VÕITLUS UKRAINA EEST: Kuido Merits tuletab tänaste teravate, veriste ja traagiliste Ukraina sündmuste taustal meelde selle riigi paremaid poegi ja peatub XX sajandi kangel, tänaseni kirglikke vaidlusi põhjustaval kolmikul Mahnol, Petljural ja Banderal.
Kui jätta kõrvale tänapäeva tegelased, siis tuntumad nimed Ukraina ajaloost on kindlasti hetmanid Bogdan Hmelnitski ja Ivan Mazepa, samuti poeedid Tarass Ševtšenko ja Lesja Ukrajinka. Viimaselt laenas Julia Tõmošenko oma imidži – patsipõimiku.
Aga mitte neist ei tahtnud ma rääkida, vaid 20. sajandi kangetest meestest, kelleks on Nestor Mahno, Simon Petljura ja Stepan Bandera.
Nende kõige kuulsamate meeste vaim hõljub endiselt Ukraina kohal, eriti muidugi Lääne-Ukrainas. Lvivi kesklinnas asub Stepan Bandera monument, seal on ka tema majamuuseum. Isegi Kiievis muudeti Kominterni tänav (seal asub ka Eesti suursaadiku residents) president Viktor Juštšenko ajal Petljura tänavaks, aga Janukovitši ajal võeti eelmine nimetus tagasi.
President Juštšenko rehabiliteeris Bandera mälestuse, omistades talle postuumselt Ukraina kangelase aunimetuse. Bandeeralased – venelaste jaoks sõimusõna – tegutsevad ka praegu, neid olla nähtud ka Maidanil. Igatahes aitab nende kolme kuulsa mehe pärand mõista, miks tõelised ukrainlased ei lepi vabaduse kaotuse ega diktatuuriga, vaid asuvad ülekohtu vastu võitlema.
Anarhist Batko Mahno
1888. aastal sündinud zaporožlane Nestor Mahno sai 30-aastaselt vastupanuliikmetelt nime Batko. Tema nimi kõlas aastaid üle Ukraina ja Venemaa ning ta kogus kuulsust kogu maailmas. Mahno oli üheaegselt anarhist, bandiit, vabadusvõitleja, rahvaliikumise juht, geniaalne sõjapealik ja veel palju muud. Batko anarhistlik armee sõdis enamlaste oktoobripöörde järel vahetpidamata mitu aastat, külvates hirmu kõikidesse vastastesse. Kuna olukord Vasakkalda-Ukrainas oli hullemast hullem ja kõikvõimalikud sõjalised jõud liikusid ringi, siis valis Mahno pooli vastavalt vajadusele.
Enesestmõistetavalt võitles ta pealetungivate sakslaste ja austerlastega, aga muidu oli ta kord Denikini valgete poolel enamlaste ja Petljura rahvuslaste vastu, siis aga punaste poolel valgete vastu. Mõnikord ka rahvuslaste-iseseisvuslastega koos valgete ja punaste vastu. Päris pikalt olid Mahno anarhistid piirkonna kõige stabiilsem üksus, 1919. aasta kevadel langes Mahno ja tema poolehoidjate võimu alla suur piirkond, mis ulatus Dnestri kärestikest kuni Donbassini. Valgete taandumine ja Punaarmee jälitustegevus viis aga selleni, et 1921. aastaks olid Mahno kõige võitlushimulisemad komandörid enamlaste käe läbi langenud.
Peamiselt oli karmikäeline Mahno väljas iseenda ja oma kodukandist liitunud anarhistide, kuid samuti vaesema linnarahva alamkihtide ja külainimeste eest. Sellisena on ta sügavalt rahva mällu sööbinud. Sel ajal voolas verd kõvasti ja Mahno lõi ise mättasse mõisnikke ning teisi rikkamaid ja rekvireeris sõdimiseks varasid, kust aga sai. Mahalaskmine oli täiesti tavaline tegevus.
