MIDA ME VALIDA SAAME JA MIDA MITTE: Me ei saa oma vanemaid valida. Erinevad maailmavaated, väärtushinnangud, valikud ning lähedus- ja suhtlusvajadus – vanematel ja lastel ei pruugi pea midagi ühist olla. Ent millegipärast kipub veri olema siiski paksem kui vesi. Maarja Hindoalla mõtleb Maren Ade uuele filmile. Sest filmi, mida me vaatame, saame me valida.
„Toni Erdmann“ (Saksamaa, Austria 2016). Režissöör ja stsenarist Maren Ade, operaator Patrick Orth, monteerija Heike Parplies, produtsent Ada Solomon. Osades Peter Simonischek, Sandra Hüller jt. 162 min.
Ines Conradi on kolmekümnendates eluaastates edukas vallaline naine, kes töötab Bukarestis konsultatsioonifirma alluvuses. Ta peab meestele kuuluval ning meestest kubiseval mänguväljakul ennast iga päev ületama ja tõestama, kuid Ines on enda isasse – visa ja järjekindel.
Ka inimese jaoks, kes ei ole „Toni Erdmanni“ näinud, joonistab eelnev kirjeldus teatud kujutluspildi.
Ka inimese jaoks, kes ei ole näinud
Selline oleks loo algus teise peategelase silme läbi. „Toni Erdmann“ algab aga Inese isa, Winfried Conradi tutvustamisega. Winfried Conradi on kuuekümnendates, lahutatud ja veidi käestlastud välimusega muusikaõpetaja.
Ka inimese jaoks, kes ei ole „Toni Erdmanni“ näinud, joonistab eelnev kirjeldus teatud kujutluspildi.
Režissöör ja stsenarist Maren Ade laseb häbitult ja lõbuga slaalomit klišeede rägastikus ning tuleb sellest puhtalt välja, sest piisavalt lähedalt ja kaua vaadates muutuvad kõik asjad eriskummaliseks.
Toni Erdmann on ülejäänud hallist kehakarvastikust silmatorkavalt erinevat värvi kummalise parukaga vembumees, kes väidab end olevat elukoots. Ta on Winfriedi alter ego, kes kipub välja ilmuma iga kord, kui too paneb suhu esiletükkivad, kummalised, isegi veidi hirmuäratavad kunsthambad, mis temaga alati truult rinnataskus kaasa reisivad.
Me ei saa oma vanemaid valida. Erinevad maailmavaated, väärtushinnangud, valikud ning lähedus- ja suhtlusvajadus – vanematel ja lastel ei pruugi pea midagi ühist olla. Ent millegipärast kipub veri olema siiski paksem kui vesi.
Meie aja komöödia
Kui Winfriedi koer hinge heidab, otsustab mees sõita kuuks ajaks oma tütrele külla. Spontaanne puhkus kulgeb aga üle kivide ja kändude ning pärast mõlemapoolseid ponnistusi ja pettumusi otsustab Winfried pöörduda tagasi koju. Bukaresti jääb aga Toni Erdmann, kes hakkab saboteerima Inese karjääri ja selle kaudu õõnestama külma ja kalkuleeriva ärinaise fassaadi, et tütar avaks end viimaks elule ja huumorile. Ennast lolliks tehes suudab Toni esile tuua kogu olukorra ning eriti valgekraedest koosneva „vastasleeri“ liikmete jaburuse. Nagu mainitud, on aga Ines oma isasse ning nii sünnib mõlema kangusest rida väikeseid mõõduvõtte, mis on korraga koomilised ja traagilised.
„Toni Erdmanni“ nimetatakse meie aja komöödiaks. Mida meie aja komöödia täpsemalt tähendab? Mitte tingimata rõkkavat naeru – tõenäoliselt ei pruugi „Toni Erdmann“ alguses isegi korralikult muigama ajada, vaid krutib krõbekuiva ja küünilise huumori ning jabura koomikaga aeglaselt pinget – mida saadab pinev häbi- ja ebamugavustunne –, et sellel parimal juhul paaril korral kõva pauguga ventiil pealt ära lasta.
