid palmiliike. Kõige rohkem palme ühes riigis on Malaisias – 271 liiki. Teisel kohal on Columbia Lõuna-Ameerikas – 241 liigiga. Columbias kasvab 10% kogu maailma palmidest. Tõelised palmide paradiisid! Kõige rohkem väikesel territooriumil kasvab palme Malaisias – ühe mäe nõlvadel võib leida 100 liiki palme.
Troopilisi palme on looduslikes tingimustes raske uurida ja palmide herbaariumisse kogumine on botaanikutele suureks väljakutseks. Tihedas vihmametsas kasvavad palmid on sageli peenikeste nõtkete tüvedega, mille otsa on võimatu ronida. Sageli on tüved kaetud nõelteravate asteldega, mis igasuguse mõtte puu otsa ronimisest maha jahutavad. Väga suuri lehti, lihakaid vilju või suuri õisikuid on ka raske kuivatada ja herbaarlehele mahutada. Palmide määramine võib samuti esialgu raskusi tekitada, sest paljud palmid on välimuselt sarnased.
Inimestele on palmid läbi sajandite sümboliseerinud võitu ja lootust. Palmipuudepüha peetakse nädal enne ülestõsumispüha, mil kodusid ja kirikuid kaunistatakse palmilehtedega; Jeruusalemma saabuvat Jeesust tervitati datlipalmi lehtedega.
Tänapäeval on palmide valik, mida kodus või suuremas ruumis kasvatada, üsna lai. Palmide seas on väikeseid ja madalaid liike, inimesekõrguseid taimi ja hiigelsuuri, kuni 60 meetri kõrguseid puid.
Eestis on kõige kauem kasvatatud datlipalme, kentiapalme, karuspalme, kääbuspalme ja lehvikpalme. Viimase paarikümne aasta jooksul on toapalmide valik oluliselt suurenenud. Nüüd leiab aianduskeskustest ka mägipalme, vitspalme, kuldviljakpalme, kääbuspalme, kalasabapalme, kookospalme, areekapalme, jõulupalme, vašingtooniapalme, pisipalme, vandepalme jt.
Millist palmi koju tuua?
Enne palmi kojutoomist peaks mõtlema, kas palmile on sobilikke tingimusi pakkuda. Poolvarjulembesed, otsese päikesekiirguse eest varjatud kasvukohta vajavad graatsiline ja aeglasekasvuline laose datlipalm, mägipalmid, ümaralehine lehvikpalm jt. Hommiku- ja loojangupäikest taluvad kentiapalm, kuldviljakpalm, kalasabapalm, areekapalm, vitspalm, pisipalm, vandepalm jt.
Eelnevalt harjunult võivad täispäikeselises kohas edukalt kasvada kanaaripalm ja harilik datlipalm, karuspalm, austraalia lehvikpalm, vašingtooniapalm, kääbuspalm ning kõik need palmid, kes ka looduslikult kasvavad savannis, kõrbes või mägede päikesele avatud nõlvadel.
Kuivema toaõhuga lepivad kanaari- ja harilik datlipalm, karuspalm, kuldviljakpalm ja kääbuspalm. Talvel jahedamat ruumi (+12 – 16 ˚C) vajavad datlipalmid, vitspalm, karuspalm, vašingtooniapalm, kääbuspalm, kentiapalm jt.
Kõrgemat õhuniiskust või lehtede piserdamist puhta sooja veega naudivad kookospalm, ümaralehine lehvikpalm, suur vandepalm (Licuala grandis) jt. Aeg-ajalt lehtede niiske pehme lapiga pühkimine ja tolmust puhastamine meeldib kõikidele palmidele.
Väiksemaid palme, keda saab koos potiga liigutada, võib vahel duši alla viia ja sooja veega ettevaatlikult pesta. Poti võiks veeprotseduuride ajaks plastitükiga kinni katta, et muld ligumärjaks ei saaks.