Mahno poliitilised vaated muutusid samuti, kuid üldiselt jäi ta truuks anarhismile. Pole teada, kas vaesest perest ja kehva haridusega Mahno oli üldse Bakuninit ja Kropotkinit lugenud, kuid viimasega leidis Moskvas aset kohtumine, kus vana anarhismi teoreetik jagas noorele praktiseerivale anarhistile õpetussõnu. Oma kodukülas Guljai-Poles ja ümbruskonnas üritas Mahno korduvalt luua anarhistlik-kommunistlikku ühiskonnamudelit, mis mõnda aega toimis, kuid pidev sõjategevus ei lasknud sellel huvitaval sotsiaalsel eksperimendil jätkuda.
Viimaks pidi Mahno Frunze Ukraina punavägede ees taanduma ja tema seiklused jätkusid 1921. aasta lõpus välismaal, kus ta põgenes nii Rumeenia kui ka Poola vanglatest. Viimaks jõudis Mahno koos naise Galinaga (anarhistidena ei astunud nad seaduslikku abiellu) Pariisi, mis jäigi tema viimaseks elukohaks.
Kuulus anarhist elas väga vaeselt, töötades kinostuudio dekoraatori ja kingsepana, lisaks suhtles lääne anarhistidega ja kirjutas kolm köidet memuaare, mis ei toonud mitte midagi sisse. Tal olid seljataga sunnitöö, haavatasaamised, erinevad vanglad, lõputu füüsiline ja närvipinge. Endise „rahva pärli“ jõud kadus ja Mahno suri 45-aastaselt tuberkuloosi. Mälestus temast aga ei kustu, kuuekümnendate lõpu Pariisi tudengite mässude ajal ilmusid uuesti välja Batko Mahno kujutisega plakatid.
Simon Petljura
Kui Mahno elab legendides ja tal on oma tähtis koht anarhismi ajaloos, siis Ukraina rahvuslaste iidolist Simon Petljurast on vähem teada. Ta sündis Poltaavas 1879. aastal ja õppis seal vaimulikus seminaris, kuni nooruk rahvuslikus liikumises osalemise eest koolist välja heideti. Petljura oli juba noorusest saadik raevukas Venemaa-vastane ja väidetavalt pidas oma eeskujuks hetman Mazepat. Kui Mahno sõdis kõigiga, siis Petljura otsis iseseisva Ukraina loomise nimel toetust igalt poolt – austerlastelt, sakslastelt, inglastelt, prantslastelt ja ka poolakatelt.
Petljura ei saatnud korda mingeid hullumeelseid kangelastegusid, kuid sai 1918. aastal Ukraina Rahvavabariigi sõjavägede juhiks ehk peaatamaniks, omamata mingit sõjaväelist haridust. Kui algne etapp välja arvata, siis ei saatnud petljuralasi ka sõjaline edu, üheks põhjuseks see, et nappis suure osa rahva toetusest. 1919. aastal sai Petljura lüüa nii Denikini kui ka punaarmee käest ja vägede riismed pagesid Poola. Siin sõlmis Petljura Ukraina Rahvavabariigi juhina 1920. aasta aprillis koostöökokkuleppe Poola Vabariigi juhi Józef Piłsudskiga, mille kohaselt Poola tunnistas Petljura-poolset Ukraina valitsust „pärast võitu bolševike üle“ ning lubas sõjalist kaasabi võitluses Nõukogude Venemaaga, mille eest vastutasuks tunnustas Petljura Galiitsia (Lvivi alad) liitmist Poolaga igaveseks.
Poolakad koos petljuralastega vallutasid mais koguni Kiievi, kuid peagi pidid nad punavägede ees taanduma ja Petljuralgi tuli siirduda best online casino maapakku. Edasi oli tema saatus üsnagi sarnane Mahnoga, mõlemad elasid Pariisis. Välja arvatud see, et Petljura kaotas elu 1926. aastal selle läbi, et teda tulistas vene juudi pagulane Schwarzwald, kellassepp ja juutide anarhistliku rühmituse liige. Too pidas Petljurat Ukrainas toimunud juudipogrommide peasüüdlaseks. Muide, Mahnole see ei meeldinud, tema teada Petljura pogrommides küll ei osalenud.