„Minu jaoks sünnib huumor valust ja meeleheitest,“ on Ade öelnud ning kirjeldanud oma kolmandat mängufilmi ingliskeelse sõnaga awkward, selgitades, et sellele ei leidu päris head saksakeelset vastet. Vähe avarama sõnavaraga inimesed ehk raputavad pead, ent mullegi tundub, et sellele ei leidu emakeeles täpset vastet. Oma vormi ja leidliku käsitluse tõttu võiks „Toni Erdmanni“ nimetada ehk füüsiliseks komöödiaks.
Filminduslikust taustsüsteemist
Väike kõrvalepõige: „Toni Erdmanni“ puhul on raske mööda vaadata selle filminduslikku taustsüsteemi. Suuresti filmitegijatest koosnevate žüriide ja filmikriitikute vaheline hõõrumine on teemaks pea igal filmifestivalil, kuid sel aastal paistis see Cannes’is eriti valusalt silma – „Toni Erdmann“ oli festivali vältel kriitikute suuremaid favoriite, kusjuures üle kümne aasta ainus saksa film, mis on Cannes’i põhiprogrammi jõudnud –, kuid ei pälvinud lõpuks žüriilt ainsatki auhinda.
Küll aga seadis Ade enda kaminasimsile kriitikute žürii ning hiljem ka FIPRESCI aasta parima filmi autasu – ta on ainus naine, kes on viimati nimetatud tiitli võitnud; samuti pandi „Toni Erdmann“ Saksamaa nimel kuldmehikest püüdma. Seekord on üllatuslikult kriitikute seljataga ka publik: kodumaal sisenes film kinoedetabelitesse viiendal kohal. Naljaviluks pakub huvi, kas kaua kannatanud Eesti kinopublik pärast „Klassikokkutuleku“ tervendavat sõõmu ka taolisest trööstitust huumorist midagi arvab.
Jahe tonaalsus
„Toni Erdmanni“ trööstitus algab juba pildikeele pigem jahedast tonaalsusest, mis võimendab võõrandumistunnet, mida režissöör eritleb mitme nurga alt, nii pere- kui ka töösuhetes.
Filmis on olulisel kohal sotsiolingvistilised nüansid ning keeleruumi muutumine. Bukarestis peetakse suur osa vestlustest inglise keeles, mis muudab vestlejad iseenda paroodiaks ning joonistab selle kaudu välja rahvusvahelise korporatiivkultuuri kõverpeegli, väites justkui, et selles multikultuurses maailmas läheb koos inimese kultuuriga kaduma ka tema isiksus ja inimlikkus. Inese ja Winfriedi duett-duelli taustal ujuvad läbi nii globaliseerumist, generatsioonidevahelisi pingeid kui ka seksismi puudutavad küsimused, kuid rõhuasetus on ikka ja alati nauditavalt grotesksetel situatsioonidel.
Me ei saa oma vanemaid valida. Erinevad maailmavaated, väärtushinnangud, valikud ning lähedus- ja suhtlusvajadus – vanematel ja lastel ei pruugi pea midagi ühist olla. Ent millegipärast kipub veri olema siiski paksem kui vesi.
Areng korduste kaudu
Samasuguste korduste kaudu areneb ka „Toni Erdmann“, sest jõhkra ärimaailma monotoonsel taustal aina kummastavamaks muutuvad jaburused jõuavad ikka samasse lõpp-punkti.
Öeldakse, et arukad filmid esitavad küsimusi, mitte ei vasta neile.
„Toni Erdmann“ peaaegu et ei esita küsimusigi, vaid kordab ja jälgib, kordab ja jälgib, kordab ja jälgib… Kuni reaalsuse ja fantaasia piirid hakkavad hägustuma umbes samal viisil nagu ühte sõna korrutades kaotab see oma tähenduse.
Vahepealsed arengud on eluliselt ja kõige paremas mõttes kas mikroskoopilised või kaheldava väärtusega.
Me ei saa oma lapsi valida. Erinevad maailmavaated, väärtushinnangud, valikud ning lähedus- ja suhtlusvajadus – vanematel ja lastel ei pruugi pea midagi ühist olla. Ent millegipärast kipub veri olema siiski paksem kui vesi.