Pärast öökülmaohu möödumist võib nooremaid ja väiksemaid palme viia suveks õue. Õueviimiseks on parem valida sombune või vihmane päev. Isegi lõunapoolse akna lähedalt suvitama viidav taim on parem esmalt paigutada keskpäevase päikese eest kaitstud kohale. Suuremaid palme peab tuulega ümberlükkamise eest fikseerima või koos potiga mulda kaevama.
Noori palme on hea ümber istutada igal kevadel toitaineterikkasse savilisandiga nõrgalt happelisse mulda. Vanemaid palme istutatakse ümber kevadel või suvel 3–5 aasta järel või kui vana pott on juuri tihedasti täis kasvanud ja purunenud. Kasvuperioodil märtstist septembrini võib palme täisväetiselahusega väetada 2–3 korda kuus.
Kuiva õhuga ruumis võib palme kahjustada punane kedriklest. Taimemahlast toituva kedriklesta avastamisel tuleb lehed sooja veega puhtaks pesta või kasutada mõnda taimekaitsevahendit. Kuivama kippuvaid pruunisid lehetippe võib aeg-ajalt kääridega kuni rohelise elusa koeni lühemaks lõigata. Kõige paremini kasvavad kodustes tingimustes kanaari datlipalm, kuldviljakpalm, karuspalm, vitspalm, kalasabapalm, lehvikpalm ja kentiapalm.
Eesti botaanikaaedades rohkem kui 60 liiki
Eestlastele seostuvad palmid eksootilise puhkusesaare või kaugete maadega. Argikeeles nimetatakse palmideks ka paljusid teisi taimi, kes natuke sedamoodi välimusega on, kuid kellel palmidega lähedast sugulust ei ole. Sageli peetakse palmideks tääkliiliat, keda vahel kutsutaksegi jukapalmiks, monsterat, tõlvpuid, kübarlehikut, draakonipuid, sulgvõhka jpt. Vähenõudlikku ja leplikku lehtliiliat kutsutakse lihuniku- või kingsepapalmiks. Eestlased teavad enamasti kahte tüüpi palme – linnusulemoodi lehtedega sulgpalme ja sõrmjate lehtedega käpikpalme.
Palmide maailm on väga mitmekesine, rikkalik ja põnev ning väärib avastamist. Eestis elades väga palju palme kohata ei õnnestu, aga Tallinna ja Tartu botaanikaaias kasvatatakse siiski rohkem kui 60 liiki palme. Palme on palmiliste sugukonnas 2022. aasta andmetel 2582 liiki ja 180 perekonda. Teadmised palmide süstemaatika, leviku ja muude näitajate osas täienevad ja muutuvad pidevalt.
Varem ei oldud üksmeelel kookospalmi loodusliku levila suhtes. Nüüd arvatakse kindlamini, et kookospalm kasvab looduslikult Filipiinidel, Austraalias Queenslandis, Uus-Guineas, Indoneesia Maluku saartel, Paapua Uus-Guineale kuuluval Bismarcki saarestikus, Saalomoni saartel, Vanuatul, Tongal ja Samoal.
Palmiliike “tuleb” juurde
Igal aastal leitakse ja kirjeldatakse uusi palmiliike, kes varem olid teadusele tundmatud ja kirjeldamata. Kõige sagedamini leitakse uusi palme Madagaskarilt, Vietnamist, Borneolt, Brasiiliast, Peruust jm. Alles 12.02.2021 kirjeldatud ja Peruust leitud väike vahapalm (Ceroxylon ravenii) on ebatavaline hiiglaslike kuni 60 meetri kõrguste sama perekonna teiste liikide seas. Kolumbia vahapalm on Colombia rahvuspuu ja kõige kõrgem üheiduleheline puu kogu maailmas. Väike vahapalm on äärmiselt ohustatud ja kasvab vaid ühes raskesti ligipääsetavas teedeta paigas Cordillera Azul rahvuspargis Peruus.