Stepan Bandera
Galiitsias sündinud (1909) rahvuslane Stepan Bandera oli juba järgmise põlvkonna mees, kelle sõjatandriks oli Teine maailmasõda, aga temagi kehastab endas Ukraina iseseisvusvõitluse sümbolit ja kangelast. Bandera elutegevus ja saatus kujunesid kummatigi üsna sarnaseks oma eelkäija Petljura omaga. Tuli sõdida nii venelaste kui ka sakslastega ja vangistuse järel jääda läände. Seal leidis KGB agent Bandera 1959. aastal Münchenist üles ja tappis tsüaniidiga.
Bandera juhtis Ukraina Natsionalistide Organisatsiooni (OUN), millel hiljem – alates 1943. aastast – oli sõjaline tiib, Ukraina Vastupanu Armee (UPA). UPA kuulutas oma vastuseisu nii Saksa okupatsioonile kui ka saabuvale Nõukogude Liidu omale. Kui Wehrmacht 1941. aastal sisse tungis, siis ühinesid rahvuslased Ungari, Rumeenia, Itaalia ja Slovakkia armeedega. Mõistagi ei olnud rahvuslaste plaanid identsed Hitleri omadega ja 1941. aasta juunis õnnestus Lvivis välja kuulutada Ukraina Vabariik, mille üheks liikmeks oli Bandera.
Kuna Hitler ei olnud sellest põrmugi huvitatud, arreteeriti peagu kogu OUN juhtkond, kaasa arvatud Bandera. Tal tuli veeta Sachsenhauseni koonduslaagris kolm aastat. 1944. aastal soovis Bandera naasta Ukrainasse, kuid rahvuslased veensid teda, et ta on liiga väärtuslik sümbolina ja risk elu kaotada on liiga suur. Vahepeal võitlesid ja hukkusid tema nimel tuhanded ukraina sõdurid.
Venelaste jaoks on Bandera oma koostöö tõttu sakslastega pesuehtne fašist ja poolakate jaoks mõrtsukas. On ilmselt ajalooline fakt, et kahe Bandera organisatsiooni komandöri juhtimisel tapeti Volõõnias 1943–1944 tuhandeid poolakaid. Kuid Bandera enda käed on sellest puhtad. On selge, et natside abil soovis Bandera vabaneda nõukogude korrast ja luua Ukraina riigi ja valitsuse, ehkki lootused selleks olid õhkõrnad. Seepärast ongi Bandera paljude jaoks märtriks saanud vabadusvõitleja.
Võitlus kestab
Kui tulla tänapäeva, siis 46-miljonilise rahva hulgas leidub igat sorti rahvuslikke grupeeringuid. Tuntuim neist on kindlasti Svoboda (kuni 2004 Ukraina Sotsiaal-rahvuslik partei), mis koos oma juhi Oleh Tjahnõbokiga on tasapisi kogumas populaarsust. 2012. aasta valimistel saadi neljas koht, 10,4% häältest ja 37 kohta Raadas. Seega on populaarsus olemas, kuid neidki saadavad süüdistused natsismis ja antisemitismis.
Kuid Svoboda on üks kolmest peamisest opositsiooniparteist ja koos Batkivshchyna (Tõmošenko, Jatsenjuk) ja UDAR-iga (Klõtško) on lubatud minna koalitsioonina järgmistele valimistele. Võitlus Ukraina pärast kestab.
***
Mahno lõi ise mättasse mõisnikke ning teisi rikkamaid ja rekvireeris sõdimiseks varasid, kust aga sai. Mahalaskmine oli täiesti tavaline tegevus.
Petljura otsis iseseisva Ukraina loomise nimel toetust igalt poolt – austerlastelt, sakslastelt, inglastelt, prantslastelt ja ka poolakatelt.
1941. aasta juunis õnnestus Lvivis välja kuulutada Ukraina Vabariik, mille üheks liikmeks oli Bandera.