Maailma väikseimad pisipalmid (Dypsis) kasvavad Madagaskaril, olles täiskasvanuna kõigest 10–15 cm kõrgused. Suurimad palmid vahapalmide kõrval on kuni 57 meetri kõrgune kariibi kuningpalm (Roystonea oleracea) ning 50 meetri kõrgused astel-pigafetapalm (Pigafetta filaris) ja kõrge pigafetapalm (Pigafetta elata) Sulawesi saarel Indoneesias.
Veelgi pikemaks kasvavad roniva varrega rotangpalmid (Calamus), kuid nad pole püstise varrega puud. Rotangpalm on ka suurima 414 liigiga suurim perekond palmide seas. Malaisias, Indoneesias ja Tais kasvav hiid-rotangpalm (Calamus manan) on kuni 185 meetri pikkuse katkematu varrega. Kogu taimeriigi pikimad kuni 25 meetri pikkused lehed kuuluvad Lääne-Aafrikas kasvavale kuninglikule raffiapalmile (Raphia regalis).
Suurima lehelaba mõõtmetega 6 x 6 meetrit on bengali varipalm (Corypha taliera). Hiiglaslik laba kinnitub 3 meetri pikkuse jämeda mustaogalise rootsuga tüvele. Äärmiselt ohustatud palm õitses Bangladeshis viimati 2012 ja siis kuivas, sest kõik viis liiki varipalme on monokarpsed ehk ainuviljalised. Nad kasvavad 20–40 meetri kõrguseks, elavad 60–80 aasta vanuseks, siis õitsevad, viljuvad ja kuivavad. Liigina peaaegu väljasurnud bengali varipalmi viimase viljunud isendi seemneid levitati üle maailma ning noori taimi istutati Bangladeshi ja India botaanikaaedadesse, aga ka Floridasse jm.
Varipalm
Indias ja Sri Lankal kasvava hariliku varipalmi (Corypha umbraculifera) 6–8 meetri pikkune õisik on maailma suurim. Õisikus avaneb kuni 60 miljonit õit ja neist areneb kuni 250 000 üheseemnelist luuvilja. Viljad küpsevad kuni 8 kuud ja veel 4 kuu möödudes on palm täielikult hävinud. Varipalmide õisikumahla kasutatakse suhkru, äädika jm saamiseks, vilju süüakse ja kõva toitekudet kasutatakse nööpide valmistamiseks.
Varipalmi leherootsu kiududest tehakse köit, nööri, peakatteid jpm, leherootsud ja hiiglasliku lehe pearood on toormeks mööbli tegemisel. Seemneid kasutatakse ka roosipärja ehk roosikrantsi valmistamiseks, mida kasutatakse palvete lugemisel meelespidamisvahendina.
Pudelpalm
Veelgi haruldasem kui varipalm on Mauritiusel kasvav hääbuv pudelpalm (Hyophorbe amaricaulis). Maailmas teadaolevalt ainus ja viimane liigi esindaja kasvab Mauritiuse keskplatool Curepipe’i botaanikaaias ja on ümbritsetud okastraadist taraga kaitseks pahatahtlike uudistajate eest.
Pudelpalm Curepipe’is küll õitseb ja viljub, kuid seeme ei idane, sest vajaks idanemisvõimelise seemne moodustamiseks risttolmlemist. Laborikatsed ei ole seni tulemusi andnud, et taime saaks koekultuurimeetodil paljundada. Õisi on püütud perekonna teiste liikide õietolmuga viljastada, aga seni edutult.
Mauritiusel on üheksa pärismaist palmiliiki ja neist seitse on endeemsed ehk mujal maailmas neid ei leidu. Ka Mauritiusel kasvav Vaughani pudelpalm (Hyophorbe vaughanii) on äärmiselt ohustud ja kasvab vaid ühe väikese mõneisendilise populatsioonina Mauritiuse džunglimetsas.
Seišellipalm
Kõige suurem üheseemneline puuvili on seišellipalmil (Lodoicea maldivica). Rekordvilja kaal on 42 kg ja seemne pikkus 50 cm. Palm on range kaitse all Seišellidel ning kasvab ainult Praslini ja Curieuse’i saarel. Varem mujal saartel kasvanud seišellipalm on hävinud või välja surnud.
Maailma väiksemate palmide hulka kuulub 30–40 cm kõrguse varrega väike pisipalm (Dypsis minuta) Madakaskaril, kes on vihmametsapalm. Sügavalt lõhestunud kahehõlmaliste lihtlehtedega palmike kasvatab 5–8 u 20 cm pikkust lehte. Isegi koos lehtedega on palmike maksimaalselt vaid 50 cm kõrgune.
Roosa pisipalm
Alles 15.12.2014 kirjeldati teadusele uus palmiliik Dypsis rosea. Eestikeelset ametlikku nimetust tal seni pole, kuid see võiks olla roosa pisipalm. Huvitav on ta selle poolest, et liik kirjeldati kultuuris kasvava isendi järgi. Enamasti kirjeldatakse uusi liike loodusest leitud isendite tunnuste alusel. Kuni 4 meetri kõrguseks kasvav ühetüveline roosa pisipalm on saanud nimetuse iseloomulike roosade laiade lehetuppede järgi. Punased õisikud harunevad neli korda ehk on neljalisulgjad. Teistel sarnastel liikidel on õisikuharud vähem harunenud ja õies on kolm tolmukat, roosa pisipalmi õies on aga kuus tolmukat.
Roosat pisipalmi peeti palju aastaid ekslikult juba 1838 Madagaskarilt kirjeldatud sulglehiseks pisipalmiks (Dypsis pinnatifrons), sest keegi ei olnud näinud tolmukatega isasõisi. Kui aga võrreldi roosa pisipalmi isasõisi talle väliselt sarnase sulglehise pisipalmi isaõitega, siis lõpuks selgus tõde. Roosa pisipalm kasvab ka looduslikult Põhja-Madagaskaril, kuid liigi teaduslik kirjeldus tehti Hawaiil asuva Floribunda palmiaias kasvava isendi järgi. Liigi kirjeldajateks on kuulus Briti palmiteadlane John Dransfield koos kahe kolleegiga Hawaiilt ja Californiast.
Uuskaledoonia saribuspalm
Uuskaledoonia saribuspalm (Saribus jeanneneyi) kirjeldati juba 1890. Äärmiselt ohustatud liiki peeti 20. sajandi alguses loodusest väljasurnuks, kuni üks Uus-Kaledoonia kalamees märkas 1980. aastal saare lõunaosas ookeani äärde kalastama minnes üht tähelepanuväärselt huvitavat puud. Selgus, et tegemist oli ühe maailma kõige haruldasema palmiga.
Peale loodusest taasavastamist leiukoht salastati ja kasvukohta jälgiti, sest seal kasvas vaid üksainus täiskasvanud puu ja mõned noored isendid. Vaatamata kõigile kaitsemeetmetele kaevati enamik noortest palmidest välja ja varastati kollektsionäärihingega palmientusiastide poolt. Ainus täiskasvanud isend aga viljus ja vilju saadeti 1980. aastatel botaanikaaedadesse üle ilma.
Seemnest idanenud uuskaledoonia saribuspalm õitses esmakordselt väljaspool oma looduslikku kasvukohta Prantsusmaal Nancy botaanikaaias 2011. aasta mai lõpus, olles 5 meetri kõrgune. Vaatamata pintslikesega kunstlikule tolmeldamisele vilju ei arenenud, sest 2011. aasta suvi oli seemnete küpsemiseks liiga kuum. 2012. aastal oli palmil rohkem õnne ja viljad valmisid. 2014. aastaks oli neist kasvanud 19 noort ja tervet noortaime. Üks peaaegu hukule määratud taim oli õnnelikult elule päästetud.
